ACTA (0)

Sisukord

Mis on ACTA ? 2
ACTA -ga seotud lepingud 4
CIPA 4
COPA 4
SOPA 5
Erinevused ACTA ja SOPA vahel 7
Erinevate riikide arvamus ACTA-st 10
USA 10
Euroopa Liit 10
Eesti 11
Kokkuvõte 12
Kasutatud allikad 13

Mis on ACTA?

ACTA ehk Anti-Counterfeiting Trade Agreement, mis eesti keeles öelduna on „Võltsimisvastane Kaubandusleping .“ ACTA on mitmepoolne riikidevaheline kokkulepe, mis püüab määratleda rahvusvahelisi norme intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks. ACTA peamine eesmärk on tõkestada piraatvara/loomingu levikut internetis. Väga paljud internetikasutajad kasutavad erinevaid failiedastusportaale, kust on võimalik enda arvutisse tõmmata nii vabavarana levikus olevat materjali kui ka materjali, mille eest inimene, kes seda kasutada tahab, tegelikult maksma peaks. Rahva arvates on ACTA taga tegelikult muusika - ja filmitööstuse hiigelkorporatsioonid, kelle taskud on niigi rahast pungil, kuid kes siiski tahavad enamat .
Juba 2006. aastal hakkasid USA ja Jaapan ACTA-t välja töötama. Kanada ja Euroopa Liit liitusid läbirääkimistega 2006. aasta lõpus ja 2007. aastal. Ametlikud läbirääkimised algasid 2008. aasta juunis, kui läbirääkimistega liitusid Austraalia , Mehhiko , Maroko , Uus- Meremaa , Lõuna-Korea ja Singapur . (1)
ACTA väljatöötamise juures on üheks kahtlusallikaks olnud selle salastatus . Lepingu väljatöötamisse ei kaasatud kõiki sellest huvitatuid, nendega isegi ei konsulteeritud. Küll aga olid ettevalmistustega kursis suurkorporatsioonid. Selline käitumisviis tekitas kõrvalejäänutes ohutunnet. Just see, et selle dokumendid on salastatud, muudab ta rahva jaoks kaheldava väärtusega eelnõuks. Kuna ACTA on kirjutatud segaselt, siis tuleb Viini konventsiooni kohaselt sellistel puhkudel toetuda lepingu tõlgenduses läbirääkimisdokumentidele, mis aga imelikul kombel on salastatud. Siit võib oletada, et inimesed võib-olla ei teagi, et nad on sooritanud kuriteo, mis on vastuolus ACTA-ga ning, et neid võib selle eest karistus oodata.
Salastatud leppe kavandi paljastas 2008. aasta WikiLeaks, alates sellest ajast on leping kutsunud esile palju kriitikat kodanikeühenduste poolt. Peale seda hakkas WikiLeaks järjepidevalt uusi materjale avaldama, näiteks ilmus 2009. aastal kuue peatükiline kirjutis. Nendes peatükkides oli 4 põhiteemat, mille vastu üldsus ja meedia kõige rohkem huvi tundsid, nendeks olid: avalikud õigused, piiriküsimused, kriminaalõigus ning intellektuaalomandi õiguse jõustumine digitaalses keskkonnas. 2010. aastal ilmus uut informatsiooni ACTA kohta mitmel korral, viimane, lõplik ACTA leping jõudis avalikkuseni 15. aprillil 2011. aastal. (2)
ACTA on saanud meeletutes kogustes meediakajastust, see on olnud põhjustajaks ülemaailmsetele protestiaktsioonidele ning tänu rahva vastuseisule on suudetud lepingu jõustumine vähemalt esialgu ära hoida. ACTA teemal on sõna võtnud paljude riikide kõrged ametnikud ja poliitikud , avaldatud on väga erinevaid arvamusi ja seisukohti.

