sajandi lõpul, kui viinapõletamisest sai mõisnike peamisi tuluallikaid, ehitati uus viinaköök, samuti rajati nuumhärgade tall, sest kujutas ju viinapõletamisest jääv praak väärt loomasööta. Võsul alustas tööd telliselööv, kus hakati tegema ka katusekive. 1817. aastal sai Palmse mõisnikuks Carl Magnus von der Pahlen, keda tuntakse eelkõige Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kindralkubernerina ning Tartu ülikooli kuraatorina. Temagi aeg oli ehitustegevuse poolest viljakas: valmisid valitsejamaja ja suur sauna- ehk supelhoone, Ilumäele ehitati uus kabel. 19. sajandi lõpul seisis mõis Tallinn-Peterburi raudteeliini ehitamist juhtinud Alexander von der Pahleni nimel, päris viimaseks Palmse mõisnikuks jäi Gustav Christian von der Pahlen. Pindalalt kuulus Palmse 19.sajandi lõpul suuremate mõisate hulka. Maid oli natuke üle 10 000 ha, enamus oli mets ja raba. Põllumaad oli mõisal vaid paarsada hektarit. Talupoegi oli 900 ringis. Peamise sissetuleku andsid
Viimane ahi on ka oma üldvormilt teistest mõneti lihtsam siledad kahlid, sõlmelised nurgasambad, kolmnurkne frontoon. Nagu eelmisedki ahjud, seisab ka see jalgadel ainult et nendeks pole "lõvikäpad" nagu teistel, vaid neli vormikat balustrit. Lisaks kahele põhikorrusele omab mõisamaja ka pööningukorruse hoone kummaski otsas on välja ehitatud nn kavaleridetoad. Kõrvalhoonetest pole mõis eriti rikas. Tänapäevani on neist enamvähem algsena säilinud valitsejamaja, karjahoov ning üks küünidest, kuna talltõllakuur ja viinavabrik on varemetes. Ansambliliselt on kahtlemata olulisemad ait ja talltõllakuur esiväljaku kummalgi küljel. Esialgsel kujul on nad mõlemad rajatud üheaegselt peahoonega, kuid praeguse ilme saanud siiski tublisti hiljem tõllakuuri ümberehitamiseks andis tõuke tulekahju 1888. aasta kevadel, ilmselt on umbes samal ajal ehitatud uuel kujul üles ka ait.
Sõja lõppedes (umbes 1710 või 1721) Põhja- olid varabarokse peahoone uksed-aknad katki sõda puust elumaja veel rohkem lõhutud lilleaiast lilled läinud, aiad lagunenud mõisasüdamest oli alles veel üks kivist hoone, mida kasutati aidana 1710 rootsi aja 1700ndate kaunis korralik puust valitsejamaja lõpp algus kolm tervet rehehoonet, linnaserehi lagunenud 70-latriga karjalaut veidi lõhutud katk kahest hobusetallist üks lõhutud üht vana aita kasutati väikeloomalaudana kaugemal põllul veel üks küün 1721 sõja /Kangilaski 1977, lk 20-21/ lõpp
Kose-Uuemõisa Tänaseni säilinud mõisasüda on valminud peamiselt pärast 1852. a, kui KoseUuemõisa omanikuks sai N. von Uexküll. Mõisast kujunes üks suurejoonelisemaid vabaplaneeringulisi ansambleid Eestis. Historitsistliku kahekorruselise keskosa ja tiibehitiste ning (algselt) ühekorruseliste galeriidega peahoone arhitektuuris on nii hilisklassitsistlikke kui neorenessansslikke jooni. Paljudest kõrvalhoonetest on säilinud valitsejamaja, teenijatemaja ja laudadtallid. Pirita jõe äärde rajatud suure (27 ha) vabaplaneeringulise pargi ehteks on 1905. a ehitatud neogooti matusekabeli varemed. Koostas: Silver Kiho
