Alternatsiivsed energialiigid (1)

Tuuleenergia
Tuuleenergia on üks mitmetest 'rohelistest' energiatootmise liikidest. Juba ammustest aegadest peale on inimene tuuleenergiat enda heaks ära kasutanud tuuleveskite näol. Nüüd tahan ma teile tutvustada tuuleenergiat tema tänapäevasel kujul. Kõigepealt käsitlen tuulenergiat üldiselt ja lõpupoole annan ülevaate tuuleenergiast Eestis.
Et võimalikult tõhusalt tuule liikumisest energiat toota peavad tiivikud olema hästi disainitud , ja siin ei mõtle ma esteetilist vaid pragmaatilist disaini. Võrreldes vanemate põlvkondade turbiinidega on tänapäeval kasutatavate efektiivsus palju suurem. Kui me mõtleme tuuleturbiinidest siis tuleb meile silme ette kõrge posti külge kinnitatud kolmelabaline masin. Kuid ka sellel disainil on omad vead: väikse tuule kiiruse puhul ei hakka nad tööle ning nad on sõltuvad oma asetusest - kui tuul valelt poolt puhub siis ei suuda nad enda võimsust täielikult rakendada. Kuid igal probleemil on lahendus. Igaüks saab endale koju osta mini-tuuleturbiini ning isegi nõrgema tuule puhul hakata omal käel energia tootmist katsetama. On olemas ka vahepealsed mudelid. Tuule suunda me muuta ei saa aga mida me saame teha on see, et me ehitame tuuliku niimoodi , et ta sätib ennast ise vastavalt tuule suunale õigesse asendisse. Väiksemate turbiinide puhul on see täiesti võimalik. See lahendus ei ole samuti midagi uut - ka Eestis kasutasid talupojad seda ning ehitasid tuuleveski pöörlevale alusele.
Viimasel ajal on paljud firmad ja eraisikud hakanud uusi disaine katsetama. Üks Itaalia firma valmistab praegu maailma esimest vertikaalset tuuleturbiini. Esimene mudel on mõeldud katsetamiseks aga projekt on nii lubav , et Itaalia valitsus on seda juba 15 miljoni euroga finantseerinud. Projekti nimi on KiteGen. Üheks huvitavaks projektiks on ka brittide Quietrevolution, mille uudne turbiin püüab tuule kinni igast suunast ning sobib väga hästi linnadesse majade vahele ning katustele. Nad ei tekita ka müra ega vibratsiooni.
Maismaal asuvaid tuuleturbiine saab mitmetesse kohtadesse püsti panna. Head kohad selle jaoks on kõiksugu kõrgendikud. Kui tuul liigub kõrgendiku poole, siis ta surutakse üle takistuse samal ajal tuule kiirust suurendades Sellisesse kohta paigutatud tuuleturbiin toodab rohkem energiat ning selle tõttu otsitaksegi suuremahuliste tuuleparkide rajamisel anemomeetritega sobivat kohta mõnikord lausa aasta aega. Nende abil koostatakse detailsed tuulekaardid, mõnikord võivad tühised 30 m tähendada kahekordseid tuulekiiruseid ja seega paremat toodangut. Väiksemate projektide puhul otsitakse looduslikke märke tugevast tuulest (nt. viltused puud) või uuritakse selle piirkonna meteoroloogilisi andmeid.
