Argentiina (1)

Uulu põhikool
Geograafia
Oliver Stimmer
8. klass
Argentina
Referaat
Juhendaja : Anu Tammik
Uulu 2007

Sisukord

Sisukord 2
Üldandmed 3
Argentina Vabariik República Argentina 3
Haldusjaotus 4
Majandus 5
Nimi 5
Loodus 5
Riigikord ja moto. 5
Ajalugu 6
Esiajalugu 6
Koloniaalaeg 6
Vabadusvõitlus 7
Iseseisvuse algusajad 8
Areng 9
Kriis 11
Kasutatud kirjandus 13

Üldandmed

Argentina Vabariik
República Argentina

Riigikeel
hispaania keel
Pealinn
Buenos Aires
President
Néstor Kirchner
Asepresident
Daniel Scioli
Pindala
2 766 890 km²
Rahvaarv (2003)
38 740 807
Asustustihedus
14 in/km²
Iseseisvus
9. juulil 1816
Rahaühik
peeso (ARS)
Ajavöönd
maailmaaeg -3
Riigihümn
Oid, Mortales
Üladomeen
ar
Maakood
54
Argentina lipp
Argentina vapp

Haldusjaotus

Argentina on jaotatud 23 provintsiks) ja üheks autonoomseks linnaks.

Buenos Aires (linn)*

Buenos Aires

Catamarca

Chaco

Chubut

Córdoba

Corrientes

Entre Ríos

Formosa

Jujuy

La Pampa

La Rioja

Mendoza

Misiones

Neuquén

Río Negro

Salta

San Juan

San Luis

Santa Cruz

Santa Fe

Santiago del Estero

Tulemaa

Tucumán
Argentina provintsid . Kaardil ei ole näha Tulemaa provintsi alla arvatud nõudlusalasid (Argentina Antarktika ja Lõuna-Atlandi saared).

Majandus

Argentina on maailma suurim sojatootja. Kasutatakse valdavalt geneetiliselt muundatud organisme. Saadus müüakse USA firmadele. Argentina on maailma 5. veinitootja. Tänapäevane veinitööstus sai seal alguse 19. sajandi teisel poolel.

Nimi

Argentina nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast argentum ('hõbe'), sest see väärismetall ajendas Argentina koloniseerimist. 1816– 1826 oli riigi nimi La Plata Ühendprovintsid.

Loodus

Argentina pindala on 2 766 890 km², sealhulgas vett 1,1%. Ta on maailma riikide seas pindalalt 8. kohal. Argentina pretendeerib lisaks veel 1 000 000 km² alale Antarktikas ja Falklandi saartele.

Riigikord ja moto.

Argentina iseseisvus Hispaania alt 9. juunil 1816. Riigikord on föderatiivne vabariik. Vastavalt 1853 . a põhiseadusele, mis parandatul ja täiendatul jõustus uuesti 1983. aastal, on riigipea ja valitsusjuht neljaks aastaks valitav president. Argentina moto on En Unión y Libertad – 'liidus ja vabaduses'.

Ajalugu

Esiajalugu

Enne koloniseerimist eurooplaste poolt olid Argentina alad suhteliselt hõredalt asustatud rändrahvaste poolt. Loode-Argentinas elanud Diaguitá- indiaanlased olid laienevale inkade riigile vastupanu osutanud. Nad tegelesid põlluharimise, metallitöötlemise ja kudumisega. Guaraniid elasid rohkem ida pool. Teiste rahvaste seas olid Tapes, Chanás, Charrúas, Querandí, araukaanid ja patagoonlased. Maa keskosa indiaanlased alistati lõplikult alles 19. sajandi lõpus.

