VESTFAALI RAHULEPINGU ANALÜÜS (3)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
ÕIGUSE AJALOO ÕPPETOOL
Kati Tarum
VESTFAALI RAHULEPINGU ANALÜÜS
Allika analüüs
Juhendaja : Toomas Anepaio
2011
SISUKORD

1.ALLIKA ANALÜÜS 3
1.1.Sissejuhatus 3
1.2.Allika liik 3
1.3.Liigendus 3
1.4.Keel 4
1.5.Adressaat 4
1.6.Argumentatsioon, selle laad 4
2.AJALOOLINE TAGAPÕHI 6
2.1.Vestfaali rahulepingu võrdlus Versailles rahulepinguga 6
2.2.Vestfaali rahulepingu ajalooline käekäik, kehtivusaeg 7
3.VESTFAALI RAHULEPINGU SISULINE ANALÜÜS – CUIUS REGIO , EIUS RELIGIO 9
3.1. Ajaloolis -kriitiline interpretatsioon 9
4.VESTFAALI RAHULEPINGU AJALOOLINE TÄHTSUS NING MÕJU TÄNAPÄEVALE 12
KASUTATUD KIRJANDUS 14

ALLIKA ANALÜÜS

Sissejuhatus

Vestfaali rahuleping (ladina keeles Instrumentum Pacis Osnabrugensis ja Instrumentum Pacis Monasteriensis) sõlmiti 24. oktoobril 1648. aastal Münsteris ja Osnabrückis. Instrumentum Pacis Osnabrugensis sõlmiti Osnabrückis Püha Saksa- Rooma Keisri ning Rootsi kuninga ja tema liitlaste vahel.
Instrumentum Pacis Monasteriensis sõlmiti Münsteris Püha Saksa- Rooma Keisri ning Prantsusmaa kuninga ja tema liitlaste vahel.
Vestfaali rahu lõpetas Kolmekümneaastase sõja (1618-1648). Kolmekümneaastane sõda oli esimene sõda, mis haaras enamiku Euroopa riike. Sõja alguseks loetakse 23. mail 1618. aastal tšehhide ülestõusu Prahas. Ühelt poolt sõdisid katoliiklik Habsburgide Hispaania ja Austria, kellel oli olemas ka paavsti toetus, Saksa vürstid ja Poola-Leedu. Teiselt poolt olid vastasteks protestantlikud Saksa vürstid, kellel oli olemas Prantsusmaa, Taani ja Rootsi sõjaline toetus. Sõda toimus peamiselt Püha Saksa-Rooma Keisririigi territooriumil ning haaras kaasa ka Madalmaad, Inglismaa ja Venemaa.

Allika liik

Vestfaali rahuleping kuulub ajalooliste kirjalike allikate hulka, mille originaaldokument on säilinud Madalmaade Rahvuslikus Arhiivis (Beeldbank National Archief). Vestfaali rahulepingut, mis koosneb Instrumentum Pacis Osnabrugensis`t ja Instrumentum Pacis Monasteriensis`est, loetakse tänapäeva rahvusvaheliste suhete ja lepingute eelkäijaks.

Liigendus

Vestfaali rahuleping koosneb 128 artiklist , milles toodi välja suveräänsuse ja võrdsuse definitsioonid ning nende kaitsmiseks kohaldatavad tingimused. Samuti kirjeldati artiklites kõikide osapoolte toetamise ja kaitsmise olulisust ning meetmeid, mida kohaldatakse lepingu kaitsmiseks. Kõige olulisemateks artikliteks peetakse Vestfaali rahulepingu esimest ja teist artiklit , sest nendes artiklites kirjeldatakse igavese rahu soovi ja tingimusi, kuidas mineviku vaenulikus tuleb andestada ja unustada, ning edaspidi tuleb koos eksisteerida sõbralikus, üksteist austavas ning rahu hindavas maailmas.