Tuuleparke võib ka otse merre ehitada. Meri on tuulepargi rajamiseks tuule kiiruse ja stabiilsuse mõttes ideaalne paik. Merre ehitatatud turbiinid ei pea olema nii kõrged kui maismaale ehitatavad, sest merel ei ole tuule kiirust vähendavaid takistusi ning seal on ka loomulikult tugevamad tuuled kui maismaal. Kuid tuulepargi rajamisel merre on ka omad miinused - tingimused merel on karmid, abrasiivsed ning korrodeerivad, suurendades niimoodi ülalpidamiskulutusi võrreldes maismaal olevate tuuleparkidega. Suured meres paiknevad tuulepargid on juba ehitatud Taani, Iirimaale ning Inglismaale . Selle aasta numbrite järgi on maailma suurim merel asuv tuulepark Rødsand'is, kus seitsekümmend 2.3 MW võimsusega tuulegenetaatorit toodavad kokku 156.6MW.
Tuuleenergia tootmine:
Peaaegu kõik riiklikku elektrivõrku ühendatud tuuleturbiinid koosnevad tiivikutest, mis pöörlevad horisontaalse rootori ümber. Rootor on ühendatud käigukasti ja generaatoriga, mis asuvad masinaruumis. Masinaruumis asuvad elektroonilised komponendid ning masinaruum ise asub torni tipus . Tegemist on nn “horisontaalteljega” masinaga .
Rootori diameeter võib olla kuni 90 meetrit, väiksemad masinad (umbes 30 meetrit) on levinud arengumaades. Tuuleturbiinid võivad olla kolme-, kahe-, või ühelabalised. Levinuimad on kolmelabalised.
Labad on toodetud klaaskiuga tugevdatud polüestrist või puitepoksüüdist.
Labad pöörlevad ühtlasel kiirusel 10-30 p/min, kuigi viimasel ajal on kasvanud ka vahelduva kiirusega töötavate masinate hulk.
Turbiinidel on olemas automaatne võimsuse kontroll, mis peatab masinad väga tugeva tuule korral kahjustuste ärahoidmiseks.
Kuigi otseajamiga masinate hulk kasvab, on enamusel siiski käigukastid.
Lengerduse mehhanism pöörab masina tuule poole. Sensorid jälgivad tuule suunda ning torni ülemist osa keeratakse vastavalt tuulesuunale.
Tornid on harilikult silindrikujulised, terasest ja helehalli värvi. Mõnel pool kasutatakse raamkonstruktsiooniga torne. Torni kõrgus on 25-80 meetrit.
Kaubanduslikke turbiinide elektritootlikus on paarisajast kilovatist rohkem kuni 2,5 megavatini. Otsustav parameeter on rootori labapikkus " mida pikemad labad, seda suurem tegevusala ja toodetava energia kogus. Paigaldatavate masinate keskmine jõudlus on hetkel 1,3-1,85 MW. Müügil on ka suuremaid masinaid, mis on üsna populaarsed , kuna need toodavad elektrit väiksemate kuludega .
Turbiinitüüpe on palju, nende seas leidub nii innovatiivseid kui kõrgtehnoloogilisi. Levinuim tuuleturbiini tüüp on kolmelabaline, vastutuult, kiirusekontrolliga ja ühtlase tempoga töötav masin. Sageduselt teisel kohal olev turbiin on sarnase disainiga, ent kaldekontrolliga. Järgnevad kolmelabalised käigukastita ja vahelduva kiirusega masinad. Kahelabalise, vertikaalse teljega jm haruldasemate lisanditega turbiinid on vähem levinud.
Enamik turbiine on torni suhtes vastutuult esiosa on tuule suunas, masinaruum ja torn tagapool. Samas on olemas ka pärituult variante , mis tähendab, et tuul puhub läbi torni ja alles siis labadele.
Tuuleenergia eelised:

