Filosoofia HHF3080 - Kodutöö 6 Aristoteles (0)

Filosoofia kodutöö nr. 6 Gregor Johannson 134303IAPB, Reede, 1/3, 12:00
6 teema: Aristoteles
I 1. Kogemus on loonud kunsti, kogenematus aga juhuse . Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Siit aga järeldub, et kogemus on üksiku teadmine, kunst aga üldise teadmine.
Teksti näidet kasutades – kogenul on oskus ravida haiguse põdejat, sest tal on kogemus ja ta on varem seda juba teinud. Kunsti valdaja teab põhjust, kuid ei ole kindel, kas ta tuleks toime selle haiguse puhul põdeja aitamisega.
Seda võtab hästi kokku lause, mida Aristoteles ka ise kasutas: „Kogenud teavad ’et’, kuid ei tea ’miks’, kunsti valdajad aga tunnetavad ’miks’ ja põhjust.“
Kogemused on nii-öelda pähekulunud mälestused ühest asjast . Kunsti puhul aga arvestatakse ka teisi sarnaseid kogemusi ning tekib arusaam sarnastest asjadest. Nende erinevus ilmnebki teksti näite juures välja – kogemus näitab, et ühte ja teistsugust haigust põdejat aitas üks ja teistsugune ravim. Kunsti puhul suudab see sama ravim aidata seda ühe ja teise haiguse põdejat.
2. Inimesed, kes on kogenud, on edukamad kui need, kel on üldise teadmine ( logos ), kuna kõik tegevused ja kõik protsessid puudutavad üksikut, mitte üldist. Näiteks arstil, kellel on logos ilma kogemusteta ning tunnetab üldist, aga üksikut selles ei tea, läheb haige ravimine sageli luhta, kuna ravitav on üksik.
Üldise teadjaid peetakse targemateks kogenutest, kuna teadmised ja asjatundlikkus kuuluvad rohkem üldise kui kogenud juurde. Järelikult tarkus tuleneb kõikide puhul rohkem teadmistest.
Näiteks ärimehel on üldised teadmised majandusest ja ärist ning ostab imehästi suhelda ja seeläbi ennast/oma tegevust ka reklaamida, kuid tema alluvuses töötav reklaamiagentuur oskab ainult head reklaami teha.
II 1. Põhjus on:
a) “see asja sisu, millest ta tekib” – asja tekkimisel/loomisel on põhjuseks see, millest ta tekkinud/loodud on. Näiteks kui ehitaja ehitab maja, on maja tekkinud ehitusel vaja läinud ehitusmaterjalidest, ehk ehitusmaterjalid on põhjuseks.
b) „vorm ehk ideekujund, aga see on asja olemuse määratlus “ – Näiteks nagu oktaavi puhul 2 suhe 1 ja arv üldse.
c) “see, kust saab oma esimese alguse muutumine ja üleminek paigaloleku seisundisse“ – põhjuseks loetakse kohta, kus algab muutumine ja enam ei toimu mingit rännet/liikumist, jäädakse paikseks. Näiteks kui puu seeme peale ringi lendlemist lõpuks kuskil maandub ja jääb sinna paigale, kasvades lõpuks puuks .
d) „eesmärk, s.t. seda, mille pärast“ – mingi tegevuse/asja põhjuseks loetakse seda, mille pärast seda tehti/loodi. Näiteks trennis käimise eesmärgiks on tugev keha ja tervis, seega need on põhjusteks.
2. Põhjuslikkuse vormid on:
a) materiaalne põhjus – see, millest (kivid maja ehitamisel )
b) formaalne põhjus – asja olemus (maja määratlus ehk kavand)
c) toimiv ehk liikumapanev põhjus – see, millest saab alguse asjaga toimuv muutus (ehitaja tegevus teatud maja ehitamisel)
d) eesmärk ehk lõpp-põhjus – see, mille jaoks ( elumaja on elamiseks)
III 1. Kõik teadused uurivad olevat kui sellist – olev kui selline on miski olemasolev, mille olemasolu sõltub olemasolevast enesest ja ei millestki muust . Oleva kui sellise üldiseks loomuseks on miski, mis on ühine kõigile oleva kui sellise erilistele osadele ega ole olemas eraldi sellest, millele ta (kui ühine) on omane.
