10kl. Muusika kokkuvõte (6)

Hipiliikumine ja rock

Need kaks nähtust põimusid 60- ndate lõpus, keskuseks oli San Francisco . Hipiliikumine kutsus üles sõdimise asemel üksteist armastama (käimas oli Vietnami sõda), paraku kaasnes sellega ohjeldamatu narkootikumide tarvitamise kultus. Esile kerkis mitmeid omapäraseid soliste ja ansambleid, mille saatus kujunes sageli traagiliseks.( Jimi Hendrix , Jim Morrison, Janis Joplin) Sel perioodil läksid moodi ka suured vabaõhukontserdid majakõrguste võimendussüsteemide ja sadade tuhandete kuulajatega ( Woodstock 1969).
Janis Joplini tegelik tähendus ei ilmne küllap muusikas. Pigem on asi olnud tema vastuseisus naiselikkuse toonastele stereotüüpidele, tema pöördumises meeste kontrakultuuri (ennast)hävitavate liialduste poole ( alkohol + narkootikumid ). Sellest omamoodi vabadusihast sugenes tema kehasse nii lopsakat hedonismi kui ka piinavat masohhismi ning see kombinatsioon ta lõpuks ka tappis. Meile nüüd ja praegu pole tema tragöödia suurt muud kui romantilisest ohvrimeelest jutustav imago .
Joplini muusika on igavesti määratud elama tollest ohvrist. Tõsi, siin on püsti löödud kaks võrdlemisi vaenulikku laagrit. Ühed peavad Joplinit geeniuseks, 60ndate lihvimata teemandiks, (vähemalt) võrdses suurusjärgus Hendrixiga, Morrisoniga, kellega tahes. Vastaspool tõrjub seda lipukirja käsitlusega teisejärgulisest krampkirglejast, kes ehk vaid ajalooliseks ääremärkuseks kõlblik. Mõttetu sõda muidugi.
Jimi Hendrix sündis 27.Novembril 1942.aastal. Noor Jimmy tundis erakordselt suurt huvi muusika vastu, saades mõjutusi kõigilt tolle aja suurematelt muusikutelt, nende seas B. B. King , Muddy Waters , Buddy Holly ja Robert Johnson . Imetlusväärne on Jimi juures ka see, et ta oli täielikult iseõppinud ning ei osanud nooti lugeda, mis sundis teda veelgi rohkem keskenduma muusika kuulamisele. 1958. a. suveks oli Al (Jimi isa) Jimile ühelt oma sõbralt ostnud 5-dollarilise kasutatud akustilise kitarri . Kuna Jimi oli vasakukäeline, pani ta pillile keeled tagurpidi, et tal oleks võimalik kitarri mängida. Peatselt liitus Jimi ka oma esimese ansambliga The Velvetones. 1966 aasta juulis kohtus Jimi ansambli The Animals bassimängija Chas Chandleriga, kes oli Jimmy esinemisest niivõrd suures vaimustuses, et organiseeris Jimile lepingu, mille alusel viimane pidi kolima Londonisse, et moodustada uus ansambel . Chas Chandlerist sai Jimi Hendrixi mänedzher. Chandler oli ka see isik, kes soovitas Hendrixil oma nimi Jimiks muuta. Trummar Mitch Mitchell ja bassist Noel Redding ei pidanud ilmselt kahetsema, et ühinesid äsjamoodustatud ansambliga The Jimi Hendrix Experience . Tollest ansamblist sai 1966.aasta sügiseks Londoni üks kuumimaid kõneaineid. Bändi esimene singel "Hey Joe" veetis 10 nädalat Suurbritannia edetabelites, jõudes 1967.aasta alguses 6.kohale. Edukale singlile järgnes peagi täispikk album "Are You Experienced " , mis on seniajani jäänud üheks edukamaks rokkalbumiks, mis kunagi välja antud, sisaldades lugusid " Purple Haze ", "The Wind Cryes Mary ", "Foxy Lady ", "Fire" ja "Are You Experienced ?" . Jimi oli Inglismaal üliedukas, kuid alles 1967 aastal Ameerikasse tagasi tulles süütas ta meeletud rahvamassid Monterey Rahvusvahelisel Pop Festivalil (Monterey International Pop Festival ) oma versiooniga laulust " Wild Thing". 