Yom Kippuri sõda (0)

Yom Kippuri sõda
Essee
See sõda oli üheks osaks Araabia -Iisraeli konfliktist, mis kestab siiani alates Iisraeli riigi loomisest 1948a. Kuuepäevase sõja ajal 1967 Iisrael vallutas Egiptuselt Siinai poolsaare kuni Suessi kanalini ja umbes pool Süüria Golani kõrgendikust. Aastatel, mis sellele sõjale järgnesid, kindlustas Iisrael enda kohalolekut mõlemas kohas. 1971 aastal Iisrael kulutas oma Suessi kanali positsioonide kindlustamisele ca 500 miljonit dollarit („Bar Lev’i joon“ Iisraeli kindrali Chaim Bar Lev järgi).
Nii Egiptus kui Süüria - mõlemad soovisid Kuuepäevases Sõjas kaotatud maid omale tagasi saada, kuid Khartoumi Araabia tippkohtumisel otsustati „kolme ei“ kasuks („ei rahu, ei tunnustamist, ei läbirääkimisi Iisraeliga“). Kui Egiptuse president G. A. Nasser 1970a suri, siis temale järgnev president Anwar Sadat otsustas, et kuuepäevases sõjas kaotatud maad tuleb Iisraelilt tagasi saada, vajaduse korral jõuga. 1971 aastal ÜRO vahendaja Gunnar Jarring’u ettepanekule, alustada rahuläbirääkimisi Egiptuse ja Iisraeli vahel vastas Sadat, et kui Iisrael tõmbab Siinailt ja Gaza sektorist oma väed välja ja viiakse sisse ka mõned muud ÜRO Julgeoleku Nõukogu resolutsioon 242 nõuded (mille esitas Jarring), siis on Egiptus valmis asuma rahukokkulepete tegemisele Iisraeliga. Iisrael vastas, et ta ei tõmbu tagasi 1967a 5. juuni eelsetele piiridele.
A. Sadat lootis, et kui suudaks kasvõi väiksemat sorti võitu iisraellaste üle saavutada, siis ehk muutuks ka senine status quo. Süüria riigipea Hafiz al- Assad arvas teisiti. Ta leidis, et igasugustel rahuläbirääkimistel pole mõtet ja Golani kõrgendik tuleks sõjaliselt tagasi võtta. Pärast kuuepäevast sõda oli Assad käivitanud massilise sõjaväe ülesehitamise ja lootis teha Süüriast domineeriva sõjalise jõu Araabias. Assad lootis, et koos Egiptuse abiga suudaks tema uus armee otsustavalt võita Iisraeli ja sellega kindlustada Süüria rolli regioonis. Ta leidis, et rahuläbirääkimised saaks alata alles pärast Golani kõrgendiku tagasi vallutamist, mis (tema arvates) omakorda mõjutaks Iisraeli Jordani jõe läänekaldast ja Gaza sektorist loobuma .
A. Sadatil oli ka sisepoliitilisi põhjuseid sõjaks. Egiptus oli sellel ajal majanduslikult varemeis. A. Sadati biograafias Raphael Israeli räägib, et A. Sadat tundis, et pärast kuuepäevast sõda on Egiptus häbistatud ning et viia läbi erinevaid reforme tuleb sellest häbist lahti saada. Ta tundis, et need reformid oleks rahva seas väga ebapopulaarsed ja sõjaline võit annaks talle selle populaarsuse mida ta vajas, et neid läbi viia. Suur osa Egiptuse elanikkonnast, enamasti tudengid kes tegid ka mitmeid demonstratsioone, tahtsid, et Siinai tuleks sõjaliselt tagasi vallutada ega olnud rahul sellega, et Sadat oma kolme presidendiks olemise aastaga pole seda veel teinud.
Teised Araabia riigid ei olnud aga niivõrd sõjaliselt meelestatud, et alustada uut sõda. Jordaania kuningas Hussein kartis taas Iisraelile territooriumi kaotada. Sadat toetas ka palestiinlaste soovi oma alade saamiseks Jordani jõe läänekaldal ja Gaza’s, ning lubas Yasser Arafatile võidu korral kontrolli nende alade üle. Hussein siiski nägi Jordani jõe läänekallast kui Jordaania osa ning tahtis seda taasliita oma kuningriigiga (Musta Septembri kriisi ajal 1970 pidi Jordaania valitsuse ja Palestiina Vabastuse Organisatsiooni vahel peaaegu kodusõda puhkema, Süüria selles konfliktis oli PVO poolt, tekitades pingeid Jordaaniaga). Iraagi ja Süüria vahel olid samuti pinged , sest Iraak keeldus liitumast võimaliku pealetungiga Iisraelile.