• erinevalt generaatorite ja koostootmisjaamade kütustest on tuul kõigile tasuta;
  
• tuuleenergia on täna üks kiiremini tasuvamaid taastuvenergia liike;
  
• erinevalt päikesest on tuuleenergia saadaval ööpäevaringselt;
  
• võrreldes päikselahendustega on tuule süsteemide jõudlus suurem;
  
• võrreldes hüdroenergia seadmetega suhteliselt  lihtne paigaldamine.
  

Vee- ehk hüdroenergia
Tähtsaim taastuv ja süsihappegaasi mitteemiteeriv energiaallikas on hüdroenergia. Hetkel võimaldab hüdroenergia toota 20% maailma elektrist. Oma tulevik on Eestis ka hüdroenergial, mis saadakse vee voolamisest tekkiva energia muutmisel elektrienergiaks. Jõgesid ja ojasid on Eestis päris palju - üle 7000, kuid kahjuks on enamik neist lühikesed ja väikese vooluhulgaga. Tasase pinna tõttu on ka jõgede keskmine kalle väike ning seega on Eesti hüdroenergeetiline potentsiaal tagasihoidlik ja puuduvad võimalused suurte hüdroelektrijaamade rajamiseks.
Hüdroelektrijaam on elektrijaam , mille energiaallikaks on liikuv vesi.
Reeglina ehitatakse hüdroelektrijaamad suurtele jõgedele, kus tammiga ülespaisutatud vesi paneb langedes pöörlema hüdroturbiinid koos elektrigeneraatoritega. Nende ehitamine on aeganõudev ja kulukas (mahukad mullatööd ja betoonitööd paisude ehitamisel ), kuid energia omahind on suhteliselt madal, sest ekspluatatsioonikulud on väikesed.
õgedel, mille äravool on aasta läbi ühtlane või mille orgu ei ole võimalik veehoidlat rajada (orgu uputada), on võimalik juhtida kogu jõe vesi oru veeru ülaosas kulgevasse pealevoolukanalisse. Kohta, kus jõeoru põhi langeb piisavale sügavusele pealevoolukanalist, ehitatakse elektrijaam ise.
Hüdroelektrijaamade ehitamisega kaasneb ka elanike evakueerimine (piirkondadest kuhu tahetakse jaam rajada), kuna sealsed piirkonnad ujutatakse üle. Paljud ettevõtted peavad ümber kolima. Kalade liikumist häiritakse ja tehastest, mis on jäänud vee alla, võib levida mürgiseid aineid.
Veejõu kasutamiseks on vaja vee langus koondada kas paisutamise või vee kõrvalejuhtimise, nn derivatsiooni teel. Paisjõujaama põhisõlmedeks on pais ja jaamahoone. Viimane võib paikneda paisu sees või selle taga. Derivatsioonijaama puhul saavutatakse koondatud langus vee loomulikust jõesängist kõrvalejuhtimisega veehaarde kaudu kanalisse, mille kalle on väiksem jõesängi omast. Tänu sellele osutub kanali lõpus vee tase kõrgemaks, kui jões. Vesi juhitakse jaamani survetorude abil või otse juurdevoolukanalist.
Paisu ülesandeks on tekitada vajalik rõhk paisjõujaamas või tagada ühtlane, vooluhulkade kõikumisest sõltumatu veehaare derivatsioonijaamas. Pais koosneb reeglina kahest osast – umb- ja ülevoolupaisust. Viimane peab võimaldama suurvee äravoolu. Eristatakse puit-, muld -, kivi-, betoon - ja raudbetoonpaise. Viimasel ajal on MHEJ -des hakatud kasutama täispuhutavaid paise. Ülevoolu reguleerimine toimub nende puhul õhurõhu muutmisega. Vahel võib vajalikuks osutuda külgtammide rajamine üleujutuste vältimiseks. Juurdevoolukanalid võivad olla lihtsad pinnasesse kaevatud kraavid , tsemendisegu-, savi-, kivi- või tellisvooderdusega kanalid või betoonkanalid. Juurdevoolukanalisse juhitud vesi kannab kaasa liiva, muda jms, mille sattumine turbiini põhjustab selle kiiret kulumist. Selle vältimiseks tuleb juurdevoolukanali alguses ette näha settebassein ja kanali lõpus nn survebassein, kus toimub osakeste väljasettimine.
Turbiinidest on madalrõhujaamades sobivaimateks eelkõige propeller - ja pöördlaba- (e Kaplani), samuti ristvoolu- (Turgo) turbiinid, suurematel võimsustel (üle 50-100 kW) ka Francise turbiinid. Lihtsaimad ja odavaimad on propellerturbiinid. Fikseeritud töölabade tõttu on aga nende kasutegur väga tundlik vooluhulga muutusele. Palju efektiivsemad on pöördlabaturbiinid, mille labade asend on reguleeritav vastavalt vooluhulgale. Francise turbiinid on suhteliselt keerukad. Tänapäeva väikehüdrojaamades on laialt kasutusel standardsed Kaplani tüüpi toruturbiinid, samuti kompaktsed sukelagregaadid. Viimastes on propeller- või Kaplani turbiin, ajam ja generaator komplekteeritud ühtse tervikuna ühises kestas . Mikrojaamades võib kasutada ka reversiivseid pump -turbiine, mis on küll odavad, kuid madala ja vooluhulga muutustele tundliku kasuteguriga.
Väikejaamades on sobivaimateks asünkroongeneraatorid, mis on ehituselt lihtsad, töökindlad ja odavad ning võivad töötada ilma sageduse ja pinge reguleerimisseadmeteta. Vee-energia kasutamise tehnoloogia on hästi väljaarendatud. Viimase aja uuendusteks on sukelkompaktagregaadid, korrosioonikindlate materjalide kasutamine, uued juhtimissüsteemid, klaasplastikust survetorud, täispuhutavad paisud jms. Hüdroenergiat saab toota vaid seal, kus on suure veehulgaga jõed või rajatud tammid. Kuna Norras on väga palju kärestikulisi kiirevoolulisi jõgesid, on seal hüdroenergia osakaal kogu energia tootmises 99%.
Kõige rohkem kasutatakse hüdroenergiat:

