AED SALVEI Salvia officinalis Huulõielised (Lamiaceae) Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks VARS alumises osas puitunud, ülalt roheline LEHT tugeva lõhnaga, piklikud, hallikasrohelised, sametkarvased. Lehed sisaldavad eeterlikku õli, selle kõrval ka park- ja mõruaineid. ÕIS lillakassinised õied õisikutes SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim ja vürtsitaimena. Ühes 10. Sajandist pärit vanade room- laste taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?" Keskajal usuti, et tass salveiteed suurendab süm-
22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis Eestikeelne nimetus Aedsalvei Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks. VARS kergesti puituv LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised ÕIS valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes; SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim- ja vürtsitaimena. Ühes 10. saj pärit taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?"
– Inglismaal kasvatatakse salveid juba alates 14. sajandist. Kasvatamine – Seemned külvatakse kasti märtsis, vähemalt 1 cm sügavusele. – Tõusmed tärkavad kolme nädala jooksul. – Vajab pikeerimist või hõredat külvi (2...3 cm vahedega). Kasvatamine – Avamaale istutatakse juuni algul, 30...40 cm vahedega. – Vajab päikesepaistelist kasvukohta ja kuiva, sügavalt haritud kasvupinnast. – Salvei kasvatamiseks ei sobi liiga happeline muld. Kasvatamine – Esimesel aastal kasvab aeglaselt. – Meie oludes on külmaõrn ja vajab talveks katmist. – Kevadel lehtib suhteliselt hilja, mitte enne mai keskpaika. – Seejärel tuleks taimi tugevalt kärpida. – Talub pügamist hästi. – Sobib kasvatada ka dekoratiivtaimena kiviktaimlas, püsilillepeenras või piirdehekiks. Paljundamine – Seemnetega. – Kevadel või suvel tehtud pistikutest (poolpuitunud võrsed).
Varred on hästi harunenud ja päikesepaistelist aprilli keskel, kaetakse ainult väga kasutatakse lambaliha, aga lehistunud. Kitsad lehed on nahkjad, allapoole kasvukohta ja õhukese liivakihiga. Pikeerimisel ka muu rasvase liha ja kala käändunud servaga. Väikesed valkjad või kergema,t vett võib jätte paar taime kokku. Välja maitsestamiseks. Talub roosakad õied on õisikutena varte tippudes. Õitseb hästi läbilaskvat saab istutada mailõpp, juuni algus, pikka keetmist. Õitsemise VI-VII. mulda. kasvuuumiks jätta 20-30cm.Jagamise alguses korjatud ürdi ravi Taimed on tugeva aromaatse lõhnaga. teel paljundamist võiks teha kevadel. toimed: röga lahtistav,
SUVELILLED Jane Sisask 1MK2 2014 AEDLEVKOI Matthiola incana AEDLEVKOI Matthiola incana Kõrgus 30 cm Heleroheline taim Tugevasti lõhnavad püstised tihedad õisikud Õitseb juuli - september. Armastab päikesepaistet Kuiva kuni parasniiske lubjarikas muld. Külv mais - juunis 0,5 cm sügavusele. Võib teha ka ettekülvi veebruaris - aprillis. Mitte katta seemet mullaga. Idaneb 2 - 3 nädalat. Pikeerida. SUVIFLOKS e. suvi-leeklill phlox drummondii SUVIFLOKS e. suvi-leeklill phlox drummondii Taime kõrgus 20 kuni 25 cm. Tihedates tipmistes lihtõisikutes on punased, roosad ja valged terava tipuga õied. Õitseb kaua ja rikkalikult. Sobib peenrasse, potti, rõdukasti ja amplisse.
