Aristoteles (0)

Karli Oruste
112918 IAPB 13
2/4 N 10.00
Raskusaste : 4
Ajakulu : 5h
Aristoteles
1. teema: mis teadus on tarkus ja teadus millistest põhjustest ja algetest on tarkus.
1. Kuidas meeltetajude armastamine annab tunnistust, et inimene on loomu poolest teadmishimuline?
Kõik inimesed on loomu poolest teadmishimulised. Selle märgiks on meeltetajude armasta-mine: ka ilma kasuta armastatakse neid nende endi pärast, ja teistest rohkem seda, mida saadakse silmade kaudu. Sest mitte ainult selleks, et tegutseda, vaid ka mitte midagi teha tahtmata me üldjuhul eelistame nägemist kõigile teistele meeltetajudele. Põhjus on aga see, et meeltetajude seast kõige enam paneb ta meid tunnetama ja ilmutab kõige rohkem erinevusi.
2. Mis mõttes need, kel on mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need elukad, kel mälu ei ole (on vaid meeletajud)?
Elukad sünnivad loomu poolest meeltetaju omavatena, aga selle põhjal ühtedesse ei teki mälu, teistesse tekib.
Ja sellepärast on viimased arukamad ja õppimisvõimelisemad nendest , kes ei ole võimelised mäletama, ja arukad ilma õppimiseta on need, kes ei suuda  helisid  kuulda, nagu on mesilane  ja mõni muu seesugustest elukatest, õpivad aga need, kellel mälu kõrval on ka see meeltetaju.
Nii et, teised elukad elavad kujutluste  ja mälestustega, kogemusest aga saavad osa vähe, inimsugu aga elab ka kunsti ja arutlustega. Inimestel tekib kogemus mälust; sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu või ühe kogemise võime.
3. Mis on kogemus ja mis on kunst ? Mille poolest nad erinevad? Selgitage seda.
Kogemus ehk arvukad mälestused ühest ja samast asjast. Kogemus tekib mälust, sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu.
Kunst ehk üldine arusaam sarnastest kogemuse arusaamadest. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest.
Kui kogemused on arvukad mälestused ühest ja samast asjast, siis kunst oskab üldistada ning vaadata ka teiste sarnaste kogemuste poole ning seetõttu tekitab tal arusaam sarnastest asjadest. Kogemus teab, et midagi toimus, kuid kunst suudab aru saada selle põhjustest.
4. Mis mõttes need (inimesed), kes on kogenud, on edukmad kui need, kel on üldise teadmine ( logos )? Selgitage seda ravimise näitega. Mis mõttes üldise teadjad on targemad kui kogenud? Selgitage seda näitega.
Omada arusaama, et seda ja seda haigust põdevat Kalliast aitas see ja see, ning samuti Sokratest  ja samamoodi paljusid üksikuid , on kogemuse (asi), aga määratleda, et (see) aitas nii- ja niisuguseid üht laadi inimesi, kes põdesid seda ja seda haigust, nagu näiteks fleg-maatikuid või koleerikuid sapise vahelduva palaviku korral, on kunsti asi. Ehk, me oskame kunsti puhul teha üldistusi ja näha suuremat plaani, teame põhjuseid. Kogemuse puhul vaadatakse aga üksikuid juhtumeid, me tunneme seda üksikut tunnet väga hästi aga meil puudub suurem pilt. Näites oskab arst kogemuse puhul haigeid ravida, sest ta teab, et see miski aitab, aga ta ei oska üldistada ja öelda, miks just see miski aitas. Seepärast peame ka töödejuhatajaid käsitöölistest auväärsemateks, sest nad teavad, miks on asju vaja teha, nad teavad selle põhjuseid, samal ajal aga käsitöölised viivad oma ülesanded ellu vaid harjumuse tõttu.
Tarkus tuleneb kõikide puhul rohkem teadmisest, nimelt et ühed teavad põhjust, teised mitte. Sest kogenud teavad "et", kuid ei tea "miks", teised aga tunnetavad "miks" ja põhjust.
5. Kuidas kunst / üksiku teadmine ja kunst / üldise teadmine on seotud empirismi (näiteks Locke või Bacon ) ja ratsionalismiga (näiteks Descartes )?

Empirismi juurde käib induktiivne loogika, milles üksikute juhtumite abil moodustatakse seaduspärasusi. Siin on paralleel kogemusega, sest kogemus käsitleb samuti üksikuid juhtumeid.

