"Valimise valu" Jaan Lahe (0)

"Valimise valu"
Jaan Lahe
Jaan Lahe, religiooniloolane
31.05. 1971
Haridustee:
2004 - ... Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant
2001 - 2004 Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant
1999 - 2000 Tartu Ülikooli usuteaduskond
1991 - 1999 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituut
Teadusorganisatsiooniline ja - administratiivne tegevus:
2006 - ... Eesti Akadeemilise Teoloogia Seltsi liige
2006 - ... Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liige
2005 - 2006 võrdleva usundiloo õppetooli juhataja kohusetäitja EELK Usuteaduse Instituudis
Teaduskraadi info:
Jaan Lahe, magistrikraad (teaduskraad), 2004, (juh) Peeter Roosimaa, Randar Tasmuth, Gnoosise ja juutluse kokkupuutepunktid ja nende kajastamine autentsetes Pauluse kirjades, Tartu Ülikool
Teaduspreemiad ja - tunnustused
0, Jaan Lahe; 2001 – Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi preemia teadustöö “Gnoosis ja algkristlus” eest, millega osalesin üliõpilaste teadustööde konkursil;
2005 – Münsteri Ülikooli auhind gnoosise uurimise eest.
Teadustöö põhisuunad:
Ühiskonnateadused ja kultuur, Teoloogia(Võrdlev usundilugu)
Küllap on enamikule minu eakaaslastest tuttavad lood vene vägimehest Ilja Murometsast. Nooremad inimesed ei pruugi neid lugusid teada ja seepärast pean alustama lühikese kokkuvõttega loost, mis on olnud minu jaoks tähenduslik juba palju aastaid.
Oma rännakutel mööda ääretuid steppe jõudis Ilja Muromets teeristile, kus asus suur kivi, millele oli kirjutatud: «Kes paremale sõidab, see surma saab, kes vasakule sõidab, see rikkaks saab, aga kes otse sõidab, see naise saab.» Vägimees mõtles: «Milleks mulle, vanamehele , rikkus? Ei ole mul naist ega lapsi, pole kedagi, kes raha kulutaks. Sõidaks õige sinna, kust naise saab? Aga milleks mul, vanal, veel tarvis naist võtta? Sõidan parem seda teed, kus surma saab, ja suren võitlusväljal nagu vägilane kunagi!» Ilja sõitiski paremale ja sattus kokku röövlijõuguga, kes tahtis teda rünnata. Vägimees asus nendega taplusse, võitis ja pöördus elusana teeristile tagasi. Seejärel sõitis ta mööda teed, mis pidi viima sinna, kust naise saab. Tee viis lossi, kus elas salakaval kuningatütar, kes oli kõik oma kosilased vangi võtnud. Kuningatütar tahtis seda teha ka Iljaga, kuid vägimehe jõud käis temast üle. Ilja vabastas vangistatud kosilased, tappis kuningatütre ja pöördus üksinda teelahkmele tagasi. Ka naist ei õnnestunud tal saada. Lõpuks võttis vägilane ette ka kolmanda teekonna ja sõitis sinna, kus pidi rikkaks saama. Ta leidiski sealt suure varanduse , kuid jagas selle leskedele ja orbudele ega jätnud endale midagi. Nõnda lõppesidki Ilja Murometsa kolm sõitu.
Meie elu ei ole nii põnev nagu vägilase elu selles muinasjutus, kuigi rikkust ja head elukaaslast ihaldavad endale paljud ja on neidki, kellel need endale saada õnnestub. On neidki, kes ihaldavad surma ja leiavad selle. Aga nagu selliseid lugusid, nii ei pea sedagi juttu võtma sõna-sõnalt. Küllap oleme kõik olnud olukorras, kus meil tuleb valida mitme võimaluse vahel, mis välistavad üksteist. Mõnel sellisel juhul võib valimine osutuda nii raskeks, et jätamegi valiku tegemata. Just nii on lugu Ilja Murometsast arendanud edasi helilooja Veljo Tormis oma teoses «Teelahkmel», milles vägilane satub kolme tee harule, aga ei suuda valida neist ühtegi ning jääbki elu lõpuni teelahkmele seisma. Ka valimata jätmine on valik, loobumine võimalustest, mida elu meile pakub. Ega igale valikule või, nagu tänapäeval öeldakse, väljakutsele ei peagi vastama, kuid küsimus on selles, mille põhjal me valikuid teeme ja kas me ise üldse oleme teadlikud oma valikute tõelistest motiividest. Viimselt on küsimus selles, kuivõrd vabad me üldse oleme midagi valima. Ja see kehtib nii rahvaste ja riikide kui ka üksikisikute kohta.
