Puutumatu linn Trinitau (0)

Puutumatu linn trinitau
Lennuõnnetus
1970. Kuskil keset Atlandi ookeanit. Ma sõitisin oma eralennukiga ja istusin mugavas nahast toolis suitsetades sigarit .
’’Nad ütlesid mulle, poeg sa oled spetsiaalne. Sa kasvad suuri asju tegema. Ja tead mis, neil oli õigus.’’ Minu lennukil tekkis probleem ja see kukkus ookeanisse. Mina pääsesin vaevalt eluga. Vee alla kukkudes oleks lennuk mind pea-aegu sodiks litsunud, kuid ma sain vee peale. Ujudes öösel lennuki põlevates rusudes nägin ma kaugelt ühte lossi või vähemalt midagi selle sarnast. See tundus väga imelik, et keset ookeani on üksik maja, kuid mul ei jäänud midagi muud üle, kui sinna ujuda . Trepp maja kõrval oli parim viis sisse saamiseks. Seda kaunistasid põlevad laternad välja arvatud üks mille pirn oli katki ja see vilkus. Maja uks oli lahti ja tundus nagu mind oodatakse . Sees oli täiesti pime ja siis ma kuulsin ust enda taga sulgumas ja enam ma välja ei saanud. Tuled läksid põlema. Enda ees nägin ma kuju, kelle käes oli riie mille peale oli kirjutatud: ’’Pole jumalaid ega kuningaid. Ainult inimene.’’ See loss oi üsnagi väike. Ma astusin edasi ja tuled läksid põlema. Koht sarnanes natuke muuseumiga. Igasugu graveeringuid oli seina peal ja mingi klassikaline muusika töötas. Ma läksin trepist alla ja see oligi kõik. Mitte midagi rohkem ei olnud välja arvatud mingi kuppli sarnane asi toa keskel. See sarnanes kuidagi allveelaevaga. Seal sees oli üks kang, raadio ja istekohad ning väike aken ukse juures. Läksin sisse ja tõmbasin kangist. Uksed sulgusid ja kõik hakkas liikuma. Aknast välja vaadatas oli näha, et ma suundun vee alla. Paari sekundi pärast tuli akna ette üks ekraan mis hakkas rääkima.
’’Mina olen Andreas Raik ja ma olen siin, et teilt küsida ühe küsimuse. Kas inimene pole õigustatud omada mida ta on teeninud. Ei, ütleb mees Washingtonis . See kuulub vaestele. Ei ütleb mees Vatikanis . See kuulub jumalale . Ei ütleb mees Moskvas. See kuulub kõigele. Mina hülgasin need vastused. Selle asemel valisin ma midagi muud. Ma valisin võimatu. Ma valisin Trinitau.’’ Ekraan tõusis ja mina olin uskumatus kohas. Vee all oli tohutu linn mis oli täiesti ilus. See oli nagu New York koos oma kaunistustega ja reklaamidega, kuid lisaks ujusid kalad akende taga ringi. Andreas rääkis edasi:
’’ Linn kus kunstnikud ei pea kartma , et neid tsenseeritakse. Kus teadlasi ei peata moraalsus . Kus suuri inimesi ei hoia tagasi väikesed. Trinitau võib olla ka sinu linn.’’ Raadio jäi vait. Aknast oli näha ühte suurt vaala majade kõrval ujumas ja keevitajat ühte kuplit parandamas. Raadio hakkas uuesti rääkima, kuid seekord oli see kellegi teise hääl ja ta pidas kellegagi kahekõnet:
’’...aga tuletorn põleb nagu põrgutuled. Näeb välja nagu mingi lennuõnnetus.’’
’’Aga me oleme keset Atlandi ookeanit. Kuidas võiks midagi sellist juhtuda?’’
’’Ei tea. Sa parem mine sinna ja kähku. Vestid tulevad.’’
’’Sa teed nalja. Kuidas sa üldse tead, kui keegi tuleb.’’
’’Sest arsfäär tuleb alla. See tähendab, et meil on külalisi.
Ma sisenesin ühte tunnelisse ja siis hakkas see ülesse liikuma.
Tutvumine põrguliku utoopiaga
’’Sfäär tõuseb ülesse praegu.’’
’’ Henry , turva märatseb igal pool. Liigu kiiremini.’’
’’Palun proua, ma ei mõelnud teie loata siin olla. Palun ärge mulle lihtsalt haiget tehke.’’
