Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Aristoteles". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
põhjuslikkuse, üksiku, savist, kunst, kruusi, mateeria, meelte, ehitusmaterjalid, asjast, tarka, targem, alluvad, ehitusmaterjalide, aristoteles, tajudest, nägemist, tajub, määratlus, tool, hindavad, otsest, elukad, esiteks, mäletama, edukamad, logos, kõiges, teadmisega, müürsepp, telliseid, arhitektid, tellised, kaine, tajutavat, inimesetkel mälu ei ole (on vaid meeletajud)? Elukad sünnivad algselt meeletaju omavatena, aga see ei tähenda, et nendesse kõikidesse tekib mälu. Seetõttu on mäluga elukad õppimisvõimelisemad, kuna nad on võimelised mäletama. Samas, et olla võimeline õppima peab mälu kõrval olema ka meeletaju. Nad saavad osa kogemusest, kogemus omakorda tekib mälust : ühe kogemuse jõu moodustavad arvukad mälestused ühest kindlast asjast. Arukad on aga sellised, kes ei suuda helisid kuulda(nt mesilane). Nemad elavad kujutluste ja mälestustega. 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Selgitage seda. Kogemus Inimesed saavad vähe osa kogemustest, kogemused on enamasti millegi üksiku teadmine. Kõik tegevused ja protsessid puudutavad kogemusi. Inimestel tekib kogemus mälust, sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodutavad ühe kogemuse jõu. Kunst Inimsugu elab kunsti ja arutlusega
2. Mis mõttes need, kel on mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need elukad, kel mälu ei ole (on vaid meeletajud)? Need, kellel on mälu, on arukamad selle pärast, et teadmiste allikaks on kogemus. Kogemust moodustavad aga meeltetajud ja mälu kooskõlas. Kuna mõnedel elukatel mälu ei ole, ei saa nad oma meeltetajusid analüüsida, ning kogemust korjata. Sellega ei ole nad arukad ja õppimisvõimelised. 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Kogemus, on arukamate elukate oskus meeltetajusid korjata oma mälus ja neid kasutada. Kunst ongi osa selle kogemusest ja on tulnud selle läbi. Kunst tekib kogemuse arusaamisest ja mõistmisest, kui jõutakse ühe mõtlemiseni. Kogemus erineb kunstist sellega, et kogemus on ainult arusaam mõnedest asjadest, aga kunst on arusaam üldisest ja selle arusaamise, selle kogemuse õige kasutus. 4
Ja sellepärast on viimased arukamad ja õppimisvõimelisemad nendest, kes ei ole võimelised mäletama, ja arukad ilma õppimiseta on need, kes ei suuda helisid kuulda, nagu on mesilane ja mõni muu seesugustest elukatest, õpivad aga need, kellel mälu kõrval on ka see meeltetaju. Nii et, teised elukad elavad kujutluste ja mälestustega, kogemusest aga saavad osa vähe, inimsugu aga elab ka kunsti ja arutlustega. Inimestel tekib kogemus mälust; sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu või ühe kogemise võime. 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Selgitage seda. Kogemus ehk arvukad mälestused ühest ja samast asjast. Kogemus tekib mälust, sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu. Kunst ehk üldine arusaam sarnastest kogemuse arusaamadest. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest.
I teema: mis teadus on tarkus ja teadus millistest põhjustest ja algetest on tarkus 1. Kuidas meeltetajude armastamine annab tunnistust, et inimene on loomu poolest teadmishimuline; Kuna meelte kaudu saab inimene ümbritsevast maailmast infot siis armastus meeletajude vastu annab tunnistust teadmishimust. Kõige rohkem tähtsustame nägemismeelt, kuna viimane annab meile tunduvalt rohkem aimu ümbritsevast maailmast ja ilmutab kõige rohkem erinevusi asjades. 2. Mis mõttes need, kel on mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need elukad, kel mälu ei ole (on vaid meeletajud); Kuidas mina sellest aru sain on nii, et õpitakse kogemustest. Et
Filosoofia VI kodune ülesanne I alateema Inimeste mälu on kogemuste allikaks. Kõik need tajumised ja tunnetused, mida me aistingute kaudu saame, jäävad mälusse ning moodustavad kogemuse. Teadus ja kunst tuleb ka kogemuse läbi. Kunst tekib siis, kui paljudest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Kogemusest tuleb see naiteks, kui teatakse, et konkreetselt seda inimest, kes poeb seda haigust, aitas see asi. See on aga kunsti asi, kui määratleda, et see asi aitas üht laadi inimesi, kes põdesid seda haigust, ehk näiteks mõnda gruppi või hulka inimesi. Seega kunst on üldine ja seepärast laiem mõiste.