Sadati püüdlused diplomaatilise toetuse saamiseks olid saanud 1973a sügiseks paljude riikide toetuse ja ka Suurbritannia ning Prantsusmaa olid esimest korda meelestatud araablaste poolele Iisraeli vastu.
1972a väitis A. Sadat avalikult, et Egiptus on valmis asuma sõtta Iisraeliga. 1972 aasta lõpust alates Egiptus alustas mahukat sõjaväe üles ehitamist, saades Nõukogude Liidult palju relvi ja sõjalist varustust ning täiustades oma sõjalisi taktikaid, mis võtsid eeskuju NL’i lahinguvälja doktriinidest. Vahetati välja ka paljud kindralid.
Ka suurriikide roll oli nii Kuuepäevase sõja kui ka Yom Kippuri sõja tulemustes suur. Nõukogude Liidu poliitika oli üheks põhjuseks Egiptuse sõjalises nõrkuses. President Nasser oli saanud õhutõrje rakettide kaitsesüsteemid alles pärast Moskvas käimist. Oli väitnud, et muidu loobub võimust kellegi teise kasuks, kes looks häid sidemeid USA’ga ja USA’l oleks siis kogu regioonis ülemvõim. Nasseri poliitika pärast 1967a lüüasaamist oli vastuolus NL’i omaga . Nõukogude Liit tahtis igasugust konflikti araablaste ja iisraellaste vahel vältida, et mitte ise sattuda konflikti USA’ga. See vastuolu sai ilmsiks pärast suurvõimude kohtumist Oslos, kus otsustati senise status quo säilitamise kasuks. Taoline NL’i kokkulepe USA’ga oli vastuvõetamatu Egiptuse juhtidele ning kui avastati, et Egiptuse plaanid Suessi kanalit ületada olid lekkinud, siis saadeti 1972a juulis pea 20 000 Nõukogude Liidu sõjalist nõunikku riigist välja ja orienteeruti USA meelsemale poliitikale ümber. Süüria säilitas häid suhteid Nõukogude Liiduga.
Nõukogude Liit, kes soovis piirkonnas rahu säilitada, hoiatas Egiptust, et tugevasti kindlustatud Suessi kanali ületamisel kannab Egiptus suuri kaotusi.
1973a juunis toimunud kohtumisel nii USA president Nixon kui NL’i Brežnev tegid Iisraelile ettepaneku taanduda oma 1967a 5. juuni eelsetele positsioonidele. 1973a tegid Araabia riigid mitmeid kordi mahukaid sõjalisi õppuseid, mis tõstatasid Iisraeli kõrgendatud valve seisule. Iisrael aga uskus, et kui ka rünnatakse, siis õhuväed suudavad igasuguse pealetungi tagasi lüüa.
Egiptuse rünnaku plaane koostati täieliku saladuskatte all, isegi mitmed kõrgemad sõjaväe ohvitserid ei teadnud sellest varem kui nädal enne rünnakut ja sõduritele teatati alles mõni tund enne pealetungi. Egiptuse ja Süüria ühisele rünnakuplaanile Iisraeli vastu pandi koodnimi „ Operatsioon Badr“ (araabia keeles „täiskuu“).
Iisraeli sõjaväeluure hinnangul sõja puhkemise võimalikkusele tugineti mitmetele oletustele. Esiteks: Süüria ei astu sõtta Iisraeliga kui seda ei tee Egiptus; teiseks: kõrgelt Egiptuse ametnikult saadi teada, et Egiptus tahtis saada enda kätte kogu Siinai poolsaare, aga ta ei astu sõtta enne kui on saanud endale MiG-23 lennukeid õhu lahinguteks ja Scud rakette linnade peal kasutamiseks. Kuna Egiptus ei olnud MiG-23 lennukeid saanud ja Scud raketid jõudsid Egiptusesse alles hilis -augustis, siis Aman (Iisraeli sõjaväeluure) ennustas, et sõda ei ole koheselt veel tulemas. Sellised eeldused Egiptuse strateegilistest plaanidest olid tugevasti mõjutatud eelarvamustest ja ei arvestatud teiste võimalike stsenaariumitega. Seda kõike kasutasid egiptlased ära. Nii USA kui Iisrael uskusid, et Nõukogude Liidu sõjaliste nõunike välja saatmine nõrgestas Egiptuse sõjalist efektiivsust . Egiptlased pidevalt „lekitasid“ valeinformatsiooni oma sõjatehnika probleemidest ja personali puudumisest. A. Sadat lasi sellist informatsiooni Egiptuse sõjalisest nõrkusest levitada seni, kuni tema mitmeid sõja ähvardusi lihtsalt ignoreeriti.