Sfäär tõusis ülesse kuskile tuppa . Väga pime ja arusaamatu oli. Mingi mees seisis sfääri ees.
’’Palun ärge tehke mulle haiget. Te võite minu püstoli endale jätta. Lihtsalt laske mul minna.’’ Anus Henry.
Sfääri juurde ilmus veel üks kuju. Ta astus Henry juurde ja tõmbas tal kõhust noaga läbi. Hirmsad helid kostusid ja ma ei teadnud mida teha. Tuled vilkusid ja ma nägin oma esimest Vesti . Ta oli üleni verine ja hoidis nuga käes. Näo ees oli tal mask . Ta hingas tugevalt ja nuusutas:
’’Kas siin on keegi uus?’’
Kuulda oli julma karjumist ja ta hüppas arsfääri otsa. Ma hakkasin kõikuma ja paanitsesin. Iga hetk võis ta sisse saada ja siis oli minu elu läbi, kuid hetke pärast jättis ta järele ja kadus pimedusse .
’’Kas te oleksite hea ja võtaksite raadio enda vasakult poolelt.’’ Ütles raadios olev mees. Ma võtsin raadio enda kätte.
’’Ma ei tea kuidas sa selle lennuõnnetuse üle elasid, kuid ma ei ole keegi, kes kõike küsitleks. Ma olen Atla ja ma üritan sind elus hoida. Sa pead liikuma hakkama. Me peame su kõrgemale saama. Tõmba kopsud õhku täis ja astu välja arsfäärist välja. Ma ei jäta sind üksinda.’’ Sel hetkel uksed avanesid ja ma sain sellest väikesest kuplist välja astuda.
’’Me peame ta peidust välja saama. Aga sa pead mind usaldama .’’
Ruum oli suur ja halvasti valgustatud. Minust eespool olid suured aknad. Koht nägi välja nagu suur bussipeatus. Istepingid olid igal pool ja kohvrid vedelesid maas . Endast paremal pool nägin ma ühte kambrit. See oli väike ja piisavalt suur, et üks inimene sinna sisse mahuks. Lähemale minnes ma lugesin selle kõrval olevat kirja. ’’Elukamber. Kui sind on tabanud õnnetus siis pole hullu vaid ärkad lihtsalt siin.’’ Ma olin natuke imestunud tehnoloogiast mida nägin. Kuidas sai midagi nii palju areneda ilma välismaailmaga kokku puutumata, kuid siis tuli reaalsus mulle pähe. Mulle meenus, et mingi olevus on kuskil ja iga hetk võib ta mind rünnata. Ma läksin edasi. Täielik segadus oli igal pool. Maas märkasin ma plakateid. Nende peal oli kirjas imelikud asjad nagu:’’Trinitau on surnud’’ või ’’Andreas Raik ei oma meid.’’ Astusin trepist ülesse ja kuulsin, kuidas keegi sosistas omaette . Minu ees plahvatas mingi väike kast ja ehmatasin, kuid see ei olnud õnneks hull.
’’Ainult natuke veel’’ Ütles mulle Atla ja siis kuulsin mingit karjumist ’’Kuidas sulle see meeldib.’’ Mu kõrvalt lendas mööda üks väike kera. Selle küljes oli lambi moodi asi ja see lasi kuule Vesti pihta.
’’Kas sa leiaksid nüüd kangi palun? Pagana Vestid lukustasid Henry enne, kui...Pagana Vestid.’’
Kera jäi keset ruumi seisma ja valgustas minu teed. Endast natuke eespool nägin ma raudkangi. Ma võtsin selle kätte.
’’Sinu selja taga on väike ava. Vaata kas saad sealt läbi?’’ Minu taga oligi ava, kuid selle ees olid kivid . Need tõmbasin ma eest ära ja saingi läbi. Nüüd juhtus midagi mida ette ei oodanud. Minu ees hakkas üks põlev kapp trepist alla veerema. Ma jõudsin napilt püsti tõusta ja kõrvale hüpata. Sellega oli minu tagasitee suletud. Läksin trepist ülesse ja siis jooksis mingi mees toruga mulle kallale. See oli hirmutav, kuid selline hetk võib kalliks minna, kui midagi ette ei võta. Üks hea latakas vastu pead kangiga ja ta oli maas. Vaatasin ringi kas rohkem neid ei ole, kuid ma ei näinud kedagi. Ma uurisin teda ja leidsin tema taskust ühe süstla. Seal sees oli midagi nimega Eeva . Panin selle endale tasku , kuid ei julgenud sellega midagi teha. Uurisin ruumi. Eespool oli uks millest pääsesin teise majja, kuid see oli rikkis ja ei töödanud. Ainus koht kuhu minna oli ülesse. Seal oli mingi müügiautomaat. Selle sees oli üks süstal mingi punase eliksiiriga. Ma ei teadnud mida muud teha, sest mul polnud kuhugi minna. Väljapääs oli suletud ja ülejäänud kohtades olid tupikud. Niisiis panin ma süstla endale sisse. Mu keha hakkas tõmblema. Silmade ees läks punaseks.