Filosoofia kodutöö nr. 6 Gregor Johannson 134303IAPB, Reede, 1/3, 12:00 6 teema: Aristoteles I 1. Kogemus on loonud kunsti, kogenematus aga juhuse. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Siit aga järeldub, et kogemus on üksiku teadmine, kunst aga üldise teadmine. Teksti näidet kasutades – kogenul on oskus ravida haiguse põdejat, sest tal on kogemus ja ta on varem seda juba teinud. Kunsti valdaja teab põhjust, kuid ei ole kindel, kas ta tuleks toime selle haiguse puhul põdeja aitamisega. Seda võtab hästi kokku lause, mida Aristoteles ka ise kasutas: „Kogenud teavad ’et’, kuid ei tea ’miks’, kunsti valdajad aga tunnetavad ’miks’ ja põhjust.“ Kogemused on nii-öelda pähekulunud mälestused ühest asjast
Aristoteles I teema: 1) Meeltetajusid armastatakse ilma mingisuguse tagamõtteta ja neist kasu tahtmata kuna nad võimaldavad meil ümberkaudset maailma tunnetada ja näha asjades erinevusi. Soov maailma tunnetada omakorda tähendabki soovi õppida ehk annab märku meie teadmishimust. 2) Mälu abil tekib inimesel kogemus ning kogemus on aluseks teadusele ja kunstile. Arvukad mälestused mingist asjast moodustavad kogemuse ning arvukad kogemused omakorda kunsti. Kogemus ja kunst võimaldavad meil teada, kuidas üksikud ja üldised protsessid toimivad, kui inimesel puudub aga mälu, siis ei saa tekkida kogemusi, millest õppida. Seetõttu on mäluga elukad õppimisvõimelisemad. 3) Kogemus on mälestuste kogum ühest ja samast asjast. Kunst omakorda tekib, kui mingid kogemused moodustavad üldise arusaama mõnest asjast. Seega, et tekiks kunst on
1. Kogemus on teadvuses aset leidev sündmuste voog, mille läbielamisena ilmneb teadvus; kogemuse eeldus on, et selle omaja saab vahetu ja kindla teadmise. Aristoteles kirjeldab seda ka kui teadmist mingist üksikust [sündmusest]. Laiemas mõistes võib kogemuseks nimetada ka kogeja tuttavolekut mingi spetsiifilise nähtusega või võimet tuvastada korduvaid mustreid; väga lühidalt öeldes on see praktika. Vastupidiselt kogemusele on Aristotelese järgi kunst üldise teadmine ning kasvanud välja kogemusest. Kui arvukate asjade arusaamast on võimalik kokku sulandada üks ühine arusaam sarnastest asjadest, on kunsti tekkimiseks sobivad tingimused olemas. Kunsti valdamine on üks põhitunnustest, mis eristab inimesi muudest elukatest, kes peavad läbi saama kujutluste ja mälestustega. Võib öelda, et kunst vastab paljuski teooriale. Kogemus ütleb meile, et midagi on juhtunud kindlal viisil või järginud kindlat mustrit, kunst annab
erinevusi asjades. Meeltetajudest ei peeta ühtki veel tarkuseks. Need, kellesse tekib meeltetaju põhjal mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need, kellesse ei teki mälu. Arukad ilma õppimiseta on need, kes ei suuda kuulda helisid. Õppivad need, kellel on mälu kõrval meeltetaju. Nad elavad kujutluste ja mälestustega, kuid kogemustest saavad nad vähe osa. Inimsugu elab ka arutluste ja kunstiga. Inimestel tekib kogemus mälust. Teadus ja kunst tulevad inimestele kogemuse kaudu, sest kogemus ongi loodud kunst. Kui tekib kogemuse arvukatest arusaamadest üks üldine arusaam, siis tekib kunst. Arusaam, et Kalliast, kes põdes seda ja seda haigust, aitas see ja see, samamoodi ka teisi üksikisikuid, on kogemus. Määratlus, et see aitas nii- ja niisuguseid üht laadi inimesi, kes põdesid seda ja seda haigust, on kunsti asi. Kunst on üldise teadmine, kogemus aga üksiku teadmine. Üksikteadmine on küll kõige tähtsam,