1969.aasta Augustis toimunud Woodstocki muusika & kunsti laadal (Woodstock Music & Art Fair ), kus osales erinevatel andmetel pool kuni neli miljonit (!!!) inimest, liitus Jimi Hendrix ansamliga Gypsy Sun & Rainbows, kus musitseerisid koos Jimiga veel , Mitch Mitchell, Billy Cox, Juma Sultan ja Jerry Velez. Woodstocki ülesastumise kõrghetk oli laul "Star Spangled Banner", mis ajas tuhanded mudased inimesed lausa meeletuks. 1969.aasta oli eriline ka uue bändi, The Band Of Gypsys, loomise poolest, kus koostööd tegid Jimi Hendrix kitarril, bassist Billy Cox ja Trummar Buddy Miles , kes enne oli trumme tagunud ansamblis Electric Flag. See trio alustas esinemist neljal uusaastakontserdil. Nende kontserdite kõrghetked koguti ja avaldati hiljem plaadil "Band Of Gypsys" 1970.aasta keskel. 1970.aasta läks edasi ja Jimi narkoprobleemi ning tülide tõttu bändis lahkus ansamblist trummar Buddy Miles ning Jimi kutsus vabanenud trummarikohale tagasi Mitch Mitchelli. Billy Cox jäi endiselt mängima basskitarri ja uuest ansamblist sai taas kord The Jimi Hendrix Experience. Stuudios lindistas ansambel mitmeid lugusid uue 2 LP-d sisaldava komplekti jaoks, millele pandi katseliselt nimeks " First Rays Of The New Rising Sun" ("uue tõusva päikese esimesed kiired"), kuid kahjuks ei jõudnud Jimi seda plaati lõpetada aeganõudvate turneede ja oma traagilise surma tõttu. 1970.aasta Augustis algas Jimi Hendrix Experience'i Euroopa- turnee . Kuid turnee käigus läks midagi väga viltu ja bassist Billy Cox sai ilmselt pidevast närvipingest tingituna närvivapustuse ning ta saadeti lennukiga tagasi koju, USA-sse. Viimane kontsert, mis oli pidanud toimuma 14.Septembril 1970-aastal, jäi seetõttu ära ja Jimi lendas Londonisse. 17. septembril, olles ilmselt tarvitanud uimasteid ja unerohtu, lämbus Jimi Hendrix hotellitoas oma okse sisse. (mõningatel andmetel suri ta kiirabiautos) Ta oli geenius , kes muutis kitarrimuusikat igaveseks . Jimi Hendrix ise on öelnud: "On imelik kuidas inimesed surma armastavad. Kord kui sa oled surnud tehakse sind elavaks, sinust saab legend. Sa pead surema, et inimesed arvaksid, et sa midagi väärt oled..."
...People are strange , laulis Jim Morrison oma Doorsiga kolm aastakümmet tagasi.
Suur osa inimesi arvas tollal hoopiski, et Jim Morrison ise on kummaline. Ajab ju peaaegu hirmu peale selline müstiline, jõuline olend , kelle näo oleks otsekui Michelangelo voolinud ning kes oma julma võluga sind kinni hoiab, kuigi kangesti tahaks jooksu pista. Jim Morrison ise olevat arvanud, et temas on kaks poolust – romantiliste ajastute poeet on kapseldatud rockstaari kehasse. See keha võis vastu võtta uskumatul hulgal alkoholi ja uimasteid ega öelnud ära mitte mingisugustest seksuaalsetest elamustest. Samas suutsid koos unikaalse elektrilise bluusiga Doorsi säravaks ja suursuguseks muuta just Morrisoni karismaatilisus, tema varjamatu seksuaalsus , surmahingus tema lauludes ja Sisalikukuningas, kelleks ta mõneks ajaks kehastus. Keegi ei osanud öelda, kas see ümberkehastumine oli taas üks popmaailma paroodiaid või oli selle taga soov end võimalikult intrigeerivalt välja pakkuda.
Kindlasti oli palju neid, kes Jim Morrisoni annet ja erilisust imetelesid ja teevad seda siiani, aga ilmselt oli rohkem neid, kes arvasid, et ta oli uimastite ja alkoholi mõjul maailmataju kaotanud seaduserikkuja, kes oleks tulnud vangi panna või ravile saata.