Elu koosnebki valikutest. Kõik meie teod on seotud valikutega. Noored valivad peale põhikooli, kuhu kooli nad tahavad edasi minna ning peale gümnaasiumi valitakse, mida tahetakse edasi õppima minna. Koolide suhtes ei ole kõigil samad valikuvõimalused- headel õpilastel on rohkem valikuvariante. Aga see valikuvõimalus oleneb jällegi iseendast, kui väga sa oled nõus pingutama, et endale hea haridus saada. See on jällegi omakorda üks valik. Ning ka üldse valimata jätmine on uus valik.
Tõsistele ajaloolastele ja ühiskonnateadlastele ei meeldi mõttemängud teemal «Mis oleks olnud, kui…». Mis oleks olnud, kui Rooma keisririigis ei oleks pääsenud võidule kristlus, vaid mõni teine idamaise päritoluga religioon ? Mis oleks juhtunud, kui eurooplased ei oleks avastanud teed Ameerikasse? Mis oleks juhtunud, kui eestlased oleksid suutnud luua endale oma riigi juba muinasajal või kui Eesti valitsus ei oleks alistunud 1940. aastal Nõukogude Liidu ultimaatumile? Mis oleks olnud (ja oleks praegu), kui Eesti ei oleks astunud Euroopa Liitu? Selliseid küsimusi esitavad inimesed endale ikka ja jälle ja mu meelest on see täiesti loomulik. Ajalugu on ju teatud võimaluste teostumine (või mitteteostumine) ja lõppkokkuvõttes on nende võimaluste hulk piiratud. Sageli ei ole küsimusele, miks üks või teine võimalus teoks sai, ühest ega rahuldavat seletust, pealegi mängib ka ajaloosündmustes lisaks üldistele seaduspärasustele oma osa faktor, mida me nimetame «juhuseks», ja sageli on määrav just see faktor.
Kui jätta valik tegemata, siis tuleb triivida juhuste voolus . Vahel võib hea juhuse korral väga hästi minna, kuid samas ei pruugi seda head võimalust tulla. See on risk, kui jätta asjad juhuse hoolde. Valimise võlu seisneb selles, et kui on olemas valikud , siis on hea inimesel või rahval kaalutleda, mis variant kõige parem on.
Sõltumata sellest, kuidas mõjutavad ajalugu konkreetsete inimeste konkreetsed valikud, võib ometi küsida, kuivõrd on ühel väikesel riigil või rahval üldse võimalik oma saatust ise kujundada. Enamasti sõltutakse siin vägevamatest naabritest, kellel on oma huvisfäärid, mida püütakse hoida kontrolli all, ja nõnda on paljude väikerahvaste ja riikide omariikluski saanud võimalikuks tänu naabruses asuvate suurriikide nõrkusele ja sündinud n-ö võimuvaakumis, nagu sündis muistne Iisraeli kuningriik või ka meie oma riik. Tõsi, uus Iisraeli riik püsib oma naabrite kiuste, ka Eesti Vabariik püsib veel, kuid igale mõtlevale inimesele peaks olema selge, kuivõrd palju me sõltume oma naabritest ja liitlastest ning üldisest poliitiliste jõudude vahekorrast maailmas. Seda, kui tugevalt me sõltume globaalsetest protsessidest, peaks näitama ainuüksi praegune majanduskriis . Kas ka see on meie valede valikute (või õigetest valikutest loobumise) tagajärg?
Ka üksikisiku tasandil on meie valikuvõimalused piiratud. Nii ei vali me oma sünniaega, sünnikohta ega vanemaid, oma sugu (selles suhtes hakkab tänapäeval olukord muutuma , kuid soovahetusoperatsioonid on kallid ega ole veel kõigile soovijatele kättesaadavad, pealegi pole kunagi garantiid, et need õnnestuvad), oma emakeelt ega kultuuri. Need on asjad, mis antakse meile kaasa juba sündides, ometi mõjutavad need meie elu, andes meile ette võimalused, mille raames meil on üldse võimalik oma valikuid teha. Kuna võtame oma kultuurist aga üle ka oma väärtushinnangud, mõtte- ja käitumismustrid, siis on meile teatud mõttes ette antud ka see, kuidas ja milliseid valikuid teeme oma igapäevases elus. Ja paraku on nii, et iga tehtud valik määrab omakorda ära võimalused järgnevateks valikuteks. Ilmselt peitub õnneliku elu saladus just selles, et inimene teeb võimalikult palju õigeid valikuid õigetel hetkedel (valesid valikuid vältida ei ole ilmselt sada protsenti võimalik ja sageli on määrav ka valiku langetamise ajastatus), ja vastupidises peitub põhjus, miks meie hulgas on nii vähe inimesi, kes võivad ennast ausalt nimetada õnnelikuks ja oma eluga rahulolevaks. Aga samas on ka nende õnnelike puhul võimalused valida antud neile ette asjaolude poolt, mida nad ise ei ole valinud. Ja siin olemegi jälle ringiga alguses tagasi – nagu Ilja Muromets pärast iga oma teekonda.