Koloniaalaeg

Eurooplased saabusid Argentiina piirkonda 1502 Amerigo Vespucci reisiga. Esimesena maabus Argentina alal veebruaris 1516 Hispaania meresõitja Juan Díaz de Solís, kes oli otsimas Lääne-mereteed, pärast Lõuna-Ameerika ranniku läbisõitmist. Ta leidis La Plata lahe ja sõitis sinna sisse.
1520 /1521 avastas Fernão de Magalhães Magalhãesi väina.
1526 võttis Sebastiano Caboto väärismetalle otsides ette teise ekspeditsioon mööda de Solise avastatud teed ning jõudis toitu otsides La Plata lahe kaudu Uruguay ja Paraná jõeni praeguse Rosario kohale. Ta rajas Sancti Spiritu fordi , millest sai esimene koloonia piirkonnas ning jõudsid praeguse Paraguayni. Caboto jäi sellele territooriumile neljaks aastaks ning sai pärismaalastelt suurel hulgal hõbedat (hispaania keeles la plata), mis andis piirkonnale nime.
Tegelik koloniseerimine algas veebruaris 1536, mil saabus esimene Hispaania sõjaväeline kuberner piirkonnas Pedro de Mendoza, kes samal aastal rajas Santa María del Buen Aire sadama, millest hiljem sai Buenos Aires. 1541 tegid sõjakad indiaanlased selle maatasa.
Hispaanlased, kes olid end juna sisse seadnud Paraguays ja Peruus , hakkasid asustama Paraná ja Paraguay jõe vahelist piirkonda. Samal ajal hakkas levima karjakasvatus , mis pani aluse stabiilsele põllumajandusele.
1537 rajasid hispaanlased Asuncióni linna (praegune Paraguay pealinn), millest sai baas edasiseks ekspansiooniks La Plata piirkonnas.
Koloniseerimine lähtus ka Boliiviast (Ülem- Peruu ) ja Tšiilist. Rajati Mendoza ( 1560 , Tucumán (1565), Córdoba, Santa Fé (1775) ja Salta (1585).
Juan de Garay rajas alalise Hispaania koloonia Buenos Airese ümbrusse 1580, kuigi algsed asukad olid tulnud maitsi Peruust. Sellega rajati Buenos Aires uuesti.
1613 asutati Córdoba ülikool.
Kui Hispaania oli umbes 1540 oma mõjuvõimu Ameerikas kindlustanud, haldas ta endale kuuluvat Ladina-Ameerikat kahe asekuningriigi kaudu. Need olid Uus-Hispaania asekuningriik, mis hõlmas USA alasid, Kesk-Ameerika ja Lääne-India, ning Peruu asekuningriik, mis hõlmas Lõuna-Ameerika, välja arvatud Portugali mõjusfäär.
Peruu asekuningriigist eraldusid 1717 Uus- Grenada asekuningriik Lõuna-Ameerika põhjaosas ja 1776 Río de la Plata asekuningriik Lõuna-Ameerika lõunaosas. Río de la Plata asekuningriigi eraldumise tingis piirkonna kasvav majanduslik osatähtsus ning vajadus sõjaliseks kaitseks Portugalile kuuluva Brasiilia vastu. Asekuningriik hõlmas peale Argentina veel praeguse Boliivia (Ülem-Peruu), Paraguay ja Uruguay (Banda Oriental) alad. Asekuningriigi pealinnaks sai majanduslikult ja sadamana aktiivne Buenos Aires, millest sai õitsev sadamalinn . Linn oli saanud õitsvaks salakaubanduse keskuseks ning 18. sajandi keskpaigaks oli selle rahvaarv ulatunud 20 000-ni. Esimene asekuningas oli Pedro de Cevallos.
1726 asutati praegune Uruguay pealinn Montevideo, mis pidi Uruguayd (Banda Oriental) portugallaste eest kaitsma.
1778 toimus Buenos Airese piirkonnas esimene rahvaloendus. 1801 hakkas Buenos Aireses ilmuma esimene ajaleht El Telégrafo Mercantil.
Alates 17. sajandist sai juhtivaks majandusharuks karjakasvatus. Arenesid välja hiiglaslikud mõisad (estanciad). Tihedamalt asustatud, viinamarjakasvatuse, tekstiilitootmise ja muulakasvatusega tegelevates sisemaaprovintsides indiaanlased pärisorjastati (encomienda). Alates 18. sajandi algusest hakati sisse tooma suuremal hulgal neegerorje.
1778 kehtestati vabakaubandus Hispaaniaga.

