VALGUSTATUD ABSOLUTISM (0)

VALGUSTATUD ABSOLUTISM ...
PRANTSUSMAAL
*Absolutismi kujunemine
Tugev kuningavõim oli Prantsusmaal juba keskaja lõpul, kuid ususõdade ajastul see nõrgenes. Absolutism kujunes Prantsusmaal järk-järgult alates 16. sajandi lõpust. Lõplikult pääses absolutistlik valitsemisviis Prantsusmaal mõjule kuningas Louis XIII ajal ( 1610 - 1643 ). Kuningas andis ainuisikuliselt välja seadusi, otsustas sõja alustamise ja rahu sõlmimise üle, nimetas ametisse ministreid ja teisi kõrgemaid riigiametnikke. Kuningavõim oli piiratud vaid maksude kehtestamisel – vaja oli seisuste esinduskogu ehk generaalstaatide nõusolekut. 1614. aastal saatis Louis XIII generalstaadid lahku (neid ei kutsutud enam kokku järgneva 175 aasta jooksul). Kuningas jättis valitsemisasjad esimese ministri kardinal Armand Jean Richelieu hooleks, kuna ta ise neist ei huvitunud.
*Richelieu
Generaalstaadide kõrvaldamisega Prantsusmaa riiklikust elust loodi alus absolutismile. Richelieu (Prantsusmaa tegelik valitseja 1624-1642), eesmärgiga luua tsentraliseeritud riik, tegi Prantsusmaast Euroopa võimsaima riigi. Tema tegutsemisviis oli makjavellistlik: kõik tuli allutada riigi edule. Mõiste raison d’État - riigi huvides – on Richelieu looming, millega pandi alus poliitilisele realismile rahvusvahelistes suhetes.
Usuolude ühtlustamiseks alustas ta rünnakuid hugenottide vastu ja tühistas nende poliitilised ja sotsiaalsed eesõigused.
Et piirata feodaalaadlite võimu lõhuti Richelieu käsul nende losside kindlused , keelati duellid , aadlite käest võeti ära kohalik valitsemine ja nende asemele seati ametisse riigiametnikud – intendandid.
Richelieu pidas ka kultuuri ühtlustamist vältimatuks. Ametlikuks kultuuri ideoloogiaks sai klassitsism . Richelieu asutas Prantsuse Akadeemia (eesmärgiks hoida prantsuse keele puhtust, tähelepanu pööramine kirjanduse vormilistele külgedele).
*Louis XIV
Pärast Louis XIII surma päris Prantsuse trooni tema viieaastane poeg Louis XIV(1643-1715). Kuninga täisealiseks saamiseni valitses Prantsusmaad Itaalia päritolu esimene minister kardinal Jules Mazarin, kes oli Louis XIV ema Austria Anna armuke . 1661.a. suri Mazarin ja 23-aastane Louis XIV asus ise valitsema , erinevalt oma isast Louis XIII-st otsustas ta tegeleda riiki puudutavate asjadega („Riik – see olen mina!“).
Louis XIV ei kehastanud mitte ainult Prantsusmaa absolutismi, vaid teda peeti kogu ajastu puhtaimaks esindajaks. Tema valitsusaega loetakse absolutismi kõrgajaks kogu Euroopas Louis XIV rajas käsitluse kuningavõimu jumalikust algupärast. Selle järgi oli kuningas jumala esindaja maa peal ja ei olnud ühegi inimese ees aruandekohustuslik. Louis XIV ajal oli Prantsusmaa Mandri-Euroopa juhtriik: rahvaarvult Euroopa suurim tugeva armee ja arenenud diplomaatiaga.
*Päikesekuninga õukond
Louis XIV võimukust tõstis esile hiilgav õukonna elu. Oma õukonna viis ta Pariisist 15km kaugusele Versailles’sse, sellest sai absolutismi keskpunkt ja eeskuju teistele Euroopa monarhidele. Õukonnelu keskpunktis asus Louis XIV ise, keda tema välise hiilguse järgi hakati kutsuma Päikesekuningaks. Louis XIV toredusearmastus andis tööd paljudele ehituskunstnikele, kujuritele ja maalijatele. Õukonnas peeti ülal kirjanikke, muusikuid ja teadlasi. Louis XIV absolutismi ajal leiutati Prantsusmaal jäätis ja vahuvein .