(Audru mõis) (Audru Mõis, Välisuks) 1850test aastatest pärineb keskaegset linnust meenutav kõrge nurgatorniga historitsistlik teenijatemaja. 19. sajandi lõpul ehitatud uuel aidal on keeruka kompositsiooniga viiluots, mille paarisakna juures on kasutatud Pärnust pärinevat keskaegset aknasammast. Sarnane keskaegne aknasammas on leidnud koha 1909. aastal valminud stiilse maakivist viinavabriku paarisakna juures. Mainimist väärt on ka neogooti stiilis teravkaarakende ja sammastikuga valitsejamaja kauni puidust nikerdatud historitsistliku välisuksega. Sammastikuga on kujundatud ka paarsada meetrit eemal paiknev magasiait. Mõisakompleksi uhkuseks on selle kaguosas, Audru jõe saarel paiknev park. Jõe paisutamisega ning maastikukujundusega on sinna tekkinud maaliline mitmete saarte ja käärudega paistiik. Just tiigi poole avanes fassaadiga vana peahoone - selle kohal asetseb praegu 1950tel aastatel
Põhjasõjas hävinud hoone taastati vanade müüride põhjal 1730tel aastatel. Meieni on hoone säilinud 1782-85 arhitekt Johann Christian Mohri projekti järgi ümberehitatud kujul. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jt hooneid. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. Mõis on 1970-80tel aastatel kompleksselt restaureeritud ning kuulub Virumaa Muuseumitele. Ajaloolise mööbliga sisustatud peahoone on avatud muuseumina. Peahoonet saab samuti reserveerida pidulikeks üritusteks. Mõisa aidas on avatud vanasõidukite püsinäitus - Eesti vanatehnika Muuseumi väljapanek -, kus on näha
Aaspere Mõis · Aaspere mõisa (saksa k Kattentack) on esmamainitud 1583.a · Mõisa varaklassitsistlik kahekorruseline peahoone valmis 1770.80. aastatel. · Väga suurejooneliselt kujundati ka mõisapark ning kõrvalhooned. Tähtsamad majandushooned - ait, tall-tõllakuur jt - püstitati peahoone esise avara pikliku väljaku äärtele. Väljaku lõpetab tiik, mille taha rajati veel mitmeid kõrvalhooneid - laut, kuivati, valitsejamaja (varemetes), sepikoda jt. · Praegult seisab mõis tühjana. Aaspere Mõis Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level 1880- 2011.a 1890.a Aaspere mõisa ait · Aaspere mõisa ait on ehitatud u 1790.a · Varaklassitsistlikus stiilis pikk krohvitud
Laupa mõis mis asub Türi kihelkonnas Järvamaal Pärnu jõe kaldal, ümbritsetuna ilusast pargist. Mõisa juurde kuulub viinavabrik, valitsejamaja, kuivati, tall ja kelder.Hoonet iseloomustavad mansardkatused, nii esi- kui ka tagaküljel asuvad suurejoonelised
sakmikrinnatised ning astmelised tugipiilarid. Esindusruumid paiknevad esimesel korrusel, neist tähelepanuväärsed võlvitud vestibüül, kõrge roidvõlvkupliga kaheksanurkne saal ja "inglise stiilis" söögituba. (5) Historitsistlik hoone on väga liigendatud ja selle fassaadi kaunistab sihvakas torn. Ka enamik kõrvalhooneid on kujundatud lossiga samas stiilis. Märkimist väärivad kindlust meenutav tallikompleks ja veetorn. Mõisakompleksi kuulusid veel tall-tõllakuur, valitsejamaja, ait, meierei, rehi ja kabel. Mõisasüda püsis Bergide kasutuses 1939. aastani. Praegu hooldab seda Sangaste vald. (3) Kunstiteadlase Leo Gensi kirjeldus Sangaste lossi arhitektuuri kohta: ,,Sangaste lossi arhitektuuriline lahendus tähistab olulist vaheetappi klassitsistliku mõisahoone ja kodanliku individuaalhoone vahel. Selles säilib püüd esinduslikkuse ja seisusliku üleoleku väljendamiseks ning silmnähtav taotlus omaks võtta uue kujuneva elustiili
aastal. Sissesõidu muudab paraadlikuks kivist vaasidega kaarduv rinnatis. Valitsejahoone on lihtne klassitsistlikus stiilis hoone. Kellatorni kuppel on aga barokistiilis. Järve kaldal asub pseudogooti stiilis viinavabrik. Peahoone on ehitatud heimatstiilis. Asukoht: Mooste mõis ja mõisapark asuvad Mooste järve kaldal Põlva maakonnas, ajalooliselt Võrumaal Põlva kihelkonnas. Mõisakompleks: Mõisa kompleksi kuuluvad peahoone, park, mõisa puutöökoda, tööhobustetall, valitsejamaja, karjalaut, mõisamüür, kellatorn, sae- ja viljaveski, viinavabrik, käsitöökoda, viinakelder- elamu, auruveski, tall, laut, tall-tõllakuur, tööriistakuur ja meierei. Park: Mõisa juurde kuulub 19. sajandi esimesel veerandil kujundatud inglise stiilis park. Selle põhiosa rajajaks peetakse A. G. von Nolckenit. Pargiaasad vahelduvad puudesaludega, kuhu on istutatud omavahel kontraste moodustavaid puudegruppe. Iga aasa äär on kujundatud eri liiki puudegruppidega