Siis taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum, kui keha ilu. See viib teda tarkuse omandamisele. Aristoteles kirjutab oma essees tarkusest. Tarkus on teadus mingitest põhjustest ja algetest, sest nende läbi ja nendest tunnetatakse kõike muud. Need elusolendid, kellel tekib mälu on arukamad nendest, kes ei ole võimelised mäletama. Õppimisvõimelised on need, kellel mälu kõrval on ka kuulmistaju. Inimestel tekib kogemus mälust, sest mitmed mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu. Filosoofia käib teiste teaduste algete ja põhjuste kohta. Kuna filosofeerima hakati mitteteadmise vältimiseks, on ilmne, et püüeldi teadmise ja arusaamise, mitte mingi kasu poole. Kuna filosoofia on ainsana teadustest olemas iseenese pärast on see ainuke vaba teadus. Kuna inimese loomus on mitmes suhtes orjalik on filosoofia omandamine mitteinimlik vaid jumalik. Selle omandamine peab viima vastupidiseni sellele, mida me alguses otsimine
Tuleb kahelda kõigi seni tõesteks peetud seisukohtades. Tuleb kõiki olemasolevaid arvamusi ja seisukohti kriitiliselt analüüsida ning jätta alles ainult need, mille tõesuses ei saa olla vähimatki kahtlust. Meis on jumala, s.t. lõpmatult täiusliku olendi, idee või vähemalt oleme me võimelised seda ideed endas kujundama. Edasi tuleb Descartes`i järgi eeldada ka seda, et niisugusel ideel peab olema põhjus. (Järelikult eeldab Descartes põhjuslikkuse printsiibi kehtivust ega ole oma kahtluse meetodit selle printsiibi kehtivusele rakendanud.) Põhjuslikkuse mõiste kätkeb tema arusaama kohaselt endas eeldust, et tagajärg ei saa olla “suurema reaalsusega” kui põhjus. Vastasel korral peaks eeldama, et midagi tagajärjes on tekkinud eimillestki. Kuid eeldusena kehtib ka printsiip: eimillestki ei saa midagi tekkida. “Reaalsus” ei tähenda antud juhul mitte lihtsalt eksistentsi, vaid nö
teadus (ka seepärast, et filosoofia on teadmine teadmise enese pärast). Täpsemalt nimetab ta seda sorti filosoofiat (mis uurib olemuse printsiipe ja algpõhjusi) esimeseks filosoofiaks (mida hiljem nimetati metafüüsikaks). Termin metafüüsika tulenes kreeka keelest " ta meta ta physika" - ,,see, mis järgneb füüsikale". Mateeria ja vorm [kommentaar: substants?] Aristotelese metafüüsika õpetuse järgi kujutab endast mateeria ja vormi ühtsus (selle jaoks kasutab Aristoteles terminit substants), see tähendab, et iga asja juures saame eristada tema mateeriat, ehk seda, milles ta koosneb, ning olemust või vormi, ehk seda, mis teeb asja selleks, mis ta on. Näiteks võib tuua kasvõi inimest, kelle mateeriaks on inimese keha ning vormiks on tema hing. Ilma hingeta ei oleks see inimene kindel isik, keda me tunneme, vaid lihtsalt eluta inimkeha.
