Barokk Eestis, selle kolm ehedamat näidet arhitektuuris (0)

Barokk Eestis

Kadrioru loss

Kadrioru lossi rajas Vene tsaar Peeter I aastal 1718. Loss nimetati tema abikaasa Katariina I auks Kadrioruks (sks Catharinenthal). Lossi arhitektiks oli Itaalian päritolu Niccolo Michetti, ta kavandas lossi itaalia barokkstiilis villade eeskujl tsaari suveresidentiks.
Nii Eesti kui kogu Põja-Euroopa üheks kaunimaks barokkarhtektuuri näiteks peetakse lossi peahoone kahte korrust läbivat peosaali, mis on kaunistatud rohke strukkdekoori ja laemaalingutega.
Kadrioru loss on olnud läbi aegade Tallinna kroonijuveel. Pidulik ja uhke Rooma baroki stiilis keisriloss, mida ümbritses Versailles ' eeskujul purskkaevude, hekkide ja lilleparteritega regulaaraed, kerkis karge Läänemere äärde Vene valitseja Peeter I tahtel.
Kadrioru keiserlikku suveresidentsi külastas enamik Venemaa valitsejaid. Suured muudatused lossi elus ja sisustuses toimusid 19. sajandi esimesel poolel, kui moodsaks kuurordiks kujunenud Tallinnas käisid sageli Nikolai I ja ta pere. 1920. aastatel ja 1946–1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone. 1930. aastatel asus siin Eesti Vabariigi riigipea residents. Sel ajal valmisid juurdeehitised – banketisaal, talveaed; paljud ruumid said uue kujunduse.
2000. aastal avas loss uksed Kadrioru kunstimuuseumina, kus näidatakse Eesti suurimat Lääne-Euroopa ja Vene vanema kunsti kogu.
Palmse mõis
Keskajal kuulus Palmse Tallinna Mihkli nunnakloostri valduste hulka, mõisana on teda esimest korda mainitud 1510 . Aastal, mil klooster vahetas Palmse Harjumaale jääva Nabala mõisa vastu. Alates 1676. aastast kuulus Palmse mõis Pahlenitele. Nende, kui ühe kõige põlisema baltisaksa aadlipere käes, püsis Palmse Eesti Vabariigi alguseni (1925).
Tõenäoliselt püstitati esinduslik võlvitud soklikorruse ning hoone keskosas kõrge keskrisaliididiga härrastemaja Palmsesse vahetult pärast Pühjasõda. Praegune Palmse mõis valmis lõplikult 1730 . aastaks. Hoonet ümbritses muruväljakute ja broderiikirjaliste lilleparteritega kahel erinveal tasapinnal barokkaed. Kunstliku tiigini viivad sirged teed jagasid pari alaosa kaheks võrseks ristkülikuks, millest vasakpoolne oli kavandatud radiaalalleedena, parempoolne keeruka labürindina. Parki raamisid kõrvalhooned, Ilumäele ehitati kabel , Oruveskile vesiveski. 18. sajandi lõpul, kui viinapõletamisest sai mõisnike peamisi tuluallikaid, ehitati uus viinaköök, samuti rajati nuumhärgade tall, sest kujutas ju viinapõletamisest jääv praak väärt loomasööta. Võsul alustas tööd telliselööv, kus hakati tegema ka katusekive.
1817. aastal sai Palmse mõisnikuks Carl Magnus von der Pahlen, keda tuntakse eelkõige Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kindralkubernerina ning Tartu ülikooli kuraatorina. Temagi aeg oli ehitustegevuse poolest viljakas: valmisid valitsejamaja ja suur sauna- ehk supelhoone, Ilumäele ehitati uus kabel.
19. sajandi lõpul seisis mõis Tallinn-Peterburi raudteeliini ehitamist juhtinud Alexander von der Pahleni nimel, päris viimaseks Palmse mõisnikuks jäi Gustav Christian von der Pahlen.
Pindalalt kuulus Palmse 19.sajandi lõpul suuremate mõisate hulka. Maid oli natuke üle 10 000 ha, enamus oli mets ja raba . Põllumaad oli mõisal vaid paarsada hektarit. Talupoegi oli 900 ringis . Peamise sissetuleku andsid viinapõletamine, nuumhärjad, mets, tellisetööstus. 1923.aastal jagati Palmse mõisa maad asundustaludeks.
1930-ndate aastate lõpust kuni II maailmasōjani oli mōis Kaitseliidu kasutada, sel ajal hävis 1830-ndatel aastatel ehitatud tiibhoone. Pärast II maailmasōda oli mõis suvelaagri paigaks pioneeridele. 1971. aastal asutati Lahemaa Rahvuspark ja peagi alustati ka mõisa korrastamist. Palmse oli esimene mōis Eestis, mis taastati koos kōigi mōisasüdamesse kuuluvate hoonetega, andes sel viisil hea ülevaate ühest Eestimaale läbi sajandite iseloomulikust mōisast. Taastamisprojekti autorid olid Arne Kann ( arhitektuur ) ja Leila Pärtelpoeg (sisekujundus). Restaureerimistööd toimusid aastail 1975-1985, nende käigus avastati ja taastati ka seinamaalingud. Ennistatud mõisamaja avas oma uksed 1986. aasta suvel.
Sepikoda
Viinaköök
Kuressaare raekoda