*Merkantilistlik majanduspoliitika
Absolutismi majanduslik alus loodi merkantilistliku majanduspoliitikaga. Nii saadi suunata raha riigi sõjalise võimsuse tugevdamiseks ja kindlustada riigi ühtsust.
Kuningas Louis XIV kõige silmapaistvam nõuandja oli 1665. aastal rahandusministriks tõusnud Jean-Baptiste Colbert . Ta korraldas Prantsusmaa majanduselu merkantilistlikus vaimus. Lühikese ajaga tõusis Prantsusmaa maailma juhtivaks luksus - ja moekaupu tootvaks riigiks. Merkantilistliku majanduspoliitikaga kaasnes asumaade hankimine . Põhja-Ameerikas hõivasid prantslased suuri maa-alasid. Mississippi jõe orus tekkinud asumaa nimetati kuninga auks Louisianaks. Prantsusmaal oli kolooniad ka Ladina-Ameerikas ja Aafrikas. Louis XIV peetud sõjad nõudsid palju raha. Colbert rentis maksukogumisõiguse jõukamatele kaupmeestele, kes tasusid omast käest piirkonna maksud , seejärel aga nõudsid need hoopis suuremas koguses elanikelt sisse. Taoline kord suurendas niigi kõrget maksukoormat veelgi.
Louis XVI määras rahanduse peakontrolöriks Jacques Turgot . Turgot leidis, et tuleb kaotata feodaalsed privileegid , aadlite ja vaimulike maksuvabadus, sisse seada kohalikud omavalitsused jpm. Ta lähenes kaubandusele kondanluse seisukohast , uskus vabakaubandusse keskendudes peamiselt lihtrahva vajadustele. Kahjuks ta reformid ei õnnestunud ja kuningas tühistas need.
Louis XV ja Louis XVI ajal tõi kuningavõimu autoriteedi vähenemine välispoliitilise ebaõnnestumiste ja sisepoliitilise võimetuse tagajärjel kaasa absolutismi kriisi. Katsed läbi viia reforme Louis XVI ajal ebaõnnestusid. Absolutismi kriisis Prantsusmaa otsustas taas kokku kutsuda generaalstaadid .
VENEMAAL

*Venemaa enne Katariina II aega

Venemaal oli võim valitseja ümber koondunud juba ammustest aegadest, kuid et riigiaparaat polnud kuigi tõhus, ei õnnestunud esimestel tsaaridel kõiki oma ambitsioone ellu viia ega võimutäiust saavutada. Esimesed katsed euroopalikku monarhisimi matkida oli teinud Ivan III, kes pidas end Saksa- Rooma keisriga võrdseks. Võimu äärmise tsentraliseerimise katsetega paistis esimesena silma Ivan Julm, kuid tema reformid päädisid vaid mõtlematu julmusega oma rahva kallal ja olid üheks põhjuseks, miks peagi pärast tema valitsusaega ootas Venemaad segaduste aeg. Tunduvalt edukamalt asus absolutistlikke ja muid reforme ellu viima Peeter I, kes võitis Rootsit Põhjasõjas, tagades sellega oma riigile suurriigi staatuse, ning püüdis Venemaad euroopastada. Peeter polnud valgustatud, küll aga ilmselt euroopalikus mõttes absoluutne monarh , eriti seetõttu, et enamikule tema reformidest oli eeskujuks Rootsi. Tema surma järel algasid riigis taas sisesegadused, nõndanimetatud paleepöörete ajajärk, kus valitsejad vahetusid suhteliselt kiiresti ja enamasti mängis sealjuures pearolli Kaardivägi. Olud stabiliseerusid alles Peetri tütre Jelizaveta Petrovna ajal (valitses 1741 –1762), kuid temagi sõltus Kaardiväest ega omanud absoluutset võimu.
