Pagulane - kas inimene või mitte? Ilmselt ei leidu ühtegi eestlast, keda ootamatult tekkinud pagulasprobleem külmaks jätaks. On raske oma arvamust mitte avaldada, kui iga päev lõputuid diskussioone meedias ning ka tänaval kuulda võib. Selline situatsioon sunnib pooli valima isegi kõige neutraalsemalt meelestatud inimesel. Meie rahvale omane sallimatus ning võõrastamine, mis nüüdseks juba kohati rassismiks kujunemas on, pole piisav põhjus kedagi endast madalamaks pidada. Ka sõjapõgenik on hingeline ning väärib inimõigustest lähtuvat kohtlemisviisi. On täiesti arusaadav, et tunneme hirmu teadmatuse ees. Keegi meist ei oska arvata, milliseks taoline olukord võib kujuneda ning kuidas mõjutab see Eesti tulevikku. Siiski peaksid inimesed meenutama seda, et ka eestlased pagesid sõja ajal oma kodumaalt mujale, kus oli rahulikum ning tõsist probleemi sellest ei tekkinud. Ehk aitaks see mõista seda, miks peaksime suhtuma sõjapõgenikesse mõistvamalt
Minnes lendasid üle meie peade mingisugused kuulid, mis vasakult jõe poolt metsast tulid. Isa ütles, et nüüd tuleb tagasi keerata ja minna mäe varjust, et meid ei saaks tulistada. Siis me läksime paremalt poolt rukkipõllust. Sinna olid inimesed oma asju peitnud. Seal oli riideid, viljakotte, isegi üks õmblusmasin. Need olid seal, kuna taganevad näljas väed võisid röövida kõik talud tühjaks. Minu väike 3-aastane vend Tanel rääkis põnevuses: „Mina olen nüüd päris sõjapõgenik, mina olen päris sõjapõgenik!“ Läksime u.10 km kaugusele, lõime laagri üles ja ööbisime seal. Siis tulid uudised, et meie talud on terved ja seda ohtu seal pole ja meie hakkasime tagasi minema. Hirmul olid suured silmad. Sealt perest on lihtsalt kõik söödav ära võetud. Nad ei saanud aru, miks kõik põgenevad. Paar päeva varem oli naaberküla Eerikvere täiesti ära rüüstatud, nii et põhjust oli karta. Nägime suuri suitsusambaid ning kuulsime müristamist ja laske
annaabi.ee 