Kõrvalhoone ja tiigi vahel on purskkaevu alus. Pargi keskel paikneb ringteega ümbritsetud kivist terrass. Sillakesed ühendavad vanemat pargiosa tiigi ümber asuva vabakujulise pargi ja tiigisaarega. Vee piiril ja pargis looklevad romantilised teerajad läbi looduslike pargiaasade ning seal paiknevad ka istumiskohad. Pargi lääneservas kasvab 9095 aastat tagasi rajatud tammik. Kärnerimaja juures on osaliselt säilinud aiandit piiranud punane telliskivimüür. Valitsejamaja ja aida vahel on katusekividega kaetud madal maakivimüür, millel on kõrged tellistest laotud postid. Mõisast suundub kirdesse umbes 1,8 kilomeetri pikkune tammeallee Uue-Antsla pargini. Madalates kohtades on istutatud tamme asemel hõberemmelgat. Tamme-pärna allee suundub loodesse mõisnike matmispaika, nn kabeliparki. Park on väga liigirikas, seal kasvab 112 taksonit puid ja põõsaid. Peamine puuliik on tamm.
majandushoonet: ait ning tall-tõllakuur. Väga sageli, kuigi mitte alati, paiknesid nimetatud hooned peahoone suhtes sümmeetriliselt ning olid fassaadide osas üksteisega sarnased. Aidas hoiti mõisa kui majapidamisüksuse tähtsaimat saadust-vilja. Tall-tõllakuuris asusid seevastu mõisaomaniku liiklusvahendid-tõllad ja saanid-, samuti sõiduhobused. 3.4 Teenijatemaja Peahoone vasakpoolses otsas asetseb ühekorruseline teenijatemaja (vt.foto 5), veidi eemal paiknes samas stiilis valitsejamaja (viimane kaasajal hävinud). Teenijatemaja ees paikneb väike tiik. (foto 5) 3.5 Meierei 8 Majandushooned paiknesid enamikus peahoonest põhja pool, neist vaatamisväärsem on kahekümnenda sajandi algul valminud maakivist ja punastest tellistest kolmekorruseline meierei.(vt.foto 6) (foto 6) 4. MÕISA PARK
Inglismaal nähtud lossid. Berg soovis tõelist lossi suurte tubadega ning igal toal pidid erinevad aknad olema. Projekteerimist alustas aastal 1873 arhitekt Otto Pius Hippius ning hoone ehitati 1879-1883 ehitusmeister R.Maagi käe all. Hoone on väga liigendatud ja selle fassaadi kaunistab sihvakas torn. Ka enamik kõrvalhooneid on kujundatud lossiga samas stiilis. Märkimisväärseimad on kindlust meenutav tallikompleks ja veetorn. Mõisakompleksi kuulusid veel tall-tõllakuur, valitsejamaja, ait, meierei, rehi ja kabel. Lossi vorm lähtub neogootikast, tema maaliline üldilme on saavutatud rohkete erikujuliste- ning kõrguste tornidega. Iseloomulikud on ka eenduvad astmikfrontooniga risaliidid ja erkerid. Puhta vuugiga laotud tellispindu ilmestavad erikujulised aknad, sakmikrinnatised ning astmelised tugipiilarid. Lossi peasissekäiku rõhutab väravatorn mille all on kaarsambaile tuginev varikoda. Selle ehitamisel on saavutatud omapärane akustiline efekt - ühes nurgas sosinal
