Absolutism (3)

GUSTAV ADOLFI GÜMNAASIUM
KARL KAHM
VIII a klass
ABSOLUTISM
referaat
Juhendaja : Sirje Promet
Tallinn, 2009
Sisukord
Absolutismi definitsioon 3
Absolutismi mõiste ja selle tekkimise põhjused 3
Absolutismi periodiseering 4

Absolutism 17. sajandi esimese poole Prantsusmaal 5

Valgustatud absolutism Rootsis 6
Louis XIV absolutism 7
Kasutatud kirjandus 8
Absolutismi Definitsioon
Absolutism on valitsusvorm , mille puhul riigijuhile kuulub piiramatu võim. Tavaliselt kasutatakse mõistet monarhide puhul ning seetõttu käsitletakse terminit absoluutne monarhia enamasti absolutismi sünonüümina. Samas on tegelikkuses mineviku monarhidest tunduvalt absoluutsemat võimu omanud mitmed 20. sajandi diktaatorid, kuid nende kehtestatud riigikorda on tavaliselt nimetatud kas autoritaarseks või totalitaarseks (autokraatiaks). Tõeliselt absoluutset võimu pole aga omanud ükski valitseja ning tõenäoliselt on see reaalsuses ka võimatu.

Absolutismi mõiste ja selle tekkimise põhjused

Sõna "absolutism" tuleneb ladinakeelsest sõnast absolutus', mis tähendab 'piiramatut, täielik'; selle kreekakeelne vaste on despoteia (despootia, mis ei tähenda ainult hirmuvalitsust), mistõttu näiteks valgustatud absolutismi on nimetatud ka valgustatud despootiaks. Absolutism on selline valitsuskorraldus, kus kogu riigivõim (suveräänsus) kuulub kas ühele isikule või riigiorganile (näiteks võiks Inglise Parlamenti pidada pärast Charles I hukkamist pidada peaaegu absoluutse võimu omajaks). Reaalsuses on absolutistlikuks riigikorralduseks ennekõike peetud sellist, kus otsustavaim sõna on öelda monarhil ja tema poolt valitud kitsal kaaskonnal. Ehkki selline süsteem on ilmselt umbes sama vana kui riikluski, seostatakse mõistet enamasti 16.–17. sajandil Lääne-Euroopas tekkinud tsentraliseeritud võimuga. Sel ajal läks absolutistlikena käsitatavates Euroopa riikides võim ilmselt kitsama ringkonna kätte kui kunagi varem pärast Rooma riigi langust. Monarh koondas enda kätte seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu, omades nõnda otsest kontrolli kõigi riigiorganite üle. Tavaliselt rajas ta ka temale alluva bürokraatliku administratiivaparaadi ning piiras aadelkonna võimu, koondades ülikud oma õukonda ning võttes neilt enamiku privileegidest. See sai võimalikuks tänu seisusliku ühiskonna järkjärgulisele lagunemisele, mistõttu kuningas ei pidanud enam kuigivõrd arvestama oma feodaalide nõudmistega ja toetusega. Samas oli kodanikkond