Aristoteles ja metafüüsika (0)

Aristoteles ja metafüüsika
Aristoteles jaotas teadmiseid (teaduseid) kolmeks: teoreetilised (filosoofia, matemaatika , füüsika/loodusfilosoofia), praktilised ( eetika ja poliitika) ja loomingulised (kunstid, käsitööharud). Füüsika  (mis tol ajal tähendas pigem loodusfilosoofiat) uurib kõike seda, mis eksisteerib iseseisvalt ja liigub (liikumise allikas on iseendas), matemaatika uurib liikumatud, kuid mitteeksisteerivaid asju ning filosoofia on liikumatu ja eksisteerib iseseisvalt, mis oli Aristotelese arvates jumalik . Kuna filosoofia uuribki kõige väärtuslikumat, siis ongi ta seega Aristotelese arvates kõige väärtuslikem teadus (ka seepärast, et filosoofia on teadmine teadmise enese pärast). Täpsemalt nimetab ta seda sorti filosoofiat (mis uurib olemuse printsiipe ja algpõhjusi) esimeseks filosoofiaks (mida hiljem nimetati metafüüsikaks). Termin metafüüsika tulenes kreeka keelest “ ta meta ta physika” - „see, mis järgneb füüsikale“.
Mateeria ja vorm [kommentaar: substants ?]
Aristotelese metafüüsika õpetuse järgi kujutab endast mateeria ja vormi ühtsus (selle jaoks kasutab Aristoteles terminit substants), see tähendab, et iga asja juures saame eristada tema mateeriat, ehk seda, milles ta koosneb, ning olemust või vormi, ehk seda, mis teeb asja selleks, mis ta on. Näiteks võib tuua kasvõi inimest, kelle mateeriaks on inimese keha ning vormiks on tema hing. Ilma hingeta ei oleks see inimene kindel isik, keda me tunneme , vaid lihtsalt eluta inimkeha .
See olemus, mis mateerias realiseerub, pärinebki sellest mateeriast ise - Ta on mateerias olemas võimalikkusena. Seega on võimalik eristada kahesugust olemasolu – tegelikkusena ja võimalikkusena. Millegi tekkimine on seejuures üleminek ühest olemasolust teisse - võimalikkuselt tegelikkusele.
[kommentaar: sisu pole avatud]
Näiteks on puidus laua vorm juba võimalikkusena olemas ning ainult selle pärast saab puidust laua valmistada, samas on puidus olemas teised vormid teiste asjade jaoks - nagu näiteks tooli, riiuli, jne oma. Kui me valmistame puidust laua, siis see tähendab, et me realiseerima laua vormi selles mateerias, mis omakorda tähendab, et mateeriat iseloomustavad kaks omadust: vormi puudumine tegelikkuses ja vormi olemasolu võimalikkusena.
Vormi ja mateeria küsimuses on aga palju suhtelist, näiteks võib telliskivi olla mateeriaks majale , kuid samas vormiks savile, (see tähendab, et savis on tekkinud telliskivi vorm) savi omakorda võib olla vormiks nn neljale algelemendile - tule, õhu, maa ja veele - mis ühinedes omandavad savi vormi. Nelja algelemendi mateeriaks on aga nn esimene mateeria ehk võimalikkus ise, mis võib ka vormi omandada ehk üheks algelementidest muutuda. Seda ei saa ka meeleliselt tajuda, vaid ainult mõelda. Kuna esimene mateeria on kõige aluseks, siis peab eksisteerima ka midagi, mis ei saa enam mitte millelegi mateeriaks olla, ning selleks on Aristotelese arvates kõrgeim vorm ehk vormide vorm ehk jumal.
Asjade tekkimise põhjused
Kuid miks üks või teine vorm mateerias üldse realiseerub? Inimese valmistatud asjad realiseeruvad selle pärast, et inimene neid valmis teeb, kuid taimede ja loomade kohta ei saa nii lihtsalt öelda. Aristoteles eristab seejuures kahesuguseid asju:
1. Asjad, mis on olemas loomulikult, milles endis peitub liikumise allikas. Nendeks on näiteks taimed ja loomad, kuid ka neli algelementi. Nad on kõik realiseerunud ja muutunud niisugusteks nagu nad on, loomulikul viisil, sellise muutumise allikat nimetab Aristoteles loomuseks. Võib öelda, et loomus on iserealiseeruv vorm, mis tähendab, et loomus on olemuseks sellele, mille liikumise allikas peitub temas endas.
2. Asjad, mis on loodud kunstlikult, milles ei peitu loomulikku liikumise allikat. Sellised on näiteks inimese valmistatud asjad, nagu laud või tool . Seejuures on oluline, et inimene realiseerib ainult ühte mateerias olevatest vormidest .
Et ära seletada, miks asjad on sellised, nagu nad on, tuleb leida nende põhjused, selleks on olemas Aristotelese neli põhjust egk olemise printsiipi. Põhjuseks nimetatakse esiteks seda, millest asi on (näiteks puit on laua põhjus); vormi või algkuju, mis tähendab asja olemust, mida väljendab definitsioon; (loomulike asjade puhul) seda, millest liikumine alguse sai; (näiteks ema ja isa on lapse põhjus); mingi asja tegemise eesmärki, see tähendab mille jaoks seda tehakse (näiteks õpitakse sel eesmärgil, et targemaks saada).