No seda, et Jim Morrisoni arvamused ja arusaamad tavaliste kodanike omadest sageli erinesid , tõestavad tema lavaesinemiste kõrval ka tema antud intervjuud. 1969. aasta suvel vestles ta muusikaajakirjanik Jerry Hopkinsiga, öeldes muu hulgas oma vägevate kontsertide kohta: “Meil on laval lihtsalt tore ja lõbus, noortel, kes meid kuulama tulnud, on tore ja lõbus ning politseinikel on tore ja lõbus. Mõnikord ma muidugi olen püüdnud rahvast natuke üles ka kütta – et mis juhtub.”
“Ma olen rikas ja kuulus, tark ja kaunis – kuidas ma sellest totrusest siin ümberringi küll pääseksin?” olevat ta sageli mõtisklenud. Kui tema süda 71. aastal Pariisis üles ütles, oli ta läbi põlenud, läbi kulutatud, nii füüsiliselt kui ka vaimselt tühjaks ammutatud ja ainult 27 aastat vana. (Helgi Erilaid Eesti Ekspress 1998.a. 11. detsember)

Heavy metal ja hard rock

Hard rocki üks nurgakividest oli kahtlemata ansambli " Deep Purple" 1970.a. ilmunud LP "In Rock". Deep Purple kogunes 1968. aastal ja on koos oma kaasaegsete Led Zeppelini ja Black Sabbathi kõrval üks enam maailma rokkmuusika arengut mõjutanud bände. Deep Purple kõlapilti on juba aastakümneid kujundanud kitarrisoolode ja ainult John Lordile omase Hammondi oreli soundi dialoog, mille kroon on Ian Gillani siiani hästi kandev unustamatu vokaal .
Heavy metali üks alustalasid on ansambel "Black Sabbath", kes tõi heavymuusikasse tänaseni populaarse okultismi teema. Ansambel moodustati 1968.a. Inglismaal Birminghamis. Bändi kuulusid: Ozzy Osbourne (laul), Tony Iommy ( kitarr ), Geezer Butler (bass) Bill Ward ( trummid ) 1969. aastal läksid nad stuudiosse oma esimest albumit tegema. Tõeline läbilöök tuli aga aasta hiljem " Paranoid 'iga", mis oli teedrajav heavy metal. “Paranoid” jõudis Briti tabelites esikohale ja USA tabelis kaheksandale kohale. 1976.a. ilmunud " Never Say Die" oli viimane album milles Ozzy oli Black Sabbathi juhiks. 1979. aastal lahkus ta bandist ja uueks Black Sabbathi lauljaks sai Ronnie James Dio.
Raske rocki tuntumad esindajad on veel Iron Maiden , Def Leppard, Metallica, AC/DC jt.
Ka supergrupp "Led Zeppelin " liigitatakse heavy alla, tänu nende loole “ Whole Lotta Love”, mille ilmumise järel kasutati esimest korda mõistet heavy metal, kuid nende loomingus on bluusi mõjusid rohkem kui heavyansamblitel. Led Zeppelini moodustas 1968. aastal ansamblist Yardbirds lahku löönud kittarist Jimmy Page. Kõigepealt hakkas ta koostööd tegema bassimehe John Paul Jonesiga ning seejärel keelitati enda gruppi Birminghamis tegutsemist alustava bändi Band Of Joy liidrit ja vokalisti Robert Planti. Nüüd oli puudus ainult trummarist, kes aga leiti kohe Robert Planti soovitusel tema endisest bändist. Trummariks sai John Bonham. Kolmanda albumi peal hakkkas hääbuma nende suhe blues-muusikaga ning idanemist alustasid epohhi loovad hard rocki helikujundid. Peale selle plaadi ilmumist andsid nad Ameerikas staadionikontserte 15 000 - 20 000 pealisele publikule. 1971 . aasta novembris ilmus nende kõigi aegade kuulsaim ja enimmüüdud ametlikult nimetu album, mida siiski lihtsuse mõttes kutsutakes IVndaks almbumiks. See teos kirjutas Led Zeppelini nime igaveseks ajaks rokiajaloo veergudele. See album sisaldas näiteks selliseid lugusid nagu "Stairway To heaven" ja "Rock And Roll", millest esimene on arvatavasti üks maailma kuulsamaid rokilugusid. Selle nimetu albumi kaanele ei olnud trükitud isegi ansambli nime, olid vaid piltlikud sümbolid, mis tähistasid igat bändi liiget. Albumi tagakaanel oleval pildil oli aga kujutatud plangu ääres surevat meest, kusjuures plangu peal on plakat millel irooniliselt kirjas "Iga päev pääseb maailmas üks inimene näljast". 