Iisraeli ja Egiptuse sõjad (1)

Iisraeli ja Egiptuse sõjad
6. oktoobril 1973 alustasid Egiptuse ja Süüria väed sõjategevust Iisraeli vastu kahel rindel. Iisrael oli sõja jaoks valmis, kuna Egiptuse väed olid juba mitu aastat Suessi kanali ääres (1967 aasta sõjast saadik oli Siinai poolsaar Iisraeli käes ning piir läks mööda Suessi kanalit). Sellest hoolimata tuli Araabia riikide rünnak 6. oktoobril Iisraelile üllatusena tänu mitmetele Egiptuse armee pettemanöövritele eelnevatel päevadel.
Sõja põhjuseks oli Iisraeli poolt okupeeritud territooriumid, mida rahumeelsete meetoditega ei suudetud tagasi saada. Iisrael õigustas territooriumide okupeerimist enesekaitsena oma naaberriikide korduvate vaenulike aktide eest piirialadel. Sõda nähti ka vahendina Araabia riikide ühtsuse tugevdamiseks. Iisraeli sõjaline trump oli tugev lennuvägi, kuid Nõukogude Liit, kes Egiptust ja Süüriat toetas, tegi 1972. aasta veebruaris ettepaneku teha õhutõrjerakettidest “müür” Iisraeli lennukite vastu. NSV Liit andiski SAM-tüüpi maa-õhk rakette ning lisaks ka SCUD maa-maa rakette, mis võimaldaksid hävitada ka Iisraeli tagalat. Seega muutusid vastaspooled võrdsemaks. Lisaks lubas NSV Liit kindlustada ÜRO Julgeoleku Nõukogus vaherahu rünnakute ebaõnnestumise korral, õnnestumise korral aga hoida ära ÜRO poolne sekkumine.
7. oktoobril olid Süüria väed tunginud maksimumkaugusele ning lõunarindel olid 8. oktoobriks kõik Egiptuse divisionid üle kanali tulnud. 9. oktoobrist alates suutsid Iisraeli väed aga lõunarinde stabiliseerida ning Egiptus ei suutnud kuni sõja lõpuni enam alasid juurde vallutada. Iisraeli pool kaotused vähenesid, Egiptuse poolel aga suurenesid. Süüria rindel alustasid Iisraeli tankid kontsentreeritud vasturünnakut ning 10. oktoobriks olid süürlased surutud 1967. aasta vaherahu piirist tagasi, olles seejärel sunnitud taganema veelgi. Iisrael oli nelja päevaga suutnud raskest olukorrast välja tulla.
Süüria tahtis vaherahu sõlmida nähes Iisraeli vasturünnakut, kuid Egiptuse president Sadat oli vastu, kuna lootis oma vägede edule. 14. oktoobril alustati Iisraeli vastu Siinail rünnakut, millest kujunes välja suurim tankilahing peale Kurski lahingut Teises maailmasõjas. See oli sõja pöördepunkt ja täielik läbikukkumine Egiptuse jaoks. Sadat ei lubanud vägedel aga läänekaldale tagasi pöörduda, mis võimaldas Iisraelil 16. oktoobril Suessi kanali lõunast ületada ja Egiptuse territooriumil edasi tungida . 19. oktoobril langes iisraellaste kätte Fayidi lennuväli, mis andis neile olulise tähtsusega õhusilla vägede varustamiseks kanali läänekaldal. Samal ajal oli idakaldale jäänud Egiptuse kolmas armee Iisraeli vägede vahele jäänud ja tagalast ära lõigatud.
Nõukogude Liit mõistis, et olukord on halvenemas, leides, et võitlus tuleks peatada ning võtta kogu kasu, mida Egiptus oli saavutanud. Mõne päeva pärast oleks Egiptuse kolmas armee idakaldal omadega läbi, mis oleks muutnud võimalused halvaks. 278 Brezhnev saatis Kissingerile kutse läbirääkimistele Moskvasse, ning 21. oktoobril leppisid üliriigid kokku vaherahu sisseseadmisega. 22. oktoobril võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 338, mille kohaselt pidi kaheteist tunni jooksul sõjategevus Lähis-Idas lõppema.
Vaherahu aga ei pidanud - võitlus kogu Egiptuse-Iisraeli rindel jätkus. Egiptuse olukord oli lootusetu, ning kuna ei USA ega NSV Liit ei tahtnud Egiptusele suurt hävingut, siis võeti 23. oktoobril Julgeoleku Nõukogu poolt vastu uus otsus vaherahust kinni pidamise kohta. Kuna sõjategevus ikka ei peatunud, palus Sadat NSV Liidu ja USA vägede sekkumist vaherahu kindlustamiseks. USA oli selle vastu, kuna nõukogude vägede kohalolek parandanuks Egiptuse ja Süüria kauplemisvõimalusi. NSV Liidu valmistumisest sekkumiseks tekkis hetkeline väga pingeline vastasseis üliriikide vahel, misjärel NSV Liit nõustus USA ettepanekuga saata ÜRO vaatlusväed rahu valvama.
Teatav läbimurre Lähis-Ida konfliktis saavutati 1979 aastal, kui USA presidendi J.Carteri vahendusel sõlmiti Camp Davidis USA-s Egiptuse president A.Sadat ja Iisraeli peaminister M.Begin vahel rahuleping, mille alusel Iisrael tagastas Siinai poolsaare ning vastutasuks Egiptus tunnustas Iisraeli riiki.
Uus läbimurre saabus 1990-ndatel, kui Iisrael alustas PVO-ga läbirääkimisi ning lõpptulemusena saavutasid palestiinlased piiratud autonoomia , kuid mõlema poole järeleandmatuse tõttu ( juudid keelduvad lahkumast osadelt okupeeritud aladelt ning loovutamast oma uusasundusi; palestiinlased korraldavad jätkuvalt terroriaktsioone) pole lõplikku rahu siiani saavutatud.