olikaunistatud reljeefidega, seinad tahveldatud kunstmarmoriga põranda lähedal veinipunanekõrgemal roosa ja helehalli kirju. Seinad olid kaetud Veneetsia peeglitega. Marmorsaal oli rikkalikult kaunistatud ka hõbedaga. Rokokoosaali ja salongide seintel olid suured pruunikates toonides ovaalsed seinamaalid, enamasti olid neil kujutatud lastestseenid. Rikkaliku stukkdekoori põhimotiivideks olid õitekimbud, lillerosetid, linnukujutised, orvandid. Ehitati kahekorruseline hilisbarokne valitsejamaja, mida läbib väravakäik. Jõe keskele Pleeksaarele rajati pargiansambel, mille pärnarondeelid, lehtlad ja põõsasnisid sidusid Vana- Põltsamaa jõe vastaskaldal asuva Uue-Põltsamaaga. Nii palkas ta alalise õuekapelli ja itaalia näitetrupi, kelle primadonnana ülistati kedagi tõmmut neitsit. Alatihti toimusid suurejoonelised jahipeod ja ballid. Von Lauw` õukonna koosseisu kuulus kindlapalgalise kojamaalija-kunstnikuna Christian Welte. J. W
eelkõige Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kindralkubernerina ning Tartu ülikooli kuraatorina. Temagi aeg oli ehitustegevuse poolest viljakas: valmisid valitsejamaja ja suur sauna- ehk supelhoone, Ilumäele ehitati uus kabel. 19. sajandi lõpul seisis mõis Tallinn- Peterburi raudteeliini ehitamist juhtinud Alexander von der Pahleni nimel, päris viimaseks Palmse mõisnikuks jäi Gustav
krohvimata maakiviseintega ehitus, kus m üürid laotud lõhutud maakividest, avad ääristatud tellistega. Hoonet katab viilkatus üleulatuvate räästastega, mis otsaviiludes raamitud tulem üüridega. Hoone ühes otsafassaadis on hoonest kitsam ja madalam viilkatusega kaetud k ütteruum. Hoone võib pärineda XIX saj viimasest verandist. Meijerei ja teenijatemaja,K üün ,Laut ,Rehi ,Aednikumaja,Moonakamaja ,T ööhoboste tall ,Valitsejamaja. Tõõ mõisas. Mõisas kestis töö kella viiest hommikul kaheksani õhtul. Kell 89 oli keskhommik, kell 1416 oli l õuna. 11 Pickwa vana töökoja otsas oli post, kus oli m õisa kell, mida löödi alati töö algul, keskhommikul, l õuna ajal ning õhtul. Kui kell lõi, siis jäid hobused seisma, ei tahtnud enam tööd teha, olid harjunud s üüa saama. Sovhoos.
Sajanditaguse mõisakompleksi uhkuseks peahoone kõrval on dekooririkas kõrvalhoonete kompleks, väravad, müür ja kellatorn. Mooste väärtus ei seisne ainult hoonetes siin tegutsevad Veskiteater, Linakoda ning toimuvad mitmed põnevad festivalid. Enamik hoonetest on ehitatud maakivist ning kaunistatud tellistega, mille abil on loodud keerukaid 3 mustreid. Hoonetest pilkupüüdvamad on valitsejamaja, viinavabrik, sepikoda, tall, laut jne. Äramainimist väärivad ka arvukad väravaehitised ning mõisa piirdemüüri nurgatornina kujundatud kellatorn, mis on inspireeritud keskaegsest kindlusearhitektuurist. Kogu kompleks asub maalilise järve kaldal. Piusa koopad Piusa koobastik on Lõuna-Eesti üks kõige külastatavamaid turismiväärtusi. Unikaalsed kilomeetrite pikkused sammaskäigud on tekkinud 1920. aastatel klaasiliiva kaevandamise käigus
Mõisahoone paiknes tavaliselt nii, et tal olid eristatavad hoovi- ja pargipool ehk siis esi- ja tagakülg. Hoone esiküljel asus tavaliselt ta peasissepääs, mille ees oli auring: mõnekümne kuni saja meetrise läbimõõduga ringtee. Mõisaesise ringi külgedel ehk mõisa esiküljel asetsesid tavaliselt kaks tähtsaimat majandushoonet: ait ning tall-tõllakuur. Aida ning tall-tõllakuuri läheduses ehk siis peahoone suhtes esikülje pool paiknesid tihti ta teised kõrvalhooned: valitsejamaja, töölistemaja, laudad jne. Hooned, kus kasutati lahtist tuld - rehi, sepipada ja sageli ka viljakuivati -- asetsesid tuleohutuse tõttu tihti ka eemal, kuigi kuivati oli sageli ka aidaga kokku ehitatud. Rikkamates ning suuremate majapidamistena kasutatavates mõisates oli sageli kokku 10-20 mitmesuguse funktsiooniga hoonet. Kui mõisahoone esiküljel domineeris majanduslik pool. Hoone tagaküljel paiknes tavaliselt suur mõisapark