Me ei saa valida oma vanemaid, sünnikohta ega sünniaega, sugu, emakeelt ja kultuuri. Need määravad palju. Vanemad saavad oma lapsi mõjutada-koolide ning huvialade suhtes. Nad saavad anda lapsele mingi suuna kätte. Inimesed ei saa valida, et mis aastakümnel või kus maailmaotsas nad oleksid tahtnud sündida. See on juba omakorda meie vanemate valik. Kui näiteks keegi otsustab lapse saada, siis ta on teinud valiku, et ta tahab seda last saada ning sellest sõltuvalt tulevad talle uued valikud, millele ta varem ei ole mõelnud. Omaette keeruline lugu on õnnelikkusega. Kas meie oma kannatustes, majanduskriisis, töötaolekus oleme õnnelikud? Välised olud ei peaks inimest tema sisemiselt rajalt ega identiteedist kõrvale kandma, mis on märksa enam kui õnnelikkus. See teadmine kes ma olen, ei kuku taevast. Ma saan endast teadlikuks, minnes esimest, teist ja komandat teed. Muromets ei tulnud tühjalt tagasi teeristile. Viimaks oli ta vabastanud kannatavad kosilased ja leevendanud hädasolijate puudust. Viimaks teadis ta endast rohkem kui enne, ilma kolme teeharu läbi käimata. Isegi valel valikul on mõte ja väärtus kogemuse ja õpetuse näol. Ka kannatusel on kasu. Kõige hullem on jäädagi valu ja kaotust kartes elu teeristile passima. Inimene peabki riskima. Öeldakse, et mis ei tapa , teeb tugevaks .
Küsimus, kui palju kujundab inimene oma elu ise ja kui palju kujundavad seda inimesest sõltumatud asjaolud , on sama vana kui inimmõtlemise ajalugu ja sellele küsimusele pole tänini suudetud anda rahuldavat vastust. Antiikajal vaidlesid selle üle stoikud ja epikuurlased. Esimesed väitsid, et kõik maailmas ja inimese elus toimuv on determineeritud ning toimub range paratamatuse sunnil, teised uskusid aga, et nii nagu korrastatud maailma – kosmost – moodustavad aineosakesed kalduvad langemisel ruumis kõrvale sirgjoonest, nii on ka hinge mõistuslik osa vaba kujundama inimese elu õnnelikuks ja harmooniliseks. Stoikute ettemääratuseõpetus tundus juba paljudele nende kaasaegsetele liiga äärmuslik, nii et nende kohta tekkisid anekdoodid. Üks neist jutustab, kuidas üks stoikust filosoof tabas oma orja enda tagant varastamast. Ori põhjendas oma teguviisi sellega, et tema vargus oli saatuse poolt ette määratud. Seepeale laskis peremees orjale vitsu anda, öeldes, et ta teeb seda, kuna ka see on saatuse poolt ette määratud.
Kristlikul ajajärgul vaidlesid usuteadlased ja filosoofid selle üle, kas ja kuivõrd jätab Jumala tahe ruumi inimese tahtele ja võimalusele teha valikuid. Uusajal astus Jumala kohale jumalanna – «emake loodus» –, aga see ei muutnud probleemi sisuliselt. Nüüd sõnastati vaid küsimus teisiti: kui palju on inimese elus looduse poolt kaasa antud ja kui palju saab inimene oma elu ise kujundada? Juba vanad kreeklased teadsid, kui palju kujundab inimese iseloomu kasvatus ja haridus. Varase uusaja mõtlejad võtsid selle teadmise üle antiikkultuurist koos usuga mõistusesse kui inimese elu kujundavasse loovasse algesse ning selle tulemuseks oli arusaam, mida esindas eriti jõuliselt valgustusliikumine: kui inimene kasvab üles nii, et ta õpib maksimaalselt kasutama oma mõistust, siis on ta ka võimeline tegema õigeid valikuid ning looma endale selle kaudu õnnelikku elu.
Kasvatuse ja hariduse mõju isiksuse kujunemisele (ja selle kaudu ka inimese valikute langetamisele) on endastmõistetav ka tänapäeva Euroopa kultuuris. Et see on nii, seda näitavad ka meil ikka ja jälle lõkkele lahvatavad vaidlused kooliprogrammide muutmise üle. Jättes kõrvale arutelud, millist haridust vajab praegusel hetkel kõige rohkem Eesti ühiskond, on enamik hariduse tuleviku üle arutlejaid siiski seisukohal, et lapsed peaksid saama sellise hariduse, mis aitaks neil oma eluga võimalikult hästi toime tulla ehk vanamoodsalt väljendudes, saada õnnelikeks inimesteks.