[kommentaar: pole selgitatud ]
Näiteks võib võtta konkreetse skulptuuri olemasolu põhjused: vask (materiaalne põhjus), skulptuuri kavand või skulpturisti nägemus sellest ( formaalne põhjus), skulpturisti töö (tegevpõhjus) ja soov oma loovtöö ellu viia ning publikule esitada (sihtpõhjus).
[kommentaar: pole selgitatud]
Maailm on Aristotelese õpetuse järgi sihipärane, mis tähendab, et loodus ei tee midagi ilma kindla eesmärgita. Looduse tegevuse ja inimtegevuse erinevuseks on aga see, et inimene teaduvstab oma tegude sihipärasust, loodus aga seda ei tee. Looduse sihiks on mitte heaolu (nagu inimese puhul on), vaid looduse sisemine kooskõla. Kõikide loomulikult olevate asjade siht on realiseeruda ehk tekkida selles vormis, mis neis võimalikkusena olemas on.
Juhus ja paratamatus
Paratamatu on see, mis ei saa kuidagi moodi olla teisiti. Juhuslikuks nimetab Aristoteles seda, mis ei ole paratamatu ega iseloomusta enamikul juhtudel midagi. Juhuslik on see, mis iseloomustab mingit asja, aga mitte sel põhjusel, et tegemist on just selle asjaga või et on just selline aeg või koht. Juhusliku jaoks on kindla põhjuse asemel määramatu põhjus. Juhuslikuks nimetab Aristotelest ka seda, mis iseloomustab midagi, kuid samas ei sisaldu selle asja olemuses.
Füüsika
Füüsikast (mille uurimisaine nagu eelnevalt mainitud on iseseisvalt eksisteerivad ja liikuvad asjad) rääkides on tähtsam kõigepealt rääkida liikumisest, mille all Aristoteles mõistis igasugust muutumist üldse. Tema arvates oli neli erinevat sorti liikumist: suurenemine/vähenemine,  kvalitatiivne muutumine ( muundumine ), tekkimine ja hävimine ja ruumiline ümberpaiknemine.
Esimest kolme neist pidas Aristoteles ruumiliseks ümberpaiknemiseks ( suurenemisel lisandub midagi kuskilt mujalt, kvalitatiivsel muutumisel samuti lisandub mingi muu aine jne). Seega on tema arvates järelikult igasuguse liikumise alus ruumiline ümberpaiknemine. See võib aga omakorda olla ringjooneline , sirgjooneline või nende mõlema kombinatsioon.
Sirgjooneline liikumine võib olla lõputu, aga mitte pidev, sest Aristotelese sõnul on/oli maailm kerakujuline ja lõpliku raadiusega (maailm all mõtles ta kõike, mis oli olemas). Ringjooneline liikumine aga see eest võib olla nii lõputu kui ka pidev.
Liikumine ei ole võimalik ilma vormi ja mateeriata, seega tegi Aristoteles järelduse, et liikumine on igavene (ehk ka maailm on igavene). Kui liikumisel oleks algus või lõpp, siis oleks selle liikuma käima lükanud mingi muu liikumine ja selle peataks mingisugune muu liikumine, mis oleks võimalik. Seega on Aristotelse sõnul olemas igavene liikumapanev jõud, mis on ka esmane liikumapanija, mida ta nimetab jumalaks . Jumal ei sisalda endas mingit võimalikkust, ta on läbinisti tegelikkus ja puhas vorm (vormide vorm).
Kuna Aristotlese sõnul on kõige liikuva miski liikuma pannud , siis tekitas see aga probleemi sundliikumise seletamisega (näiteks lendulastud vibunoole liikumine). Seda, et peale noole laskmist vibu enam noole liikumist ei mõjuta, kuid nool liikub ikkagi edasi, selgitas Aristoteles keskkonna kaastoimega: keha liikumisel mõjutab ta enda ümber olevat keskkonda (näiteks õhku), mis säilitab mõne aja jooksul võime panna keha liikuma. Seega oli tema sõnul keskkond vahepealne liikumapanija. Sellega leiti aga probleeme juba hellenismiajastul, kus Johannes Philopon (6. saj pKr) leidis, et viskaja kehale annab mingi mittemateriaalse liikumapaneva jõu, impetuse (ladine keelest hoog , hoogsus). Sellest arenes välja impetusefüüsika, mis kokkuvõttes oli siiski vastuolus klassikalise füüsikaga (impetusetooria järgi tuleb välja, et kui õnnestuks kõrvaldada liikumise taktistused, siis tähendaks muutumatu impetus liikumist lõpmata suue kiirusega, mitte aga muutumatu lõpliku kiirusega nagu klassikalise mehaanika järgi).
Kasutatud kirjandus:
Asmus , V. Platon. Tallinn 1971
Meos , I. Antiikfilosoofia. Tallinn, 2000..
Hinne: +