Nende rollid aga olid selles võitluses selgemad kui Aureli oma. Ka nende saatused olid baltisaksa rollidele ja ajastule vastavalt traagilised. Balthasari, kelle ideaaliks olid nii saksa soost talupojad kui ka valitsejad, vangistasid Vene väed ning hukkasid Riia vanglas. Reinhard, kes oli kogu oma mõistuse ja jõu pannud sookultuuri arendamisele ja põllupidamisele, pidi leppima varasemate suurte maavalduste asemel väikse valitsejamaja ja mõne põllulapiga. Christoph aga ohverdab end Saksamaale, langedes Esimeses maailmasõjas. Aurel ise aga leidis, et tal on neist kõigist natuke midagi, kuid samas pole ta kellegagi jäägitult sarnane. Esimeses maailmasõjas ei saanud ta mensuuril vigastatud silma tõttu osaleda. Seepärast tundis noormees, et temast ei ole kasu, et ta ei ole eriti oluline. Autor pani Aureli end tundma ,,tühise balti kõrvaltegelasena". Üldistatuna sümboliseerib see
linaleotustiik. Kolmanda ringi ehk piiriringi kaugemad majandushooned - küüni, veskid, moonakate majad, samuti kirik ja kalmistu. Neljas ring sisaldab mõisat ilmestavaid kaugemaid objekte - Apollo Belvedere kuju, Kalevipoja säng. Suur osa kõrvalhooneid asus rühmadena peahoone lähemas ja kaugemas ümbruses - kokku oli neid väga palju. Suurem majandushoonete kogum asetses peahoonest 400 meetri kaugusel läänes Tartu-Kodavere tee ääres - valitsejamaja, laudad, sepikoda, töölistemajad, vesiveski jms. Seal asetses enne praeguse lossi ehitamist arvatavasti ka varasem mõisakeskus - arvatakse, et hilisem valitsejamaja (praegune vallamaja) oli varasem peahoone. Mõisa viinavabrik ja tellisetehas asetsesid pargist põhja pool teisel pool paistiiki (muinasaegse linnamäe läheduses). Samast paigast ida pool (teisel pool Kodaverre suunduvat teed) asub ka Alatskivi kirik (ehitatud mitmes järgus 18.-19. sajandil).
Emma-stiilis polstermööbel. Ülemise trepikoja trepibarjääril asuvad peahoone ehitaja Hans von der Pahleni monogramm ja maja ümberehituse lõppdaatum 1785. [14] Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda, kasvuhoone jt hooned. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb algselt baroksena kujutatud mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. [5] Joonis . Palmse mõisa peahoone vaade edelast A. Kaldam 23.09.2010 Joonis . Palmse mõis interjöör. J. Nilson ALATSKIVI LOSS Alatskivi mõisa on esmakordselt mainitud 1601. aastal. Varaseim teadaolev mõisahärra oli Johann Wrangeli, hiljem on mõisat korduvalt pärandatud, kingitud ja renditud
hooneterikkamaid terviklikult säilinud mõisaid. Sajanditaguse mõisakompleksi uhkuseks peahoone kõrval on dekooririkas kõrvalhoonete kompleks, väravad, müür ja kellatorn. Mooste väärtus ei seisne ainult hoonetes siin tegutsevad Veskiteater, Linakoda ning toimuvad mitmed põnevad festivalid. Enamik hoonetest on ehitatud maakivist ning kaunistatud tellistega, mille abil on loodud keerukaid mustreid. Hoonetest pilkupüüdvamad on valitsejamaja, viinavabrik, sepikoda, tall, laut jne. Äramainimist väärivad ka arvukad 4 väravaehitised ning mõisa piirdemüüri nurgatornina kujundatud kellatorn, mis on inspireeritud keskaegsest kindlusearhitektuurist. Kogu kompleks asub maalilise järve kaldal. 1.3 Piusa koopad Piusa koobastik on Lõuna-Eesti üks kõige külastatavamaid turismiväärtusi. Unikaalsed