Nädal enne Yom Kippuri sõda viisid egiptlased läbi nädal kestva õppemanöövri Suessi kanali vahetus läheduses. Iisraeli luure aga arvas need olevat tavalised „ähvardamise“ jaoks tehtud sõjaväeõppused (nagu seda olid senised mitmed samal aastal toimunud õppused). Süüria vägede liikumised piiri poole aga olid segadust tekitavad, kuid usuti et need ei ole ohuks , sest Aman arvas, et Süüria ei ründaks ilma Egiptuseta ja Egiptus ei ründaks ilma seni saabumata varustuseta.
Valik sõda just juudi püha Yom Kippuri ajal alustada, oli seepärast, et just sel päeval toimub Iisraeli riigis seisak . Yom Kippur on juutide jaoks kõige tähtsam püha, sel päeval ei kasutata elektrit, maanteid, kommunikatsioonivahendeid, paljud sõdurid saavad sel päeval loa minna koju (sõjaväe baasid on suhteliselt tühjad) jne. Sõda langes kokku ka moslemi püha Ramadaniga, mis tähendas, et ka paljud moslemi sõdurid on puhkamas. On väidetud et just selle püha valik sõja alustamiseks andis tegelikult eelise Iisraelile, kuna kui teid jt kommunikatsiooni vahendeid ei kasutata, siis aitas see kaasa sõjaväe kiirele mobiliseerimisele.
Kuigi Jordaania kuningas Hussein oli keeldunud sõjast osa võtmast, oli ta 25 septembril lennanud Tel Avivi, et hoiatada Iisraeli peaministrit Golda Meiri peatsest Süüria rünnakust. Kuna Meir ei uskunud, et Egiptus on valmis ründama ja et Süüria üksi ei ründaks, siis ei võetud hoiatust kuulda. Alles siis kui Mossaadi pealik Zamir kohtus kõrge Egiptuse ametniku ja väidetava spiooni Ashraf Marwaniga ööl vastu 6 oktoobrit, ning Marwan ütles, et Egiptuse rünnak on kohe-kohe tulemas, võeti nii seda kui ka mitmeid eelmisi hoiatusi lõpuks tõsiselt. Vaid mõni tund enne Egiptuse rünnakut saabusid korraldused osaliseks sõjaväe mobiliseerimiseks ja kuna enamus sõdurid olid kas sünagoogides või kodus toimus mobiliseerimine kiirelt.
Iisraeli strateegia sel hetkel oli selline, et kui on oodata kohest rünnakut, siis üritatakse ise ennetavalt rünnata. Oldi kindel oma luureorganites ja usuti, et enne võimalikku rünnakut suudetakse sellest teada saada vähemalt 48h enne algust.
Egiptuse üksused ei tunginud esialgu kaugemale kui kanali kalda äärde, kartes, et muidu jäävad õhutõrje patareid kaitseta (kuuepäevases sõjas Iisraeli õhuvägi sai vabalt araablaste üksusi pommitada). Egiptus ja Süüria olid omapoolse kalda õhutõrje patareidega (mis saadi Nõukogude Liidult) väga tugevalt kindlustanud ja Iisraeli õhuvägedel polnud selle vastu efektiivseid vastumeetmeid. Kuna Iisrael oli suure osa oma kaitseeelarvest just regiooni parima õhuväe saamiseks kulutanud, siis tänu araablaste suurele õhutõrje kontsentreeritusele muutus nüüd õhuvägi suhteliselt kasutuks.