Vabadusvõitlus

Majanduse pideva tõusuga (nahkade ja soolaliha ekspordi kasv) kasvas kreoolidest suurmaaomanike ja kaupmeeste vastupanu koloniaalrežiimile. Suur Prantsuse revolutsioon ja Ameerika Ühendriikide Iseseisvussõda tõid liberaalsed ideed ka Ladina-Ameerikasse. Tekkis kolonialismivastane opositsioon (prantslaste vandenõu Buenos Aireses 1795). Pärast Hispaania-Prantsuse sõjalaevastiku purustamist Trafalgari lahingus 1805 püüdsid britid 1806 hõivata La Plata lahte , ent kreoolidest, mulattidest ja neegritest moodustatud maakaitsevägi Santiago de Liniersi ja Juan Martín de Pueyrredóni juhtimisel kaitsesid 1807. aastaks edukalt Buenos Airest, mida rünnati juunis 1806. Võit Briti ekspeditsioonikorpuse üle tõstis kreoolide eneseteadvust ja nende püüdu nõrgendada Hispaania ülemvõimu. Pärast Napoleon I kallaletungi Hispaaniale 1808 tekkis avalik iseseisvusliikumine. 25. mail 1810 kukutasid Buenos Airese elanikud asevalitseja (mairevolutsioon) ning võim läks üle huntale. Hispaanlaste vasturünnak nurjus Suipacha lahingus 7. novembril 1810. Sissetungivate rojalistide üle saavutati hiilgavaid võite, eriti 1812 ja 1813 . Aastal 1813 jaotati asekuningriigi alt vabanenud piirkonnad 14 provintsiks. Pärast aastatepikkust võitlust saavutati lõplik võit Hispaania vägede üle Manuel Belgrano ja "Lõuna vabastaja " José de San Martíni juhtimisel. Argentiinlased austavad oma riikliku sõltumatuse kangelasena kindral José de San Martíni, kes tegi sõjakäike Argentinas, Tšiilis ja Peruus. Tema ja Simón de Bolívari võidud 1814 –1817 muutsid olukorda. Belgrano ja San Martín esindasid mõõdukaid liberaale, kuid vabadusvõitluse revolutsioonilis-demokraatliku tiiba juhtis Mariano Moreno . Asutav Kogu otsustas 1813 kaotada encomienda, mita ning peamaksu ning otsustas, et neegerorjade lapsed sünnivad vabadena. 9. juulil 1816 kuulutati Tucamáni kongressil ametlikult välja Lõuna-Ameerika Ühendprovintside (hiljem La Plata Ühendprovintsid) sõltumatus Hispaaniast. Selle deklaratsiooni mõju jäi kohalikuks. Paljud asekuningriigi piirkonnad otsisid oma teid. 1811 eraldus Paraguay. 1817 ületas San Martíni armee Andid (Paso de los Andes ) ning aitas otsustavalt kaasa Tšiili ja Peruu vabanemisele. 1837 toimus konflikt Peruu ja Boliiviaga ning Suurbritannia ja Prantsusmaaga (Buenos Airese blokaad 1845–1850. 1837 asutati opositsiooniline organisatsioon Noor-Argentina (Asociación de Mayo ). Rosase diktatuurile tegi lõpu riigipööre, mida juhtis endine Entre Ríose provintsi kuberner kindral Justo Urquiza, keda toetasid Uruguay ja Brasiilia. Võit Rosase üle saavutati 3. veebruaril 1852 Monte Caserose lahingus. 1853 võtsid provintsid vastu vabariikliku põhiseaduse, mida Buenos Aires ei tunnistanud. Urquiza sai Argentina Vabariigi esimeseks presidendiks. Buenos Aires kuulutas 1854 end iseseisvaks. 17. septembril 1861 saavutasid mässajad Pavóni lahingus kindral Bartolomé Mitre juhtimisel võidu riigi vägede üle ning Argentina president astus 5. novembril tagasi. Mais 1862 valis Rahvuskogu presidendiks Mitre. Nii saavutas Buenos Airese linn riigi üle ajutise kontrolli. 1880 lahutati linn Buenos Airese provintsist ning sellest sai föderaaldistrikt ja pealinn.

