Rooma lõbustusasutused (0)

Rooma kultuur. Lõbustusasutused

Lisamaterjal teema “ Rooma teater” juurde
Kuigi rooma kultuur kujundas paljud nähtused kreeka kultuuri eeskujul, said roomlased kreeklastest kaugelt kuulsamaks avalike lõbustusasutuste ja lõbujanu poolest. Rooma valitsejad mõistsid, et vaesemate kodanike poolehoiu võitmiseks tuleb ehitada uhkeid avalikke hooneid, korraldada paeluvaid vaatemänge, jagada kingitusi ja tasuta toitu. Orjatöö laialdase kasutamise tõttu võõrdusid roomlased kehalisest tööst ja hakkasid seda pidama endale alandavaks. 1. sajandil oli Roomas 200 000 vaest, kellest igaühele andis riik tasuta ligi 400 kg nisu. Lisaks jagati ka liha, veini, toiduõli ja raha. Pärast võidukate vallutussõdade lõppu muutus see riigile suureks koormaks. Kuid roomlaste nõuet “Leiba ja tsirkust!” pidid võimukandjad arvestama. Hiilgavaid vaatemänge korraldati usupühade ajal, ja vaatemängude arv kasvas pidevalt.
Gladiaatorite võitluse kombe võtsid roomlased üle etruskidelt. Etruskid lasid matusetalituse käigus orjadel ja surmamõistetutel elu ja surma peale võidelda. Roomlased kujundasid sellest usutavast aga kõrgelt hinnatud meelelahutuse . Võitlused leidsid aset suurte amfiteatrite areenidel, mis olid igast küljest pealtvaatajate istmetega piiratud. Rooma linna suurim amfiteater oli Colosseum , ühtlasi on see suurim osaliselt säilinud ehitismälestis tänapäeva Roomas. Sarnaselt on tänapäeval ehitatud staadionid. Amfiteatrid mahutasid kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Parimad kohad alumistes ridades, kust sai jälgida sureva gladiaatori piinu, kuulusid aristokraatidele. Keskmised read olid tasulised ja määratud jõukamatele kodanikele . Ülemised read olid tasuta, seal viibisid vaesed töölised ja tihti ka orjad . Pealtvaatajaid eraldas areenist kõrge vahesein . Muudetava kõrgusega areeni all asusid teenindusruumid ja loomapuurid.
Nagu Kreeka teatritel, polnud ka amfiteatritel katust. Rooma ehitajad leiutasid aga nn päikesepurjed. Välisseina neljandale küljele olid püstitatud mastid , mille külge kinnitatud riie tõmmati vajadusel päikese- või vihmakaitseks üle amfiteatri . Mängude algusest andis märku pasunasignaal, mille järel kiivrites, kilpide ja rinnakaitsetega võitlejad marssisid kahekaupa rivis valge mereliivaga kaetud areenile. Gladiaatorid peatusid autribüüni ees ja tervitasid korraldajat parema käe tõstmisega. Enne pärisvõistluse algust näidati oma oskusi nüride relvadega. See aitas kihlvedude sõlmijaid paremini hinnata võitlejate võimalusi. Seejärel vahetati relvad ja algas võitlus elu ja surma peale. Gladiaatorid võitlesid nii metsloomadega kui ka omavahel. Viimasel juhul peeti tavaliselt kahevõitlust, kus üks kandis kiivrit, kilpi ja mõõka ning teisel oli võrk ja kolmhark . Võidetu saatus jäi publiku otsustada, keisri kohalolekul oli viimane sõna temal . Väga tihti lõppes võitlus ühe osalise surmaga.
Vahel korraldati ka erandlikke suuremate rühmade vahelisi võitlusi ja terveid merelahinguid selleks kaevatud tiikidel. Ühes sellises merelahingus olevat hukkunud 100 laeva 19 000 mehega. Kes püüdis end päästa kaldale ujumisega, selle tapsid keisri ihukaitseväelased. Sõdima ergutati kaldale asetatud katapultidelt heidetavate kivimürakatega. Gladiaatoriteks valiti kõige tugevamad orjad. Enne esinemist said gladiaatorid erikoolides aastatepikkuse väljaõppe. Kool meenutas vanglat, gladiaator elas pisikeses kongis. Treeningud toimusid puust ja hiljem nüride relvadega. Tõelise relva said gladiaatorid ainult areenil. Gladiaatorite hulgast kerkis esile suurt kuulsust ja rahalisi autasusid teenivaid meistreid. Mitmetele gladiaatoritele anti hea esinemise eest ka vabadus. Suurem osa vabaks lastud gladiaatoreid jätkas oma tulusat tegevust.
Väga populaarsed olid kaarikute võiduajamised (nn tsirkusemängud) selleks ehitatud ellipsikujulisel hipodroomil. Tähtsaim hipodroom oli otse keisrilossi kõrval asuv Circus Maximus. Sinna mahtus vähemalt 250 000 pealtvaatajat. Mängudele eelnes pidulik rongkäik läbi linna ja mööda tsirkuseringi. Roomlased tegelesid agaralt kihlvedudega ja paremad orjadest kaarikujuhid said väga rikkaks ja kuulsaks . Neljahobusekaarikutel tuli kihutada ümber areeni keskosas oleva madala müüri, mille otstes asusid kolm koonusekujulist sammast. See pöördepunkt oli kõige ohtlikum, kus vankrid paiskusid tihti ümber ja juhid tallati hobuste jalge alla. Tavaliselt oli võistlusmaaks seitse sirget, mis tegi kokku umbes 4 km. Rakendid jagunesid nelja võistkonda, mida eristasid kaarikujuhtide tuunikate värvus: valge, punane, roheline ja sinine. Keiser Nero võttis kuulsusejanust ajendatuna ise võiduajamistest osa. Ida-Roomas püsis huvi võiduajamiste vastu kuni Bütsantsi languseni türklaste rünnakute all 15. sajandil.