Kas inimene on enda saatuse sepp? (3)

Me kõik sünnime erinevatesse situatsioonidesse. Me ei pruugi olla saabunud kohta, mida me armastame, kuid kus ometi oleme. Paraku ei sünni meiega ühes teeviitasid, mis näitaks, kuhu poole oleks arukas minna, ega instruktsioone, kuidas käituda. Me võime jääda, ent samuti võime lahkuda ning proovida õnne mujal. Me ei tea aga eales, kui suur on meie õnnestumise tõenäosus. Kasvõi ostes loteriipiletit – kas me teame üldse kunagi ette, et võidame? Me peame valmis olema ka kaotuseks - selline on elu. On asju, mille saatus on meie kätes, kuid on ka asju, mille üle meil puudub igasugune kontroll.
Suure tõenäosusega sünnib meile kaasa saatus. Saatus, mida on vaja meil endil kujundada. Momendil, kui me pole jõudnud astuda ühtainsatki sammu, on saatusetee veel sirge - puuduvad kurvid, kõrvalekalded ning kitsad rajad, mis eemalduvad peateest. Ümbritsemas meie tulevikku on vaid ühtlane rohelus, mis kardab tallamist. Pole näha ei omaseid jalajälgi ega sügavaid vorpe sõidukitest. Puudub põud, ent puuduvad ka roosipõõsad ja ülevoolav ilu. Meie ainus suund siiamaani on saabumine tänapäeva. Ja me isegi ei tea, kas see on olnud vaba tahe . Nüüd on vaja hakata rada kujundama, tehes aina uusi ja uusi valikuid. Minnes otse, tulles tagasi, keerates vasakule, hüpates üle tekkinud poriloigu ja minnes paremale ning siiski otsustades ümber ja minnes tagasi vasakule. Vaid nende lihtsate käikudega oleme kardinaalselt muutnud enda ning paljude teiste maailma, sest iga puu, iga nurga ja iga nõlva taga ootab meid keegi uus ning iga veel seni tähtsusetu teelõigu lõpus kohtame kedagi, keda alles eile kusagil mujal nägime. Ehk oskab ta meile öelda midagi, mida me varem ei teadnud või milles enne kindlad ei olnud. Ja võibolla aitab see kujundada meie arvamust. Seega meie valikud ei ole ainsad, mis kõike muudavad. Kellegi teise valik võib pöörata meie maailma pea peale nagu ka võime seda teha teistele.
Meie vanemad, üks või mitu neist, on algupäraselt meie ainsad suunajad – hiljemalt lisanduvad kool, sõbrad ning loomulikult ka ühiskond, kus üles kasvame. Arusaamad õigest ja valest kujunevad ajapikku abiga meid ümbritsevast. Meile veel praegu õigena tundunud samm või pööre võib vaid hetke möödudes olla väär. Kuid kas me üldse saame vastutada valikute eest, mille kasuks oleme otsustanud, kui me eales ei tea, mis need endaga tegelikult kaasa toovad? Üks asi on ettekujutus , teine asi on reaalsus . Olukord võib muutuda ning kõik meie parimad kavatsused võivad põleda põrmuks. See, mida eeldame, ei pruugi olla tõde. Ent kas õige ja väär pole mitte ühiskonna arvamuses kinni. Ühiskond rõhub maisele varale. Kui sul puudub suur rahakott , kas see tähendab siis, et sa oled vaene? Ent vaene saab olla vaid subjektiivsest aspektist. Nimelt vaene ei ole mitte see, kellel puudub mingi asi, puudub raha, vaid vaene on see, kes tunneb, et tal on midagi puudu. See tähendab, et 99% maailma populatsioonist on vaesed. Ja ka see on valikute küsimus.
Kui me saaksime enda raja ise kujundada, teeksime me nii, et meil ei oleks midagi puudu. Järelikult ei ole me kõik iseenda saatuse sepad , sest siis oleks meil kõik vajalik olemas, kõik see, mida me tahame, oleks meie käsutuses. Aga me ei saa kõik olla Eesti presidendid , seega on asju mida me ei saa valida. Aga keegi peab olema Eesti president ja temal on see valik. Ja ühtlasi on see ka meie valik teda sellesse seisusesse kergitada. Aga seda, kas see on saatus või kokkusattumus.. me ei saa kunagi teada. Aga kokkusattumustest niipalju, et võibolla see, mida pooldame täna ning mõni teine asi, millega kahe nädala pärast ei nõustu, viivad meid samasse lõpp-punkti. See oleks tõeline kokkusattumus. Või kõik see, mida arvame olevat meie vaba valik, on juba ammu ette määratud. Ja kui me oma vabaduseihas otsustame trotsida saatust ja valime meelega viimasel hetkel teise tee, siis kes ütleb, et meie trotslik valik polnud juba kunagi ette määratud. Kuid see ei saaks olla enam kokkusattumus.
Nüüd, kui oleme veendunud, et sihtpunkt on meil kirjas, peame vaid välja mõtlema, mis teid pidi sinna jõuda. Jah, meil on saatus - asjad, mis on ette määratud. Ent siiski on mõned valikud meie teha. Me saame valida, kas usume saatusesse või ei. Meie otsustada on see, kas me tõesti siiralt usume igasse valikusse, mille teeme ja süüdistame endid siis, kui miski ei õnnestu ning kiidame siis, kui kõik õnnestub või süüdistame saatust selles, et oleme laisad ja ei viitsi pingutada paremuse poole ning kui asjad meie kasuks töötavad, siis mõtleme, et nii peabki olema – saatus ju. Aga selleks, et kõik toimiks, et me kuhugi jõuaks ja tunneks rõõmu enda üle, tunneks rõõmu enda saavutuste üle, peame me võtma vastutuse enda valikute eest. Vastutama enda „jah“ ja „ei“ üle, mille me vastuseks oleme öelnud. Sest meie teha on osta loteriipilet, saatuse teha on loosida meid võitjaks. Kuid meist ei saa kunagi võitjat, kui me ei osta seda piletit. Ja ka see on valik omaette