TAHTEVABADUS- REAALSUS VÕI ILLUSIOON? (0)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Õe põhiõpe, I kursus, VIII rühm
Katrin Sikk
TAHTEVABADUS - REAALSUS VÕI ILLUSIOON ?
Essee
Juhendaja : Kalmer Marima,
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Tartu 2007
TAHTEVABADUS- REAALSUS VÕI ILLUSIOON?
Igaüks meist tahab olla vaba ning omaenda elu peremees . Kuid kas me oleme vabad tegema seda mida ma tahame või juhib meid siiski see „miski“ ning meile on ette programmeeritud kuidas käituda ning milliseid valikuid teha? Kas me siis oleme ikka nii priid oma tahtmistes kui meile tundub? Igaüks märkab vabaduse puudumist, ehk olukorda, kus keegi või miski takistab teostamast oma tahtmist. Taolisi takistusi võib olla kahesuguseid: looduslikud ja ühiskondlikud. Looduslik takistus on näiteks see, kui tahan külas olles, et kõht ei saaks nii ruttu täis, kuid kõht ikkagi on juba lõhki minemas. Ühiskondlik takistus on näiteks see, kui tahan jalakäijana suvalises kohas üle tee minna, kuid võimaliku karistuse ähvardus takistab mind.Eristada tuleb tahtevabadust ja tegutsemisvabadust.
Usundites on reeglina absoluutse vabaduse kandjaks vaid Jumal, inimeste vabadus on piiratud. Inimesed kardavad seda vabadust, mille toob kaasa see, kui nad ei karda Jumalat. Jumal teeb alati head, kuid mitte tema tahe ei määra, mis on hea, vaid tegemist ongi absoluutse haega. Aeg-ajalt ehk tõesti - näiteks siis, kui nimetame mõnd tahtmist kiusatuseks ning mõtleme, et parem oleks, kui me seda ei tahaks. Sellisel juhul tunneme , et ei ole oma tahtmiste peremehed. Aga kas me üldse oleme kunagi oma tahtmiste isandad, st suutelised määrama oma tahtmisi? Kas pole mitte nii, et meid on kujundanud keskkond, kasvatus ja haridus - ühesõnaga, mitte meie ise? Kui eeldada, et niisama ei teki midagi, et kõigel on oma põhjus, siis kas pole ka meie tahtmistel alati põhjus? Siin tekibki determinismi dilemma ehk tahtevabaduse probleem. Tänapäeval eristatakse vabadust ja tahtevabadust. Vabadus on võimalus käituda vastavalt oma tahtele. Vabadus on aga sõltumatus oma kirgedest, vabadus teeb ilusaks, rikkaks, austatuks. Vabadus seisneb esmajoones inimese võimes püstitada enesele moraalinõudeid. Tahtevabadus on võimalus valida oma tahtmiste vahel. Determinism väidab, et kui meil on mingite konkreetsete tingimuste hulk, siis peab neile järgnema ka konkreetne sündmus. Aga kas inimese võimalus valida oma tahtmiste vahel tähendab ikka seda, et tal on tahtevabadus? Determinismi dilemma suhtes on kujunenud kolm arusaama: jäik determinism, indeterminism ning nõrk determinism.
Jäik determinism väidab, et iga sündmus on teatud tingimustega üheselt määratud ning mingit vabadust ja tahtevabadust pole olemas. Järelikult kui mul on võimalus valida mitme käitmisalternatiivi vahel, ei ole see tegelikult meie valik, vaid tahtmised on määratud geenide , kasvatuse ja hariduse ,reklaami jne poolt. Meie valikutel on alati põhjus. Inimeste valikuid suunab nende alateadvus, meie ei aima aga ise ,et meisse on programeeritud selline “diktaator” ja meil tekib vabaduse illusioon. Meie alateadvus on see, kes nt valib meile sõbrad , paneb paika kelleks me kunagi saame, millise elukaaslase me valmine jne. Jäika determinsmi pooldas ka filosoof S. Freud. Kui aga pooldada jäika determinismi siis kaoks moraalimõte. Nt kurjategija teod oleksid siis paratamatud ja ette ära määratud, kuid mille eest siis kurjategijaid karsitada, kui ta ongi “programeeritud” kuritegusid tegema. Kindlasti sobiks ka siia nn Buridani eesli näide- jäiga determinismi seisukohalt peaks eesel kahe täpselt samasuguse heinakuhja vahel nälga surema, sest ta ei suudaks valida, kummast heinakuhjast süüa. Selline olukord oleks aga täiesti absurdne.