korrusel internaadi magamistoad. Lahmuse mõisa tall-tõllakuur. Tänapäeval Lahmuse kooli võimla. Lahmuse mõisa ait. Tänapäeval asuvad seal Lahmuse kooli õppetöökoda, õpilaskodu ja tervisekeskus. Lahmuse mõisa juurde kuulunud laut-tall. Nüüd eralvalduses (ladu, töökoda). Lahmuse mõisa valitsejamaja Lahmuse mõisa nn. juustumaja. Tänapäeval kasutab seda Lahmuse kool ning seal paikneb tütarlaste käsitöömaja. Lahmuse mõisa vesiveski. Nüüd eravalduses. Mõisa ajaloost Lahmuse mõisa asutaja on poolakas Alexander Trojanowski. Ta mõisastas selleks Lahhema (lahmuse) küla, kus elas 2 talupoega. 1594. aastal läks mõis üle samuti poola juurtega Wilhelm Bockile. W. Bockist sai alguse
Enamik neist on valmistatud maakivist ning kaunistatud punaste tellistega. Peahoone sisekujundus ei ole ka kindlas stiilis. Seda saab rühmitada inglise juugendist neoklassitsismini. Mõisa kõrval on 19.sajandil kujundatud park. Kõrvalhooned moodustavad kaks osa. Need on ringmüüriga piiratud karjalautade ja tallide kompleks ning viinavabrik koos viinakeldri ja muude lähemate hoonetega. Ringmüüriga piiratud majanduskompleksi kuuluvad valitsejamaja, sõidutall-tõllakuur, karjalaut, sealaut, tööhobuste tall, vankrikuur, puutöökoda, sepikoda, väravaehitised ja baroksete sepistega kellatorn. Praegusel ajaks on Mooste vald omandanud enamiku Mooste mõisa kõrvalhoonetest. Tänu sellele leiavad ka kõrvahooned järjest rohkem kasutust. Värskelt renoveeritud endisesse mõisa puutöökotta on rajatud Mooste Linakoda ja Mooste Mõisa Külalistemaja. Endises mõisa veskis avati Mooste Veskiteater ning
Eriti uhked on võlvitud vestibüül, kaheksanurkne läbi kahe korruse ulatuv kuppelsaal, mauri dekooriga kabinet ja tumeda puitviimistlusega inglise stiilis söögituba.,repihall, piljardituba ja raamatukogu. Kõrvalhooneid on palju, mitmed neist on härrastemajaga sarnased punased telliskivihooned. Silmapaistvamad neist on veetorn ja sisehooviga tallidekompleks, mis rajati 1880. aastatel. Lossi esiväljakut raamivad ühekorruseline klassitsistlik valitsejamaja (1817) ja tall (1813). 75 hektari suurune metsapark on liigirohke. Esimesed teated Sangaste mõisast pärinevad aastast 1522, kui seal oli Tartu piiskopi lauamõis. Üle saja aasta, 18081939, oli mõis Bergide aadliperekonna valduses. Mõisa majandus oli tipus 19. sajandi lõpus, 1912. aastal tunnistati Sangaste mõis Venemaa parimaks. Pärast Eesti Vabariigi maareformi sattus majand 1920ndatel raskustesse ja Friedrich von Bergi surma järgselt müüdi mõisa vara 1940. aastal oksjonil
tapeti kaigastega kapten Bogutski. Karistussalk kaotas 1 ohvitseri surnuna ja 13 sõdurit haavatuna ning taganes naabermõisa Atlasse ja edasi Kose-Uuemõisa. Mahtras murdsid omapead mõisa jäänud talumehed sisse viinaaita, pruukisid märjukest palju jõudsid, ülejäägid kallasid tiiki. Rüüstati ka mõisa häärberit ning peksti läbi valitseja Rosenberg. Mõlemat tegevust püüdsid Mahtra mehed takistada. Teadmata põhjusel läks lahti tulekahju, hävisid kõik mõisahooned peale valitsejamaja. Plaan olevat olnud minna sõtta ka teiste mõisate vastu, kuid seda takistas meeste joobnud olek. Mahtra sõjas langesid: - Kustas Vatter Kaiust - Pären Vilson Kaiust - Mihkel Pent Kaiust - Jüri Tulp Maidlast - Jüri Tork Purilast - Mihkel Tein Mahtrast - Mart Metusalem Juurust 5 Peale sõda 1858. a. juuni lõpus algas uus rahutustelaine, räägiti uue Mahtra korraldamisest. Keskusteks olid nüüd Hiiu- , Järva- ning Virumaa