Egiptlased, oodates tugevat soomustatud vasturünnakut, relvastasid oma esimese rünnakulaine väga suure koguse tankitõrje relvadega (igal kolmandal sõduril oli tankitõrje relv ). See osutus Iisraeli soomustatud vasturünnakule purustavaks. Lisaks oli kõrgendik Egiptuse pool kallast ligi kaks korda kõrgem Iisraeli omast – see andis neile suure eelise lähenevate Iisraeli sõdurite ja tankide ees. Selline tankitõrje relvade ja õhutõrje patareide kooslus oli suureks panuseks Iisraeli kaotustele sõja algul. Egiptuse armee hakkas peagi otsima kiiret ja efektiivset viisi Iisraeli kaitsetest läbi tungimiseks. Iisraellased olid ehitanud liivast suuri ca 18m kõrguseid barrikaade. Esialgu nendest läbimurdmiseks kasutasid Egiptuse sapöörid lõhkeaineid, aga üsna pea tuldi selle peale, et kasutada tugeva survega veekahureid, nendega suudeti edukalt ja kiirelt barrikaadid purustada. Kell 14.05, 220-250 Egiptuse lennukit tegid õhurünnakuid kolme Iisraeli sõjabaasi ja lennuväljade vastu. Hävitati 10 õhutõrjepatareid, tähtsamaid juhtimiskeskusi, radarijaamu, kaks suurtüki positsiooni ja üks kindlustatud kaitsepunkt. Sellega peaaegu samaaegselt pommitati enama kui 2000 mürsuga 53 minutit järjest mitmeid punkreid, tankiüksuste kontsentratsioone ja muid Bar Lev’i joonel asuvaid kaitseid. Tugeva suurtüki pommituse varjul ületas ca 8000 Egiptuse sõdurit Suessi kanali ja suutsid endale haarata või hävitada kõik, väljaarvatud ühe Bar Lev’i kindluse. Hakati ala mineerima, üllatusrünnakuid tankide vastu tegema ja sildu üle kanali ehitama. Kuue tunni jooksul ületas kanali pea 80 000 Egiptuse sõdurit. Iisraeli õhuvägi proovis läbi viia mitmeid rünnakuid, et takistada sildade ehitamist, kuid nad löödi õhutõrje poolt tagasi.
8 oktoobril Shmuel Gonen, Iisraeli lõunarinde komandör (kes oli ametisse astunud kolm kuud varem, pärast Ariel Sharoni erruminekut) andis käsu vasturünnakuks end maasse kaevanud Egiptuse vägede vastu Hizayon’is, see aga osutus iisraellastele katastroofiliseks. Ööhakul püüdsid egiptlased taas rünnata, aga nad peatati sõjatõttu ametisse taasasunud Ariel Sharoni 143’da Soomusdiviisi poolt. Lahingutegevus hakkas seejärel tasapisi raugema, kumbki pool ei soovinud enam teise vastu suurt rünnakut ette võtta. Tänu katastroofilisele Goneni rünnaku ebaõnnestumisele, toodi erust välja Chaim Bar Lev, kes hakkas Gonenit asendama. Pärast mitu päeva kestnud ootamist alustasid Egiptuse väed 14 oktoobril taas ründamist. Järgneval päeval viisid iisraellased läbi operatsiooni „Abiray-Lev“ („Vapra südamega mehed“), mis oli suureks muutuseks sõjataktikas. Selle operatsiooni käigus, senise tankidele ja õhuväele orienteeritud taktika asemel, mindi nüüd jalaväega. Eesmärgiks oli halvata või hävitada Egiptuse õhutõrjepatareid ja tankitõrje positsioonid, kuna kaitsepositsioonides egiptlased olid varustatud tankide ja õhuväe vastu võitlemiseks, siis ei suudetud jalaväe vastu eriti midagi olulist teha.
Ariel Sharoni juhitud diviis suutis Ismailiya linna lähistel egiptlaste nõrka kohta rünnata ja tekitada lõhe Egiptuse Teise Armee (põhjapool) ja Egiptuse Kolmanda Armee (lõunapool) vahele. Selles – ühes kõige brutaalsemas lahingus – suutsid iisraellased lüüa augu Egiptuse rindejoonele ja jõudsid Suessi kanali äärde. Suhteliselt väike hulk sõdureid ületas kanali ja üritas seda kindlustada. Järgneva 24 tunni jooksul läks paatides üle jõe hulk sõdureid (varustatud ka tankitõrje relvadega M72 LAW, et saada vastu Egiptuse tankidele). Kui lõpuks suudeti Egiptuse õhutõrje ja tankitõrje süsteemid hävitada, sai Iisraeli jalavägi taas loota tankidele ja õhuväe toetusele. 19 oktoobriks olid iisraellased suutnud ehitada neli silda üle Suessi kanali ja sõja lõpuks olid nad jõudnud sügavale Egiptuse piiridesse , kõigest 101km kaugusel Kairost.