Tarkus seostub võimega mitmekesisuse taga näha ühtsust. Tarkus on kosmoses. LOGOS (tarkus) kuulub eelkõige kosmosele. Ilma logoseta ei oleks kosmost. Mittemõistlik inimene - kes ei suuda ise mõelda, lähevad teistega kaasa; juhinduvad oma soovidest. Mõtlev inimene suudab kuulata logost, mõistus surub soovid alla. KOSMOSE loomulik olek on omane kaootilisus, juhuslikkus (kaos) kui ka korrapärasus, mõistuslikkus, seaduspärasus. LOGOS tarkus, mõistuslik kõne, suhe ja põhjuslikkuse alus. SAAMINE- Herakleitose filosoofia ei ole ainult saamine, vaid SAAMISE ja OLEMISE süntees; on nii IGAVIK kui AEG; nii tekkimine, olemine, kadumine. Heidegger tänapäevased probleemid tollal juba sõnastatud. 5. Varased (Leukippos, Demokritos) ja hilised (Epikuros, Lucretius Carus) atomistid, nende maailmamudelid. Atomos (kr) jagamatu. Atomistidel: Maailmas on 2 alget: 1) Olemine aatomid (jagamatu, tal ei ole osi, ei saa näha ega katsuda, igavesti
inimloomus või inimmõistus seda hüljata. Metafüüsika reform – leida muu tee. David Hume’i seos Kanti’ga ja metafüüsikaga. Hume suurmõtleja. Saame osutada reformile ehk ümberkujundamisele. Küsimus – mida on andnud Hume tulevase metafüüsika suhtes ehk reformi suhtes? Raamatu vältel on Kant’i ja Hume’i dialoog. Eessõnas tuleb välja võtta see, mis viisil Hume küsimuse esitab. Hume’i roll küsimusepüstitatuses. Hume’i seos: püstitas probleemi, põhjuslikkuse probleemi. Põhjuslikkusest on hiljem juttu. Põhjuslikkuse seos metafüüsikaga? Põhjuslikkus on traditsioonilise metafüüsika mõiste. Mis on kindel metafüüsiline viis, kuidas mõisteid rakendada? A priori – kogemusest sõltumatu. Traditsioonilise metafüüsika kindel viis. Mõisteid luuakse a priorori kaudu, mõisted ei toetu kogemusele. Mõistus on suuteline looma kogemusest sõltumatuid mõisteid. Üks selline mõiste loomine on põhjuslikkus
põhitunnuseid.! 2. Mis on kunstiteos? 1. Platoni mimesis kunstiteos on millegi objektiivse koopia/imitatsioon/jäljendamine On olemas looduslikud objektid. Kui kunstnik kujutab oma teosel sama, mis on looduses juba olemas, siis ongi see kopeerimine. 2. Romantikud (enamasti) kunst on millegi subjektiivse, näiteks autori enda mõtte või idee, väljendamine meeleliselt tajutavas vormis. 3. Aristoteles, Hegel, romantikud kunst on millegi objektiivse, kuid kehatu, konkreetne väljendamine meeleliselt tajutavas vormis. Kunstiteos on liitsubstants. Vaadakem vaasi kui kunstiteost - kunstnik küll lõi vaasi, aga ta ei mõelnud vaasi välja, ta andis vaasile ühe konkreetse materiaalse vormi. Kunstiteose olemust puudutavad vaidlused: *kunstiteise piiride küsimus: kas kunstitoes on piiratud zanrilise või väljendusvormiliste reeglitega? (heliteos, millel pole helisid; luuletus, milles pole sõnu, jne)
● eesmärk on teha kogu riik õnnelikuks tervikuna ● ideaalses riigis on 4 voorust: 1)tarkus - valitsejatel 2)mehisus- sõjameestel 3)harmoonia - riigil tervikul 4)õiglus - riigil tervikul ● Platoni ideaalne riik on sarnane totalitarismiga: 1)inimeste range jagamine klassideks 2)valitseva klassi eriline seisund 3)tsensuur 4)riigi endassesulgumine ● soositi propaganda kunsti- kunst ei tohi olla kunsti pärast, kunst peab kasvatama inimest riigi truuks 3.ARISTOTELES- vanakreeka 384-322 eKr ■ Platoni õpilane ■ rajas Ateenasse oma kooli - Lykeioni ■ jagas teadmised kolmeks: 1)teoreetilised (metafüüsika, metemaatika, füüsika) 2)praktilised (poliitika, eetika) 3)loomingulised ■ Metafüüsika- Aristotelese teosed olemisest ja tunnetusest, sest järgnesid füüsika-alastele teostele, selle eesmärk on arusaamine