1973. aastaga kinnitas Led Zeppelin ka oma maine kui live esinejad. Nende kontserdid olid täis energiat ja jõudu ning seda kogu kolme tunni vältel, mil kestis nende keskmine kontsert. Esinemised olid üles ehitatud kaasahaaravalt, ägedad rajulood võisid hetkega muutuda ilusateks ballaadideks ning mõne aja pärast vastupidi. Üldse oli nende imagos kindel koht plaadiümbristega loodud müstikal ning samuti ei andnud nad tihti intervjuusid, ei poseerinud fotograafidele ega esinenud televisioonis - seega oli ainus võimalus neid tõeliselt näha ainult nende kontsertidel. 1980. a. valmistus Led Zeppelin Ameerika kontserditeks ning tegi Euroopas väikese turnee, valides ise kus esinevad. Need kontserdid olid täis särtsu, mis näitas, et bänd on valmis uut kümnendit väärikalt vastu võtma, kuid 25. septembril 1980. a. suri peale nädalapikkust joomist järsku ansambli trummar John Bonham. Detsembris teatas Swan Songs ametlikult, et ansabel Led Zeppelin ei tegutse enam. 1982. a. anti välja varem kasutamata jäetud materjalidest koostatud album Coda . Coda tähendab muusikalises terminoloogias lõppu. 1994. a. ühinesid peale üürikesi soolokarjääre taas Robert Plant ja Jimmy Page ning andsid koos välja albumi Unledded. John Paul Jonesi selle albumi tegemise juurde ei kutsutud. Tema on peale Led Zeppelini lõppu produtseerinud selliseid esinejaid nagu R.E.M.
Progressiivne (intellektuaalne) rock, jazzrock ja fusion .
Progerocki kui nähtuse hiilgeaeg oli 1970. aastate algupoolel, mis oli muusikas suurte ideaalide ja lootuste ajastu. Need ideaalid oli nii suured, et vaevalt niisugune avaralt haarav lootusega segunenud fantaasia enam kunagi rockmuusikasse naaseb.
See oli puhang , mis jättis olulisi jälgi järeltulevasse muusikasse ja kuulajatesse.
Nende stiilide kaks tähtsamat eeldust olid: pillimeeste üldine mängutaseme tõus ja stuudioelektroonika ning pillide täiustumine (süntesaatorid). Ideid ammutati erinevate rahvaste rahvamuusikast ja isegi klassikalisest muusikast. Enamus intellektuaalrokki mängivatest ansamblitest on pärit Inglismaalt ja paljudel muusikutel oli klassikaline muusikaharidus. Tuntumad ans. on “ Emerson , Lake & Palmer ”, “King Crimson ”, "Yes", " Genesis ", kus alustas lauljana Peter Gabriel ja hiljem jätkas Phil Collins. " Pink Floyd " kasutas palju heliefekte tavaelust ja kuna tegu oli tehnikaüliõpilastega oli nende loomingus tähtsal kohal ka visuaalne külg. (nn. Mixed media)
Ameerika tuntuim intellektuaalrocki viljeleja oli Frank Zappa.
Mõiste jazzrock hakkas laiemalt levima 60-ndate aastate lõpus seoses ansamblitega Blood , Sweat & Tears ja Chicago, mis olid oma koosseisult omamoodi ühenduslüliks traditsioonilise rockansambli ja suure jazzorkestri (bigband) vahel. Tavapärase rütmigrupiga liitus 3-4 mängijast koosnev puhkpillirühm, kus lisaks rock’n’rolli aegadest kasutatud saksofonile lisandusid trompetid ja tromboon . Jazzrocki arengut lähemalt vaadeldes näeme, et põhirolli mängivad siin nn. jazzi taustaga muusikud , kes on traditsioonilise jazzi radadelt astunud sammukese rocki suunas.
70-ndate keskpaigast asendus jazzrock mõistega fusion (sulam). Nimevahetus oli igati õigustatud, sest suur osa selle suuna esindajatest ei piirdunud ainult jazzi ja rocki ühendamisega, vaid said ideesid mujaltki. Pianist Chick Corea muusika oli tugevalt mõjutatud Ladina- Ameerika muusikast.