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
Nimi Iseloomustus Kasvunõuded Külv Hooldus ettevalmistamine säilitamine, töötlemine Peakapsas 2-aastane Külmakindel (eriti käharpea Ei ole väga nõudlik Tuleb ettekasvatada Mullata soodustab Esimene saak juuni algul Esimsel aastal kapsapea ja kapsas) Kõige nõudlikum on punane Tugevad ja väljavenimata lisajuurte teket Korista, kui pea on kõva
Liitõisikus on mitu sarikat korvõisikut, milles omakorda keelõied. Aedsordid on kollaste kuni karmiinpunaste õitega. Paljundatakse tütartaimedega Sobib kõrvuti kressiga, peenarde ääristaimeks Sordid - Achillea ptarmica - Võsa- raudrohi "Shneeball" või " The Pearl", Achillea tomentosa - karvane raudrohi "Aurea" Roomav akakapsas (Ajuga reptans) Levinud Euroopas, Aasias, Aafrikas. Taim on püstine ja madal, roomav, hea pinnakatvusega. Kasvukohaks sobib poolvari ja niiskem muld, üldiselt vähenõudlik kasvukoha suhtes Muld parasniiske, huumusrikas Õitseb mais ja juunis, õisikud siniste küünalde sarnased, kõrgus 15-20 cm, lehed sügavrohelised Nooremad lehed söödavad, sobivad salatite kaunistamiseks. Kahjuriteks teod ja nälkjad Paljundatatakse terve hooaja jooksul tütartaimedega. Noorendamiseks tuleb vanad taimed välja katkuda ja uued taimed asemele istutada. Istutamise vahekaugus 20 cm, põõsaste all, veekogude kallastel.
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
Palju sorte. · Kõrgus 50-100cm · Sobib parasniiske hea aiamuld Aed-mägisibul Sempervivum x hybridum Aed-mägisibul Sempervivum x hybridum · Mõned sordid: ´Arno´, ´Bruhonice´, ´Elva´, ´Grand New Heavie´, ´Hallamari´, ´Jubilee´, ´Kappa´, ´Lee´, ´Merle´, ´Neon´, ´Neptun´, ´Othello´, ´Rotsteinsiese´, ´Silbercarneol´, ´Smaragd´, ´Taara´ jne. · Madalakasvuline. Kõrgus kuni 15cm. · Kerge kuivem tavaline muld. · Õitseb juuli- august. Rohkem lehtdekoratiivne taim. Aed-merikann Armeria maritima Aed-merikann Armeria maritima · Kõrgus 5-10cm. · Lillakasroosad ilma varteta õied. · Õitseb mai-juuni. · Sobib kiviklibune ja liivane muld. · Ei talu liigniiskust ega tugevat päikespaistet. · Eestis aretatud sort. Aed-päevaliilia Hemerocallis Aed-päevaliilia Hemerocallis
Enim on neid levinud Põhja-Ameerikas, vähem Aasias (Hansaplant). Looduslikult kasvab Euroopas ainult üks toompihlaka liik – euroopa toompihlakas(Amelanchier ovalis) (Eesti Päevaleht) Iseloomustus: Kasvavad olenevalt liigist 2-20 meetri kõrguseks. Lehed on suhteliselt suured, sulgjad ja dekoratiivsed, eriti sügisel. Õied valged olenevalt liigist püstised või rippuvad õisikud (Hansaplant). Õitsevad umbes mais, natukene hiljem, kui harilik toomingas. Viljad punased, lillad või mustad, väga maitsvad ja magusad, valmivad umbes juuni lõpus (R. Sander, Koduaia ilupuud ja –põõsad). 1.1.Hooldus Nagu ka ebajasmiin on toompihlakad vähe hoolt nõudvad taimed. On suhteliselt külmakindel (A.Niine Haljastaja käsiraamat). Muldadest eelistavad parasniikeid muldasid, kuid kasvavad rahuldavalt ka muudel muldadel. Varju taluvad hästi, aga viljumiseks on parem kasvupaik päikseline koht
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
pööristesse, veidi lõhnavad õitsevad juunis -juulis. parasniisketel, neutraalsetel kuni veidi happelistel muldadel ei talu hästi aluselisi muldi. Sobib kasutamiseks nõlvade ja madalate müüride haljastamisel Harilik pihlenelas (Sorbaria) 1,5 m Laiuva võrestikuga Mullastiku suhtes vähenõudlik Kasvukoht varjus, poolvarjus, päikseline Õitsemisaeg juuni, juuli Lehestik roheline, õis valge Laiuv tuhkpuu (Cotoneaster) 1m kõrgune põõsas. Punakad õied juunis. Võrsed on hallikaspruunid, nõrgalt kestendavad. Lehed on ümmargused ja nahkjad. Kalasabamustriliselt harunevad oksad. Kasvukoht päikeseline. Dekoratiivne erkpunane sügisvärv. Talvel punased marjad. Moodustab tugiseina najal kena lehviku. Läikiv tuhkpuu (Cotoneaster) Kõrgus kuni 2m. Lehed on tugevalt läikivad teritunud tipuga, alt hõrekarvased. Õied on roosad kuni 12-kaupa kännases. Õitseb juunis. Vili on sinakas- või pruunikasmust. Talub hästi tahma ja gaase