Norras – 99%

Brasiilias – 83,3%

Venezuelas – 66%

Kanadas – 57,5%

Venemaal 17,2%
Tuumaenergia
Tuumaenergia ehk aatomienergia on füüsika seisukohast aatomituuma moodustavate elementaarosakeste süsteemi seoseenergia, mis võib tuumareaktsioonides vabaneda . Energeetika seisukohast on see elektrienergia , mida saadakse tänu tuumareaktsioonidele tuumaelektrijaamades.
Tuumaelektrijaamades on võimalik toota elektrienergiat suures koguses, ökonoomselt ja õhusaastevabalt. Uuringud näitavad, et tuumaenergiast saadud elekter on söest toodetust isegi hulga odavam. Tänapäeval annavad tuumaelektrijaamad 17% kogu elektrienergiast, peaaegu sama palju, kui hüdroelektrijaamad.
Tuumaelektrijaamas kasutatakse kütusena uraani, mille varusid arvatakse jätkuvad umbes viiekümneks aastaks. Rikkalikumad uraanileiukohad on Kanadas, Usas ja Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Tuumaelektrijaamade rajamine on jõukohane rikastele kõrgelt arenenud riikidele, sest kõrgtehnoloogial põhinev tootmine nõuab väga suurt kapitalimahutusi. Kolm suurriiki – Usa, Prantsusmaa ja jaapan toodavad kolm viiendikku maailma tuumaenergiast.
Tuumaelektrijaamad on ohtlikud ja riigid, kel on teisi energiaallikaid, ei ole neist eriti huvitatud. Energiavaesed riigid, nagu Jaapan, Lõuna-Korea ja Prantsusmaa kasutavad tuumaenergiat palju. Siiski on keskkonnakaitsjate tugeval survel mitmeid tuumajaamu suletud.
Tuumaelektrijaamades ei teki fosfori-, lämmastiku- ega süsihappegaasisaastet. Suurim probleem on avariioht ja radioaktiivsed jäätmed. Õnnetus Three Mile Islandi tuumaelektrijaamas Usas 1979. aastal sundis läänemaailma tegema tõsiseid korrektuure tuumajaamade ohutuse tagamisel. Endise idabloki maades jõuti selleni alles pärast Tšernobõli katastroofi Ukrainas 1986. aastal.
Tõsine probleem on tuumajäätmete kahjustamine . Kuigi teiste kütustega võrreldes on jäätmekogused väiksed, pole keegi huvitatud nende matmisest oma lähiümbrusesse. Sügavale kaljusse või merepõhja kapseldatuna peidavad nad endas ohtu kümneid tuhandeid aastaid, enne kui lõplikult lagunevad.
Tuumareaktorites tuumade lõhustumisel tekkinud soojus kasutatakse vee soojendamiseks, mis käitab auruturbiinid. Tavalises tuumareaktoris kasutatakse rikastatud uraani "kuulikesi" (kujult meenutavad pigem silidreid), igaüks umbes mündi suurune ja tolli pikkune . Kuulikesed aetakse üksteise järel vardasse ning paigutatakse tugevalt isoleeritud ja hermetiseeritud kambrisse . Paljudes elektrijaamades sukeldadatakse " kimbud " vette, et neid jahedana hoida. Veel kasutatakse reaktorite jahutamiseks süsihappegaasi või ka vedelalmetalle.