alles välja kujunemata , mistõttu monarhi võimu piiramiseks oli vahendeid vähe. Absolutism polnud mõistagi kõikjal ühesugune ning aja jooksul muutusid ka sellesisesed üldtrendid. Absoluutse monarhia eesmärgiks on tavaliselt peetud riigi ja ühiskonnaelu harmoniseerimise ning ühiskondliku heaolu saavutamist, samuti ka võimalikult efektiivse valitsemissüsteemi loomist. Üldiselt on absolutismi põhjendatud sellega, et kui võim on koondatud ainult ühe isiku kätte, saab ta tunduvalt efektiivsemalt valitseda, kui pidevalt üksteise soove arvestama pidav kollegiaalne võimuorgan. Samuti osutatakse, et absolutistlikku võimu omava monarhi näol on tegu inimesega, keda sünnist saadik on kasvatatud valitsejaks, mistõttu saab tema sellega ka kõige paremini hakkama. Kriitikat on ainuisikulisele valitsemisele olnud alati, kas demokraatlikest, seisuslikest või religioossetest printsiipidest lähtudes. Kõige levinum ja ajaliselt pikimat aega kasutusel olnud vastuväide on aga ilmselt see, et ainuisikulist võimu omav monarh võib seda kuritarvitada ehk muutuda türanniks. Samas ei levinud absolutism kõikjal, kuna absoluutse monarhia mudel sobis kõige paremini tsentraliseeritud valitsuskorraga rahvusriikidele ning mitmel pool omas aadelkond veel niivõrd suuri privileege, et absolutismi kehtestamine osutus võimatuks. Parimaks näiteks selle kohta on ilmselt Rzeczpospolita, mis oma liberaalse aadlivabariigi idee ja unistusega paraku lõpuks kaotajaks jäi ja absoluutsete monarhiate poolt alla neelati. Inglismaal ei kehtestunud absolutism aga arvatavasti seetõttu, et saareriigi kodanikuühiskond oli arenenum kui muudes Euroopa riikides ning Inglise eripärasid võis märgata ka juba keskajal, mil seal loodi esimene tõeline parlament (1264) ning olulist rolli etendas ka Rooside sõda, kus hukkus enamik vanast aadlist, uus oli aga tunduvalt kodanlikum ning seetõttu ka absolutismivastasem. Euroopalikku absolutismi on sageli peetud olemuslikult erinevaks idamaistest ainuvalitsusega riikidest, mida on nimetatud ka orientaalseteks despootiateks. Neid riike peeti sisuliselt türanniateks, kus kodanikud on valitseja orjad , erinevalt Euroopast, kus monarh valitsenud kõigi alamate huvides. Selline seisukoht langes 20. sajandi jooksul korduvalt kahtluse alla ning 21. sajand alguses pole sellel enam eriti toetajaid. Siiski pole küsimusele, kuivõrd Euroopa absolutistlikud ja Aasia despootlikud riigid teineteisest erinesid , suudetud üheselt vastata.