Iseseisvuse algusajad

Järgnesid tormilised sisepoliitiliste konfliktide (föderalistide ja unitaarriigi pooldajate vahel, konservatiivide ja liberaalide vahel) aastad, mille käigus eraldusid 1825 Boliivia ja 1828 Uruguay.
Buenos Airese elanikud (porteñod, unitaarlased) soovisid põhiliselt kodanluse huvides unitaarriiki. Sisemaalased (caudillod, föderalistid) eelistasid põhiliselt suurmaaomanike huvides föderatsiooni, mille puhul provintsidel oleks laialdane autonoomia . 1819. aastaks kujunes sellest konfliktist kodusõda. 1820 sõlmiti rahu, kuid stabiilne valitsus jäi tekkimata. Järgnes anarhia, mida raskendas sõda Brasiiliaga 1825–1828 Uruguay (Banda Oriental) pärast.
1819 võeti vastu Argentina liitriigi põhiseadus.
1829 sai Buenos Airese provintsi kuberneriks rikas caudillo Juan Manuel de Rosas. Rahva toetusel laiendas ta oma võimu Ühendprovintsidele, mida hakati nimetama Argentina Konföderatsiooniks (1826. aastast Argentina Vabariik). Endiselt föderalismi jutlustades jäi ta diktaatoriks 1852. aastani. Sel ajal sunniti liberaalsed poliitikud ( Domingo Sarmiento, Esteban Echeverría) eksiili minema. 1833 hõivas Suurbritannia Argentina sisekriisi ära kasutades Falklandi saared. Rosase ajal anti taas luba tegutseda jesuiitide ordule. Kuigi Rosas oli föderalist, tegi ta oma võimu kindlustamiseks lõpu provintside separatismile. Samal ajal kasvas provintside ühtsus võitluses diktatuuri vastu. 1837 toimus konflikt Peruu ja Boliiviaga ning Suurbritannia ja Prantsusmaaga (Buenos Airese blokaad 1845–1850.
1837 asutati opositsiooniline organisatsioon Noor-Argentina (Asociación de Mayo).
Rosase diktatuurile tegi lõpu riigipööre, mida juhtis endine Entre Ríose provintsi kuberner kindral Justo Urquiza, keda toetasid Uruguay ja Brasiilia. Võit Rosase üle saavutati 3. veebruaril 1852 Monte Caserose lahingus. 1853 võtsid provintsid vastu vabariikliku põhiseaduse, mida Buenos Aires ei tunnistanud. Urquiza sai Argentina Vabariigi esimeseks presidendiks.
Buenos Aires kuulutas 1854 end iseseisvaks. 17. septembril 1861 saavutasid mässajad Pavóni lahingus kindral Bartolomé Mitre juhtimisel võidu riigi vägede üle ning Argentina president astus 5. novembril tagasi. Mais 1862 valis Rahvuskogu presidendiks Mitre. Nii saavutas Buenos Airese linn riigi üle ajutise kontrolli. 1880 lahutati linn Buenos Airese provintsist ning sellest sai föderaaldistrikt ja pealinn.