Maailmas on üle 400 tuumaelektrijaama , mis toodavad umbes 17% maailma elektrist. Tuumareaktoreid kasutatakse ka allveelaevade ja mereväe aluste käitamiseks. Tuumajaamade juurde kuuluvateat korstendest tuleb ainult puhast veeauru.
Selle protsessi käigus eraldatakse tuumajäätmete hulgast kasutamata jäänud kütus. Kasutatud varrastelt eemaldatakse metallkest ning selle sisu lahustatakse kuumas lämmastikhappes. Saadusteks on 96% uraani, mis läheb reaktorites taas kasutusele; 3% väga radioaktiivseid jääke ja 1% plutooniumi.
Kasutatud kütus on tuumaelekrtijaamade suurimaks tagasilöögiks. Kõrge radiatsioonitasemelise kütusega peab väga hoolikalt ümber käima - see tapab kõigest ühe minutise kokkupuute jooksul. Aja jooksul tuumakütuse radiatsioonitase väheneb, 40 aastat möödudes väheneb radiatsiooni eritus 99,9%, kuid sellegipoolest on see ohtlik.
Maa sisesoojusenergia ehk geotermaalenergia
Maa sisesoojusenergia ehk eotermaalenergia tuleneb maa soojusest, mis on olemas igalpool allpool maapinda, kuigi kõige ressursirikkamaimadpiirkonnad asuvad aktiivset või geoloogiliselt noorte vulkaanide läheduses. Insenrtehnilisest vaatenurgast lähtuvalt võib geotermaalenergiat defineerida kui kasulikk energiat , mida saab koguda looduslikest aurudest ja kuumast veest.
Juba ammustel aegadel on inimesed kasutanud kuumaveeallikateett:
Vanim ja kõige tavalisem kasutusviis oli muidugi lihtsalt lõõgastumine kuumas vees.
Vanad roomlased kasutasid geotermaalvett selleks et ravida silma ja nahahaigusi.
Pompeis kasutati kuuma vett ka majade kütteks 10000 aastat tagasi hakkasid indiaanlased kasutama kuumaveeallikate vett söögitegemiseks jaravimiseks.
Ka Uus Meremaa maoorid on kasutanud kuumaveeallikate vett söögitegemiseks.
Alates 1960-st aastast on Prantsusmaa kütnud kuni 200000 kodu, kasutades geotermaalset vett.
Tänapäeval me puurime kaeve , et tuua maapinale kuum geotermaalvsi. Geloogid,geokeemikud,puurijad ja insenerid teeva palju uurmistid ning katsetusi, et kindlaks määrata piirkonnad, mis sisaldavd gotermaalvett. Kui kuum vesi javõi aur jõuab kaevude kaudu maapinnale, kasutatakse seda elektri tootmiseks geotermaal jõujaamades või kasutatakse seda sojusenergiat muul otstarbel.
Geotermaalsetes jõujaamades kasutatakse looduslikku kuuma vett ja auru, mis saadakse maa seest, t panna pöörlema turbiin, is toodab elektrit. Erineval fosiilsetel kütustel põhinevatest jõujaamadest, ei kasutata siin elektri tootmise erinevatel etappidel fossiilseid kütuseid. Geotermaalsed jõujaamad paiskavad atmosfääri ainult veeauru.
Jõujaama tüübid:

• Flash -tüüpi jõujaamad
  
• Dry steam-tüüpi jõujaamad
  
• Binaarsed jõujaamad
  
• Hübriisjõujaamad
  

Plussid ja miinused
Plussid:

• Stabiilne hind
  
• Kasutamise mõju keskkonnale minimaalne
  
• Kui kasutada bnaarseid jõujaamu, siis puudub gaasi emissioon atmosfääri
  
• Tasub rajada ka väikese energiatarimise korral
  
• Arendab lokaalset ökonoomikat
  

Miinused:

• Jooksvad kulutused energia tootmisele ja transpordile üsnagi kõrged
  
• Kasutusala piiratud
  
• Vahel esineb reservuaardes divesiniksulfiidi, kuid kasutusel on meetodid, mis võimaldavad eemaldada 99%h2s-i geotermaalsest gaasist, mis maapinnale tuuakse.
  
• Väike kogusco2 siiski paisatakse õhku teatud tüüpi jõujaamadde puhul, kuna see on reservuaarides looduslikult olemad, kuid see kogus on ainult 4% sellest kogusest mida paisatakse õhku jõujaamade poolt, mis töötavad fossiilsetel kütustel.
  

Biomassienergia
Biomassi kasutamisel energia tootmiseks on peamisteks probleemideks:

• biomassi vähene kättesaadavus
  
• mittekonventsionaalsetest biomassiressurssidest toodetud energia vähene
  
• konkurentsivõime võrreldes teiste energiaressurssidega
  
• hajaasustus Eestis ja sellest tingitud suhteliselt väike soojuskoormus
  
• linnastunud aladel
  
• kaugküttevõrkude (peamiselt väikeste) kohati väga suured kaod
  
• mikro elektri- ja soojuse koostootmisjaamade vähene konkurentsivõime
  
• võrreldes teiste energiatootmisviisidega
  
• tarbijate vähene teadlikkus kodumaiste taastuvate ressursside eelistest
  

Energia kasutamise mõjusus Eestis on madal. See on peamiselt tingitud asjaolust, et
puuduvad suured hüdroelektrijaamad ning üle 90% elektrienergiast toodetakse
kondensatsioonielektrijaamade poolt, mille kasutegur on ca 30%. Energiasektori
efektiivsuse näitajat vähendavad ka kaod elektri- ja kaugküttevõrkudes ning
muundatud energia (elekter, põlevkiviõli ja -koks, turbabrikett, puiduhake) eksport .
Sisemajanduse koguprodukti energiamahukus (primaarenergiaga varustatuse suhe
SKP-sse) on Eestis tunduvalt vähenenud, jäädes 2005. aastal esimest korda alla
1000 kgoe8 1000 euro kohta. Siiski jääb Eesti selle säästva arengu näitaja osas
Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel veel oluliselt maha EL keskmisest
tasemest, samuti võrreldava kliimaga naaberriikidest. Ennekõike on see tingitud meie
SKP madalast tasemest.
Eesti energiaressurssides ja primaarenergia bilansis on kodumaiste energiaallikate
osatähtsus kõrge, baseerudes suures osas põlevkivil. See annab elektrivarustuses
arvestatava strateegilise sõltumatuse (imporditavate energiaallikate osakaal on meil
~1/3, EL liikmesriikides keskmiselt ~2/3). Põlevkivi suuremahulise kasutamise
peamisteks positiivseteks külgedeks on riigi energeetiline varustuskindlus ning
vähene hinnasõltuvus maailmaturust. Negatiivse poolena tõusevad esile suured
keskkonnakahjustused nii põlevkivi kaevandamisel kui ka kasutamisel ning põlevkivi
madal kütteväärtus.
Põlevkivi osakaalu primaarenergia bilansis mõjutab oluliselt elektrienergia ja
põlevkiviõli ekspordimaht – mida suuremad on elektri ja õli eksport, seda suurem on
põlevkivi osakaal primaarenergiabilansis. Aastal 2005 eksportis Eesti 19,2% elektri
kogutoodangust ning üle 60% põlevkiviõli toodangust. Seejuures elektrienergia
tootmine võrreldes 2005.aastaga vähenes ligikaudu 1%, põlevkiviõli tootmine aga
suurenes ligikaudu 5%.
Primaarenergiaga varustatus 2005. aastal oli 216 PJ, sellest moodustas põlevkivi
ligikaudu 60% ning puit ja turvas kokku 12%.
Päikeseenergia
Olulisim taastuv loodusvara on päikesekiirgus, mis on igasuguse energia algallikas . Energiakogus, mis Päikeselt aasta jooksul maapinnale jõuab on ligikaudu 3000 korda suurem kui kogu maailma energiatarbimine.
Päikeseenergia kogumine ja kasutamine toimub kas passiivsel või aktiivsel kujul. Esimesel juhul projekteeritakse hoone nii, et see neelab võimalikult palju päikesekiirgust ja soojeneb seega iseenesest, teisel juhul kogutakse kollektoritega energiat kas soojusena või elektrina. Selleks paigaldatakse hoonete katustele või maapinnale päikesekollektorid. Päikesekollektorid on üldiselt ehitatud nii, et nad võivad energiat koguda nii selge kui ka pilvise ilmaga, kuigi viimasel juhul kujuneb energiasaak märksa väiksemaks.
Päikeseenergiat kasutatakse põhiliselt rikastes arenenud riikides, kuna vastavad seadmed on küllaltki kallid. Ka päikeseenergia kasutamine laieneb nagu tuuleenergia kasutaminegi kiiresti. Eestis on päikeseenergia kasutamine siiani küllaltki tagasihoidlik olnud – paigaldatud on vaid paarkümmend vett soojendavat kollektorit ning paarikümne majaka ja meremärgi valgustuse tagamiseks kasutatakse elektrit tootvaid päikesekollektoreid.
Ka meie koolis kasutatakse vee soojendamiseks päikeseenergiat. Päikesepaneeli suurus on 5 m2, võimsus 3,0 kW (2x1,5 kW), akumulatsioonipaagi suurus on 550 liitrit.