’’Ole rahulik nüüd. Sinu geenid muutuvad praegu. Lihtsalt ole rahulik ja kõik saab korda.’’ Ma ei suutnud midagi öelda. Ma nägin, et käte vahel tekkis mul elekter . Karjusin valust. Liikusin taha ja üritasin tuge leida, kuid kukkusin hoopis trepist alla ja kõik muutus mustaks. Ma kuidagi ikkagi olin veel ärkvel, kuid lihtsalt ei suutnud midagi teha. Minu ette ilmusid kaks Vesti.
’’Keegi sai just endale uued võimed jah. Ei tea kas tal on veel Aadamat peal.’’ Ütles üks Vestidest.
’’Sa kuuled seda? Jookseme!’’ Ütles teine.
’’Nõrk! Sa oled täielik arg.’’
’’See väike kala ei ole väärt elu riskimiseks.’’
’’Nõrk. Alati oled olnud.’’ Ta pöördus minu poole nüüd ’’Sul on parem Suure Vennaga, kui meiega’’ Ja ta jooksis sõbra järel minema.
Minu ette ilmus hiiglasuures tuukri ülikonnas olevus. Tema nägu helendas ja kõrval oli tal väike tüdruk.
’’Vaadake härra Iiris . See on ingel . Ta helendab kõhust. Oota üks hetk. Ta ikka veel hingab. Vahet pole, ma tean, et ta muutub ingliks varsti.’’ Ütles väike tüdruk ja jalutas minema. Silme ees muutus häguseks ja ma tõesti minestasin sellel hetkel.
Uus tunne, uued võimed
Ma tõusin püsti ja kuulsin Atlat:
’’Sul kõik korras? Esimest korda Lasmi kasutades saad suure löögi, kuid midagi pole paremat, kui käed täis elektrit, ega?’’
Olin natuke üllatunud mis juhtunud oli. Ma ei teadnud isegi mida teha, kuid siis lendas minu käest elektrit välja. Ma olin saanud uue võima tänu sellele eliksiirile. Tundsin imelikult, kuid mitte halvasti. Läksin ukse juurde ja lasin sinna elektrit. See avanes ja ma oleks napilt teise majja tervena pääsenud, kuid siis kukkus aknast läbi minu lennuki saba. Vett ei tulnud palju sisse, kuid voolas piisavalt, et sinna mitte jääda. Ma läksin lennukist mööda ja läksin mööda klaastunnelit edasi. Lõpuks nägin ma ust ja see avanes. Vasakul pool oli jälle üks elukamber ja ees oli suletud uks. Niisiis läksin paremale. See ei olnud väga hea mõte. Midagi jooksis minu eest mööda. Raske oli arusaada mis toimub, sest kõik oli udune ja tuled vilkusid kogu aeg.
’’ Vest , lase teda elektriga ja siis viruta talle kangiga pähe.’’ Need olid väga kaasa-aitavad sõnad mida Atla mulle ütles ja ma tegingi nii. See oli üsna lihtne. Vest karjatas valust ja kukkus surnuna kokku. See oli juba teine elu mis ma võtnud olin ja ma ei tea mitu ma üldse võtma pean. Temal oli samuti süstal kaasas mille peale oli kirjas Eeva. Nüüd sain ma aru milleks neid kasutati. Võimed mis ma sain ei ole tasuta vaid vajavad Eevat. ma läksin tagasi ja nüüd oli uks lahti, kuid selle ees seisis Vest. Nad on väga hullud tüübid. Lihtsalt ei tea mis oleks võinud juhtuda, et ilusast perfektsest linnast võis midagi sellist saada. Läksin trepist ülesse ja kuulsin kahte inimesehäält. Üks naisehääl, teine mehehääl. Kuulda oli, et nad võitlesid üksteisega. Hääled jäid vait ja lifti uks minu ees avanes. Minu poole jooksis põlev mees. Ta oleks minuni jõudnud, kuid ma jõudsin talle natuke elektrit ennem sisse lasta. Sisenesin lifti ja läksin ülesse.