Areng

Järgmised presidendid olid Domingo Sarmiento (1868– 1874 ja Nicolás Avellaneda (1874–1880). Mende reformid soodustasid majanduse ja kultuuri arengut. Sellesse aega jääb verine Kolmikliidu sõda (1865–1870), milles võidukad Argentina, Brasiilia ja Uruguay sõdisid Paraguayga. 1872 asutati Esimese Internatsionaali Argentina sektsioon. 1878 asutati trükitööliste liit, mis oli esimene ametiühing. 1890 tähistati Buenos Aireses esimest korda esimest maid. Riigi ühendamisega uuenes majandus. Peale selle hakkas valitsus Kõrbesõjas ( 1879 –1880), mida juhtis kindral Julio Argentino Roca, vallutama indiaanlastelt maid lõuna pool Rio Negrot. Sellega pagendati või hävitati Patagoonia indiaanlased. Kindral Roca valiti 1880 presidendiks. Nii võitis Argentina põlluharimiseks ja karjakasvatuseks palju uusi maid. Samal ajal soodustati immigratsiooni. Miljonid immigrandid kogu Euroopast, peamiselt itaallased , võimaldasid Argentina loodusvarade, eriti Lääne-Argentina pampasid paremini kasutada. 1857–1939 rändas sisse 6,6 miljonit inimest. Otsustavaks sai ka raudteede areng 19. sajandi lõpus. 19. sajandi lõpus võeti kasutusele moodne põllumajandustehnika ja Argentina integreerus maailmamajandussse, saades üheks maailma tähtsamatest liha ja teravilja eksportijatest. Aastad 1880–1929 tõid Argentinale majandusliku tõusu. Majandusrevolutsioonile aitasid kaasa välisinvesteeringud ja immigratsioon Euroopast. Investeeringud tulid põhiliselt Suurbritanniast ning olid suunatud raudteedesse ja sadamatesse. Majandus oli tugevalt orienteeritud toorainete ekspordile ja tööstustoodete impordile. See periood lõppes ülemaailmse majanduskriisiga 1929. 20. sajandi alguseks oli Argentinast saanud üks Lõuna-Ameerika tähtsamaid riike. Ta hakkas omandama domineerivat asendit ning aitas 1914 lahendada tõsist lahkheli Ameerika Ühendriikide ja Mehhiko vahel. Roca valitsus ja järgnevad valitsused olid oligarhilise suunitlusega. Nad olid suurmaaomanike tugeva mõju all. Hoolimata kapitalismi väljakujunemisest, säilis suurmaaomanike hegemoonia, suurmaavaldused laienesid ja tekkis Briti majanduslik ülemvõim. Alates 1900. aastast said populaarseks natsionalistlikud ideed orientatsiooniga pigem Euroopale kui USA-le. 1891 tekkis immigrantide arvel täienenud kodanlusele tuginev liberaalne partei Radikaalne Kodanikuliit (Unión Cívica Radical; UCR). Saksa emigrantide olulisel osalusel asutati 1896 Argentina Sotsialistlik Partei. Ametiühinguliikumises oli juhtiv koht algul anarhistidel. 1901 asutati anarhistlik ametiühingute liit FORA. 1903 tekkis sotsialistliku suunitlusega UGT (Üldine Töölisliikumine). Venemaa 1905. aasta revolutsiooni mõjul hoogustus töölisliikumine. Aastatel 1905, 1907 ja 1909 ("mainädal") olid üldstreigid. President Luis Sáenz Peña ( 1910 –1913) ajal said mehed 1912 üldise valimisõiguse. See lõi tingimused liberaalide võimule tulekuks. Argentina poliitikas domineerisid 1916. aastani konservatiivid. Seejärel tulid võimule nende traditsioonilised rivaalid Radikaalsest Kodanikuliidust (liberaalid) Hipólito Yrigoyeni juhtimisel. Radikaalid panid rõhku õiglastele valimistele ja demokraatlikele institutsioonidele ning avasid oma uksed laienevale keskklassile ning eliidile, millel varem juurdepääs võimule oli puudunud . Esimese maailmasõja ajal jäi Argentina neutraalseks ning sai suuri kasumeid liha- ja nisutarnetelt liitlasriikidele. Pärast sõda elavnes sõjajärgse kriisi ja Oktoobrirevolutsiooni mõjul töölisliikumine. Sotsialistidest eraldus 1918 marksistlik Rahvusvaheline Sotsialistlik Partei (Partido Internacional Socialista; 1920. aastast Argentina Kommunistlik Partei). Tööliste massilised streigid suruti vägivallaga maha (Buenos Airese verine nädal jaanuaris 1919). 1929 toimus Buenos Aireses Ladina-Ameerika kommunistlike parteide konverents . 1918. aastal Córdobast alguse saanud üliõpilaste reformiliikumine levis kogu Ladina-Ameerikas. Hipólito Yrigoyen ja järgmine president Marcelo de Alvear (1922–1928) kehtestasid piiratud tööseadusandluse, piirasid meelevaldset rendisüsteemi ning viisid läbi ülikoolireformi. Pärast sõda kasvasid järsult USA investeeringud (1913 40 miljonit USA dollarit, 1929 332 miljonit dollarit). 1928 sai uuesti presidendiks Hipólito Yrigoyen.