ACTA-ga seotud lepingud

CIPA

On olnud ka teisi erinevaid internetti tsenseerivaid eelnõusid, mis valdavalt on jäänud USA piiridesse . Näiteks CIPA, ehk Children ’s Internet Protection Act, mis võeti Ameerikas seadusena vastu 21. detsembril 2000. aastal ning lisati põhiseadusesse 23. juunil 2003. aastal. See seadus takistab laste kokkupuutumist lehtedega , mille sisu ei ole nende ea pärast neile kohane. Nende hulka kuuluvad näiteks pornosaidid jms kohad. See seadus nõuab ka seda, et igas USA koolis ja raamatukogus kasutatavad arvutid oleks varustatud tarkvaraga, mis kontrollib seda, millistel lehtedel arvutikasutaja käib. Teisisõnu näeb CIPA ette seda, et kogu internet oleks filtreeritud vastavalt kasutaja vanusele.
Alates 2006. aastast on mitmed USA organisatsioonid on püüdnud kongressi ärgitada, et nood uuendaksid CIPA põhimõtteid ja tegevust. Nende eesmärk on kehtestada kontroll ka sotsiaalvõrgustikes ja jututubades tegutsevate noorte üle. Püüdeid on olnud mitmeid, kuid veel ei ole need reaalsuseks saanud, kuna rahva arvates tähendaks selline kontroll nende sõnavabaduse rikkumist ning sellega põhiseaduse rikkumist. (3)

COPA

COPA ehk Child Online Protection Act on 1998. aastal valminud eelnõu, mis nõuab seda, et kõik internetis leiduvad materjalid, mis võivad lapsele ohtlikud olla, tuleks nende jaoks keelustada. Peamiselt on see jällegi mõeldud selleks, et internetiporno ei jõuaks lasteni, kuid samamoodi üritab see takistada ka liiga vägivaldse sisuga lehtede sirvimise või videode vaatamise.
COPA ei ole mitte kunagi seaduseks saanud, tema üle on vaieldud pikki aastaid, arutletud tema kooskõla põhiseadusega ja kuulatud ka rahva arvamust. 2009. aastal selgus lõplikult, et COPA ei saa tegelikkuseks, kui USA Ülemkohus lükkas selle tagasi. (4; 5)

SOPA

Tõenäoliselt ACTA-ga enimseotuv ja üleüldse meedias enimkajastatud lepe on SOPA (Stop Online Piracy Act). Eesti keeles tähendab SOPA „internetipiraatluse tõkestamise seadust“. See eelnõu kinnitati USA Esindajatekojas 26. oktoobril 2011. aastal, mis määrab ära USA politsei, jõuagentuuride ning autorikaitseorganisatsioonide õigused intellektuaalomandi ebaseadusliku levitamise ja võltsimise vastu internetis.
SOPA kohta on öeldud, et see kahjustab tehnoloogiatööstust ning piirab sõnavabadust. Selle eelnõu vastu on ka mitmeid suured internetihiiud, näiteks 18. jaanuaril 2012. aastal katkestas Wikipedia 24-ks tunniks ligipääsu oma saidile, et väljendada oma pahameelt. Samalaadseid aktsioone kavandasid ka mitmed teised suured veebileheküljed, näiteks Google, Facebook , Yahoo jt. (6; 7)
Suurim skandaal seoses SOPA-ga toimus 19. jaanuaril 2012. aastal, kui USA võimud sulgesid failivahetussaidi Megaupload. See oli üks enimkasutatavaid omataolisi lehekülgi internetis, kus kasutajad jagasid nii piraat - kui ka legaalset materjali. Kuna arvatakse, et sellel saidil oli rohkem legaalset materjali kui illegaalset ning tema kasutajate hulk oli väga suur, siis tekitas see rahvas väga suure pahameeletormi. Avalikkuse ette jõudis häkkerite rühmitus Anonymous , mille liikmed organiseerisid mitmete USA võrguserverite mahavõtmise, rünnati väga mitmeid valitsuse internetiportaale. Selle rühmituse jõust annab aimu see, et suudeti halvata USA ühe tugevaima organisatsiooni, FBI, töö. Samuti rünnati mitmete plaadifirmade ja autoriõiguste kaitsmisele pühendunud lehekülgi.(8)
Olen ise samuti internetis surfates faile edastand ning alla laadinud, peamiselt vabavara. Olen tegelikult internetipiraatluse vastu. Kunagi internetis aega veetes sattusin kokku ühe „internetipiraadiga“ ning talt küsides, et miks ta internetti võõrast vara üles riputab ja teistel seda tasuta alla laadida lubab, vastas ta, et ka tema ei poolda tegelikult internetipiraatlust, kuid ta annab inimestele võimaluse proovida toodet (jutt oli tarkvarast), enne kui nad selle eest suure raha välja käivad. Samuti on iga tema failiga kaasas tekstifail, kus on suurelt kirjas loosung : „If you like it, show your support to developers and buy the product“ ehk siis: „Kui see sulle meeldib, näita oma toetust tarkvara arendajale ning osta see produkt “. See on ka minu arvamus, kui sa saad programmist reaalset kasu, siis osta see! Õnneks on näiteks mängudega asi jõudnud nii kaugele, et tõmmates piraatmängu, ei saa tõmbaja mängida üle võrgu teiste inimestega, vaid ainult üksikmängijana arvuti vastu. Arvan, et see on väga kasulik, kuid siiski leidub mitmeid häkkereid, kes suudavad mängulooja poolt tehtud töö lahti muukida. Filmide ja muusika koha pealt ei leia ma, et piraatlus liigselt halb oleks. Plaadifirmad ja produtsendid on seisukohal, et neil jääb raha saamata ja piraatlus tuleks lõpetada. Minu arvamus on aga see, et kui ei oleks piraatlust, siis vaevalt , et väga paljud inimesed muusika allatõmbamise eest maksta raatsiks. Tänu piraatlusele levib muusika kiiresti, artistid saavad endale rohkelt fänne, kes näiteks artisti kontserdeid külastades ostavad pileti ja sellega oma lemmikule maksavad.