’’Kuula. Mul on perekond. Ma pean nad siit välja saama aga Vestid on meid teineteisest lahutanud. Kui sa saad Zeusi aeda jõuda siis võibolla on neid võimalik päästa. Ma tean, et sa võid ennast tunda nagu kõige õnnetuma mehena praegu, kuid sa oled ainus lootus, et ma näen kunagi oma naist ja lapsi uuesti. Mine Zeusi aeda, leia minu perekond, palun. Väljusin liftist ja leidsin ennast restorani ees. Seina peal oli vari ühest naises , kes silitas oma last lapsevankris. Ei teadnud mida teha, kuid ma otsustasin teda elektriga suristada. Lähemale minnes nägin et naine oli hull. Lapsevankris polnud midagi muud, kui üks revolver.
’’Lasmid muutsid kõike. Nad hävitasid meie keha, meie pea. Me ei suutnud selle üle valitseda . Parimad sõbrad üksteist tapmas . Lapsed vankris kägistatud. Terve linn läks põrgusse.’’
Nende sõnadega sain lühikokkuvõtte mis juhtunud on. Võtsin revolvri ja sisenesin restorani. Ilme oli kummituslik. Veri oli seinte peal millegi pärast. Imelikud maskid vedelesid laudadel. Vett voolas pragudest sisse. Vasakul pool olevast trepist allpool oli üks Vest. Ta koputas uksele ja tahtis sisse pääseda, kuid naine ei lubanud. Ma lasin ta maha. Naine sai aru, et midagi on juhtunud ja tuli välja. Seekord mul nii lihtne polnud. Tal oli samuti püstol. Kuul lendas mulle põlve ja temale pähe. Ega midagi eriti hullu polnudki. Natuke valus oli, kuid kui nõela sisse lükkasin paranes see imekombel. Koht kuhu läksin oli köök. Seal leidsin veini ja midagi söögipoolist. Kauaks ma ei julgenud jääda, sest see oli kohutav koht. Väljudes leidsin ma kaks Vesti. Nad sorisid ühte laipa ja ei pannud mind tähele. Ma mõtlesin loogiliselt ja lasin vett nende jalgade juures elektriga. Nad lendasid kohe pikali . Ühe Vesti juurest leidsin raha. Ei teadnud kuidas seda kasutada siiski, kuid sellest hiljem. Läksin tagasi ja võtsin naise püstolist kuulid endale. Üleval korrusel olid vetsud. Lihtsalt imelik, kuidas nad seal käia said. Mustus oli lihtsalt igal pool. Meestevetsu lõpus oli uks.
’’Kas saaksid palun relva alla panna?’’ ütles Atla mulle. All nägin ma väikest tüdrukut ühe surnu laiba kohal. Läksin tasakesi mööda põrandat edasi.
’’Sa arvad , et see on laps seal? Ära peta ennast. Ta on Väike õde nüüd. Keegi läks ja muutis armsa tüdruku koletiseks. Kõik mis sa mõtlesid õigest ja valest maa peal ei kehti siin. Need Väikesed Õed. Nad kannavad Aadamit. Geneetiline materjal mille tõttu Trinitau töötab. Kõik tahavad seda, kõik vajavad seda.’’
Läksin alla. Keegi ei märganud mind ja ma olin traadi taga. Tüdrukul oli nõel käes ja tegeles laibaga, kui sisse astusid kaks Vesti. Rõõmsad lollid. Nad lõid Väikese Õe pikala ja arvasid, et leidsid midagi head, kuid see oli täiesti halb tegu. Suur Vend ilmus kohale. Hüppas lausa laest alla. Ühe neist puuris läbi ja teise viskas kuskile ma ei tea kuhu. Väike Õde ja Suur Vend õnnelikud, läksid edasi. Mina jäin jahmunult vaatama. Kõrval oli uks lukuga , selle lasin sodiks ja läksin edasi.