Keel

Vestfaali rahulepingu kirjapanemise originaalkeeleks oli ladina keel. Kuni 18. sajandi teise pooleni oli riikidevaheliste lepingute kirjakeeleks ladina keel. 18. sajandi teisel poolel seoses Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni (1776. aasta) ja Suure Prantsuse revolutsiooniga (1789. aasta, Prantsuse Asutav Kogu kuulutas välja inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni) hakkas riikidevahelises suhtluses üles kerkima ka prantsuse ja inglise keel.
Käesolevas töös on kasutatud 1710. ja 1713. aastal tundmatu allika poolt kirja pandud inglisekeelset tõlget1.Vestfaali rahulepingut on tõlgitud lisaks käesolevas töös kasutatud inglisekeelsele tõlkele ka saksa (varaseim teadaolev tõlge 1649 . aastal), prantsuse (varaseim teadaolev tõlge Johannes Heiss`i poolt 1684 . aastal), hispaania (tõlkija teadmata, tõlke avaldas Joseph Antonio de Abreu y Bertodano 1750. aastal) keelde2. Vestfaali rahu Instrumentum Pacis Osnabrugensis on tõlgitud ka 1649. aastal rootsi keelde tundmatu tõlkija poolt3.

Adressaat

Vestfaali rahulepingu preambulis on välja toodud, et leping on teadmiseks kõigile, keda see huvitab ja puudutab või võib hakata puudutama ja huvitama. Eelmisest lausest võib välja lugeda, et rahuleping oli suunatud üldise rahu tagamiseks kõikidele valitsejatele ja nendele alluvatele territooriumitele, kogu maailmale.

Argumentatsioon, selle laad

Vestfaali rahulepingu eesmärgiks oli lõpetada Kolmekümneaastane sõda ning kehtestada ja tagada suveräänsete riikide rahumeelne kooseksisteerimine. Vestfaali rahuleping on kirja pandud järgides kõrgeid moraalinorme, kus selgelt usaldatakse lepingupoolte soovi rakendada ja kaitsta riikide suveräänsust ja maailmarahu. Rahulepingu artiklid sisaldavad abstraktseid hüpoteese, kus tuuakse välja üleüldised tingimused rahu määratlemiseks ja hoidmiseks, ning kasuistlikke hüpoteese, kus tingimused on suunatud kindlatele riikidele/piirkondadele ning nende juhtidele. Rahulepingu artiklid sisaldavad ka määratud ja määramata sanktsioone juhuks, kui keegi rikub rahulepingu tingimusi. Kohaldatavaks määratud sanktsiooniks on tavaliselt toodud hukkamine.

AJALOOLINE TAGAPÕHI

Juba enne Vestfaali rahulepingut sõlmisid sõdivad pooled sõja lõpetamiseks kas suulise või kirjaliku rahu (Perthi rahuleping, Pljussa vaherahu , Passau rahuleping jne), kuid nendes ei olnud kunagi taotletud ususõdade lõplikku lõpetamist ning toodud esile (rahvus) riigi küsimust.
Pärast Vestfaali rahulepingut on sõlmitud ja sõlmitakse ka tänapäeval sõjalise konflikti lõpetamiseks rahuleping, millega sätestatakse sõdivate poolte õigused ja kohustused seoses sõja lõpetamisega.