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
(Calmia). Joonis 1. Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) Kasvab ta eelkõige just Euroopas, Aasia lääneosas ja leidub ka Aafrika põhjaosas. Kasvamiseks eelistab lodjapuu just niiskemaid kohti ja viljakamaid muldi (Calmia). Kui vaadelda lodjapuu lehti, siis on need kolme, ja harvem kuni viie tipulised ja sarnanevad väga vahtra lehtedega. Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Lodjapuud võib õitsemas näha mai lõpul ja juuni alguses. Viljad on kobarates, erepunased ja meenutavad vägagi pihlakate omi (Aiasõber). 13 Kasutus Lodjapuud kasutatakse kõige enam just ilupõõsana. Eriti populaarne on ta slaavimaades. Kuid lodjapuu on ka tuntud ammusest ajast ravimtaimena. Ravimina kasutatakse lodjapuu puhul marju, koort, lehti, noori võrseid ja õisi (Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskuse õpikeskkond)
Õied või õisikud: õisikud koosnevad pisikestest 3 mm läbimõõduga rohekaskollastest õitest, õisikud peened ja graatsilised Õitsemine: Õitseb rohkelt ja pidevalt juuni keskelt kuni augusti keskpaigani, seemned valmimad septembris Liigi eritunnused: kiirekasvuline, vastupidav, põuakindel, õitsemise ajal väga dekoratiivne, vihma- ja kastepiisad jäävad lehtedele püsima Kasvukoha nõuded: poolvarjus või päikeseline, muld kobe, viljakas ja parasniiske, ei sobi seisev vesi Kasutamine haljastuses: väga hea pinnakatja, sobib fooniks e. taustaks, sobib avalikele haljasaladele. Sobib eriti hästi kasvatamiseks koos valge karikakraga, sinise delfiiniumiga, sinise rukkilillega jne. 5 Joonis 1. Pehme kortsleht (http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=182&catb=1) Joonis 2. Pehme kortsleht (http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=289&cats=1)
pöök). · aianduses peamiselt suvelilli ja köögivilju, aga ka mitmeaastasi lilli, puid ja põõsaid, viljapuude seemikaluseid jt. 27.04.2016 Marje Kask 13 Idanemiseks vajalikud tingimused · Niiskus · Õhustatus · Valgustingimused kanarbik idaneb valguses · Temperatuur 27.04.2016 Marje Kask 14 Substraadid · Muld · Liiv · Turvas · Kompostid · Mineraalvatt · Kergkruus drenaaziks valdavalt. · Pimsskivi parandab õhustatust, kasutatakse drenaaziks. · Sünteetilised plastikosakesed õhustatuse parandamiseks ja drenaaziks, kasutatakse liiva asendajana. · Purustatud puukoor (nulg, seeder, mänd jt). Enne kasutamist lasta komposteeruda 10-14 nädalat, et väheneks vaikude jms sisaldus. · Perliit - vulkaaniline kivim, veemahutatavus 97,1%. Parandab substraadi
............................ .lk 24 23. Kasutatud kirjandus ............................................................................ lk 25 Inglitrompet ( Datura ) Kasutatakse õistekoratiivse põõsana siseruumides , talveaedades või verandadel . Suveks võib viia ka õue , kus seda tuleb hoida kaitstud kohas . Pärit on see taim Kolumbiast , Ecuadorist , Peruust ja Põhja-Tsiilist . Inglitrompet on suurte , ovaalsete , sametjalt karvaste lehtedega puukujuline põõsas . Rippuvad kellukjad õied on rohelise tupe ning kollase , punase või oransi krooniga . Kasvab hajusvalguses ning tuleks vältida otsest päikesepaistet . Temperatuuriks sobib soe kuni jahe, talvel eelistab jahedamat kasvukohta . Lühiajaliselt talub kuni 5 soojakraadi . Kasvuperioodil tuleb kasta korrapäraselt , lastes enne järgmist kastmist mullapinnal veidi läbi kuivada . Talvel hoides jahedas kohas tuleb kasta harvem . Liigse kastmise korral taim ei õidse , kuid õitsemise ajal ei tohi muld läbi kuivada
Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Sageli võime kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Caragana arborencens Suur läätspuu Suur läätspuu tagasilõikamise nõuded Oskuslik lõikamine suurendab põõsa õitsemist, lehestiku lopsakust, annab noori ja värvikaid võrseid ja lükkab edasi vananemist. Suurt läätspuud lõigatakse varakevadel. Kevadine lõikamine soodustab noorte, rikkalikult õitsvate võrsete kasvu. Nende õied tekivad pärast lõikust kasvanud sama aasta võrsetele Suur läätspuu kannatab ka hästi kärpimist, mis stimuleerib paljude äraõitsenud võrsete tekkimist järgneval aastal (Karner 2012). Suur läätspuu hooldus Läätspuid paljundatakse seemnetega, mis külvatakse kevadel, pistikutega või võrsikutega, annab kännuvõsu. Enne külvi võib seemneid vees leotada. Mullastiku suhtes on vähenõudlik, kasvab ka kuivadel liivmuldadel. Talub hästi põuda, kuid siis heidab osa lehti maha
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
Looduslikult kasvavad siin peamiselt männikud. Loometsades eristatakse kolm kasvukohatüüpi. 1.1. LEESIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Ll) Reljeef: veidi lainjad paetasandikud Muld: väga õhukesed paepealsed mullad (paas tuleb kõrgemale kui 10 cm), tähis Kh´; väga õhuke rähkmuld K´ või klibumuld Kk. Kõduhorisont kas puudub või on kuni 3 cm, järgnev huumushorisont väga õhuke (alla 10 cm) struktuurne, allosas sageli rähkne. Aluskivimiks on paas. Muld on aluselise reaktsiooniga, lubjarikas pHKCl 6,5-7,5. Veereziim: õhuke mullakiht kergesti läbikuivav, põhjavesi on sügaval ning pole taimedele kättesaadav. Puurinne: ülekaalus on hõredalt kasvavad männid, vähem esineb kuuski ja arukaskesid. Puud on suure koondega, halvasti laasunud, sageli kõveratüvelised ja paksukorba-lised. Esmastes kooslustes võib puurinne puududa. Boniteet V Va. Põõsarinne: on hõre kuni keskmiselt tihe
PEREKOND PÜSIKUD 1. Akakapsas Madalakasvulised , nõtked, sageli roomavate vartega rohttaimed või poolpõõsad. Lõhiraolised õied asuvad varte tippudes. Alumised lehed paiknevad rosetjalt ja vartel vastakuti. Akakapsad on pärlid pinnakattetaimede hulgas. Nad kasvavad looduslikult Euroopas, Põhja-Aafrikas, Kesk-Aasias ja Iraanis. Nad on vähenõudlikud, kiirekasvulised, pikaealised ja vastupidavad pinnakatjad. Õitsevad mais-juunis, õied on lillakassinised, valged ja roosad. Sobivateks kaaslasteks on hostad, priimulad, sõnajalad, varjukõrrelised ja teised poolvarjulisi kasvupaiku armastavad taimed. Kuival kasvukohal nakatub kergesti jahukastesse, liiga variulises kohas aga erksavärviliste sortide värvid luituvad. Lähestikku kasvavad erinevad akakapsa sordid võivad kergesti ristuda. 2. Aster Perekonnas on kuni 300 liiki, mis looduslikult kasvavad peamiselt Kesk-ja Põhja- Ameerikas ning Lõuna-Aafrikas
html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Lõhnav kannike- Viola odorata Etümoloogia Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime. Kirjeldus Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas- sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1] Levila ja kasvukoht Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja- Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise
Päritolu 0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates Viljad õitseb juunist augusti lõpuni Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusenõudlik valgus kuivem niiskus viljakas muld ilupõõsana, väga levinud haljastuses Kasutamine ´Abbotswood´, ´Daydawn´, Fridhem´ Sordid