*Katariina II
1762 tõusis Venemaa troonile keiser Peeter III, kes oli tegelikult sakslane Holstein -Gottorpi dünastiast ja Venemaa valitsusringkondades ebapopulaarne. Iseäranis oli neile vastumeelne tsaari ülemäärane Friedrich Suure lembus, mis lõpetas keisririigi jaoks täiesti kasutult Seitsmeaastase sõja. Nii toimus taas paleepööre ja võimule tõsteti Peetri abikaasa, kes oli samuti sakslane, Katariina II nime all.
Katariina oli progressiivne ja haritud naine, kellel olid isiklikud suhted mitme tuntud valgustajaga (näiteks Voltaire'i ja Denis Diderot'ga). Ta asus Venemaad intensiivselt moderniseerima, viies riigis kehtivad auastmed vastavusse Lääne-Euroopa omadega, püüdes luua uut, valgustusel põhinevat põhiseadust ning tõstes riigi prestiiži ja majanduslikku võimsust nii vallutuste kui ka edukate reformide abil. Katariinat võib pidada üheks kõige sihikindlamaks kameralismi järgijaks, kuna ta lasi luua tohutu hulga seadusi, edikte ja ettekirjutusi, millest paljusid ei olnud ilmselt võimalik ellu rakendada, kuid mis oma iseloomult olid idealistlikud ja pidid üldist hüveolu kasvatama. Katariina polnud aga siiski naiivne unistaja , vaid pragmaatiline valitseja, kes suutis Türgilt vallutada kogu Musta mere põhjakalda ja tegi nii Venemaast olulise konkurendi Osmanite pärandi jagamisel. Lisaks jõudis Venemaa Poola jagamiste tagajärjel Kesk-Euroopasse.
Kui Katariina suri, sai Venemaal troonile ta poeg Paul I, kes põlgas oma kerglaste elukommetega ema ja süüdistas teda ka oma isa tapmises. Ta püüdis valitseda Katariinast tunduvalt erinevalt, Friedrich Suurt matkides, ja tekitas sellega taas rahulolematust , põhjustades viimase eduka paleepöörde. Selle käigus tsaar tapeti ja uue
ROOTSIS
Pärast Karl XII surma nõrgenes kuningavõim Rootsis tunduvalt. Tegelikku võimu püüdis teostada parlament , kus võitlesid Venemaa- vastaste "mütside" ja Venemaa-sõbralike "kübarate" fraktsioon ja poliitika oli suhteliselt heitlik. "Kübarate" võimuperioodil 1760 . aastatel oli Rootsi muutunud sisuliselt Venemaa sõltlaseks. Kuid asjaolud muutusid, kui kuningatroonile tõusis Gustav III, kes püüdis Rootsi mineviku hiilguse taastada. Aastatel 1771–1788 valitses ta üha suuremas vastuolus parlamendiga, mille võimu ta oskuslikult piiras. Aastal 1788 õnnestus tal kehtestada täielik absolutism ja järgnevalt püüdis ta sõjas Venemaaga saada osaltki tagasi Põhjasõjas kaotatut. Kaheaastane sõda ei toonud siiski tulemusi ja 1790. aastal pidi Rootsi leppima Värälä rahuga, millega sõda lõppes piirimuutusteta, kuid Venemaa kohustus Rootsile maksma toetust. Seejärel sõlmiti Vene-Rootsi liit. Gustav püüdis järgnevalt ellu viia valgustuslikke reforme ja piirata veelgi aadlike mõju, kuid 1792. aastal langes ta maskiballil atentaadi ohvriks. Järgnevalt püüdis absolutistlikult valitseda tema poeg Gustav IV Adolf, kuid et tema poliitika lõppes Soome kaotamisega ja õige pea pärast seda sai võimule välismaine Bernadotte 'i dünastia, oli absolutism Rootsis sisuliselt lõppenud, kuigi sugemed sellest säilisid kuni 20. sajandi alguseni .