Indetreminism on seisukoht, mille järgi alati ei pea mingil tahtmisel või teol olema kindlaid tingimusi ja sellisel juhul pole ka võimalik taolisi tegusid või tahtmisi ette näha. Seega on meil siiski tahtevabadus olemas. Igal inimesel on olnud ometi selliseid olukordi , kus ta on tundnud tõelist valikuvabadust . Nt kui mul on vaja teha mingi valik, siis kõige pealt ma mõlten millised valikuvõimalused mul üldse on, seejärel kaalun, millised oleksid iga võimaluse head ja halvad küljed. Ning valin lõpuks selle, mis paistab mulle kõige kasulikum. Kui ma aga niimoodi arutlen, ei tohiks kellelegi jääda kahtlust, et valiku tegin mina ja mitte keegi teine. Samuti ei ole ju mu valik ka mingite tingimustega üheselt määratud, sest ma oleksin võinud teha ka teistsuguse valiku. Inimene poleks ju saanud ka pattu langeda, kui ei oleks tahtevabadust- järelikult on tahtevabadus Jumala poolt loodud.
Nõrga determinismi seisukohalt on determinism kitsamas tähenduses õige, kuid see ei tähenda, et vabadust pole olemas. Inimene on vaba siis, kui pole sundi. Sundsusega on tegemist aga siis, kui me mingil põhjusel ei saa teha seda, mida soovime ja oleme sunnitud tegema midagi sellist, mida me tegelikult teha ei taha.
Minu arvetes saab aga sundsust liigitada kahte moodi : 1) ma olen sunnitud tegema seda, mida ma ei taha. Nt ma olen sunnitud minema hommikul vara kooli, kuigi tahaksin magada ; 2) ma ei saa teha seda, mida tahan. Nt ma tahan minna kinno , aga mul pole selle jaoks raha. On olemas veel ka looduslik ja ühiskondlik sundsus. Nõrga determinismi seisukohalt on nii vabal tahtel tehtud valikud kui ka sundvalikud determineeritud. Küsimus, kas inimese tahe on vaba, on üldsegi mõttetu, sest selleks, et inimene oleks vaba, pole tahtevabadust vaja. Inimene on seda vabam, mida vähem teda sunnitakse. Tegelikult jääb inimese tahtmisi alati piirama teatud hulk asjaolusi. Nende kõigiga lepib inimene aga kui paratamtusega.
Mina ise pooldan nõrka determinismi, sest inimestel on kindlasti olemas vabadus midagi tahta või teha valikud erinevate võimaluste vahel, kuid on olemas ka asju mida tegemata, ei saa ma lihstalt eksisteerida. Näiteks me võime ju tahta mitte süüa või juua, kuid me peame seda tegema, et elus püsida. Ma võin ju tahta endale tiibu kasvatada ning lennata , kuid puht füsioloogilistel põhjustel pole see võimatu.
Kas tahtevabaus on reaalsus või illusioon, see on siiski iga inimese enda otsustada. Mina leian, et tahtevabadus on täiesti olemas, kuid kindlasti on ka tegemisi, mida me lihstalt ei saa tegemata jätta. Need otsused või võiks lausa öelda vajadused, on aga iga inimese jaoks niivõrd loomulikud ning harjumuspärased, et meil ei tulegi mõtteseki, küsida endalt kas ma tahan seda teha või ei. Tahtevabadus kui reaalsus eksiteerib kohe kindlasti iga inimese elus. Muidugi ei saa väga liiale minna oma tahte, ohjeldamatuse või taltsutamatuse ülesnäitamisega, koledaid näiteid on küll ja küll. Üheks koledamaks näiteks on sõda. Ja üksikinimene, kes on oma valikutes vaba, võib mõnel juhul valida ka sellise tahte, sellise jaatuse, mis käib vastu elule, sealhulgas ka ta enda omale, on hävitav – enesetapuni välja. Muidugi eelistatakse tasakaalu. Aga kõiksugu asju juhtub. Kusjuures see kõik on ikkagi tahtevabadus ja vaba valik! Inimese õigus!
2