Absolutismi periodiseering

Klassikaliseks absolutismiperioodiks peetakse üldiselt ajavahemikku Kolmekümneaastase sõja lõpust kuni Prantsuse revolutsiooni alguseni ehk aastaid 1648–1789. „Klassikaline“ absolutism öeldakse olevat tekkinud Prantsusmaal Louis XIV ajal ning selle kõrghetk jäävatki 17.–18. sajandi vahetusse. Samas on absolutismi arengus näha ka selgeid regionaalseid eripärasid, näiteks Skandinaaviamaades (eriti Rootsis) pole absolutismi „tipp“ mitte 18. sajandi alguses, vaid hoopis selle lõpul. Et absolutismi iseloom on aja jooksul muutunud, siis on loodud ka sisemisi periodiseeringuid. Wilhelm Roscher (pildil) (1817–1894) on absolutismi jaganud kolmeks järguks.
Esimene oli Roscheri järgi konfessionaalne absolutism, mis oli levinud 16. sajandil ja mida iseloomustas religiooni seadmine kõigest muust ettepoole , valitseja põhjendas oma võimutäiust puhta Jumala tahtega, mida ei tohtinud segada mitte miski inimese poolt loodu, sealhulgas ka kirik , aadelkond ja muud võimustruktuurid. Selle parimaks näiteks peab ta Hispaania kuningat Felipe II, kelle ajastu juhtlauseks oli: „kelle võim, selle usk“ (cuius regio, eius religio).
Absolutismi teine järk oli õukondlik absolutism, mis domineeris 17. sajandil ning 18. algul. Selle hiilgavaimaks esindajaks peab ta Louis XIV (teisel pildil), juhtlausega: „Riik, see olen mina“ (l’Etat, c’est moi). Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja ideaalsemaks valitsemisviisiks.
Kolmandaks perioodiks on Roscheri järgi valgustatud absolutism, mille lõpuks on Prantsuse revolutsioon . Seda iseloomustab valgustusfilosoofide poolt loodud ideede rakendamispüüe reaalpoliitikas ning valitseja veelgi suurem potentsiaalne vabadus, kuna enam pole vajalik end isegi enam Jumala ees õigustada, tema valitsusviis peab lihtsalt olema mõistusepärane. Parimaks näiteks peab Roscher siin Friedrich Suurt (kolmas pilt), kes oli valitsejana nii hiilgav filosoof, väejuht kui ka majandustegelane ning kelle deviis oli: „Valitseja peab olema riigi esimene teener“.
Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et absolutismi muutumises mängisid olulist rolli religiooni ja ratsionaalsuse suhe: 16. sajandil oli konkurentsitult esikohal veel usk, Louis XIV ajal võib märgata mõistuspärasuse ja konfessiooni tasakaalu (kuningas valitseb Jumala armust, kuid nii, nagu tema arvates ühiskonnale (mitte otseselt Jumalale ) parim on) ning valgustuslikus absolutismis domineeris selgelt inimmõistus, mis loodeti suutvat lahendada kõik inimkonna probleemid.