AUSTRIAS
Habsburgid , kes valitsesid Austriat 13. sajandist alates, olid 17. ja 18. sajandi jooksul oluliselt tugevnenud, liites oma valdustega enamuse seni Türgile kuulunud Ungarist. Samas oli neil probleeme: keiser Karl VI-l polnud meessoost pärijaid, mis tähendas Habsburgide meesliini lõppemist ja nende valduste võimalikku laialijagamist. Seetõttu kehtestas Karl pragmaatilise sanktsiooni, millega ta jättis kõik oma valdused ükskõik kummast soost pärijale. Selleks osutus tütar Maria Theresia . Teised riigid olid varem nõustunud pragmaatilist sanktsiooni tunnustama, aga kui Karl suri, püüdis enamik Austria naabreid Austria pärilussõjas pärandist tükki endale saada. Kõige paremini õnnestus see Preisimaal , kes sai endale Sileesia, kuid et selle kuningas Friedrich Suur sõlmis seejärel Austriaga separaatrahu, õnnestus austerlastel 1748 . aastaks teised vastased oma maalt välja tõrjuda ja rohkem valdusi mitte kaotada.
*Maria Theresia.
Maria Theresiat (valitses 1740 –1780) ei peeta küll eriti valgustuslikuks monarhiks, kuid absoluutne monarhia eksisteeris tema ajal Austrias kindlasti. Ta teostas hulga reforme: tsentraliseeris valitsemist, pannes kohalikes omavalitsustes juhtivatele kohtadele oma saksakeelsed ametnikud, samuti rajas õukonna, mille koondas Schönbrunni lossi, ja tõhustas maksukogumist. Nii sarnanevad tema reformid Richelieu ja Louis XIV omadega, ent usupoliitika oli teistsugune, sest ehkki Maria Theresia oli sügavalt usklik katoliiklane ega sallinud teiseusulisi kuigivõrd, ei kiusanud ta neid ka taga ega püüdnud sundkatoliseerida. Ta ei püüdnud ka kirikut riigile allutada.
*Joseph II
Maria Theresia poeg ja pärija, esimene Habsburg -Lotring Joseph II (valitses Austriat 1780–1790) oli oma emast sootuks erinev. Ta imetles ema "põlisvaenlast" Friedrich II, vaimustus valgustusideedest ja soovis oma riiki radikaalselt reformida. Juba ema eluajal oli ta oma tahtmise sageli läbi surunud, sundides Austriat näiteks esimesest Poola jagamisest osa võtma, kuid troonile tõustes algatas ta ühed ajaloo kõige äärmuslikumad muudatused. Ta kaotas pärisorjuse (mille näiteks Friedrich II oli alles jätnud), jagas talupoegadele maad, kehtestas usuvabaduse ja allutas valitsusele katoliku kiriku, sekulariseerides selle valdused ja lahutades selle riigist. Nendest "õudustest" jahmunud paavst sõitis isiklikult Josephi juurde, kuid ei suutnud teda ümber veenda. Joseph oli ilmselt kõige julgem ja kaugemale läinud valgustatud monarh üldse, kuid paraku ei jaganud tema alamad valitseja ideaale. Tema jätkuvad ja üha radikaalsemad ümberkorraldused (Habsburgide valdused jagati ajaloolisi piire arvestamata haldusüksusteks, mida valitsesid Josephi ametnikud, ja kogu riigis kehtestati ametikeelena saksa keel; keiser ise ütles, et on sakslaste keiser ja seetõttu peab ta ka valitsema saksa riiki) tekitasid üha suuremat vastuseisu nii aadelkonnas kui ka alamrahva seas ja Austria Madalmaad kuulutasid end 1790 koguni iseseisvaks. Selleks ajaks oli alanud ka Prantsuse revolutsioon ja keiser Joseph ette võtnud kuulsusetu sõjaretke Türgi vastu, mis lõppes fiaskoga. Keiser Joseph suri ootamatult, pidades oma elu täielikult läbikukkunuks. Siiski meeldis julge visionäärist valitseja hilisematele revolutsionääride, kes lõid temast müüdi kui tõelisest rahvakeisrist.
Josephi järel sai keisriks tema vend Leopold, kes ettevaatliku ja osava valitsejana suutis segadused riigis lõpetada. Tema lühikese valitsusaja järel tõusis 1792 troonile viimane Saksa-Rooma ja esimene Austria keiser Franz, suhteliselt keskpärane ja konservatiivne valitseja.