Ratsionalismis olev deduktiivne loogika on aga vastupidine . Üldistelt seaduspärasustelt liigutakse üksikute juhtumiteni. See on seoses kunstiga, mille puhul saab samuti rääkida üldisematest mõtetest ning arusaamadest. Empirismi puhul oleks esimeseks sammuks kogemus ning viimaseks kunst, ratsionalismis aga vastupidi. Esimeseks sammuks kunst ning viimaseks kogemus.
6. Keda peetakse targaks? – tooge välja 4-5 erinevat arvamust selle kohta ja esitage iga juhtumi kohta selgitus , kuidas mõista targa erinevust mittetargast.
1)Tark teab põhjuseid, mitte tark ei tea. Näiteks mittetark teab, et tuli põletab aga ta ei tea miks see tuli põletab.
2) Tark teab kõike, niipalju kui on võimalik, aga üksikut teadmist tal ei ole.
3) Tark on see, kes on suuteline tunnetama raskesti tunnetavat ja inimesele mitte kergesti taibatavat,  sest tajumine on kõikidele ühine, sellepärast kerge ei ole tark.
4) Tark omandab tarkusi iseenda ja tarkuse pärast, mittetark aga tarkuse saaduse pärast.
2. teema: neli erinevat põhjuslikkuse vormi ( lisamaterjal ).
1. Mida nimetatakse põhjusteks; selgitage seda näidete varal (näide ise ei ole selgitus).
Põhjusteks nimetatakse :
1) Seda asju sisu, millest ta tekib.
Kui mingit asja luuakse , siis see, millest seda asja luuakse, on samas ka lõpp-produkti põhjuseks. Näiteks kui puusepp ehitab puidust laeva, siis selle laeva põhjuseks on puit.
2) Vormi ehk ideekujundit, aga see on asja olemuse määratlus.
Mis on objekti idee, milleks see loodi. Näiteks lusikas on loodud toidu tõstmiseks suhu .
3) Seda, kust saab oma esimese alguse muutumine ja üleminek paigaloleku seisundisse.
Kui auto sõidab edasi siis põhjus seisneb selles, et vajutame gaasi, kui me tahame peatuda siis vajutame pidurit. Muutumine sõltub ümbritseva oludest .
4) Eesmärki, s.t. seda, mille pärast.
See tähendab seda, et kui ma midagi tegema hakkan, siis on mul eeldatavasti ka püstitatud eesmärk, mida ma oma tegevusega saavutada soovin. Näiteks jalutamise eesmärk on keha vormis ning tervena hoida.
2. Millised erinevad põhjuslikkuse vormid on Aristotelese järgi olemas; selgitage seda maja näite varal (näide ise ei ole selgitus).
1) materiaalne põhjus – see, millest ( kivid maja ehitamisel );
2) formaalne põhjus – asja olemus (maja määratlus ehk kavand);
3) toimiv e liikumapanev põhjus – see, millest saab alguse asjaga toimuv muutus (ehitaja tegevus teatud maja ehitamisel);
4) eesmärk e lõpp-põhjus – see, mille jaoks ( elumaja on elamiseks).
3. teema: filosoofia ja substants (vt lisamaterjal).
1. Millega tegeleb Aristotele järgi filosoofia; millised on oleva kaks põhilist tähendust?
Kõik teadused uurivad olevat, kuid ainult filosoofia uurib oleva üldist loomust. Teised teadused uurivad oleva mingit osa. Filosoofia uurib oleva kui sellisele iseenesest omast ehk oleva kui sellise printsiipe ja põhjuseid. Sellisena on ta teadus, mis uurib ennekõike kõige oleva olemust.
Olevast räägitakse mitmes tähenduses: ta tähendab ühest küljest asja olemust, teisest küljest kvaliteeti, kvantiteeti või muud sarnast predikaati.
Olev kui asja olemus väljendab tema substantsi . Seda me saame teada, kui ütleme, mis ta on? Substantsina on ta inimene või jumal, mitte valge või soe. Käiv, istuv ja terveolev on iseenesest olevad, sest “nende substraat on midagi määratletut”. Nii et “substants on primaarses tähenduses olev, s.t. mitte mingis suhtes olev, vaid absoluutselt olev.”
Kõik ülejäänu on olev, kuivõrd ta on oleva kui asja olemuse juurde kuuluv asja kvantiteet, kvaliteet või muu sarnane predikaat. Seda me saame teada, kui ütleme missugune asi on. Predikaadis me ütleme, et on hea või halb või kolme küünra pikkune (mitte et on inimene).
2. Mis on mateeria , vorm ja substants ning mis on võimalikkus ja tegelikkus; selgitage viimast näite varal?
Aristotelese järgi on olemas ainult substantsid ehk üksikolemused ja peale nende ei ole midagi muud. Substants on olemine, mis on iseeneses ega ole milleski teises, vajamata oma olemasoluks teist. Substants on kõige oleva alus ja kõikide omaduste kandja. Või teisiti, ta on kõige oleva printsiip ja põhjus. Substants kujutab endast mateeria ja vormi ühtsust. Viimane on substantsi olemus. Ta on see, mille tõttu teatav asi on see asi, mis ta on. Tegelikult eksisteerivad üksikud asjad. Üksiku asjana on substants lõplik, muutuv, eriline, lõplik jne. Kui vorm aga üldine, lõpmatu, püsiv jne. Kuid vorm, olles üldine, ei saa iseseisvalt olemas olla. Niisiis peab olema veel miski, mille juurde vorm kuulub või mis kuulub ise vormi juurde. Juhul kui see miski on väljendatav määratluse kaudu, on jälle tegemist vormiga. Antud miskiks saab olla ainult midagi, millel puudub määratlus ja mis on ise määratlematu – mateeria. Vorm on olemine – see, mis teeb antud asjast selle asja, - ning mateeria mitteolemine.
Mateeria on vormi võimalikkus ja vorm on iseenese tegelikkus. Mateeria vormi võimalikkusena tähendab vormi kui määratletuse olemasolu, millel puudub kehaline - tajutav ja kombitav - olemasolu. Teisalt , mateeria on olemas füüsiliselt tajutava ja aistitavana, kuid oma iseloomustatavuses täiesti ebamäärane, olles valmis vastu võtma mistahes vormi. Mateeria esineb mitte ainult võimalikkusena, vaid ka tegelikkusena. Vaskkera on substants: tema vormiks on see, mille tõttu ta on kera, ja mateeriaks see, millest ta tehtud on, mis on tema valmistamise materjaliks (vask). Vaskkera esineb siin realiseerunud võimalikkusena, vormina ja vask vaskkera võimalikkusena (mateeriana).