suuremaid ja ainult üksikud olid üle 100 adramaa. Oluline muutus toimus ka mõisakeskuste ja häärberite välisilmes. 17. sajandi lõpu härrastemaja oli tavaliselt ühekorruseline, kuni 3m kõrguste seintega piklik palkhoone, millel oli kelp-või viilkatus (paremal juhul telliskivist) ja klaasaknad. Suurus 60 400 m2. Suur osa härrastemajadest ei olnud mõisnike eluasemed, mõisaid haldas sageli mõisavalitseja. Mõisakompleksi kuulusid veel valitsejamaja, aidad, tallid, laudad, teenijatemaja, vahel ka juustukoda, piimakamber, kelder, tõllakuur. Mõisaaed 17. saj. Aiarajatised olid üldiselt tagasihoidlikud, ka teateid aedade kohta on vähe. Taluaiad sel ajal üldse puudusid, vähesed teated aedadest on mõisaaedade kohta. Alles 18. sajandi keskpaiku tugevneb püüe planeerida mõisakeskused ansamblitena, milles tähtis koht oli pargil ja uhkel peahoonel. Vene keisririigi aeg Seoses mõisamajanduse tõusuga 18
hävis ning siis jälle üles ehitati. Praegust hoonet hakati ehitama umbes 1760. aasta paiku. Esmalt oli tegemist ühekorruselise barokkstiilis kivihoonega, millele paarkümmend aastat hiljem lisati tiivad, mis andsid majale klassitsistlikku välimuse. Idatiib oli algse hoonega pikuti, läänetiib aga risti. Viimane ehitati 19. sajandil kahekorruseliseks ja lääneosa otsa ehitati veel üks tiib. Kui mõisahoonet 18. sajandis teisel poolel rajama hakati, ehitati peale härrastemaja ka puidust valitsejamaja, ait, 2 rehehoonet, õlleköök, saun. Samuti sepikoda, hobusetallid, viinavabrik ja nuumhärgade tallid. Kõigist neist on tänapäeval järele jäänud vaid müürijäänused. 20. sajandi alguseks oli mõisa kõrval- ja abihoonete arv 30. Säilinud on tuulik, aidahoone, jääkelder, karjalautade kompleks. Osaliselt on säilinud kuivatihoone. Ehitusmaterjaliks oli kasutatud tahumata maa- ja paekivi, seinad krohviti. 20. sajandi algul rajatud
Tänapäeval tegutseb mõisas Kaagvere erikool. Kaagvere mõis paikneb laugjal maastikul emajõe kaldal. Mõisaansambli moodustasid arvukad hooned, kuid 1846. aastani puudus mõisal esinduslik peahoone. See ehitati, kui mõisa omanikuks sai Gustav Fromhold von Nolcken. Peahoone hävis aga täielikult 1941, selle vundamendile ehitati 1956-57 uus hoone, kus tegutses algul lastekodu, hijem paigutati sinna kool. Peahoonega seotud hoonetest on praeguseks säilinud vaid endine valitsejamaja- ühekorruseline poolkelpkatusega barokkstiilis ehitis, mis on ilmselt pärit 18.saj lõpust või 18-19.saja vahetuselt. Peahoone kõrval asusid majandushoned, Emajõe kaldal paiknes kahekorruseline mõisateenijate elamu-viinavabrik ning selle kõrval ümara põhiplaani ja teravatipulise katusega torn, kas õllekoda või hobuveski. Kõik need ehitised modustasid nii jõelt kui ka kaldalt vaadeldava ühtse ansambli. Tänaseks allesjäänud hooned on säilitanud suuresti oma endise ilme
Karistussalk kaotas 1 ohvitseri surnuna ja 13 sõdurit haavatuna ning taganes naabermõisa Atlasse ja edasi KoseUuemõisa. Mahtras murdsid omapead mõisa jäänud talumehed sisse viinaaita, pruukisid märjukest palju jõudsid, ülejäägid kallasid tiiki. Rüüstati ka mõisa häärberit ning peksti läbi valitseja Rosenberg. Mõlemat tegevust püüdsid Mahtra mehed takistada. Teadmata põhjusel läks lahti tulekahju, hävisid kõik mõisahooned peale valitsejamaja. Plaan olevat olnud minna sõtta ka teiste mõisate vastu, kuid seda takistas meeste joobnud olek. Mahtra sõjas langesid: Kustas Vatter Kaiust Pären Vilson Kaiust Mihkel Pent Kaiust Jüri Tulp Maidlast Jüri Tork Purilast Mihkel Tein Mahtrast Mart Metusalem Juurust Haavadesse surid: Kaarel Kabok Atlast, Jaan Livonka Juurust, Hans Richmann Maidlast. Jaan Kroon Maidlast poos end üles karistuse kartuses.