Kriis

Rahvusvahelise kaubanduse kokkuvarisemine 1929 kutsus esile nn. impordiasendusindustrialiseerimise. Ülemaailmse majanduskriisi mõju raskendasid majanduse ühekülgne orienteeritus liha ja nisu tootmisele ning majanduslik sõltuvus Suurbritanniast ja USA-st. Ehitati üles tööstus ja majanduslik sõltumatus kasvas. Samal ajal kestis konflikt parempoolsete, fašistlike ja vasakpoolsete, radikaalsete parteide vahel. Kasvasid töötus ja elukallidus . Vaesunud inimesed hakkasid maalt linna valguma.
1929 natsionaliseeriti naftamaardlad.
1930 sundisid sõjaväelased kindral José Uriburu juhtimisel eaka radikaalist presidendi Hipólito Yrigoyeni võimult lahkuma . Sellest sai alguse pikk sõjaväeliste riigipöörete seeria.
1932 sai presidendiks Agustín Justo. Tema ajal tugevnes Saksamaa mõju Argentinas.
1938. aasta presidendivalimiste lävel muutusid fašistlikud organisatsioonid üha aktiivsemaks. 1936. aasta mais ühinesid parempoolsed parteid vasakpoolse Rahvaliidu eeskujul parempoolseks Rahvusliiduks. See organisatsioon nõudis avalikult diktatuuri ning toetas edukalt rahandusministrit ja tulevast presidenti Roberto Ortizi. Ent oma toetajate ootuste kiuste astus 1938 presidendiks valitud Ortiz jõulisi samme demokraatia tugevdamiseks.
1930. aastate valitsused püüdsid majanduslikke ja poliitilisi muutusi ohjeldada, kasutades ka pettust ja jõudu. See viis lõpuks Juan Domingo Peróni võimuletulekuni. Poliitilist võimu taotlesid uued sotsiaalsed ja poliitilised jõud, sealhulgas moodne sõjavägi ning kasvavast linnatöölisklassist võrsunud ametiühinguliikumised.
Argentina poliitika Teise maailmasõja ajal provotseeris otseselt sõjaväe naasmise võimule. Argentina oli küll ametlikult neutraalne, kuid varustas mõlemaid sõdivaid pooli toiduainetega. Algul toetas Argentina rohkem teljeriike, sõja lõpu poole liitlasriike.
Ameerika välisministrite konverentsil Rio de Janeiros 1942 kuulus Argentina vähemuse hulka, keeldudes katkestamast diplomaatilisi suhteid teljeriikidega.

Kasutatud kirjandus

Kasutasin interneti põhiliselt aadresit http://et.wikipedia.org .
Kasutasin ka Ene esimest raamatut leheküljelt 281.