Bromsebro rahuga läks 1645. aastal Saaremaa Rootsi kätte. Eesti saared läänistati Rootsi suurnikele Prantsuse päritoluga De la Gardie `dele, Jacob D. la G. ja tema pojale Magnus Gabriel De la Gardie`le, kes määrati Saaremaa asevalitsejaks. 1654. aastal loobus Rootsi kuninganna Kristiina troonist ja jättis Saaremaa endale sissetuleku allikaks. Magnus De la Gardie läänistas linnale Tiirimetsa mõisa ja veel maad Lõmalast ning nõudis vastutasuks linnalt kaalukoja (vaekoja) ja raekoja ehitamist.
Mõningate vaheaegadega kestis raekoja ehitamine ligi 17 aastat. Pole teada, milline nägi 1670.aastal valminud raekoda välja.Teadaolevalt esimene fassaadijoonis ja põhiplaanid pärinevad 127 aastat hilisemast ajast, kui hoone oli läbi elanud suure tulekahju.
Kuressaare raekoja uurijate arvamus raekoja arhitektuurse lahenduse autorluse kohta on see, et raekoja projekteeris Magnus De la Gardie, joonised valmistas ehitusmeister Franz Stimer, kes asus Riiga Elbingist ja töötas Magnus De la Gardie ülesandel Kuressaares aastatel 1648-54.
Valmis sai raekojahoone 1670. Aastal. Samast aastast on märkimisväärne ajalooline fakt see, et rae ametid muutusid nüüd palgaliseks, varem neid ametikohit ei tasustatud , need olid nn.
Üle kolmesaja aasta tagasi oli raekoda Kuressaare linnuse kõrval linna üks suursugusemaid ehitisi . Hoone ehitamisaeg langeb stiilide vahetusperioodile, mis teatavasti pole kunagi täpselt määratletav ja selgepiiriline. Itaalia renessansist vahetult lähtunud barokk oli Eestis domineerivaks stiiliks umbes 1630-1775 aastail, kuid see oli kainem, antiiksetest eeskujudest (eriti Rooma) lähtuv klassitsistlik barokk (nn. varaklassitsistlik), mis Hollandi ja Skandinaavia vahendusel meile levis.
Kuressaare raekoda on kõrge kahekorruseline kelpkatusega hoonega. Ehituskehand on kuubikujuline, krohvitud paekivist seintega, lihtne ja range, kuid suursugusena mõjuv nn. põhjamaade barokki esindav hoone, mille ehteks on raidportaal dateeringuga 1670. Raidportaal on tugeva profiiliga, talumkivid ulatuvad seinale lõpetamata kujul, mis on andnud alust oletuseks, et algselt oli portaalil veidi teistsugune kuju või on sealt aegade jooksul midagi kaduma läinud.
Erilist tähelepanu väärib portaali kohal suurtest dolomiitplokkidest karniis , mille kohal dolomiidist voluutide vahel ornamenteeritud must kuldtähtedega kartusspealis. Ehisvormil on ladinakeelne kiri, mis rõhutab hoone ühiskondlikku eripära:
SEMPER OFFICIO FUNGITUR UTILITATI HOMINUM CONSULENS ET SOCIETATI ANNO MDCLXX
Teksti kohal on reljeefsetena kaks tiivulist lõvi linna vappi hoidmas, välja täiteks on kasutatud taimseid motiive.
1710. aasta põlengus hävis raekoja sisemus, aknad ja ka esialgne uks. Raekoja taastamine viidi täielikult lõpuni 1786-1787 aastal. Sellest ajast ongi pärit raekoja praegune välisuks.
Kahepoolega välisuks on meisterdatud 18.sajandi lõpukümnete dekoratiivvormides, aga kohandatud suure kaarportaali sisse. 18. sajandi viimase veerandi varaklassitsistlikud välisuksed sarnanesid põhikostruktsioonilt hilisbaroksetega. Uksepinda kaunistavad nn. rippuvad rätikud, hammaslõige ja vertikaalsed vaokesed.Varaklassitsistlikel ustel on enamasti baroksed sepised, nii ka praegune rekonstrueeritud käepide ja lukukilp.
1961-1974. aastatel sai Kuressaare raekojale osaks kõikehõlmav kapitaalremont ( restaureerimine ), mille käigus uuendati kogu sisemus. Aet Maasiku projekti on hinnatud asjatundlikuks ning pieteedikaks, mille ehedaks näiteks on fuajee uus kujundus ning barokne sisetrepp. Arhitekt Aet Maasik on rõhutanud, et restaureerimise käigus püüti Kuressaare raekoja hoonele anda võimalikult algne plaanilahendus. Aegade jooksul oli raekojas tehtud mitmeid ümberehitusi, ustest ehitati aknaid ja vastupidi. Sondaažide ning uuringute abil tehti kindlaks endisaegsete uste ja akende asukohad ning taastati kindlaksmääratud ajaloolises kujus (17.-18. saj. klaasitahvlite mõõdud ). Uuringute käigus avastati hoone tagafassaadil raidkiviportaal (raekoja tagauks). Hoone stiilsuse huvides rekonstrueeriti barokne sisetrepp.
Kasutatud allikad:

• http://et.wikipedia.org/wiki/Kuressaare_raekoda
  
• http://www.kadriorumuuseum.ee/et/muuseumist/kadrioru-los
  
• Aljas, E-G; Porgasaar, K. Tallinn, kesaegne pealinn
  
• Welss, A. Eestimaa mõisade teejuht
  
• http://www.palmse.ee/moisa-ajalugu
  
• http://www.kultuurivara.ee/?pgid=122
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Palmse_m%C3%B5is#Ajalugu
  
• http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=364%3Akuressaare-raekoda&catid=79%3Avaatamisvaeaersused&Itemid=236&lang=et