Golani kõrgendiku lahingu algul pidid 180 Iisraeli tanki vastu seisma 1300’e Süüria tankile. Iga Iisraeli tank, mis Golani kõrgendikus paiknes, osales ka lahingutegevuses. Süüria komandod suutsid helikopteri abil üle võtta ühe Iisraeli kõige tähtsama, Hermoni mäel asuva kindluse. Iisraeli jaoks oli Golani kõrgendikus toimuv esmaseks prioriteediks, sest kui see langeks süürlaste kätte, siis saaksid süürlased küllaltki kergelt peale tungida Tiberiase, Safed’i, Haifa, Netanya ja Tel Avivi linnadele (Siinais toimuv oli suurematest linnadest küllaltki kaugel). Reservväed viidi Golani nii ruttu kui võimalik, kohe kui nad sõjaväebaasidesse jõudsid pandi nad tankidesse ja saadeti rindele (Ilma vastavatesse tankidesse määratud meeskondade ootamiseta, ilma tankidele kuulipildujate paigaldamiseta ja ilma tankide sihikute kalibreerimiseta). Nagu egiptlased Siinail, nii ka süürlased Golanis püüdsid olla õhutõrjepatareide poolt võimalikult hästi kaitstud ja kasutasid palju tankitõrje relvi (kuigi ebaühtlasel maastikul polnud need nii efektiivsed nagu Siinai tasasel kõrbemaastikul). Süürlased arvasid, et Iisraeli reservvägedel läheb vähemalt 24 tundi et rindele jõuda, aga tegelikkuses jõuti 15 tunniga. Esimese sõjapäeva lõpuks olid süürlased saavutanud suhteliselt mõõduka edu. Pärast nelja päeva võitlust suutis põhjapoolne Iisraeli 7’s Soomusbrigaad veel hoida mäestikku ja kaitsta oma Nafah’is asuva staabi põhjapoolset külge. Kuigi süürlased olid lähedal Nafah’i vallutamisele, peatusid nad (teadmata põhjustel) sellele vägagi lähedal ja iisraellased said aega kaitseliini moodustamiseks. Lõunapool aga, tänu looduslike kaitsete puudumisele, kandis Baraki Soomusbrigaad suuri kaotusi, kogu brigaadi juhtkond sai surma, kui süürlased meeleheitlikult üritasid läheneda Tiberiase järve ja Nafah’i suunas. Pärast seda lakkas brigaad sidusa ja organiseeritud väena töötamast, kuigi allesjäänud tankid jätkasid võitlust. Golani lahingukäik hakkas pöörduma kui aina saabuvad Iisraeli väed suutsid vaenlasi kontrolli all hoida ja alates 8 oktoobrist suudeti Süüria pealetung tagasi tõrjuda. Golani kõrgendik iseenesest oli liiga väike et territoriaalse puhvrina töötada (nagu Siinai poolsaar lõunas), küll aga oli ta strateegiline võtmepunkt takistamaks süürlasi läheduses asuvaid Iisraeli linnu pommitamast. 10’ks oktoobriks oli suudetud viimane Süüria üksus tagasi sõjaeelsetele piiridele suruda.
Iisrael seisis nüüd valiku ees, kas jääda 1967a kuuepäevases sõjas paika pandud piiridele peatuma või jätkata pealetungi Süüria territooriumile. Iisraeli sõjaväe staap arutas seda küsimust terve 10’s oktoober. Mõned soovisid piiril peatuda , et väeüksused saaks Siinai juurde ümber paigutada (kaks päeva tagasi oli Goneni katastroofiline kaotus Hizayon’i juures). Teised tahtsid Süüriasse Damaskuse peale edasi tungida, et Süüria sõjast eemaldada (Usuti ka et see taastaks ja kindlustaks Iisraeli kui piirkonna suurima sõjajõu positsiooni Lähis-Idas). Kolmandad väitsid, et kuna Süürial on oma piiride taga tugevad kaitsepositsioonid, siis oleks parem (tulevikus võimaliku sõja korral) ka ise Golani kõrgendikesse kaitsepositsioonidele jääda. Peaminister Golda Meir aga otsustas, et järgneval päeval alustab Iisrael Süüriale pealetungi. 11-14 oktoober tungis Iisrael Süüriasse, vallutades ca 32km2 suuruse ala Bashanis, sealt said nad suurtükkidega pommitada Damaskuse eeslinna, mis asus kõigest 40km kaugusel.