et tema eelis seisnes selles, et kui teised arvasid, et nad teavad kõike, siis tema seda ei teinud. Ta ütles, et teab, et tegelikult ei tea ta midagi. Sellest ideest lähtuvalt tõlgendas ta Delfi oraaklit järgmiselt: järelikult ütles jumal, et tark inimene on nagu Sokrates, kes teab, et ta tegelikult ei tea midagi. 6. Milles seisnes Sokratese iroonia? Sokratese iroonia oli üks tema meetodeid, mida ta inimesega vesteldes kasutas. Ta alustas inimesega, kes arvas, et teab mingist asjast väga palju, vestlust ja mängis ise lihtsameelset inimest. Ta arendas vestlust küsides kavalaid küsimusi ja lõpuks ajas ta vastase niiviisi nurka, et too oli sunnitud tunnistama, et tegelikult ta ikkagi ei tea midagi. 7. Milles seisnes Sokratese maieutika? Sokratese maieutika seisnes selles, et Sokratese arust oli inimese hinges peidus palju teadmisi. Temale omaste küsimuste esitamisega suutis Sokrates inimeste uutele ideedele tulemise palju hõlpsamaks muuta
seisnes selles, et kui teised arvasid, et nad teavad kõike, siis tema seda ei teinud. Ta ütles, et teab, et tegelikult ei tea ta midagi. Sellest ideest lähtuvalt tõlgendas ta Delfi oraaklit järgmiselt: järelikult ütles jumal, et tark inimene on nagu Sokrates, kes teab, et ta tegelikult ei tea midagi. 6. Milles seisnes Sokratese iroonia? Sokratese iroonia oli üks tema meetodeid, mida ta inimesega vesteldes kasutas. Ta alustas inimesega, kes arvas, et teab mingist asjast väga palju, vestlust ja mängis ise lihtsameelset inimest. Ta arendas vestlust küsides kavalaid küsimusi ja lõpuks ajas ta vastase niiviisi nurka, et too oli sunnitud tunnistama, et tegelikult ta ikkagi ei tea midagi. 7. Milles seisnes Sokratese maieutika? Sokratese maieutika seisnes selles, et Sokratese arust oli inimese hinges peidus palju teadmisi. Temale omaste küsimuste esitamisega suutis Sokrates inimeste uutele ideedele tulemise palju hõlpsamaks muuta. Seepärast
ongi jumal mind siia linna saatnud, et ma kogu päeva ringi käies igaüht teist lakkamatult ärataksin, veenaksin ja teile etteheiteid teeksin” (30 e-31 a), see on linnale kasulik “… nõnda nagu lihavusest loiuks muutunud suurele ja head tõugu hobusele on ergutamiseks vaja kannustamist” (30 e). Siin paistab väljenduvat arusaam, et ühiskonna kui terviku paremaks- muutmine saab toimuda vaid ühiskonna iga üksiku liikme kõlbelise täiustumise kaudu. Sokrates oli seisukohal, et niisugusele ühiskonna edendamisele saab kaasa aidata üksnes inimesi eraviisiliselt kõlbelisele täiustumisele ärgitades, mitte avaliku poliitilise tegevuse kaudu. Ta paistab olevat eeldanud, et avalik poliitika saab toimida üksnes valitseva mentaliteediga kooskõlastudes. Katse avaliku poliitika abil, kuid üldlevinud mentaliteediga vastuollu minnes, ühiskonda tervikuna parandada on läbikukkumisele määratud
taimes. Hinged rändavad ühest kehast teise ja 10 000 aasta pärast lähevad tähe peale tagasi ja hiljem hakkab kõik otsast peale. Inimese hinges teadmiste väljatoomiseks, on vaja meeldetuletamist ehk anamneesi õppimist, vaja on ka õpetaja abi. KT KÜS! Kuidas saaab õigustada õpilane oma halba vastust. Ta on vähe ideede maailmas olnud, ta on laisk ja õpetaja on olnud halb õpetaja. Kuidas ära tunda, kas inimese hing on tark või mitte (kuidas ära tunda tarka ja lolli inimest)? Rumala inimese hing on raskem ja maadligi, targa inimese hing on kergem, kuna ta on innukam lendlema. Aristoteles (384 322) oli väga laia silmaringiga, suur raamatukogu, tekstid on kirjutatud puht teaduskeeles ja võivad tunduda igavad. Tema koolkonda nimetatakse peripateetikute ehk jalutajatele koolkonnaks. Nüüd esimesena annab ta teaduste klassifikatsiooni: 1) teoreetiliselt