Absolutism 17. sajandi esimese poole Prantsusmaal

Alates Henri IV ja eriti Nantes’i ediktist (1598), mis lõpetas teatavasti usuvaenused Prantsusmaal, hakkas riik kiiresti tugevnema ning kuningas ja tema kaastöölised kujundasid suhteliselt kiiresti efektiivse keskvõimuaparaadi. Siiski piirasid kuningavõimu mitmed olulised tegurid: hugenotid olid Nantes’i edikti järgi saanud endale niivõrd suuri privileege, justkui riigi riigis (neil olid oma parlamendid, omavalitsused, sõjavägi jne); suurfeodaalid olid kohati oma valdustes ikka veel iseteadvad ja mõjukad ning Pariisi parlament ja generaalstaadid omasid veel suhteliselt olulisi õiguseid, näiteks maksude kehtestamise oma. Henri ajal nende probleemidega kuigivõrd tegeleda ei jõutud, kuna ta tapeti fanaatilise katoliiklase poolt ning tema alaealise poja Louis XIII valitsusaja esimestel aastatel hakkas keskvõim hoopis nõrgenema. Kuid asjaolud muutusid, kui riigi tegelikuks juhiks sai kardinal Armand Jean du Plessis de Richelieu (pildil), kes asus keskaparaadile allutama kõiki kohalikke võimukeskusi. Richelieu oli ka edukas: hugenottidelt võeti enamik nende privileegidest ja kuigi see põhjustas kodusõja, siis suudeti see suuremate probleemideta võita (selle ilmselt tuntuim sündmus oli hugenottide kindluse La Rochelle’i piiramine ja vallutamine ) ning neile jäi vaid usuvabadus koos väga piiratud omavalitsusega; suurfeodaalid pidid oma kindlused lammutama (välja arvatud need, kelle omad asusid piiri läheduses) ning kaotasid nii oma sõltumatuse garandi, samuti kaotati kõik sisetollid, nii et riigist sai üks majandusruum; kohalike parlamentide tegevusvabadust piirati oluliselt ning seisuste kogu, generaalstaate, ei kutsutud kokku enne kui alles 1789. aastal (viimati enne seda 1614. aastal). Nende saavutuste tõttu peetakse Richelieu’d ka Prantsuse absolutismi tegelikuks rajajaks. Irooniline on aga see, et kuningas, kes ametlikult oleks justkui pidanud olema piiramatu võimuga valitseja, sekkus riigiasjadesse ilmselt sama palju kui tänapäeva konstitutsioonilise monarhiaga riikide valitsejad. Analoogne valitsuspoliitika jätkus ka peale Richelieu ja Louis XIII surma, kui järgmiseks tegelikuks riigijuhiks sai kardinal Jules Mazarin (Gulio Mazzarini), kes valitses noore Louis XIV eest kuni oma surmani 1661. aastal. Richelieu ja Mazarin suutsid oluliselt tõsta ka Prantsusmaa välispoliitilist prestiiži, sekkudes protestantide poolel Kolmekümneaastasesse sõtta, mille tulemusel sai riik mõningaid valduseid isegi ida pool Reini. Nii panid kardinalid aluse hilisemale Prantsusmaa dominatsioonile Euroopas. Nende ajal kujunes ka merkantilistlik majanduspoliitika ja range (vara)klassitsistlik kultuur (avaldus nii kunstis, kirjanduses kui ka muusikas), kus nõueteks olid täpsus, napisõnalisus ja selgus. Domineerima pääses ratsionalism , mille olulisimaks edendajaks oli ilmselt René Descartes .
Valgustatud Absolutism Rootsis
Peale Karl XII surma oli kuningavõim Rootsis tunduvalt nõrgenenud ning tegelikku võimu püüdis teostada parlament, kus võitlesid Vene- vastaste "mütside" ja Vene-sõbralike "kübarate" fraktsioonid ning poliitika oli suhteliselt heitlik. "Kübarate" võimuperioodil 1760 . aastatel oli Rootsi muutunud sisuliselt Venemaa sõltlaseks. Kuid asjaolud muutusid, kui kuningatroonile tõusis Gustav III (pildil), kes püüdis Rootsi "mineviku hiilguse" taastada. 1771 –1788 valitses ta üha suuremas vastuolus parlamendiga, kelle võimu ta oskuslikult piiras. 1788. aastal õnnestus tal kehtestada täielik absolutism ning järgnevalt püüdis ta sõjas Venemaaga saada tagasi osaltki Põhjasõjas kaotatust. Kaheaastane sõda ei toonud kaasa siiski erilisi tulemusi ning 1790 pidi Rootsi leppima Värälä rahuga, millega sõda lõppes piirimuutusteta, kuid Venemaa kohustus Rootsile maksma toetussubsiidiume. Seejärel sõlmiti ka Vene-Rootsi liit. Gustav püüdis järgnevalt ellu viia valgustuslikke reforme ning piirata veelgi aadlike mõju, kuid 1792. aastal langes ta maskiballil atentaadi ohvriks. Järgnevalt püüdis absolutistlikult valitseda tema poeg Gustav IV Adolf, kuid et tema poliitika lõppes Soome kaotamisega ja õige pea peale seda sai võimule välismaine Bernadotte 'i dünastia, oli absolutism Rootsis sisuliselt lõppenud, kuigi teatud sugemed sellest säilisid kuni 20. sajandi alguseni.