Jordaania ja Iraak alustasid vastupealetungi (Jordaania küll otseselt ei rünnanud Iisraeli, aga ta saatis vägesid Süüriasse). Iraagi väed, mis Golani’sse tungisid olid Iisraelile suureks üllatuseks, sest arvati, et juhul kui Iraak pealetungi alustaks, siis saadaks sellest vähemalt 24h enne teada. Selline üllatusmoment sundis ründava Iisraeli väe paar kilomeetrit taanduma (et neid ümber ei piirataks). Süüria, Jordaania ja Iraagi kombineeritud vasturünnakud takistasid Iisraeli edasi tungimast, kuigi ei suudetud Iisraeli päris tagasi lüüa. 22 oktoobril vallutasid Golani brigaad ja Sayeret Matkal’i komandod Hermoni mäel asuva eelposti pärast suuri kaotusi tagasi.
Merel toimus Süüria ja Iisraeli vahel kuulus Latakia lahing. Iisraeli eesmärgiks oli hävitada Süüria mereväe sõjaline suutlikus. See lahing toimus 7 oktoobril ja võitjaks oli Iisrael. Iisraeli merevägi kasutas erinevaid meetmeid vältimaks Süüria rakettide poolt pihta saamist ja seejärel uputas Süüria laevad. See oli maailma esimene lahing, kus võitlesid üksteisega raketi-laevad kasutades maa-maa rakette, ja näitas, nii kiirete laevade kui ka elektrooniliste vastumeetmete (radari, sonari jm avastus ja jälitusseadmete petmine ) tähtsust. Pärast seda ja mõningaid teisi, väiksemaid merelahinguid, Süüria ja Egiptuse laevastikud enam sõjaajal Vahemerele ei läinud, jättes mereteed Iisraeli jaoks avatuks. Siiski ei suutnud Iisraeli laevastik Egiptuse Punase Mere blokaadist läbi murda. Mitmel korral viis Iisrael läbi väiksemaid õhurünnakuid Egiptuse sadamate vastu, eesmärgiks oli hävitada laevad, mida egiptlased kasutasid oma eriüksuste viimiseks Iisraeli tagalasse viimiseks. Üldiselt need rünnakud suurt tähtsust sõja kulgemisel ei omanud .
Nõukogude Liit aitas 10 oktoobril õhulendudega Egiptusel kaotatud vägesid asendada . Peale Egiptuse, Süüria, Jordaania ja Iraagi olid sõjaga seotud ka mitmed teised araabia riigid, kuid täpne abiandmise suurus on teadmata. Saudi Araabia ja Kuveit näiteks andsid majanduslikku abi ja saatsid ka mõned sümboolsed väeüksused sinna appi. Maroko saatis rindele kolm brigaadi, Pakistan saatis 16 pilooti ja ka palestiinlased saatsid sõdureid. Veel toetasid araabia riike näiteks Alžeeria (saatis 18 MiG-21 lennukit), Liibüa (andis Strela rakette), Kuuba saatis ca 1500 sõdurit koos tanki ja helikopteri meeskondadega (väidetavalt osalesid ka lahingus), Bangladesh saatis arstiabi meeskonna ja abisaadetisi.
USA juhid uskusid sõjategevuse alguseajal, et sõjakulg pöördub kiirelt paremini relvastatud ja varustatud Iisraeli kasuks, ja et araablaste väed suudetakse 72h-96h jooksul tagasi lüüa. Seoses sellega koosnesid USA saadetud varud laskemoonast (peamiselt tanki- ja õhutõrje laskemoonast). 9 oktoobril aga sai selgeks, et kiiret pööret sõjakulgemises oodata ei ole ja et Iisraeli kaotused on oodatust suuremad. Vastuseks Nõukogude Liidu transportabile Egiptusele andis president Nixon käsu USA õhulendudeks, mis aitaksid asendada kaotatud varustust. Iisrael hakkas varusid saama alates 13 oktoobrist. Abraham Rabinovich on öelnud, et kuigi ameeriklaste transportlennud koheselt ei asendanud kaotatud varustust, siis sellegipoolest võimaldas see Iisraelil julgemalt kulutada seda mis neil olemas oli.
ÜRO Julgeoleku Nõukogu kiitis 22 oktoobril heaks resolutsiooni 338, millega kutsus kõiki osapooli üles relvarahule. Jõusse läks see 12h tundi hiljem, kell 18:52 Iisraeli aja järgi. Kuna see jõustus pärast päikese loojumist, siis oli võimatu kindlaks määrata kus täpselt resolutsiooni jõustumise hetkel rindejoon oli. Relvarahu jõustumise hetkel olid Israeli väed kõigest mõnesaja meetri kaugusel oma eesmärgist – enda kätte saada viimane tee, mis ühendab Kairot ja Suessi. Öösel Egiptus seda relvarahu mitmes kohas rikkus (hävitati 9 Iisraeli tanki). Vastuseks sellele David Elazar (Iisraeli kaitseväe juhataja) küsis kaitseministrilt Moshe Dayanilt luba jätkata liikumist lõunapoole, Dayan selle loa talle andis. Iisraeli väed jätkasid liikumist lõunapoole ja hõivasid Kairot ja Suessi ühendava tee ning sellega jätsid Egiptuse Kolmanda Armee (mis oli Suessi kanalist idas) lõksu.