Filosoofia ainsana uurib aga oleva üldist loomust, teised uurivad oleva mingit erilist osa. Filosoofia, erinevalt teistest teadustest uurib oleva kui sellise printsiipe ja põhjuseid. Filosoofiale on ainuomane , et ta uurib olevale kui sellisele omaseid vastandeid (printsiipe ja põhjuseid) nende ühtsuses, teised teadused uurivad aga seda, mis on vastandites ühtset.
Sellisena on filosoofia teadus, mis uurib kõikjal peamiselt oleva olemust ehk seda, mis on oleva kui sellisena kõigest muust sõltumatuna olemas ja millele iseenesest omaseks on tema oma nimetus.
2. a) Mateeria all mõistab Aristoteles seda, mida iseenesest ei nimetata ei asja olemuseks, millekski kvantitatiivseks ega millekski muuks, mis olevat määratleb. Mateerial puudub määratlus ja ta on määramatu. Me ei saa pidada mateeriat substantsiks seetõttu, et ta ei ole miski, mis olevat määratleb. Mateeria on igavene, kuid inertne, üksnes passiivne alge. Miski, mis tingib teatava asja eraldi olemise, on selle asja mateeria ehk tema olemasolu põhjus.
b) Vormi all mõtleb Aristoteles ideekujundit – seda, mille tõttu mingi asi on see asi, mis ta on. Vorm kui struktuursus moodustab asjade liigikvaliteedi ning on asjade lõpp-põhjus ja eesmärk. Vormi ehk asja definitsiooni uurimine on kõige raskem. Ta ei ole midagi ilmset ja tajutavat . Vorm on substantsi olemus.
c) Aristotelese järgi on olemas substantsid ehk üksikolemused ja ei midagi muud. Substants on olemine, mis on iseeneses ega ole milleski teises, vajamata oma olemasoluks teist. Tänu substantsile saab kõik muu sellena , mis ta on, üldse olemas olla. Substantsist räägitakse vähemalt neljas põhilises tähenduses, sest nii asja olemust, üldist kui ka sugu peetakse iga asja substantsiks, ja nendega kõrvuti neljandat - substraati. Substantsile on kõige enam omane „eraldi olla ning olla määratletud miski“. Substants kujutab endast mateeria ja vormi seost.
d) Vorm peab tekkima millestki, mis asub olemise ja mitteolemise vahepeal – vormi võimalikkusest. Mateeria on vormi võimalikkus ja vorm on iseenese tegelikkus.
Võimalikkusena on mateeria niisugune vorm, mis ei ole saanud tegelikkuseks, kuid mis siiski saab tegelikkuseks. Tegelikkusena on vorm selline mateeria, mis ei ole võimalikkusena tekkinud, ent mis ometigi tekib võimalikkusena. Vorm tegelikkusena tähendab kehalise, reaalse olemise omandanud määratletust - materialiseerunud, realiseerunud vormi. Mateeria vormil võimalikkusena puudub tajutav ja kombitav olemasolu. Seega vorm on olemas reaalselt ja mateeria ideaalselt.
IV 1. Platoni järgi on filosoof keegi, kes ihaldab targaks saada ehk kes ei ole veel tark. Kuna tarkusi otsivad need, kes asuvad keskel, tarkade ja nõmedate vahepeal, siis ongi filosoofid just need. Filosoof tegeleb surematu tarkuse , headuse ja ilu püüdlemisega ning teeb seda loomingus.
See, kes on tark (jumal) ei püüa targaks saada, kuna nad teavad juba kõike. Jumalad ei tegele filosoofiaga ega ihalda targaks saada, kuna jumalad ongi targad. Nõmedad ei püüa targaks saada, kuna kuigi ta pole ilus, hea ega tark, on ta iseendaga täiesti rahul. Tema arvates pole tal midagi puudu ja peab enda tarkust adekvaatseks.
Filosoofid, kes otsivad tarkust, on tarkust rohkem kui tarkadel ja põhjust endaga rahulolemiseks enam kui inimestel, sest surelikuna tunnistab ta oma küündimatust ja püüdleb pidevalt surematu tarkuse poole. Selle võiks ta aga saavutada alles vabanedes oma surelikkuse seisusest, ehk surres.