Põltsamaa loss (0)

Põltsamaa loss:

Põltsamaa loss Põltsamaa lossihoov
1272. aastal püstitas Liivi ordu Põltsamaa jõe paremale kaldale paest ja maakivist linnuse, millele pakkus täiendavat kaitset jõe veega täidetud vallikraav.   Põltsamaast oli saanud uue foogtkonna keskpunkt.
Ringmüüri küljed on 104,5 ja 109 m pikad.  Tänapäeval on müüri kõrguseks kuni 11 m. Müüri kirdenurka ehitati 14. sajandil  konvendihoone . Teisel korrusel asusid kapiitlisaal , refektoorium ja dormi- tooriumid, ja läänenurgas kabel. Kolmas korrus oli kaitsekorrus ning ehitati lõplikult välja alles 18. sajandil. Säilinud on kitsas ja järsk tellistest müüritrepp   konvendihoone tornis.  Kogu ringmüüri sisekülg on olnud hoonetega ääristatud: teenijate ja käsitööliste eluruumid, aidad , tallid ja tõllakuurid.  
15. sajandil kõrgendati ringmüüri, rajati uus kaitsekäik umbes kolm meetrit vanast kõrgemale. Müüris olid suured laskeavad ning müüri nurki tugevdasid tornid, mille välismüür oli kivist, sisesein puust. 16. saj. algupoolel ehitati kaguküljele suurtükitorn.
Kogu Põltsamaa lossi endise maa-ala kinkis Peeter I 1720. aastal riigi majandusnõunik Heinrich von Fick`ile. Kunagine Peeter I kaaslane , riiginõunik Heinrich Fick, kelle teeneid Venemaa finantsasjanduses oli monarh vääriliselt hinnata osanud, suri 1750. a..
 Pärast Ficki surma jaotasid pärijad tema mõisad omavahel. Väimees Johann Woldemar von Lauw sai lossi, väimees Heinrich Jacob von Lilienfeld Uue-Põltsamaa jõe teisel kaldal lossi vastas, tütar Sophia Elisabeth von Schulze Võisiku, Soosaare ja Süsivere, väimees Erich Johann von Vietinghoff Adavere, tütar Maria Friederica von Zoege Eistvere, Polli ja Vaiküla.
Johann Woldemar von Lauwotsustas üles ehitada suurejoonelise ja luksusliku lossi. Kutsuti Saksamaalt pärit ja Kuramaa hertsogi lossis Rundales (Miitavis ehk Jelgavas) töötanud stukimeister Johann Michael Graff. Maalikunstnik Christian Welte ülesandeks oli maalida suured ovaalsed seinamaalid, Friedrich Hartmann Barisieni tööks olid maastikumaalid ja tsaaride portreed.
Lossi uhkuseks olid marmorsaal Louis XV stiilis ja rokokoosaal Louis XVI stiilis: Marmorsaali lagi olikaunistatud reljeefidega, seinad tahveldatud kunstmarmoriga – põranda lähedal veinipunanekõrgemal roosa ja helehalli kirju. Seinad olid kaetud Veneetsia peeglitega. Marmorsaal oli rikkalikult kaunistatud ka hõbedaga. Rokokoosaali ja salongide seintel olid suured pruunikates toonides ovaalsed seinamaalid, enamasti olid neil kujutatud lastestseenid. Rikkaliku stukkdekoori põhimotiivideks olid õitekimbud, lillerosetid, linnukujutised, orvandid.
Ehitati   kahekorruseline hilisbarokne valitsejamaja, mida läbib väravakäik. Jõe keskele Pleeksaarele rajati pargiansambel, mille pärnarondeelid, lehtlad ja põõsasnišid sidusid Vana-Põltsamaa jõe vastaskaldal asuva Uue-Põltsamaaga.
Nii palkas ta alalise õuekapelli ja itaalia näitetrupi, kelle primadonnana ülistati kedagi tõmmut neitsit. Alatihti toimusid suurejoonelised jahipeod ja ballid. Von Lauw` õukonna koosseisu kuulus kindlapalgalise kojamaalija-kunstnikuna Christian Welte.
 J. W. von Lauw` tütre, aadlipreili Helene von Lauw ja parun R. J. von Igelströmi suursuguselpulmapeol 1766 . aastal nägi noor Liivimaa kirjanik Jacob Michael Reinhold Lenz , hilisem Goethe sõber, oma esikdraama “Haavatud peigmees ” etendust. Draama süžee olevat võetud tegelikust elust – nimelt peigmehe sakslasest kammerteener, 7-aastase sõja veteran, oli kättemaksuks oma härrat rünnanud ja teda raskesti haavanud. Tartu Üliõpilasteater esitas sama näidendit Põltsamaa lossi õuel 2001. aasta sügisel, 235 aastat hiljem samas kohas.
Kälimeeste Lauw` ja Lilienfeldiga on seotud Põltsamaa majanduslik õitseng 18. sajandi 70.-90. aastatel. Esmalt asutas  major von Lauw Põltsamaal  vasekoja, tärklisevabriku ja nahaparkimiskojad ning Põltsamaa lossi metsas Rõika metsa alal Laashoone rohelise klaasi koja. 
Järgmiseks rajas major von Lauw peaaegu üheaegselt kolm vabrikut: portselanimanufaktuuri  Põltsamaal, aknaklaasikoja Tõrnas (Tirna) ja Kamari-Põltsamaa peeglivabriku. Et tema senised väiksemad ettevõtmised olid õnnestunud, siis usaldas riigivalitsus teda piisavalt, et tagatise vastu laenu anda.