on Eestimaa kliima jaoks küllaltki pikk, siis õitsemisperioodi pikendamiseks võib taimi pottides ette kasvatama asuda juba märtsi keskel. See võimaldab juuni algul, kui öökülmade oht möödas, õienuppudega taimed välja istutada. Ettekasvatamiseks vajab mugulbegoonia umbes 13 cm läbimõõduga potti. Mugulbegooniat sobib istutada peenardele, rõdukastidesse, ripp-vaasidesse või aiapottidesse, samuti kalmistutesse. Dekoratiivsed õied ja pikk õitseaeg laiendab mugulbegoonia kasutamisampluaad kõige sobivam aktsenttaimena, kuid võib kasutada ka täitetaimena või kasvatada amplites. Joonis 2. mugulbegoonia (B. × tuberhybrida) (http://www.thefloweringgarden.com/pics/begonia-tuberhybrida.jpg) Fuksia (Fuchsia) -värdfuksia (F.×hybrida) Kasvukoht peab olema tuulte eest kaitstud, huumus- ja toitaineterikas, niiskusthoidev. Sobilik
Puitu kasutatakse joonistussöe tootmiseks, nikerdustöödeks. Koort ja vilju kasutatakse meditsiinis ja värvide saamiseks. Viljad on mürgised ! Mage sõstar (Ribes alpinum) Sugukond: sõstralised (Grossulariaceae) Peenikeste ja rohkesti hargnevate Kasutatakse haljastuses hea okstega tihe 1,52,5m kõrgune hekitaim. Levinud alusmetsapõõsas. lehtpõõsas. Viljad söögikõlbulikud. Vanemad oksad tuhkjashallid, noored võrsed kollakad või helepruunid. Õitseb mais. Õied väikesed, rohekad. Viljaks on lihakas paljuseemneline punane vili. Valmib augustis. Külmakindel. Küllaltki varjutaluv, kuid varjus õitseb vähe. Mullastiku suhtes vähenõudlik. Paljuneb väga hästi vegetatiivselt. Kurdlehine kibuvits (Rosa rugosa) Sugukond: roosõielised (Rosaceae) Püstine, tugevate okstega kuni 2m Väga levinud ilupõõsas
istutada ühe peenrasse. 7. Kuidas istutada. 8. Ja välja on toodud erinevad liigid. Referaadi koostamisel kasutasin erinevaid interneti lehekülgi. ,(Vt kasutatud allikaid). 3 1. LUMEROOS Enamus aedu on külmadel talvekuudel rõõmutud ja tühjad. Kauneid rohelisi muruplatse katab valge lumevaip, värvilistest lilledest ja põõsastest on näha vaid mõned tühjad lilleklumbid ning raagus oksad. Kuid ka sellel aastaajal on oma kaunid õied. Lumeroosid, mida tuntakse ka jõulurooside nime all, õitsevad just talvises uinunud aias. Madalate temperatuuridega kohanenud lumeroosid õitsevad detsembrist märtsini ning pakuvad valges aiamaastikus teretulnud vaheldust. http://www.gardena.com Madalate mitmeaastaste tugeva juurestikuga mürgiste rohttaimede perekond tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonnast. Perekonda kuulub 20 liiki, mis looduslikult on levinud Vahemeremaades, Euroopas ja Aasias. Aedades
pinnaühikul, millest omakorda sõltuvad taimede valgustatus, niiskus, õhu liikumise näitajad. Need kokku kõik avaldavad mõju saagi suurusele ja kvaliteedile, seepärast on õige (optimaalse) külvisenormi järgimine väga oluline. Külvisenormi mõjutavad ka seemnete kvaliteet, sordi iseärasused, mullaviljakus, külvitööde kvaliteet ja saagi kasutamise eesmärk. Normi suurendatakse 10-20 % võrra, kui seemnetel esineb kahjustusi, muld on liigniiske või halvasti ette valmistatud, külviga on hilinetud jms. Külvisenormi arvestamisel võetakse aluseks idanevate terade arv, mida soovitatakse külvata 1 m 2 le. See korrutatakse liigi 1000 seemne massiga ja jagatakse külviseväärtusega (puhtuse ja idanevuse % / 100-ga) Eestis tavalised kaalulised külvisenormid ja 1000 seemne mass on järgmised: Varajane oder 200-250 38 Keskvalmiv oder 220-280 Kaer 220-260 36-43
KT1 Köögiviljandus On taimekasvatus haru, kus õpitakse tundma köögiviljataimede bioloogilisi iseärasusi ja kasvatamise agrotehnikat nii avamaal kui ka katmikala. 1, 2 ja mitme aastased rohtaimed. Köögiviljade mahlakad organid, mida kasutatakse toiduks. Maitsetaimed toidu maitsestamiseks mitte toiduks. Köögiviljad sisaldavad: 1. Valke (roheline hernes, sibul, lillkapsas) 2. Süsivesikud( kartul, kaalikas, peet, porgand) 3. Vitamiine 4. Mineraalaineid 5. Rasvu ( vähesel määral spinatis ja aedoas) Botaaniliselt liigitatakse köögiviljad peamiselt ühiste morfoloogiliste ja bioloogiliste tunnuste alusel.