Ainulaadne isiksus fusionmuusikute hulgas on John McLaughlin, kes on tuntud oma kiindumuse poolest idamaisesse muusikasse. Aastail 1971-1974 juhtis ta Mahavishnu Orchestrat, kuhu kuulusid praeguseks maailma nimekamaid trummareid Billy Cobham ja klahvpillimängija Jan Hammer , kes on kirjutanud muusika teleseriaalile Miami Vice .
Jazzrockist rääkides ei saa jätta nimetamata ka inglise kitarrist -lauljat Jeff Beck ’i. Beck oli muusikaliselt üliandekas kuid raske iseloomuga , mistõttu tema loodud grupid ei jõudnud tihti esimesest plaadist kaugemale. Teistest rohkem mäletatakse tema tegutsemist ansambliga Beck, Bogert & Appice ja samuti koostööprojekti Jan Hammeriga.
Disko ja funk
Disko ja funk on stiilid, mille juuri tuleb otsida afroameerika muusikapärandist. Diskomuusika olemust määratleda on raskem, sest mõiste iseenesest ei tähenda ju muud kui tantsimiseks mõeldud paikades ettemängitavat muusikat, milleks pole ansamblit tingimata vaja. 70-ndate alguses, kui disko hakkas just muusikalise mõistena levima, mõeldi selle all eelkõige souli ja gospeli silutumat vormi mustade muusikute esituses. Kuid ka valged muusikud nägid diskomuusikas peituvaid võimalusi ja valgete muusikute lipulaevaks selles vallas sai ansambel The Bee Gees . Diskomuusika keskusks kujunes Saksamaa. Sealsetes stuudiotes valmisid salvestused ansamblitega Boney M ja Silver Convention .
Eraldi tuleb mainida rootsi ansamblit ABBA, mille puhul hakati kasutama mõistet eurodisko või europop.
Kui disko puhul pole enam olulist vahet, kas seda esitavad mustad või valged muusikud, siis funki puhul on afroameerika mõjud palju tuntavamad ning ka tippesitajad on reeglina mustanahalised. Ansambel Earth, Wind & Fire ühendades oma muusikas funki, souli, gospeli, aga ka ladina-ameerika muusika ja rocki elemente, saavutas suurt edu ka tüüpilise diskopubliku hulgas kogu maailmas.

Punk ja new wave

Punk rokki iseloomustavad suur protestivaim ühiskonna juhtivate kihtide poolt kehtestatud normide vastu ja väga nõrk pillimeeste tase, mistõttu muusika oli väga lihtne ja agressiivne. Laiemalt sai punk rock tuntuks 1976.a. Inglismaal seoses ansambli "Sex Pistols " esiletõusmisega. Kuna punkansamblid muusikaliselt ei arenenud eralduski punk rockist mõne aja möödudes suund, millele anti nimetus new wave ja mille esindajatel oli lisaks protestivaimule ka muusikaliselt üht-teist pakkuda. USA-s tõusid esile ansamblid "Blondie", " Talking Heads" jt. Briti saartel läks samas suunas Bob Geldof oma ansambliga. Bob Geldof sündis1954.a. Geldof on iiri rahvusest rokklaulja. 1975 a. ühines ta ansambliga The Boomtown Rats. Geldofi tujukas iseloom ja bandi muusika sulasid hästi kokku Inglismaal valitseva pungivaimustusega ning band võeti päris hästi vastu. Ansambli kõige kuulsam singel oli "I Don't Like Mondays" '79, mis rääkis ühest San Diego teismelisest, kes haavas kaheksat koolikaaslast ning tappis õpetaja ja valvuri . 1982 a. mängis Geldof peaosa Pink Floyd'i filmis "The Wall ". 1984a., olles vaadanud reportaazi Etioopia näljahädast, kutsus Geldof kokku 36 artisti üle maailma, et lindistada singel "Do They Know It's Christmas ", mida müüdi 3 milj. eksemplari. Järgnevatel aastatel korraldas Geldof mitmeid heategevuslikke kontserte (Band Aid), mille eest löödi ta rüütliks ja anti Londoni ülikooli audoktori nimetus. 80-ndatel tegi ta veel ka mõned singlid , mis stiililiselt liigitatakse new wave'iks. Bob Geldof on ka tunnustatud teleprodutsent.1986 a. ilmus tema autobiograafia "Is that it?".
