Aleksandr Puškin (0)

Aleksandr Sergejevit Puškin (6. juuni 1799 Moskva – 10. veebruar 1837 Peterburi) oli vene romantiline luuletaja, moodsa vene kirjanduse rajajaid .
Pukini emapoolne vanaisa Ibrahim Petrovit Hannibal oli pärit Aafrikast . Peeter I kasupoeg. 1742 ülendati kindralmajoriks ja määrati Tallinna ülemkomandandiks 1762. aastal vabastati vanuse tõttu sõjaväeteenistusest.
Tema lütseumiaastaist räägib film "1814".
A. Pukin hukkus tollel ajal aurikkumiste puhul lahendamiseks tavaks olnud duellil prantsuse päritolu Hollandi saadiku parun Heccerni kasupoja Keisri kavalergardide polgu porutiku Georges Dantesiga. Duelli käigus esimesena püstolist tule avanud Dantes haavas surmavalt Pukinit, kes haavatuna tegi vastulasu, millega haavas Dantest rindkere piirkonda. Dantesi pääsemise kohta on kasutusel versioon , mille kohaselt ta "alatult" kandis vormiriietuse all teraskürassiiri, millelt rikoetiga põrganud kuul ainult riivas ta paremat kätt ning tekitas rindkerepõrutuse. Dantesi enda seletuse kohaselt põrkas aga Pukini lastud kuul tema mundrinööbist ning päästis sellega ta elu.
Elulugu
Aleksandr Puškin sündis 6. juunil 1799. aastal Moskvas põlisaadliku Sergei Puskini pojana . Puskini lapsepõlv oli üsna rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse mingi käsitamatu ükskõiksusega. Seepärast vältiski ta oma luuletustes lapsepõlvemälestusi ega nimetanud kordagi ema ja isa. Suure südamesoojusega suhtus ta hoopis oma hoidjasse. Tänu oma suurepärasele prantsuse keele oskusele, mis oli õpitud guvernantidelt, luges ta juba lapsena läbi oma isa rikkaliku raamatukogu. 1811 pandi Puskin Tsarskoje Selo lütseumi.
1817 lõpetas selle ning ta määrati tööle välisministeeriumi. See teda ei huvitanud. Ta oli sündinud poeediks ja see määras kogu tema edasise traagilise elukäigu. Aleksander I saatis ta Peterburist kaugele lõunasse. Pukin viidi üle Odessa piirkonna ülema krahv Vorontsovi kantseleisse. Seal elas luuletaja üle sügava armastuse oma ülemuse abikaasa krahvinna Jelizaveta Vorontsava vastu. Kiivas krahv hakkas uskinit taga kiusama ning tema kohta Peterburi kaebusi saatma. Lõpuks käskis tsaar ta “kõlvatu käitumise pärast” vallandada ning ta saadeti vanemate mõisa politsei järelvalve alla õigusteta sealt lahkuda. Puškin elas seal üksi, eemal sõpradest ja kihavast seltskonnaelust. Tema aega täitsid jalutuskäigud, mõtisklused ja pingeline loomutöö.
Ta sai vapustava teate Aleksander I surmast ja viie ülestõusujuhi hukkamisest. Ühel ööl viis politseiohvitser Puškini Moskvasse uue tsaari Nikolai I ette. Tsaar mõistis, et talle mõjuks üsna soodsalt “armulikkuse” osutamine kõige kuulsamale vene luuletajale . Lühikest aega elaski Puškini tsaari võimu pehmenemise lootuses.
1828. aasta lõpul kohtas ta ballil veetlevat ja kaunist 16. aastast neidu Natlaja Gont šarovat. Kahe aasta pärast nad abiellusid.
Puškini lemmik aeg oli sügis. Et 1830. aasta sügiskuul lisandus sellele perekonnaõnne ootus,vallandus luuletaja üliviljakas loometegevus. Ta lõpetas Boldinos “ Jevgeni Onegini ”, kirjutas näidendeid, jutustusi ning rohkesti luuletusi ja kirjanduskriitilisi artikleid. Boldinos saavutas Puškini looming täisküpsuse. Poeet astus uuesti välisministeeriumi teenistusse. Llovtööks ebasobiv õhkkond ja kasvav võlakoorem masendas kirjanikku. 1836. aastal sai ta loa ajakirja “Sovremennik” väljaandmiseks.
Puškini abielu osutus õnnelikuks. Ta sai neli last. Ta armastas Nataljat ja oli uhke tema ilu üle.
Seitsmendal veebruaril 1837 pidas Puškini duelli D´Anthesiga oma naise pärast, tolle kuul tabas poeeti kõhtu. Mehiselt kannatas ta välja piinava operatsiooni, surus alla oiged, et mitte naist ehmatada, ja ütles, et valu ei tohi tahet lämmatada. 10. veebruaril Pukini suri. Sõnum tema surmast levis kulutulena üle Neevalinna ning peagi kogunes poeedi maja väravasse tuhandeid inimesi. Valitsus ehmus ...
Lühike loomingu ülevaade
Luule
Pukini säilinud luuletustest varaseim pärineb 1813 . aastast. Juba varakult kujunes Pukini ideaaliks elujaatav, vaba ja oma kodumaad armastav inimene. Vabadussaade kõlab eriti mõjukalt luuletustes ”Taadajavile” ( 1818 )ja “Küla” (1819).Romantismiperiood algas temal 1820. aastaga,”Ruslan ja Ludmilla ”, “Ju päeva viimne valgus suri”, “Deemon“ (1823), “Merele” (1824). Pukini armastusluule pärliks on
“A. P. Kernile”. Eriti tundeerksalt väljendab poeet oma suhtumist lemmikaastaaega luuletuses “Sügis” (1833). Loodusluulest veel “ Talvine tee” ( 1826 ) ja “Talveõhtu” (1825).
Pukini väljendas ka oma seisukoha luule ja luuletaja kutsumuse kohta ühiskonnas. Näiteks: “ Prohvet ” (1826). Sonetis “Poeedile”(1830) rõhutab ta looja ranget nõudlikkust iseenda vastu. “Läkitus Siberisse” (1827) –tulevikuusust kantud luuletus. Samuti ka “Antaar” (1828). Oma elutöö võtab ta kokku luuletuses “Exegi monumentum” (1836).