Erinevused ACTA ja SOPA vahel

Euroopa rahvusvahelist võltsimisvastast võitlust käsitlev ACTA lepe võib olla hirmutavam oht kui USA internetipiraatluse tõkestamise seadus SOPA, arvavad internetivabaduse toetajad. Nii ACTA kui ka SOPA eelnõud on näiliselt suunatud võltsimise ja piraatluse vastu, kuid nende vastaste hinnangul on lepetel hoopis vastupidine efekt, kuna need piiravad internetivabadust, innovatsiooni ja võimalik, et isegi tsenseerivad internetti, kirjutab ERR vahendusel International Business Times . SOPA on USAs põhjustanud ulatuslikke proteste ning esialgu näib, et kongress ja senat on loobunud netipiraatluse vastase seaduse senisel kujul arutamisest. Nüüd on ka ACTA-vastased, alates tehnoloogia valdkonnas põhiõiguste eest võitleva Electronic Frontier Foundationist kuni häkkerite rühmituseni Anonymous, leppe vastu liitunud. (9)
Vaatamata ACTA ja SOPA sarnasustele, lõpeb nende lepete võrdlemine sageli tõdemusega, et kriitikute hinnangul on ACTA palju hirmuäratavam just tema ülemaailmsete mõjude tõttu. (9)
Peamine põhjus, miks ACTA on paljude internetivabaduse pooldajate hinnangul hirmuäratav, on see, et tegemist on rahvusvahelise leppega . SOPA oli vaid eelnõu USA kongressis, kuigi tal oleks olnud teatud ülemaailmseid mõjusid, kuna see oli suunatud veebipiraatluse lõpetamiseks välismaistel veebilehekülgedel nagu näiteks Rootsi Pirate Bay. ACTA seevastu paneks paika rahvusvahelise õigusliku raamistiku võltsimise, piraatluse ja teiste kuritegudega võitlemiseks. Kui ACTA heaks kiidetakse, siis selle asemel, et tegeleda kuritegudega erinevate riikide õigussüsteemis, saavad riigid neid kuritegusid lahendada uues juhtorganis, mis asub väljaspool ÜRO ja teiste institutsioonide tegevuspiirkonda. See võimaldab kasutada ACTAt asutusel, mis asub väljaspool igat riiki, internetitegevuse mahasurumiseks. SOPAt oleks aga täide viinud olemasolevad USA agentuurid ja nad oleks saanud teha õiguslikku järelevalvet USA õigussüsteemis. (9)
Debatt SOPA üle leidis esialgu aset enamasti avalikkuse eest varjatult, kuid kuna see toimus USA kongressis, said internetivabaduse kaitsjad näha eelnõu mustandit ja sellega seotud materjale ning jälgida protsessi. ACTA-leppe üle arutleti aga peaaegu täielikult suletud uste taga. Kui ei oleks olnud WikiLeaksi, mis avalikustas materjale läbirääkimistest ja leppe mustandvariandi, teaks maailm siiani väga vähe sellest, mida lepe täpselt kaasa võib tuua. See tekitab aga muret inimeste hulgas, kes tahaksid kindlustada, et see lepe ei riku inimeste õigusi või piira internetivabadust viisil, mis kahjustaks internetti kui kohta, kus informatsioon liigub vabalt. SOPA eelnõu jooksis rööbastelt maha, kuna see nõudis mõlema USA kongressi koja heakskiitu ja president Barack Obama allkirja. Kui see oleks heaks kiidetud , oleks seda olnud võimalik vaidlustada ja