Vestfaali rahulepingu võrdlus Versailles rahulepinguga

Vestfaali rahuleping oli omal ajal esmakordne ja ainulaadne rahulepingu dokument, mis sätestas riikide suveräänsuse ja maailmarahu tagamise. Kui vaadata edasisi sündmusi maailmas peale Vestfaali rahulepingu sõlmimist, leiame samasuguse eesmärgiga rahulepinguid veel, mis tähendab, et Vestfaali rahuleping ei ole ainulaadne dokument. Vaadates riikide arengut ning toimunud sõdasid, on arusaadav sarnaste eesmärkidega rahulepingute sõlmimine ning nendes sisalduvaid rahutingimuste tagamise soov.
Käesoleva töö autor võrdleb selles punktis Versailles ja Vestfaali rahulepingut, kuna nende eesmärgid olid sarnased ning nende kahe dokumendi võrdluses on võimalik välja tuua sarnaste dokumentide erinevaid ja sarnaseid tingimusi ning nende täitmise õnnestumist. Kuna Vestfaali rahulepinguga sarnanevad kõik sõdu lõpetavad rahulepingud , ei ole käesoleva töö autoril otstarbekas võrrelda kõiki neid dokumente Vestfaali rahulepinguga, vaid tuua üks konkreetne võrdlus ja näide kahe sarnase dokumendi vahel.
Versailles rahuleping sõlmiti I maailmasõja liitlasriikide ja Saksamaa vahel 28. juunil 1919. aastal. 10. Jaanuaril kehtima hakanud Versailles rahu lõpetas ametlikult I maailmasõja.
Mõlemad rahulepingud olid suunatud Saksamaa (Vestfaali rahulepingus Püha Saksa-Rooma Keisririik ) muutmiseks killustatuks ja sõjaliselt mittearvestatavaks jõuks. Mõlema rahulepingu puhul pidi Saksamaa loobuma suurest osast oma territooriumist ja tunnistama teiste riikide iseseisvust. Vestfaali rahuleping nõrgendas Habsburgide dünastia võimsust, tagades eelnevalt tema võimu all olevatele territooriumitele ja rahvastele suveräänsuse.
Vestfaali rahulepingu üks tingimusi oli, et kõik lepingu osapooled tunnistavad teiste osapoolte suveräänsust oma territooriumi ja elanikkonna üle. Tekkis (rahvus) riigi mõiste ja hakati kujundama tänapäeval tuntud rahvusriigi mudelit. Eelnevate lausete põhjal võib selgelt järeldada, et Vestfaali rahuleping ei kätkenud endas ühtegi okupatsiooni ega desarmeerimise tingimust. Samuti ei pandud Vestfaali rahulepinguga Saksamaale ühtegi rahalist kohustust.
Versailles rahulepinguga seevastu desarmeeriti ja okupeeriti Saksamaa alad, samuti pidi Saksamaa tunnistama end sõjasüüdlaseks ja maksma reparatsioonimakse.
Mõlemad rahulepingud püüdlesid üldise rahu poole ehk soovisid kaotada sõjalise jõu rakendamise maailmas ning mõlemad rahulepingud kukkusid selle eesmärgi saavutamisel läbi. Vestfaali rahulepingule järgnesid mitmed sõjad, mis reguleerisid ümber riikide territooriumi ja tähtsuse maailma mastaabis. Versailles rahuleping sätestas Saksamaa desarmeerituse, mida Saksamaa rikkus juba mõned aastad pärast leppe sõlmimist.
Mõlemale rahulepingule järgnesid üsna kiiresti uued ja laastavad sõjad, mistõttu võib lugeda mõlema rahulepingu eesmärk universaalse rahu sünniks läbi kukkunuks.

Vestfaali rahulepingu ajalooline käekäik, kehtivusaeg

Vestfaali rahuleping kehtis juriidiliselt 167 aastat, kuid faktiliselt lõppes ta juba umbes 7 aastat pärast rahulepingu sõlmimist. 1654. aastal kaotab Poola Vene Vürstiriigile Ukraina , 1656. aastal vallutavad Rootsi väed Varssavi. Euroopas kestis veel kümmekond aastat pärast Vestfaali rahulepingu sõlmimist Prantsusmaa-Hispaania sõjaline vastasseis.
Ülaltoodud sõjalised vastasseisud muutsid pidevalt Euroopa territoriaalset ja poliitilist võimu, lubades tekkida uutel suurriikidel (nt Preisimaa ) ning sõja laastava toimel hääbuda olemasolevatel suurriikidel (Poola). Paraku võib nendest sõjalistest vastasseisudest ja suurtest võimumuutustest välja lugeda seda, et faktiliselt Vestfaali rahulepingu tingimusi ei järgitud ning lepingus toodud tingimusi ei peetud kaotanud riikides häbiasjaks.
18. sajandil andis sõjalises tegevuses tooni Prantsusmaa eesotsas Napoleoniga. Napoleoni sõdade ajajärk lõppes Waterloo lahingu ja Prantsusmaa vägede lüüasaamisega liitsõjaväe (Rootsi, Preisimaa, Suurbritannia , Austria, jne) vastu.
Vestfaali rahulepingu lõpetas juriidiliselt 1814 - 1815. aastal toimunud Viini Kongress . Viini Kongress tuli kokku pärast Napoleoni lüüasaamist ning eesmärgiks oli taastada endised riigipiirid , mis Napoleoni sõdadega oli tolleks hetkeks segi paisatud. Viini Kongressil peeti tähtsaks rahu kindlustamist, et riikide omavahelised sõjad ei ohustaks isevalitsuslikku korda ükskõik millises riigis. Uue poliitilise korra määramisel lähtuti järgmistest põhimõtetest:

legitiimsus e seaduslikkus - eesmärgiks oli absolutismi säilitamine ja enne 1789. aastat valitsenud dünastiate võimu ja riigipiiride taastamine;

julgeolek – eesmärgiks oli stabiilne Euroopa, Prantsusmaa ümber loodi puhverriigid ning Prantsusmaa ja Venemaa vahele paigutati Preisi ja Austria;

jõudude tasakaal - eesmärgiks taaskord stabiilne Euroopa, Euroopa poliitikat korraldasid viis suurvõimu: Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa, Austria ja Preisimaa ning ühelgi riigil ei lastud liiga võimsaks kasvada.4
Kongressijärgset poliitilist korraldust Euroopas hakati nimetama Metternichi süsteemiks Viini Kongressi peaorganisaatori, Austria välisministri vürst Metternichi järgi. Selle süsteemi säilitamiseks loodi Püha Liit (kõik Euroopa riigid peale Inglismaa ja Türgi) ning Nelja Riigi Liit (Inglismaa, Venemaa, Austria, Preisimaa). 5

VESTFAALI RAHULEPINGU SISULINE ANALÜÜS – CUIUS REGIO, EIUS RELIGIO

Ajaloolis-kriitiline interpretatsioon

Vestfaali rahulepingu üks alusmõtteid on toodud välja Instrumentum Pacis Osnabrugensis artiklis V, kus viidatakse 1552. aastal sõlmitud Passau rahulepingule ja 1555 . aastal sõlmitud Augsburgi rahule, kus on välja toodud põhimõte cuius regio, eius religio (kelle kuningas, selle usk). Vestfaali rahuleping kinnitab selle Instrumentum Pacis Osnabrugensis lepingus üle ning sellega seati eesmärgiks kõrvaldada usuküsimus sõja põhjustajate hulgast.
Cuius regio, eius religio põhimõtte kohaselt on igal suveräänsel riigil õigus valida ise oma riigi usk. Iga riik võis avalikult järgida oma usu põhimõtteid ning selles vaimus koolitada ka oma riigi elanikke. Selle põhimõtte kohaselt on katoliiklik ja protestantlik usk võrdsed ning nende järgijaid ei tohi vastasusu pooldajad halvustada.
Cuius regio, eius religio sententsi loojaks loetakse Greifswaldi Ülikoolis töötanud juristi Joachim Stephan ´t. 1555. Aastal sõlmitud Augsburgi rahu esimene ja kõige olulisem põhimõte cuius regio, eius religio saavutas usulise ühtsuse ühe riigi territooriumil. Aktsepteeritavaks muutus kaks usutunnistust: katoliiklus ja Augsburgi Usk ehk luterlus . Kõik muud usutunnistused ei olnud lubatud ja keelatud usutunnistuse järgijad kuulutati kõik ketseriteks. Cuius regio, eius religio põhimõte läks vastuollu varem valitsenud katoliikliku õpetusega, kus seisis , et kuningad peavad alluma Paavstile. Sellise alluvussuhte abil arvati kinnistatavat tugevat koostööd ilmaliku ja jumaliku institutsioonide vahel ning vähendada poliitilisi võitlusi.
Seega cuius regio, eius religio põhimõtte sissetoomine rahulepingusse tähendas kirikliku võimu taandamist riikliku valitseja kohalt. Edaspidi kehtis põhimõte, et valitseja usk on tema valitsetava riigi ja selle elanike usk. 16. sajandil toodi välja ka uudne põhimõte nendele riigi elanikele, kes ei nõustunud oma valitseja ja riigi usuga: nendele anti võimalus ja õigus lahkuda selle riigi territooriumilt .