Kinnistesse anumatesse istutatud taimi kastetakse tihemini ja väiksema veekogusega, et poti põhja ei koguneks üleliigset vett. · Väldi pottides eelmise hooaja kasvumulla korduvkasutamist tavaliselt on see muutunud toitainetevaeseks. · Mida põuasem suvi, seda rohkem tuleb potte kasta. Mida rohkem kasta, seda kiiremini uhutakse pottidest välja toitained. Väeta korralikult. Lõigake või näpistage ära närbunud õied, et taim ei raiskaks jõudu seemnete valmistamisele. Siis õitsevad suvelilled rikkalikumalt. · Vastu lõunapäikest asuvaid taimi on kõige parem kasta hommikuti nii on taimejuured terveks päevaks kindlustatud piisava veekogusega. Taimekaitse(kahjurid,haigused): Enne seda, kui tuua pelargoon aeda või rõdule, tuleb teostada profülaktiline töötlemine fungitsiididega, kuna need taimed on vastuvõtlikud
SUURUS Laius 2-5 meetrit, kõrgus 20-50 cm. VÕRA Madal, laiuv võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile, hallikaspruun, vanas eas punakaspruun, pikuti lõhenev. LEHED (OKKAD) 2-4mm pikkused pehmed, lamedad ning soomusjad. Puhkedes on erkrohelised, sügiseks värvuvad pronksjaiks. ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tiivata seeme on u 2 mm pikkune. KASVU- Eelistab täisvalgust kuid saab hakkama ka poolvarjus. Mullastik peab olema viljakas ja TINGIMUSED hästi õhustatud. Läbikuivamist ei talu. Seisvat vett ei talu. Mikrobiootat võib kevadise päikese kuivatava toime eest kaitsta kuuseokstega või varjutuskangaga.
rosaariumid hävinud • Avatud turu tingimustes on ka paljud lõikerooside tootjad sunnitud oma tegevuse lõpetama • ON säilinud mõned eraomanduses olevad roosiaiad: Põltsamaa roosiaed!!!!, Harjumaal Rosmakori roosiaed • Lõuna-Eestis saavad huvilised tõsisemat teavet TÜ Botaanikaaiast ja Juhan Juhani OÜ Plantexi aianduskeskusest. Roosiistikute tootmine Eestis • Aluste silmastamine, varem oli tavapärane 20000 istikuga roosipõld avamaal • 1975 aastast omandati talvine kiirpaljundus koore alla proppimisega (Juhan Juhani ja Rein Joost Lätis Guntis Klavinsi juures) Suur soojusenergia kulu!! • On levinud ka talvine silmastamine ja küljutamine( täpsemalt O. Joonase raamatust ‘Lilled’) • Praegu umbes poole müügil olevatest istikutest moodustavad Hollandi , Belgia ja Poola taimed (Kvaliteet väga kõikuv) • Usaldusväärseimad on firmade Kordes Söhne, Rosen Tantau, Meilland, D.Austin
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