tulevastes kongressides muuta. ACTA seevastu sai juba 2011. aasta 11. oktoobril USA allkirja ning Obama ei pidanud saama selleks nõusolekut üheltki organilt - ei kongressilt, ülemkohtult ega ka Ameerika rahvalt. Nüüd, kui see on allkirjastatud , on USA valitsuse seadusandlikel organitel ja kohtutel vähe võimalusi seda lepet vaidlustada või muuta, ning ameeriklased peaksid järgima täiesti uut seaduste, piirangute ja regulatsioonide skeemi, mis võib neid viia silmitsi trahvide või vanglakaristustega, kuna see lepe asub täielikult väljaspool Ameerika õigussüsteemi. 4. Toetuse ulatus. Isegi enne, kui SOPA vastased suutsid vastuolulise eelnõu tagasi lükata, oli SOPAl ainult 31 kaastoetajat kongressis, mis tähendab, et see ei olnud algusest peale populaarne eelnõu. Vaatamata valjudele hüüetele, et SOPA ohustab internetti ja et kongress kiidab selle heaks, ei ole see olnud kunagi piisavalt lähedal sellele, et muutuks seaduseks. ACTA aga on rahvusvaheline kokkulepe, mis tähendab, et see nõuab ühepoolseid allkirju, mitte hääli, mis põhinevad vähemalt osaliselt avalikul arvamusel. Ja Obama administratsioon juba allkirjastas leppe möödunud aastal. Kriitikud, nende hulgas Oregoni demokraadist senaator Ron Wyden, on kahelnud selles, kas see vastab põhiseadusele, et Obama võis allkirjastada niisuguse rahvusvahelise leppe, saamata heakskiitu kongressilt. USA ei ole ainus, kes on ACTA leppele alla kirjutanud. 2011. aastal 11. oktoobril andsid Tokyos toimunud tseremoonial leppele allkirja ka Austraalia, Kanada, Jaapan, Maroko, Uus-Meremaa, Singapur ja Lõuna-Korea, samas kui Euroopa Liit, Mehhiko ja Šveits lubasid seda teha lähitulevikus. See tähendab, et paljud maailma suurimad riigid mitte ainult ei toeta lepet, vaid on selle juba allkirjastanud. Ka maailma suurimate tööstusriikide ühendus G8 on avaldanud ACTAle toetust, märkides juba 2008. aasta juulis ühises teadaandes: "Me julgustame kiirendama läbirääkimisi, et sõlmida uus rahvusvaheline õiguslik raamistik ACTA ja loodame, et kõnelused lõpevad selle aasta lõpuks." (9)
Kampaania SOPA peatamiseks algas suhteliselt vara selle väljatöötamise alguses. Selleks ajaks, kui SOPA jõudis minna esindajate koja õiguskomiteesse hindamisele, olid SOPA vastased teinud juba oma arvamuse sellest internetikasutajate hulgas avalikuks. ACTA teisest küljest, on suuresti enamike inimeste radarilt väljas, kuigi see on olnud ametlikult arutluse all umbes viis aastat. Püüdlused selle vastu USAs on tagasihoidlikud ja USA on selle leppe niikuinii allkirjastanud. Kuid kriitikud jätkavad visalt - internetis koostatud petitsioonil. ACTA vastu on USAs allkirja andnud üle 6000 inimese. Petitsiooniga kutsutakse "lõpetama ACTAt ja kaitsma inimeste õigusi veebiprivaatsusele." Kuid ACTA nähtavus on üha kasvamas riikide hulgas, kes ei ole lepet veel allkirjastanud. (9)