Järgmisel hommikul , 23 oktoobril, algas närviline diplomaatiline tegevus. Nõukogude luurelennuk nägi Iisraeli vägesid lõunasse liikumas ja NL süüdistas Iisraeli reeturlikkuses. Kuna Egiptuse Kolmas Armee oli lõksu püütud, siis USA riigisekretär Henry Kissinger nägi selles väga head võimalust: kuna Egiptus sõltus sel hetkel USA’st, et Iisrael ei hävitaks lõksu jäänud Kolmandat Armeed (millel ei olnud enam ei toidumoona ega vett). Ta nägi, et sellist positsiooni saaks ära kasutada nii, et kui USA oleks selles küsimuses vahendajaks, siis ta ehk suudaks Egiptuse Nõukogude Liidu mõjusfäärist välja tõugata. USA avaldas Iisraelile tugevat survet , et ei hävitataks lõksus olevat armeed (Isegi ähvardati toetada ÜRO resolutsiooni, mis sunniks iisraellased tagasi tõmbuma oma 22 oktoobri positsioonidele kui nad ei luba mittesõjalisi varusid lõksus armeeni).
Samal ajal saatis Brežnev Nixonile ööl vastu 24 oktoobrit kirja, kus ta tegi ettepaneku et nii USA kui NL saadaksid konfliktitsooni oma sõjaväeosad, mis kindlustaksid, et mõlemad sõja osapooled austaks relvarahu ähvardades, et kui USA ei liitu selle otsusega, siis NL teeb vastavad sammud ühepoolselt. Sellega sai ilmsiks et Nõukogude Liit ähvardas sekkuda sõtta Egiptuse poolel. Nõukogude Liit tõstis 7 langevarjurite diviisi valvehoiakule ja rühmitas nad transpordiks Lähis- Itta . Ka mitu lennuväeüksust tõsteti valvehoiakule. Oli ka raporteid sellest, et vähemalt üks diviisidest ja ka üks lennuväe eskaader oldi liigutatud Nõukogude Liidust ühte lennubaasi Jugoslaavias. NL oli Vahemerre paigaldanud ka seitse amfiibsõidukit koos ca 40 000 merejalaväelasega. Kissinger kutsus kohe pärast Brežnevi kirja saabumist kokku tippametnike koosoleku. Kiri aga jõudis kohale siis kui Nixon oli juba magama läinud. Kuna tol hetkel oli Watergate ’i skandaal oma haripunkti jõudnud, siis otsustati teda mitte äratada ja koosolek ilma temata pidada. Koosolekul koostati lepitav vastus (kasutati Nixoni nime) Brešnevile. Samaaegselt kõrgendati sõjaline valmidus DEFCON 4’lt DEFCON 3’le. Koosolekul otsustati ka saata kiri Egiptuse president Sadatile (taas kasutati Nixoni nime), kus talle öeldi, et ta lõpetaks Nõukogude Liidult abi palumise, öeldes, et kui NL sekkub, siis sekkub ka USA.
NL juhid avastasid USA kõrgendatud sõjavalmiduse kiiresti ja olid ameeriklaste vastuses üllatunud: „Kes küll oleks osanud ette kujutada, ameeriklased nii kergelt ehmuvad“ ütles Nikolai Podgornõi, Aleksei Kosõgin ütles, et „Pole mõistlik asuda sõtta USA’ga Egiptuse ja Süüria pärast“, Andropov lisas , et „Me ei alusta III Maailmasõda“. Nõukogude Liit kokkuvõttes leppis araablaste kaotusega. USA ametnike kiri jõudis kohale koosoleku ajal, Brežnev otsustas, et ameeriklased on liiga närvilised ja parim oleks neile vastamisega oodata. Järgneval hommikul egiptlased nõustusid USA ettepanekuga ja lõpetasid NL’lt abi palumise. Sellega kriis lõppes.