luited (liikuvad rannikuluited), hallid luited (kinnistunud rannikuluited ), metsastunud luited jõed ja ojad ning rohunditerikkad kuusikud. Luidja rand on üks Hiiumaa ilusamaid liivaseid supelrandu. Ilusa ilma korral paus jalutamiseks/ujumiseks kuni 30 minutit. Järgmiseks peatuskohaks on Kõrgessaare tööstusasula, mis asub ninametsa poolsaarel. Ühtlasi on see vana mõisasüda, mida on näha üksikutest vanapärastest ehitistest, nagu maakivist viinaköök. Mõisaaegne on ka puust valitsejamaja, mis viimastel aastakümnetel on olnud nii lasteaed kui algkool. Hetkel on seal raamatukogu ja seltsimaja. Viinaköögi juures on mälestusmärk Neckmansgrundil valvanud ja esimesel sõjaööl põhja lastud tulelaeva meeskonnale. Kõrgessaare mõisat, mille peahoone ja paljud kõrvalhoonedki on tänaseks hävinud, on valitsenud kõik kuulsamad Hiiumaa mõisnikesuguvõsad, sealhulgas De la Gardie'd, Stenbockid, Ungern-Sternbergid ja Stackelbergid. Kuna mõis asus kariderohke mere
sõiduhobused. Mõisa peamajani ei vii sirget teed, kuigi nii oleks lühem. Peamaja sissepääsu juurde saab ringteed mööda. Sellel on ajalooline põhjus - erinevalt tänapäeva autodest ei olnud mitmehobusetõllaga praktiliselt võimalik "tagurdada". Ringtee võimaldas sõita tõllaga mõisa peahoone trepi ette nii, et sealt sai ära sõita teist haru pidi. Mõisakompleksis oli lisaks eri eesmärgiga hooneid: valitsejamaja, töölistemaja, laudad, meierei jne. Peale põllumajandusliku tööstuse ja sellega seotud ettevõtete (piiritustehased, meiereid, veskid) olid mõisates levinud ka tehnilised tööstusettevõtted nagu saeveskid ja tellisetehased. Mõisa peamaja tagaküljel asub tavaliselt suur park, sammastega aia- ja pargipaviljonid, tiigid ühes sildadega jms. 30. Kaupmehe elamu Kaupmehest linnakodaniku elumaja ehk alumisel korrusel asus kaupmehe kontor
aastatest pärinevaid profileeritud laekarniise, põrandalambriisid jm, samuti ornamentaalsed seinamaalingud 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi algusest. Tänapäeval on härrastemaja 31 Palmse mõisa peahoone tagafassaad ja külg. Foto: (peahoone) sisustatud ka ajaloolise mööbliga. 21 Anne Kaldam 2012 Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad valitsejamaja, sepikoda jm hooned. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk paviljone. Kaugemal läheb mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. Palmsest 6 kilomeetrit läänes Ilumäel paikneb Palmse mõisnike von Pahlenite ehitatud kabel, mis toimib Kadrina abikirikuna. Praegune hilisklasstsistlik neogooti sugemetega kabel on ehitatud 1843. aastal 18. sajandist pärineva puitkabeli asemele. Vanast kabelist on säilinud barokne altar (1731, Rabe) ning talupoegade vappidega maalitud klaasaknad (1729)
a, kui Kose-Uuemõisa omanikuks sai N. von Uexküll. Mõisast kujunes üks suurejoonelisemaid vabaplaneeringulisi ansambleid Eestis. Historitsistliku kahekorruselise keskosa ja tiibehitiste ning (algselt) ühekorruseliste galeriidega peahoone arhitektuuris on nii hilisklassitsistlikke kui neorenessansslikke jooni. Paljudest kõrvalhoonetest on säilinud valitsejamaja, teenijatemaja ja laudad-tallid. Pirita jõe äärde rajatud suure (27 ha) vabaplaneeringulise pargi ehteks on 1905. a ehitatud neogooti matusekabeli varemed. Vasalemma Vasalemma kuulus sajandeid Padise kloostri ja mõisa valduste hulka. 1825. a iseseisvaks mõisaks saanud Vasalemma ostis 1886. a Saku mõisnik, tööstur ja kunstimetseen V
annaabi.ee 