1782. aastal asutas ta Põltsamaa lossi piirkonnas portselanimanufaktuuri. Valgesiniseks maalitud kausid , taldrikud ja muud nõud, mis pärinesid Põltsamaa portselanimanufaktuurist, olid omal ajal väga hinnatud kaup. Paraku selle vabriku suured kulud jäid tasumata, mistõttu vabrik pidi veel Lauw eluajal tegevuse lõpetama.
Major ehitas ka Kamari-Põltsamaa peeglivabriku, mida suutis üldse käigus hoida ainult neli aastat (oma surmani). Siin oli töös 12 lihvimisseadet, 4 poleerimisveskit ja 6 lihvimisplaati. Töölistest olid 10 eestlast ja 10 äsja väljaõppinud vene päritolu käsitsilihvijat, lisaks veel mõned eestlastest käealused, kõik ülejäänud, ja nimelt poleerijad ning lihvijad, kuulusid saksa meistrite hulka. – Kuigi Lauw peeglivabrikus valmistatud tõllaaknaklaasid ning raseerimis- ja seinapeeglid olid uudsuse tõttu otsitud kaup, pidi omanik aastas tuhandeid rublasid juurde maksma, sest tootmiskulud olid suured. Hoolimata kõikvõimalikest pingutustest muutus seegi ettevõte ebarentaabliks.
Major von Lauw suri ootamatult 15. veebruaril 1786 . Valitsus kui Lauw` põhiline võlausaldaja laskis pärast seda Põltsamaa lossi maha müüa ja keisrinna Katariina andis mõisa rendile oma pojale Aleksei Bobrinskile. Majori võlad saadi küll tema pärandist tasutud, kuid Lauw` mõlemale tütrele ei jäänud enam midagi üle. Põltsamaa loss kuulus pärast Lauw` surma Aleksei Bobrinskile, Katariina II ja Grigori Orlovi 1762. aastal sündinud pojale. Tema ilmaletulekut püüti tsaar Peeter III eest varjata tulekahjudega, Peeter III-le meeldis nimelt tulekahjusid ja nende kustutamist jälgida. Nii tuli Katariina ustavail teenreil oma majad põlema pista. Perekonnanime Bobrinski olevat noor ilmakodanik saanud kopranahkade järgi, millesse ta oli vastsündinuna mähitud.
Eestisse saatis Katariina II ta 1788. aastal  karistuseks kõlvatu elu eest. Aleksei Bobrinski ehitas Põltsamaa lossi torni observatooriumi ja uuendas 9 siinelatud aasta jooksul lossi sisustust. Tema abikaasa oli Tallinna komandandi Ungern -Sternbergi tütar ning nende tütrest sai siinne lossiproua vürstinna Maria Gagarina. Vürst Nikolai Gagarini ning Maria pärijailt riigistati Põltsamaa loss ja mõis 1920. a. Eesti Vabariigile.
1905. aasta revolutsioonisündmused jõudsid ka Põltsamaale. Kõik 16-60 aasta vanused mehed käsutati lossihoovi, kus pidi tutvustatama keisri  uut manifesti. Kui rahvast oli hulgaliselt kohale tulnud, suleti lossiväravad, toodi välja peksupingid ja vitsakimbud. Üheksa meest viidi Viljandisse mahalaskmisele ja kohalike mõisnike suunamisel anti peksukaristust paljudele piirkonna meestele.
I Maailmasõja puhkedes paigutati lossi sõjavägi. Kuni mõisa ülevõtmiseni enamlaste poolt 1917. a. detsembris olnud loss üsna korras. Saksa okupatsiooni ajaks 1918. aastal oli loss “kirjeldamatu rüvetatud seisukorras”, nagu kirjutab Karl Wilde, Põltsamaa lossi ja selle varanduste täievoliline valitseja 1925. aastal ajakirjas “Odamees”, mööbel lõhutud või rikutud, kastid dokumentidega lahti murtud ja tühjaks riisutud. Tartus Supilinnas olevat müüdud lossi raamatukogu raamatuid.
Vana-Põltsamaa lossi õue pääses sõidukitega kahe värava kaudu. Üks neist oli kangialusega keskaegne linnusevärav, teine kiriku ja lossi vahele ehitatud võlv. Kiriku poolt vaadates tagaplaanil asusid kogu õue laiuselt sõiduhobuste tallid ja vankrikuurid, mille punase kivikatusega palistatud lubjatud seinu liigestasid laiad punaseksvõõbatud väravad. Sama laadi ehitus oli kogu õue vasakut külge täitev ait. Kaks rida punaseks värvitud luuke jaotasid selle seinad sümmeetrilisteks pindadeks. Lossiõu oli igast neljast küljest suletud keskaegse kivimüüriga ja selle siseõue ülejäänud kahte külge palistasid mõisateenijate kahekordsed elumajad.
Keset õue oli punaseksvärvitud pritsikuur postikujulise pumbakaevuga selle ees. Pumbakaev oli kogu õue keskpunktiks ja selle kõrval ristusid kaks munakivisillutisega teed. Nende teedega neljaks jaotatud õue kahes nurgas olid kõrged puud, ühes võimas loss ja viimases kõrge lattaiaga piiratud koppel .
14.juulil 1941 põlesid nii Põltsamaa loss kui kirik sõjatules.