Erinevate riikide arvamus ACTA-st

USA

USA on ACTA kokkuleppe ammu allkirjastanud, kuid siiski nõuab üldsus seda, et leping ei jõustuks. USA elanikkond nõudis korduvalt ACTA tekstide avaldamist, kuid seda ei tehtud, põhjendades seda sellega, et see vähendaks USA turvalisust. Paljudes tekitab ACTA küsimusi, millele USA valitsus otseselt vastata ei ole suutnud. Ei suudeta ka täielikult ära selgitada, kas see leping on põhiseadusega vastuolus ning kas see leping tähendaks inimeste internetivabaduse vähenemist. Inimestele tundub absurdne see, et iga nende liigutust internetis kontrollitakse ja see salvestatakse. Sealt tulebki põhjendatult põhiseaduse rikkumise küsimus, kuna igal inimesel on õigus privaatsusele.

Euroopa Liit

ACTA heakskiitu loodeti ka Euroopa Liidus, kuid selleks, et Euroopa Liit saaks ACTA-ga liituda, on vaja kõikide liikmesriikide nõusolekut. Samuti on vaja ka Euroopa Liidu Parlamendi ning Nõukogu heakskiitu. 26. jaanuaril 2012. aastal toimus Jaapanis ACTA allkirjastamine , milles osales 22 Euroopa Liidu liikmesriiki. Üle jäi veel oodata vaid Küprose, Eesti, Saksamaa, Hollandi ja Slovakkia heakskiit . Varsti teatasid mitu riiki, et nad on ratifitseerimisprotsessi peatanud, nende seas oli ka riike, kes tegelikult oli juba allkirja andnud, kuid nüüd taganesid sellest, näiteks Läti, Leedu ja Poola. Peamiselt tegutsesid need riigid nii, kuna nähti rahva kasvavat pahameelt ja protestivaimu ning taheti veenduda selles, et see lepe ka tegelikult riigile kasulik on. Euroopa Parlamendis arutati ACTA vastuvõtmist viies komisjonis ning igas komisjonis lükati see tagasi ning keelduti oma heakskiitu andmast.(10)
Põhjused, miks ACTA sobimatuks tunnistati, oli mitmeid. Euroopa Parlament leidis, et ACTA lepe seaks autoriõiguse kõrgemale eraelu puutumatuse õigusest. Samuti leiti, et see annab võimudele piraatluse tõkestamise sildi all suured volitused interneti kontrollimiseks ning, et see loob eeldused kohtuliku järelvalveta jälitustegevuseks ja ainuüksi kahtluse korral ka privaatsete isikuandmete edastamiseks autoriõiguse omanikule. ACTA on ka ärisaladuste lekkimise ohuks, kuna see ei taga teabe konfidentsiaalsust, samuti on mitmed juriidiliselt tähtsad mõisted lahti seletamata ja võimaldavad riikidel erinevat tõlgenamist. Samas ei tõkesta ACTA võltsitud ravimite turulepääsu vaid pigem pärsib odavate ravimite kättesaadavust. (11)
11. veebruaril 2012. aastal toimusid ACTA-vastased meeleavaldused rohkem kui 200 linnas üle Euroopa. Näiteks Saksamaal protestis umbes 10000 inimest ning Bulgaaria pealinnas 8000 ! Korraldati ka mitmeid internetiküsitluse ja allkirjakogumisi, mis olid väga edukad . Näiteks portaal Avaaz.com-i sai vähem kui kuu ajaga 2,5 miljoni ACTA-vastase allkirja. (12)

