Disko ja funk Disko ja funk on stiilid, mille juuri tuleb otsida afroameerika muusikapärandist. Diskomuusika olemust määratleda on raskem, sest mõiste iseenesest ei tähenda ju muud kui tantsimiseks mõeldud paikades ettemängitavat muusikat, milleks pole ansamblit tingimata vaja. 70-ndate alguses, kui disko hakkas just muusikalise mõistena levima, mõeldi selle all eelkõige souli ja gospeli silutumat vormi mustade muusikute esituses. Kuid ka valged muusikud nägid diskomuusikas peituvaid võimalusi ja valgete muusikute lipulaevaks selles vallas sai ansambel The Bee Gees. Diskomuusika keskusks kujunes Saksamaa. Sealsetes stuudiotes valmisid salvestused ansamblitega Boney M ja Silver Convention. Eraldi tuleb mainida rootsi ansamblit ABBA, mille puhul hakati kasutama mõistet eurodisko või europop. Kui disko puhul pole enam olulist vahet, kas seda esitavad mustad või valged muusikud,
mitmed erinevaid Jamaica päritolu pille. Igal üksikul pillil on muusikalise terviku kujunemisel kindel koht ja seega on kokkumäng väga oluline. Reggae-ga on seotud mitmed popmuusika suunad nagu ska, rocksteady, roots reggae, dancehall jt. (Skuin jt. 2007 lk 70) 13 2.10 Disko Disko sündis USA-s 1970. aastate alguses, kasvades välja Tamala Mowtowni soulist ja funkist. Diskomuusikat hakati esitama helikandjatelt. Diskomuusikas on esikohal rütm, lood on energilised, temopkad ja 4/4 taktimõõdus. Helipildis tungivad esile bassitrumm ja kitarr, mis mängivad sünkroonis funkilikult. Lisaks tavapärastele rokkbändi koosseisu kuuluvatele pillidele kasutatakse ka mitmesuguseid klahv-, keel- ja vaskpille. Laulude temaatika on argimuredest romantika ja pidutsemiseni. Diskol on mitmeid erinevaid harusid: funk disco, rock disco, country disko jm.
annaabi.ee 