saavutamiseks, 6) resultaat see, mis tegevusakti lõpuks välja tuleb. On oluline erinevus, kas resultaat langeb seatud eesmärgiga kokku või mitte; s.o kas tegevusakt oli edukas ja millisel määral. Iga tegevusakti koostisosiste parima seostamisega juhtimisega püütakse saavutada tegevuse edukust ja efektiivsust. Juhtimine üldisel kujul on seega mistahes tegevuse komponentide seostamise kunst? teadus? mäng? tegevuse tõhususe seisukohalt. Tegevuse eripära määravad kõige rohkem eesmärgid, mis seatakse ja ka täidetakse. Igasuguse keerulise tegevuse, poliitika sealhulgas, analüüsimine muutub toodud skeemi alusel hõlpsamaks. Üsna sageli määratletakse poliitikat kui avalikke asju (public affairs), mis puudutavad kollektiivset elu elava ühiskonna kõiki liikmeid. Tõesti, poliitika puudutab ühiskonna kõiki
Tarkus on teadmine, kui vähe me teame Vanasõna ütleb: „Inimene õpib kogu elu“, tänapäevases keeles tähendab see aga elukestvat õpet. Ühiskonna kiire arenguga kaasaskäimiseks tuleb õppimisega alustada juba varases nooruses. Arvatakse, et mida targemad ollakse, seda lihtsam on sellist ühiskondlikku evolutsiooni järgida, kuid mis on see tarkus, mida nii hullupööra kogu aeg taga aetakse. Kas tarkus on teadmine selle kohta, kui vähe me teame? Inimene on loomult uudishimulik ja see on üks eduka toimetuleku põhialuseid. Just uudishimu kõige uue vastu on see, mis viib avastusteni, mis omakorda viivad edasi ühiskonnaelu arengut. Soov avastada maailma, peitub iga väikese lapse silmades. Nad on teadushimulised ning õnnelikud iga pisikesegi nn avastuse üle. 1. klassi minnakse samuti rõõmsal meelel ning kui uurida, mida lapsed koolis teevad, siis vastatakse justkui kooris, et saadakse targaks. Edaspidi ongi vastsele koolijütsile kõige olu
Teie asju hüvedeks pidades satub inimene saatuse ohvriks, aulist elu hüveks pidades ollakse aga sisimas õnnelik. Inimesi teeb õnnetuks ka pidev surmahirm ja saamahimu - soovitakse endale eesmärgitult mõttetuid asju, ilma mingi põhjuseta, lihtsalt, et oleks olemas. Tõeliseid hüvesid tajume mõistusega. Inimest teeb õnnetuks ka liigne ammuse üle kurvastamine või muretsemine eesoleva pärast. 4. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu ,,kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus" ? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et ,,laste või sõprade kaotus tarka ei masenda". Kuidas ta seda põhjendab? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? inimene ei tohi pahandada selle üle, mis temaga juhtub. Inimene
lagedas kõrbes). Vaimufilosoofia Vaimuriik on jagatud kolmeks: subjektiivne vaim (madalaim aste, puudutab üksikisikut ja tema elu, kuna inimene kuulub ka looduse juurde, ei ole üksikisik oluline), objektiivne vaim (Hegel peab eelkõige silmas eetikat, subjektiivset vaimu, mis on kehastununud mingis inimkehas, astub kõrgemasse valdkonda e objetiivsesse korda, näiteks ühiskonda, perekonda), absoluutne vaim (kõrgeim aste, jaguneb omakorda kolmeks: kunst, mille puhul subjekt ja objekt ilmnevad harmoonias, kunst seisab meelelise ja mõttelise vahel; religiooni puhul on peamine idee, et religioonil pole inimest vaja, ent inimesel on religiooni vaja; filosoofia asetab kunstis vaadeldu ja religioonis kujutletu puhtasse vormi. Hegel käsitleb ka ajalugu süviti. Oluline pole see, kas inimene on isiklikul tasandil moraalne, ent