Augsburgi rahuga esilekerkinud põhimõte cuius regio, eius religio lõpetas ära usulistel põhimõtetel toimunud sõjad katoliiklaste ja luterlaste vahel. Vaikselt hakkas tekkima maailmas arusaam, et need kaks usku saavad eksisteerida kõrvuti ning ei ole aluseks sõjaliste konfliktide alustamiseks.
Vestfaali rahulepingus garanteeriti cuius regio, eius religio põhimõte rahvusvaheliselt, ning teatud rahvusvahelistes koolkondades loetakse seda esimesteks sammudeks usuvabaduse poole.6
Vestfaali rahulepingus tuuakse lubatud usuliigina välja ka kalvinism - protestantlik usuvool , mille rajas J. Calvin 1536 . aastal. Õpetuse järgi on jumal maailma ja inimeste saatuse ette määranud. Usklik , teadmata oma saatust ette, peab kogu elu ja tegevusega valmistuma õndsaks saama, olema töös püüdlik ja kohusetruu. Kalvinism eitab hierarhilist kirikut, kirik on üksnes usutavandeid toimetavate inimeste koondis . Kogudust juhivad valitavad vanemad ja jutlustajad. Kalvinistid kõrvaldasid riitusest oreli, altarid, pühapildid, ristid ja küünlad ning säilitasid jutluse, palve ja laulu; kirikupühadest jäid alles ainult jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad. Keelati lõbustused ja erksavärviliste riiete kandmine. Sakramentidest jäi alles ristimine ja armulaud. Kalvinistid olid sallimatud katoliiklaste vastu. Kalvinism oli levinud Saksamaal katoliikluse ja luterluse kõrval.7
Ülaltoodust nähtub, et Vestfaali rahulepingus toodud cuius regio, eius religio põhimõte tähendas seda, et iga valitseja võis säilitada oma territooriumil valitseva usu, milleks võis olla katoliiklus, luterlus ja kalvinism. Rahuleping garanteeris erinevate uskude võrdsuse ning lõpetas sellega ususõdade ajajärgu. Sellest tulenevalt võib selgelt välja lugeda kirikliku võimu nõrgenemise tavakodaniku ja riigi elust. Vestfaali rahulepingu sõlmijad mõistsid selgelt ususõdade laastavat mõju ning võimalikku rahvaste ja riikide hävinemist selle tagajärjel.
Cuius regio, eius religio põhimõte on aktuaalne ka tänapäeval. Tänapäeval kehtib samuti põhimõte, et erinevate riikide territooriumitel võib valitseda erinev usk ja kõik need riigid on usulistes küsimustes võrdsed. Teatud riikides on usul väga suur roll ka inimeste tavaelus ja seega ka kiriku roll riigi valitsemisel ning inimeste juhtimisel on sügavalt juurdunud. Samuti on riike, kus usk ei ole igapäevases eluolus sügavalt juurdunud, ning kiriku roll ja usulised küsimused ei ole tähtsalt kohal riigi valitsemise kohapealt .
Ususõdade ajajärk lõppes Vestfaali rahulepingu sõlmimisega ning cuius regio, eius religio põhimõtte rahvusvahelise kinnitamisega. Pärast seda hakkas maailmas levima arusaam, et usul on territoriaalsed piirid ning erinevate uskumustega inimesed on oma usus võrdsed ning usulised põhimõtted ei saa olla sõdade ajendiks.

