Probleemsituatsiooni analüüs (3)

Kasvatustöö ja –probleemid HTPK.02.101
Probleemsituatsiooni analüüs
Valitud seletuskirjas ilmneb selgelt, et tegemist on käitumisprobleemiga. Liigituse järgi kuulub seesugune käitumine agressiivsuse alla.
Sõna agressiivsus tuleneb ladina keelsest sõnast „agressio“, mis tähendab peale tungimine. Psühholoogilises sõnastikus aga: motiveeritud destruktiivne käitumine, vormidele ja reeglitele mitte vastav käitumine ühiskonnas, tuues kaasa füüsilist ja moraalset kahju inimestele, kahjustades ka rünnatavaid (elus ja elutuid) objekte.
Kaklemise kui agressiivse käitumise ilmnemise protsent probleemsete indiviidide puhul on 66%. Agressiivne käitumine ehk agressiivsus on vaenulik ning tahtlik rünnak kellegi või millegi vastu. Agressiooni käigus tehakse haiget või valu teisele inimolendile ning seega on tegemist vägivallaga. Agressioon võib olla nii füüsiline (vägivald) kui ka psühholoogiline. Niisamuti on agressiivsule olemas ka kolm komponenti: emotsionaalne, motivatsiooniline ning käitumuslik. Agressioon pole kunagi juhuslik ega alateadlik. See on alati teadlik ja tahtlik akt.
Põhjused agressiivseks käitumiseks lastel võivad olla erinevad. Suur tähtsus on perekasvatusel alates lapse esimestest elupäevadest. Sotsioloog M. Mid rõhutab, et kui laps võõrutada rinnapiimast liiga ootamatult või vähendada märkimisväärselt rinnapiima kogust, tekivad lapsel ärrituvus, kahtlustatavus, julmus, agressiivsus, egoism . Neid negatiivseid ilminguid ei esine, kui last ümbritseks hellus ja hoolitsus. Agressiivsuse tekkele aitavad kaasa ka peaaju ja somaatilised haigused.
Agressiivse käitumise põhjuste seletamiseks on välja töötatud ka mitmesuguseid teooriaid . Antud situatsioonis on tegemist füüsilise agressiooniga, kus üks poistest (Akmentin) viskas teisele poisile ( Mait ) pudeliga vastu pead, kuna eelnevalt oli Mait löönud Akmentinile vastu õlga, sest viimane oli veepommiga koridori märjaks teinud ning ei käinud seda vett kuivatama. Selge on see, et suisa agressiivselt käitus Akmentin, kes tahtlikult Maidule pudeliga vastu pead viskas. Evolutsioonilise teooria järgi on agressiivsus inimestel kaasa sündinud instinkt ning mille kohaselt tahetakse näidata oma võimu ning tugevust. Loomariigis aitab seesugune käitumine sageli ellu jääda ja oma geenid edasi kanda, kui inimeste maailmas kehtivad siis teistsugused reeglid. Niisamuti võiks põhjuseks pidada seisukohta, et agressiivsus on sünnipärane, mida toetab psühhoanalüütiline teooria. Seega oleks Akmentinis justkui agressiivne energia kuhjunud ning tal on vaja seda antud situatsioonis maha laadida.
Niisamuti võib agressiooni põhjuseks olla frustratsioon ning – üleüldse – sotsiaalsed põhjused. Frustratsiooni-agressiivsuse teooria kohaselt tekitab agressiooni miski sotsiaalne stiimul. Et inimene on frustreeritud, tekib tal negatiivne emotsioon : kurbus , depressioon , viha, ärrituvus. Seega võis Akmentinil olla mingisugune negatiivne emotsioon, mis oli justkui stiimuliks käitumaks agressiivselt.
Selge on ka see, et eelkõige lapsed on ümbritsevast keskkonnast vägagi mõjutatavad. Sotsiaalse õppimisteooria kohaselt toimub käitumine mudelite järgi. Poiste hulgas on tavaliselt just populaarsed action-filmid, mis tegelikult näitavad agressiivseid tegelas- ja eeskujusid . Ja filmides juhtub millegipärast tihtilugu nii, et ohvrid justkui „ärkavad“ ellu. Igapäeva elu ei ole aga film . Kuigi lapsed ei pruugi sellest veel päris täpselt aru saada.
Kõikvõimalike probleemsituatsioonide puhul tuleb rakendada erinevaid sekkumismeetodeid. Sekkumine on vajalik ning see on eesmärgipärane tegevus, et leevendada, vähendada lapse probleemi, selle sagedust, intensiivsust või täiesti see probleem täiesti kõrvaldada. Sekkumine oma sisult on lühiajaline protsess, ent oluline on võrgustikutöö selles vallas; eeskätt kolleegide abi ja nõuandmine. Sekkumisstrateegiaid on kokku neli: biheivioristlik , psühhoanalüütiline, kognitivistlik ja ökosüsteemne lähenemine.