Teemad on läbisegi. Kasuta otsingut! ÕIGE VASTUS ON ESITATUD RASVASES KIRJAS!!! Aristoteles eristas loomulikke ja kunstlikke asju. Erinevus on tema arvates selles, et · loomulikud on need inimese loodud asjad, mida inimesel tõesti vaja läheb (nt maja), kunstlikud aga need inimese loodud asjad, mida tegelikult vaja ei lähekski (nt ehted) . Ei, Aristotelese arvates on inimese loodud asjad kõik kunstlikud. Loomulikkusest ja kunstlikkusest võidakse küll rääkida ka teistes tähendustes, kuid praegu on jutt Aristotelese arusaamast. · loomulikud asjad tekivad iseenesest, kunstlikud asjad loob aga inimene · loomulikud on need inimese loodud asjad, mis on kooskõlas valmistaja kavatsusega, kunstlikud aga need, mis ei ole kooskõlas valmistaja kavatsusega (nt ebaõnnestumise tõttu). Ei, Aristotelese arvates on inimese loodud asjad kõik kunstlikud. Loomulikkusest ja kunstlikkusest võidakse küll rääkida k
et ta on valge, soe või 3 küünart pikk, vaid et ta on inimene või jumal) ... Olemus on olemine algseimas tähenduses, sest ta pole olemas millegi suhtes, vaid ta "on" ilma eeltingimusteta." Filosoofia esmast ülesannet nägi ta olemasoleva uurimises. Puhtteoreetiline mõtlemine ja praktiline (meeleline) kogemus võivad olla erinevad ning tihti ka vastuolus. Elea koolkonna põhiseisukohtadeks olid, et meelte andmed mitmekesise ja muutuva maailma kohta on petlikud. Tegelikult pole olemas mingit muutumist, vaid tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. Teravmeelsete argumentidega püüti näidata paljuse, muutuse ja liikumise vasturääkivat iseloomu. Sokratese meetod. Kriton. Sokratese meetodi struktuur: - Iroonia (ma tean, et ma midagi ei tea) - Induktsioon 4
See on “asi iseeneses”. See tundmatu asi iseeneses mõjutab inimese meeleorganeid ja tekitab aistinguid. Seda, kuidas asi iseeneses meile nähtub, nimetab kant “asjaks meie jaoks”. Tunnetada saab ainult nähtumusi, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Miks? Asi on sellel, et tunnetuses eristab Kant kahte aspekti: tunnetuse mateeriat- aistinguid tunnetuse aprioorset vormi- inimese mõistus vormib tunnetuse mateeria. Tunnetuse mateeria ei sisalda endas mingit korrapärasust. Nähtustele annavad korrapära inimmõistuse aprioorsed vormid. 6. Miks pidada Platonit ratsionalismi aga mitte empirismi eelkäijaks? Kuna ta leiab, et kogemus ei saa anda tõelist teadmist, kuna kogemuse objektid on muutumises. Ta arvab, et ainus tõeline teadmiste allikas on inimmõistus, mis võib saavutada teadmise muutumatutest ideedest. 7. Selgitage näidete varal tutvusteadmise ja oskusteadmise erinevust! Tutvusteadmine e
Aristotelese teaduslik pärand on rikkalik, tema teosed hõlmavad peaaegu kõiki peamisi teadusharusid: loogika, füüsika, psühholoogia, eetika, poliitika, majandusteadus, retoorika ja poeetika. TEADUSTE KLASSIFIKATSIOON Aristoteles lõi kõige üksikasjalikuma antiikfilosoofia süsteemi ning jagas teadused (või õigemini teadmised) kolmeks: 1. teoreetilised teadused filosoofia, matemaatika, füüsika 2. praktilised teadused eetika, poliitika 3. loomingulised teadused kunst, käsitöö MATEERIA NING OLEMUS Aristotelese õpetuse järgi on iga konkreetne asi mateeria ja vormi ühtsus. Lihtsalt väljendudes: iga asja olemust saame mõtteliselt eristada tema mateeriat ning olemust või vormi. Näiteks võib luau mateeriaks puit (puumaterjal), kuid mingi hulk puitu ei ole veel laud. Selleks, et puiduhulgast saaks laud, peab selles realiseeruma laua vorm (olemus). Skulptuuri mateeriaks võib olla pronks, kuid pronksikamakas ei ole veel skulptuur. Selleks, et
Miks tõene? sest ei saa olla teadmist, mis on vale. Mõiste teadmine seostub mõistega tõde. Miks uskumus? Kui keegi väidab, et ta midagi teab, siis peab ta seda ka uskuma. Kui inimene ei usu teadmist, siis on ta vaid infokandja. K.Popper väitis, et teadmised võivad esineda ka ilma nendeta , kes teavad, sest tema arvates on vaimne looming omaette maailm nii-öelda ,,kolmas maailm" Sinna kuuluvad valemid, faktid, teooria, kunst. Kui hävitada asjad ja teha nii, et inimesed unustavad oma teadmised, siis on säilinud inimloomingu abil võimalik midagi taastada. 4. Teadmiste liigitamise kaks võimalust. Teadmisi võib liigitada kahte moodi: a) teaduslikud teadmised- väljatöötatud teooriad, definitsioonid, valemid jms. b) argiteadmised- elutarkus, mida väljendavad kõnekäänud ja vanasõnad ( Jänes