VESTFAALI RAHULEPINGU AJALOOLINE TÄHTSUS NING MÕJU TÄNAPÄEVALE

Vestfaali rahulepingu sõlmimist loetakse üheks klassikalise rahvusvahelise õigusekujundamise allikaks.
Alates Vestfaali rahust on rahvusvahelisi suhteid peetud riikide, kui teatud inimeste grupi konkreetsel territooriumil asuvate suveräänsete poliitiliste süsteemide omavahelisteks suheteks.
Vestfaali rahulepingu sõlmimise protseduuri loetakse tänapäeva rahukongresside ja läbirääkimiste eelkäijaks. Selle lepinguga lubati garanteerida lepingu tingimused ehk rahu säilitamine maailmas. Vestfaali rahulepingu viimastes artiklites on kirja pandud sanktsioonid juhuks, kui keegi rikub Vestfaali rahulepinguga seatud rahutingimusi.
Paraku ei suutnud see leping taga rahu nii Euroopas kui ka maailmas, kuid oma läbiviimise protseduuride ning kehtestatud eesmärkide ja tingimustega, oli ta tänapäevase rahvusvahelise õiguse vundamendi laduja .
Vestfaali rahuleping kinnitas üle ka 1555. aastal Augsburgi rahuga kinnitatud cuius regio, eius religio põhimõtte. Selle põhimõtte kohaselt võib iga riik (tema valitseja) ise valida oma riigi ja tema alluvate usu, ning teise usu pooldajad ei tohi seda halvustada. Selle põhimõtte järgi loetakse protestantlik ja katoliiklik usk võrdseteks ning usulised põhjused taandatakse sõja põhjustajatena.
Ülaltoodud põhimõte kinnistus aastatega ka usulisteks ringkondades ning seatud eesmärk, et usulistel põhjustel ei tohi sõdida, saavutati.
Alates Vestfaali rahulepingu sõlmimisest täheldatakse rahvusvahelise õiguse tekkimist ning arendamist , samuti usulistel põhjustel sõjapidamise lõppemist. Vestfaali rahulepingut loetakse Uusaja alguseks, kus hakati tähtsustama riiki ja riikide omavahelisi suhteid. Sealt alates on tekkinud tänapäeva mõiste suveräänsus ning teatud rahvusvahelised koolkonnad loevad Vestfaali rahulepingut usuvabaduse võimaluse tekkimise aluseks.
Vestfaali lepingu sõlmimise protseduuri võeti edaspidi aluseks järgnevate läbirääkimiste, kongresside ning arutelude toimumiseks.
Alates Vestfaali rahulepingu sõlmimisest räägitakse lepingutingimuste garanteerimisest ning sanktsioonidest, mis järgnevad, kui keegi rikub lepingu tingimusi.
Ülaltoodut kokkuvõttes võib öelda, et Vestfaali rahuleping oli väga tähtsa, mõnes mõttes lausa revolutsioonilise tähendusega. Tekkis suveräänsuse ja riigi territooriumi mõiste, mis omakorda viis riikide omavahelise aktsepteerimiseni. Vestfaali rahuleping lõpetas usuliste sõdade ajajärgu ning suutis tuua kõik sõja osapooled läbirääkimiste laua taha. Vestfaali rahulepinguga tekkis nägemus läbirääkimistest, kui rahvusvahelise suhtluse võimalusest. Esmakordselt räägiti lepingu tingimuste garanteerimisest ja vajadusel sanktsioonide kehtestamisest lepingu rikkuja vastu. Sellest tulenevalt võib tõdeda, et tekkis esmakordselt riikidel tõdemus ja arusaam, et stabiilsuse ja riikide heaolu kasvu tagab stabiilne ja sõjalistest pingetest vaba maailm.

KASUTATUD KIRJANDUS

Aschendorff Verlag /Münster, Vereinigung zur Erforschung der Neueren Geschichte e.V. Die Westfälischen Friedensverträge vom 24. Oktober 1648. Texte und Übersetzungen (Acta Pacis Westphalicae. Supplementa electronica, 1). Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.pax-westphalica.de , 20.11.2011.

Gross, L. The Peace of Westphalia, 1648-1948. The American Journal of International Law. Vol. 42, No. 1 (Jan., 1948), lk 20-41.

Kristlik kultuur. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/index.php , 20.11.2011.
1 Aschendorff Verlag/Münster, Vereinigung zur Erforschung der Neueren Geschichte e.V. Die Westfälischen Friedensverträge vom 24. Oktober 1648. Texte und Übersetzungen (Acta Pacis Westphalicae. Supplementa electronica, 1). Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.pax-westphalica.de , 20.11.2011.
2 Ibid .
3 Ibid.
4 Gross, L. The Peace of Westphalia, 1648-1948. The American Journal of International Law. Vol. 42, No. 1 (Jan., 1948), lk 20-41.
5 Ibid.
6 Aschendorff Verlag/Münster, Vereinigung zur Erforschung der Neueren Geschichte e.V. Die Westfälischen Friedensverträge vom 24. Oktober 1648. Texte und Übersetzungen (Acta Pacis Westphalicae. Supplementa electronica, 1). Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.pax-westphalica.de , 20.11.2011
7Kristlik kultuur. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/index.php,20.11.2011 .
14