Läksin trepist alla. Zeusi aed paistis , kuid seal oli aed ees. Järsku hakkas midagi tuututama ja mind laskma. Mingi droidi sarnane asi lendas minu ümber ja kutsus Veste kohale. Kaotasin palju kuule ja oleks surnud, kuid võitsin. Ainus pääsetee oli läbi arstiabi . See oli loomulikult lõks. Tuled kustusid ja ma pidin kuulama jubedat videot, kus Trinitau juht Andreas rääkis mulle igasugu jama . Lõpuks jäi vait, kuid siis ilmusid Vestid. Nad olid klaasi taga, kuid varsti sees. Õnneks sai Atla mulle ennem ukse lahti, kui nemad sisse jõudsid.
Arstikabinett
Esimesena märkasin ma enda kõrval ühte müügiautomaati. Seal sees olid kuulid püstolile ja Eeva eliksiir. Raha ei tahtnud kulutada ja neid polnud eriti vaja nii, et jäi ostmata. Üks asi käis mulle seal pinda. Heli. Ma ei saanud aru kust see tuleb, kuid siis leidsin ülesse. Üks droid oli kahe ukse vahel ja need ei sulgunud. Üks asi mida ma varasemalt oskasin oli häkkimine. Ma häkkisin droidi ja see hakkas tööle. Tegin isegi hästi, sest see ei rünnanud mind vaid Veste. Sellega sain uue sõbra endale. Lähedal oli juhtpaneel . Sellega sain uksed lahti, kuid alarm läks tööle. Tuli välja, et võtit läheb vaja. Ikkagi sain ma edasi. Seal oli veel üks juhtpaneel. Aktiveerisin selle, kuid nüüd oli palju jubedam. Veste tuli ja tuli. Kuulid said otsa ja pidin hakkama kangiga lööma, kuid siis leidsin kõrvalt kuulipilduja . Sellega läks asi kohe palju lihtsamaks. Hullud peitsid ennast nurga taga ja selle peale polnud ma mõelnud. Vaevalt jõudsin eest ära hüpata enne, kui nad mul pea sisse jõudsid lüüa. Kahjuks sai minu droid kuulidega pihta ja sellega tuli tema lõpp. Mina pääsesin rõõmsalt arstikabinetti, kuid tegelikult ei olnud ma rõõmus. Seal elas hull proffessor Stein . Ta oli ilukirurg. Vanasti oli ta korralik, kuid nüüd kui Aadam leiutati muutus ta hulluks. Ta tahtis tervet inimest muuta ja see mis talle ei meeldinud tuli hävitada. Lähedal asus robot kuulipildur. Selle hävitamine polnud lihtne ja paljud Vestid ründasid ka. Õnneks oli müügiautomaate lähedal ja kuule sai osta ning ennast ravida. Lähedal kuulsin väikese tüdruku kaebuseid. Läksin lähemale, et näha mis toimub. Vest viskas mind pommiga ja nägin kuidas midagi põlevat minu poole jooksis. Kukkus pikale enne, kui minunigi jõudis. Uks oli lukustatud. Paistis, et tal oli midagi tähtsat. Ei tahtnud tülitada ja läksin minema, sest ega ma lihtsalt sisse ei saanud. Maas vedeles raha. Hea päev mul. Sain raha. Leidsin turvaukse. See avanes ja sain teise majja mööda klaastunnelit. Vahepeal töötas telekas ka seal sees nii, et igav ei hakanud. Läksin edasi ja leidsin Steini, kuid mees põgenes minu eest. Uks kust ta läbi sai kattus kividega. Pidin tagasi minema, et leida uue võime. Atla ütles, et ma läksin sellest kuskil mööda. Niisiis läksin ma tagasi ja leidsin. Siis sain ma alla minna ja jää ära sulatada oma uue tulevõimega. Ma pidin leidma veel ühe võime, et kivid teelt ära pühkida. Sinna olingi teel. Arstide juures pole kunagi lõbus aega veeta. Eriti mitte siis, kui nad sind üllatavad. Järjekordselt olin lõksu sattunud ja pidin tee välja tulistama. Vestid olid nagu zombid. Lihtsalt tulid ja tulid. Üle pika vaeva sain ma lõpuks selle võime ja see oli lõbus. Sain liigutada objekte lihtsalt mõttejõuga. Läksin terve tee tagasi ja sain kivid teelt. Stein oli mind oodanud ja ennast valmis seadnud. Õudsest võitlusest hullu proffessor Steiniga jutustan ma järgmises loos .