Louis XIV absolutism

Louis XIV on üks pikaajalisemaid (ja ilmselt ka tuntumaid) valitsejaid ajaloos, kuid tema tegelik valitsusaeg algas alles tema kuningaksoleku 18. aastal, kui 23-aastane kuningas lähikondlaste imestuseks teatas, et hakkab oma riiki ise juhtima . Lühikese ajaga allutas ta kogu riigivalitsemise temale alluva ametnikkonna kätesse ning asus looma Euroopa suurimat armeed, et oma riik viia "loomuliku idapiirini" Reini jõel ("loomulik lõunapiir" Püreneedes saavutati 1659. aastal Püreneede rahuga). Majanduspoliitikat asus juhtima kuninga usaldusalune ja üks merkantilismi silmapaistvamaid arendajaid Jean- Baptiste Colbert (pildil). Kuningas Louis XIV suutis oma valitsusajal luua tõepoolest laialdase veendumuse, et kõik riigis sõltubki vaid temast. Teda nimetati Päikesekuningaks (Le Roi Soleil ) ning talle omistati ütlus: "Riik, see olen mina" (L'Etat, c'est moi, on küll kaheldav, kas ta ise täpselt nii väljendus, kuid traditsiooniliselt on seda lauset talle omistatud). Louis tegeles üle kümne tunni päevas paberitööga ning vaba aega tal sisuliselt polnudki, sest dokumenditööst vaba aeg oli täidetud range päevaplaani järgi peetavate jalutuskäikude, ringkäikude, ballide, vastuvõttude ja muu sellisega. Nõnda võib öelda, et vahest maailma suurim absoluutne monarh ohverdas oma elu riigisüsteemi heaks. Ta püüdis kõiges saavutada ka äärmist täpsust ja õigsust, mõistagi eestkätt talle otseselt alluvatelt inimestelt. See tekitas küll sageli viha ja arusaamatusi ning põhjustas isegi enesetappe, kuid lõppkokkuvõttes saavutas Louis enamiku oma sisepoliitilistest eesmärkidest: tema ajal kaotasid hugenotid oma viimased eriõigused ning enamik neist põgenes riigist, seega taastati sisuliselt reformatsioonieelne katoliikluse hegemoonia, kusjuures kirik oli kuninga suurema kontrolli all kui kunagi varem; samuti koondati kõik kuningale potentsiaalselt ohtlikud olevad suurfeodaalid uude Versailles ' lossi, kus nad kuninga õukonnas olles sõltusid monarhi tahtest ning olid pidevalt tema kontrolli all; majanduses kehtestus riigi range kontroll ning maksusissetulekud kasvasid tunduvalt. Samas ei olnud kõik siiski ka ideaalne, kuna maalt lahkunud hugenotid olid ühed kõige produktiivsemad ja professionaalsemad töölised ning kuninga radikaalsete meetmete vastu (teisusuliste liiga range kohtlemine) protesteeris isegi Rooma paavst . Louis' välispoliitika rajanes peamiselt sõjalisel jõul ja et see oli kahtlemata Euroopa tugevaim (17. sajandi lõpus teenis Prantsuse armees umbes 400 000 meest) ning ilmselt ka distsiplineerituim, siis oli see enamasti ka edukas. Tema ajal pidas Prantsusmaa neli suurt sõda: Devolutsioonisõja, Prantsuse-Hollandi sõja, Pfalzi pärilussõja (neid kolme kokku nimetatakse ka Reunioonisõdadeks) ning Hispaania pärilussõja. Kahes esimeses oli ta kahtlemata edukas, vallutades sisuliselt kogu Saksamaa kuni Reinini ning enam kui poole Hispaania Madalmaadest. Kuid Prantsusmaa mõõdutundetu tugevnemise pärast muretsevad Inglismaa, Austria, Hispaania ja mitmed teised riigid (sealhulgas ka Brandenburg ) sõlmisid Pfalzi sõjas koalitsiooni ning suutsid Prantsusmaad sundida mõningaid varasemaid territooriume loovutama. Ka Hispaania pärilussõjas ei õnnestunud Louis'l saada lõunapoolset riiki oma otsese kontrolli alla, ta pidi leppima selle sõltumatusega, kuigi riigi kuningaks sai Louis' lapselaps Felipe V. 1715. aastal, kui Louis XIV suri, näis nii talle kui ka enamikule prantslastest, et ta elu on läbi kukkunud, kuna äsjalõppenud Hispaania sõjas oldi sisuliselt lüüa saadud ning selge dominatsioonipositsioon kaotatud . Ometigi oli Prantsusmaa ikkagi Euroopa sõjaliselt ning majanduslikult tugevaim riik, kuid rahva ja uute valitsejate vastumeelsus Louis' liiga pedantseks ja ebainimlikuks aetud valitsuskorraga tõi kaasa selle, et Prantsuse õukond ja valitsus kaldus järgnevalt hedonismi ning riik hakkas nõrgenema.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Absolutis m
8