Põhjarindel olid süürlased valmistunud uueks vasturünnakuks, mis oli plaanitud 23 oktoobrile. Lisaks Süüria viiele diviisile oli Iraak andnud juurde 2 ja oli ka väiksemaid üksusi teiste araabia riikide poolt, ka Jordaania. Nõukogude Liit oli enamuse sõja esimestel nädalatel kaotatud Süüria tankidest asendanud. Päev enne plaanitud rünnakut oli aga ÜRO kehtestanud relvarahu. Mõned Süüria kindralstaabi liikmed siiski tahtsid rünnakuga plaanitult edasi minna, väites, et siis ilmselt teeks seda ka Egiptus. Teised olid siiski selle vastu, mures et selline käik lubaks Iisraelil Egiptuse Kolmas Armee hävitada – sellisel juhul Egiptus ei tuleks Süüriale appi kui Iisrael kogu oma sõjalise jõuga Süüriale peale läheks ja hävitaks Süüria infrastruktuuri ning võib-olla isegi ründaks Damaskust. Assad otsustas aga rünnakuplaanid katki jätta ja 23 oktoobril Süüria kuulutas, et tunnustab relvarahu, selle tulemusel kutsus ka Iraak oma sõdurid koju.
24 oktoobril kuulutas ÜRO Julgeoleku Nõukogu välja resolutsiooni 339, mis sisaldas endast üleskutset kõigil konflikti osapooltel kinni pidada relvarahu tingimustest mis pandi paika resolutsiooniga 338. 26 oktoobril lõppes kõigil rinnetel organiseeritud lahingutegevus (mõningaid üksikuid kokkupõrkeid siiski veel toimus). Selle tulemusel jäi Egiptuse Kolmas Armee praktiliselt pantvangiks iisraellaste kätte. Iisrael oli kätte saanud Kissingeri ähvarduse toetada ÜRO resolutsiooni, mis käsiks kõik väed tagasi tõmmata, aga enne kui nad jõudsid vastata saatis Egiptuse julgeoleku sekretäri nõunik Hafez Ismail Kissingerile teate, et Egiptus on valmis asuma otsekõnelustesse Iisraeliga kui Iisrael nõustub mittesõjaliste abisaadetiste läbilaskmisega Kolmanda Armee juurde ja nõustub täieliku relvarahuga.
Läbirääkimised leidsid aset 28 oktoobril Iisraeli kindralmajor Aharon Yarivi ja Egiptuse kindralmajor Muhammad al-Ghani al-Gamasy vahel. Iisraeli kontrollpunktid asendati ÜRO kontrollpunktidega, mittesõjalisi abisaadetisi lasti vabalt liikuda ja vahetati sõjavange. Genfis leidis aset tippkohtumine, kus töötati välja vaherahu kokkulepe. 18 jaanuar 1974 kirjutas Iisrael alla oma vägede idakaldale tagasitõmbumise leppele ja viimased väed lahkusid läänekaldalt 5 märtsil. Süüria poolel, Kissingeri vahendusel, jõuti 31 mail kokkuleppele Iisraeli vägede sõjaeelsetele positsioonidele tagasitõmbumiseks, sõjavangide vahetamiseks ja ÜRO puhvertsooni loomiseks. See kokkulepe lõpetas väiksemad kokkupõrked ja suurtüki pommitused Süüria ja Iisraeli vägede vahelisel relvarahu joonel. Loodi ka ÜRO rahujärelvalve jõud (UN Disengagement and Observer Force ), mis pidi Golani piirkonnas rahu tagama.
Sõjajärgne rahu diskussioon Iisraeli ja Araabia ametnike vahel oli esimene avalik otsearutlus Iisraeli ja araablaste vahel pärast 1948a sõda. Üldiselt need läbirääkimised olid araablastele kasulikud, nad leevendasid psühholoogilisi traumasid, mis olid kuuepäevasest sõjast saadud. Sõja tagajärjena sai ka selgeks, et Araabia maailm ei suuda Iisraeli sõjaliselt võita ja lasti lahti oma ambitsioonidest Iisrael jõuga maha suruda (alguse said ka mitmed rahuliikumised). Vastuseks USA toetusele Iisraelile, otsustas 17 oktoobril OPEC , Saudi Araabia juhtimisel, vähendada nafta tootmist 5% kuus. 19 oktoobril lasi president Nixon Iisraelile eraldada 2,2 miljardit dollarit ja suure hulga relvi, vastuseks kuulutas Saudi Araabia kuulutas USA’le embargo , mis hiljem viis 1973a nafta kriisini.