1. Tunnetusteooria põhimõisted ( teadmine, teadmise tüübid ja vormid, ratsionaalne, empiiriline, apriori,aposteriori, intuitsioon, introspektsioon jt ) Episteme ja doxa Episteme - teadmine, teadus. Doxa - arvamus, uskumus Teadmine ja põhjuslikkus Teadmine on kaasajal peamiselt põhjuslike seoste kindlakstegemine asjade vahel. Öelda "ma tean" tähendabki peamiselt seda, et tean põhjus - tagajärg seost. Samas ei ole põhjuslikkuse probleemil ka kaasajal lõplikku lahendust. A priori ja A posteriori Vastavalt "enne kogemust" ja "kogemuse põhjal" ehk pärast kogemust. Ratsionalistid väidavad aprioorse teadmise olemasolu, st sünnipärast teadmist. Aposterioorne teadmine on sisuliselt empiiriline teadmine, st kogemusele toetuv teadmine (kr. empereia - kogemus, vaatlus) . Kontseptid ja propositsioonid Kontsept oleks kõige rangemas tähenduses mõiste
PÜHA AUGUSTINUS Eluaeg: 45 saj p.Kr Rahvus: Alziirlane Tsitaat: ,,Issand, muuda mind karskeks, kuid mitte kohe" Teosed: Pihtimused; Jumalariigist Fiosoofia olemus: Kõigepealt hakkas ta manih heistiks (ehk prohvet Mani pooldajaks), mille põhisisu oli, et kogu universum on hea ja kurja, valguse ja pimeduse võitlusväli. Mateeria on kuri, vaim on hea, ja iga inimolend on segu mõlemast. Sellele lisandub veel hing, mis igatseb pääseda oma materiaalsest kehast. Peagi aga muutus ta manihheistide argumentide suhtes skeptilisemaks ning arenes välja skeptikuks sellises tähenduses, nagu see oli filosoofilise vooluna kujunenud Platoni asutatud akadeemias. Peagi leidis ta aga enda jaoks ristiusu, kuid kuna ta oli Platoni filosoofia mõju all, võttis ta selle endaga ka
valitsuseta. Kõigil on piiramatu õigus karistada moraaliseaduste rikkujaid. Olemas on eraomand, mis tekib töö kaudu. Kuna kõigil on mure oma omandi säilimise pärast, luuakse valitsus. Kõrgeim võim on mitteabsoluutne seadusandlik kogu. Rahval on õigus mässata valitsuse vastu, mis ei valitse tema huvides (selline valitsus on rahvaga sõjaseisukorras). HUME 1.Põhjuslikkuse mõiste kriitika: Põhjuslikkus on tunnetuses keskne mõiste. Siiski leiab Hume, et põhjuslikkuse ideele ei vasta mitte ühtki muljet ja et tegemist on pelgalt meie mõtlemisharjumusega. See aga tähendab, et tema käsitluses muutub kaheldavaks praktiliselt igasugune teadmine. 2.Seadus eetikas: Väärtushinnangud ja normid ei ole tuletatavad faktiotsustustest. Tegeleb siis faktide ja väärtustega. Faktid selle maailmaga, mis on ning väärtused sellega, mis peab olema, mille poole võiks püüelda. 3.Moraal:
1 (L1)FILOSOOFIA MÕISTEST f...loj (filos) armastusväärne, armas, kallis f...lî (fil) armastus, püüdlemine millegi poole filÒthj (filotes) armastus sof...a (sofia) tarkus; sofÒj (sofos) tark, asjatundja oma ala meister; filolog...a (filologia) arutlemisarmastus; filopon...a (filoponia) tööarmastus; filosof...a (filosofia) tarkusearmastus, püüdlemine tarkuse poole Filosoofia ei ole mõte mingist objektist või asjast, vaid teatud mõttekäikude analüüs, mõte mingist mõttest. Filosoofia peab analüüsima mõtteid ja väiteid, aitama ära tundma ja lahendama ka pseudoprobleeme. Gilbert Ryle (1900-1976): Oxfordi ülikooli tuleb külaline, soovib ülikooli hoonet näha, seda ka talle näidatakse, peaaegu 40 hoonet. Seepeale küsis too: "Milline neist on ülikool?" Filosoof peab märkama lisaeeldusi, mis tunduvad iseenesestmõistetavad, kuid tulenevad konteksti tundmisest, mitte aga väidetest enesest.
annaabi.ee 