Paraku ei ole aga inimesed võrdsed oma võimaluste (ja isegi eelduste ) poolest ning seda ei muudaks olematuks ka viimasel ajal hoogustunud arutelu hariduse unifitseerimise üle, mille tulemusena kaotaksid paraku kõige enam eliitkoolid ja kõige võimekamad õpilased. Tõsi, inimeste arengutempo on erinev ja mõnes noores võivad tärgata varjatud võimed ja anded oluliselt hiljem kui eakaaslastes. Ometi selgub geneetika valdkonnas tehtava uurimistöö tulemusena aina enam, kui palju on inimesele kaasa (ja ette) antud looduse poolt. Ja on teadlasi, kes oletavad, et meie geneetiline pärand mõjutab meid (ja seega meie valikuid) tunduvalt rohkem kui kasvatus ja kultuur. Kui need oletused peaksid tõeks osutuma, siis ei tule ilmselt radikaalselt ümber hinnata mitte ainult arusaam kasvatusest , vaid kogu praegune inimesepilt. Selline tulevikustsenaarium on usutav, sest inimkond on 20. sajandil teinud läbi palju rohkem (ja radikaalsemaid) muutusi kui võib-olla kogu oma varasema eksistentsi vältel kokku. Jääb üle loota , et see uus inimesekäsitlus ei dehumaniseeri inimest ega võta temalt seda, mis teda ilmselt kõigist teistest elusolenditest eristab – usku sellesse, et inimene võib muutuda, vaimselt kasvada, tõusta kõrgemale talle ette antud «oludest» ning teha valikuid, mida ei pea kahetsema ei tema ise ega ta järeltulijad.
Viimases lõigus, ütleb Jaan Lahe, et kõik inimesed pole võrdsed oma võimaluste ning eelduste poolest. Aga kelle või mille ees inimesed peavad võrdsed olema ? Ja miks nad peaksidki olema? Elu ei pea koosnema ju ainult mugavustest,vaid elu on püüe millegi poole, oma unistustele lähemale, igal ühel meil on oma eesmärk. Kui kõigile antakse ühine stardijoon, oleks see küll huvitav, aga teostamatu tänapäevases inimühiskonnas. Kõigile ei saa anda ühist stardijoont või vabu valikuid, siis lendaks kõik upikusse. Aga kõik peab olema tasakaalus.
Ometi selgub geneetika valdkonnas tehtava uurimistöö tulemusena aina enam, kui palju on inimesele kaasa (ja ette) antud looduse poolt. Ja on teadlasi, kes oletavad, et meie geneetiline pärand mõjutab meid (ja seega meie valikuid) tunduvalt rohkem kui kasvatus ja kultuur.
...inimene võib muutuda, vaimselt kasvada, tõusta kõrgemale talle ette antud «oludest» ning teha valikuid, mida ei pea kahetsema ei tema ise ega ta järeltulijad.
Looduse poolt ette antud võimed ning eeldused mõjutavad meid väga palju. Kellel on annet reaalainete, kellel humanitaarsete ainete peale. Kes oskab näputööd paremini, kes oskab joonistada hästi või kellel on head spordivõimed. Kindlasti on kõik õpitav, kuid kui sul on endas kõik vajalikud eeldused olemas, läheb sul paremini, kui sul neid poleks. See samas oleneb kõik inimese enda huvist oma võimeid rakendada. Kui ollakse ikka looder, siis ei pruugi mitte kuskile jõuda.
Kui inimene suudab välja mõelda, mida ta elult tahab ning mida ta teha tahab ning kui ta suudab teha õiged valikud, on järjekindel ja näeb enda kallal vaeva, siis ta saab ka sellega hakkama, inimene võib muutuda, kui ta tahab.
motiiv - ajend , põhis, (liikumapanev) põhjus
ultimaatum - ähvardust sisaldav kategooriline nõue
faktor - tegur, mõjur
huvisfäär -
globaalne - kogu Maad hõlmav
protsess - kulg, käik, areng
garantii - tagatis
stoikud - stoitsism ( antiikfilosoofia suund) Stoitsismi pooldajad on stoikud.
epikuurlased - Epikurose õpetuse pooldaja ; ülek elunautija
determineeritud -
harmooniline - kooskõlaline, tasakaalus, proportsioonis
filosoof - mõttetark, mõtteteadlane
unifitseerima - ühtsustama
radikaalselt - põhjalikult, uuenduslikult, põhjalikke ümberkorraldusi pooldavalt, äärmuslikult
eksistents - olelus , olemasolu, olemine
dehumaniseeri -
geneetika - pärilikkusõpetus