New wave tuntuim esindaja oli kahtlemata ans. " Police ", mille liidriks oli praeguseks eduka soolokarjääri teinud Sting , kodanikunimega Matthew Gordon Sumner . Sündinud 2. oktooberil 1951 Wallsend’is, Inglismaal.
Nime Sting sai Gordon Sumner oma muusikategevuse alguses ühelt The Phoenix Jazzmen bändikaaslaselt. Tolle mehe tähelepanu tõmbas Stingi kollase-musta triibuline kampsun ning ei jätnud ka mõtet enda teada.
Kuni 70ndate teise pooleni mängis Sting Põhja-Inglismaa jazzgruppides. Neist kuulsaim oli Last Exit, kust ta ka Stewart Copelandi poolt Londonisse kutsuti. Copeland, kellele jazz sugugi korda ei läinud, tundis Last Exiti bassimehe ande ära.
Punk rocki võidukäik tõi Londonisse Copelandi eestvedamisel kokku The Police'i. Bänd, kelle edu taga oli enamasti Stingi looming. 80ndate alguses abielu lahutanud ja reisdel mõtteid kogunud Sting valmistus põhjalikult "Synchronity" (1983) albumiks. Tulemuseks oli plaadi esiksingel "Every Breath You Take", mis vallutas kärmelt tabelid ja tagasi vaadatuna tagas Stingi ja The Police'i surematuse.
Paraku olid selleks ajaks Sting ja Copeland tülli pööranud ja esimene alustas sooloprojekte. 1985 ilmus debüüt selles vallas "The Dream Of The Blue Turtles", milles rohkelt Sting armastust jazzmuusika vastu. Lõike Pariisi kontserditelt võib leida ka muusikafilmist "Bring On The Night ". 1987 ilmunud " Nothing Like The Sun" sisaldas järgmise kõva hittloo "Englishman In New York ".
Tiheda tuurikava ja heategevusüritustega hõivatud popstaar suundus 1989. aasta lõpus vahelduseks Broadway'l, et teha kaasa kuulsas Bertold Brechti "3 krossi ooperis". 1991 ilmus vastuoluline plaat " Soul Cages". Osadele meeldis see väga, teistele üldse mitte. 1992 Sting abiellus uuesti, valituks Trudy Styler. Aasta hiljem ilmutas tugeva albumi "Ten Summoner's Tales", kus leida klassikud "If I Ever Lose My Faith in You" ja "Fields Of Gold". Mahuka tuuri vahepeal lõi ta kampa Bryan Adamsi ja Rod Stewartiga, et teha kõva filmilaul "All For You". Mõistagi "Kolme musketäri" tarvis. Tema lalule on leida ka sellistes kassatükkides nagu "Surmarelv 3", "Purustaja", "Lahkudes Las Vegasest", "Sabrina", " Thomas Crowni afäär", " Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne". Sting on üles astunud ka näitlejana. Teda võimalik näha väga cool'ides filmides . Näiteks Franc Roddami "Quadrophenia", näiteks David Lynchi "Dune" ja näiteks Guy Ritchie kinohitis "Lock, Stock And Two Smoking Barrels".
1996 andis ta välja viienda kauakestva " Mercury Falling", mille tuntuimaks hitiks oli meil "Let Your Soul Be Your Pilot". 1999 andis mees välja järgmise pika plaadi "Brand New Day", millelt on tulnud kaks tasemega hitti - nimilugu ja " Desert Rose".
Reggae
19.saj. lõpul tekkis mustade, eurooplaste ja Ladina- Ameerika päritolu inimeste muusika segunemisel stiil nimega mento. 1940 – 50 ndatel segunes mento Trinidadist pärit calypso’ga. Kui hakkasid levima heliplaadid tekkisid Jamaikal autodele paigaldatud valjuhääldisüsteemid ( sound system). SS omanikud hakkasid ise tellima Jamaika tantsupublikule meelepäraseid plaate. Tekkis Jamaika rhytm & blues e. ska. See sai valitsevaks 1960-ndate aasate esimesel poolel. 1966. a. tekkis rocksteady. Aeglasem ja lihvitum kui ska, sest 1966. a. suvi oli Jamaikal eriliselt palav ja räägiti, et tantsijad ei viitsinud ennast kiiresti liigutada, mistõttu mängiti aeglasemat muusikat. 1960- ndate lõpus jälle kiirem reggae. Levis emmigrantide kaudu Inglismaale ja sai ülipopulaarseks, eelkõige tänu Bob Marley’le.
7