Eesti

Meie riigijuhtide väitel ei muutu ACTA vastuvõtmisel mitte midagi. Tegelikult see päris nii ei ole ning ACTA-t vastuvõttes tuleb teha ümber mitmeid seaduseid ning peale nende jõustumist võib saada karistada asjade eest, mis senimaani on olnud lubatud. ACTA-ga liitumisel tekib olukord, kus interneti teenusepakkujad peavad jälgima oma klientide tegevust internetis. Samuti tehes omatarbeks mingitest autoriõiguse kaitse all olevatest failidest koopiaid , võid sattuda vastuollu ACTA-ga. See tähendab, et ACTA võib muuta igaühe elu.(13)
Riigikogu liige Igor Gräzin on seisukohal, et ACTA on põhimõtteliselt globaalne tsensuur . Tema arvates ei ole ACTA-l mitte mingeid piire ja nad võivad tungida mistahes võrku ja sealset liikumist kontrollida. Ta avaldab arvamust, et kui ACTA juhtideks on viisakad inimesed, on kõik korras, kuid kui sinna satuvad „ hullud “, siis võib asi halvaks minna. Samuti toob ta ACTA kohta väga hea näite: "Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus näiteks inimene, kes on postiga tellinud endale Diori jaki, leiab postkontorisse tulnud pakist küll jaki, aga Diori silt on võltsing, jaki õmmelnud Kükametsa rätsep. Nüüd tahetakse ACTAga sellise olukorra vältimiseks sisuliselt sättida postkontori uksele politseinik , kes kontrolliks pakkide viimist ja toomist ning aeg-ajalt ka pakkidesse pilgu heidaks."(14)
Ka Eesti eurosaadik Kristiina Ojuland on pidanud ACTA-t absurdseks öeldes: "Eesti kehtiv seadusandlus katab suurepäraselt valdkonnad, millele ACTA on suunatud, ent ei jäta õiguskeeles vale tõlgendamisvõimalust, mis võiks piirata elanike põhiõigusi ja -vabadusi või ka ettevõtlusvabadust.“ Lisaks peavad ka veebiteenuste pakkujad (Google, YouTube, Neti .ee, Rate.ee, Postimees jne) hakkama kontrollima inimeste tegevust.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et hea, et ACTA reaalsuseks ei ole saanud. Mul ei ole midagi piraatlusega võitlemise vastu, kuid ACTA juures on liialt erinevaid faktoreid, mis nii mulle kui ka teistele inimestele selgusetuks jäävad. Tõenäoliselt on tulemas veel erinevaid lepinguid, et võidelda kõiksugu kurja vastu internetis, nii piraatluse kui ka internetiporno lastele kättesaadavuse kohta. Tasub vaid loota , et kõik need eelnõud, mis koostatakse, arutatakse ka rahvaga läbi, ei salatseta ja ei üritata inimeste privaatsust piirata. Huvitav on mõelda, et mis oleks juhtunud, kui WikiLeaks poleks ACTA kohta käivat olulist informatsiooni avalikustanud, kas me oleksime siis kõik juba kontrollitavad ja saaksime karistatud asjade eest, mille eest me ei teadnudki, et võib karistatud saada?

Kasutatud allikad

http://www.international.gc.ca/trade-agreements-accords-commerciaux/fo/intellect_property.aspx?view=d

http://www.internetsociety.org/ACTA?gclid=CM78zoWA5bICFex3cAod_T0Avw

http://www.fcc.gov/guides/childrens-internet-protection-act

http://www.law.cornell.edu/uscode/text/47/231

http://epic.org/free_speech/copa/

http://www.bbc.co.uk/news/technology-16596577

http://www.washingtonpost.com/blogs/post-tech/post/house-introduces-internet-piracy-bill/2011/10/26/gIQA0f5xJM_blog.html

http://rt.com/usa/news/anonymous-barrettbrown-sopa-megaupload-241/

http://uudised.err.ee/index.php?06244537

http://abcnews.go.com/Technology#.T6QNQL933Lc

http://www.tartupostimees.ee/894158/siiri-oviir-acta-loppvaatus/

http://www.webcitation.org/655ZmJwBh

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/karmen-turk-kuidas-voib-actaga-liitumine-eestit-mojutada.d?id=63881890

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/grazin-acta-on-sisuliselt-globaalne-tsensuur.d?id=63899213

http://www.e24.ee/717506/ojuland-acta-ei-vaari-toetust/