Biheivioristlik lähenemine tundub olevat kõige efektiivsem, kuna see sekkumismeetod ei nõua väga laiapõhiseid ning professionaalseid teadmisi ning tegutseda tuleb nüüd ja praegu. Probleemiga tuleb tegeleda lähtuvalt stiimulist ja reaktsioonist. Kui laps käitus kohatult, nagu antud probleemisituatsioonis, peab täiskasvanu reageerima koheselt ning samas ümbruses. Kohe tuleks peas analüüsida käitumist antud situatsioonis ning tuletada meelde käitumisanalüüsi ABC ja seejärel koostada probleemse käitumine aruanne: eeltingimused, käitumise olemus, tagajärjed. Kuna kiitus on hinge vitamiin , siis sellest ilma jätmine on juba karistus . Samuti saaks sõlmida õpilase ja õpetaja vahel lepingu, mis on kindlasti vabatahtlik ning kus mõlemad osapooled ning mille mõned punktid kinnitatakse võimalikult ruttu pärast kohatut käitumist. Antud juhtumil oleks ehk tulemuslik „kustutamine“, mille eesmärgiks on süstemaatilise ignoreerimine.
Psühhoanalüütilise lähenemise aluseks on psühhoanalüüs. Sellest lähtuvalt seletatakse lapse kohast käitumist alateadlikest konfliktidest, mis on pärit eelkõige lapsepõlvest. Kui lapse emotsionaalsed vajadused on rahuldamata, tekivadki emotsionaalsed probleemid. Sekkumismeetodina võib selle lähenemise korral edukalt kasutada vaatlust, intervjuud või ka projektiivmeetodit. Usun, et projektiivmeetod oleks antud juhul kõige tulemuslikum , kuna inimene projekteerib oma tunded alateadlikult enda joonistatud piltidele. Seesugust meetodit viivad läbi eeskätt psühholoogid. Käitumisprobleemidega lastel on tunded enamjaolt „kümne luku taha pandud“. Seega ongi oluline, et blokeeritud emotsionaalsus saaks ka päevavalgust näha.
Kognitivistlik teooria baseerub kognitsioonidele (suhtumised, väärtused, hoiakud, ootused, kujutlused, uskumused). Antud situatsioonis saaks läbi viia intervjuud ning probleemsel õpilasel täita enesehinnagulehti, et ta võtaks aja maha. Niisamuti aitaks (kiir) intervjuu uurida, mis on Akmentini „mustas kastis“ ehk missugused on tema hoiakud, uskumused jne. Eelkõige tuleks uurida tema arvamust ideaalsest-minast ning seejärel anda talle enese-instruktsioone. Ning kindlasti tuleb õpetajal jälgida enese käitumist, sest tema on ju mudel kõigile. Koletust ei tohi toita! Ning alati on hea oma tunnetest rääkida.
Ökosüsteemse lähenemise puhul lähtutakse perest kui süsteemist ning kuidas indiviidi areng sõltub interaktsioonist teistega, suuremate või väiksemate süsteemidega. Antud lähenemine rõhutab kohesiooni , mis peegeldab hingelist lähedust, ning hierarhiat, mis on mõõdukas. Käitumisprobleeme põhjustavad antud situatsioonis Akmentinil just negatiivsed emotsioonid , mistahes süsteemist lähtuvalt. Siinkohal tuleks tähelepanu pöörata vaatlusele ning küsimustikele eelkõige lapsevanematele, mis aitaks selgitada, kas kodus ning perekonnas toimib avatud süsteem või mitte ning kas sünergia üldse tekib või mitte. Kui ilmneb ka lapsevanema probleemsus, tuleks käsile võtta pereteraapia ; ka neid on mitu vormi. Sekkumise tulemuseks püütakse saavutada positiivne interaktsioon ning probleemide nägemine kogu kontekstis.
Agressiivne laps, nagu iga teinegi laps, vajab täiskasvanu hellust ja abi, sest agressiivsus on eelkõige tema sisemise ebakindluse peegeldus, adekvaatse reageeringu oskamatus olemasolevas situatsioonis. Agressiivne laps tunneb end tõrjutuna, mitte kellelegi vajalikuna. Vanemate osavõtmatus ja julmus viib lapse-täiskasvanu vahelise suhte purunemiseni ja sisendab lapse hinges veendumust, et teda ei armastata. Nii otsibki ta tähelepanu täiskasvanute ja eakaaslaste hulgas mitte just kõige paremate vahenditega. Vanemad ja pedagoogid ei mõista alati, mida laps taotleb, miks ta käitub nii, kuigi laps teab, et sõbrad pöörduvad temast ära ja täiskasvanud karistavad. Tegelikkuses on see üks meeletu katse leida oma koht päikese all. Laps ei leia teist väljapääsu, kuidas võidelda oma ellujäämise eest. Sellised lapsed ei suuda sageli hinnata ise oma agressiivsust: nad ei mõista, et sisendavad ümbritsevates hirmu ja rahutust. Nende arusaam on, et kõik tahavad neid solvata. Sel juhul kujuneb välja kinnine ring. Emotsionaalne maailm on neil väike.
3