Vaktsineerimine (1)

Vaktsineerimine

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Vaktsineerimise ajalugu 4
Miks on vaktsineerimine vajalik? 5
Milliste haiguste vastu vaktsineeritakse ? 6
Mis haiguste vastu pole veel vaktsiini 11

Sissejuhatus

Erinevalt bakteritest, taimedest ja putukatest on loomade organismis alates kaladest evolutsiooni käigus tekkinud efektiivne kaitse võõrorganismide valkude vastu. Selles kaitsesüsteemis, mida nimetatakse immuunsüsteemiks, etendavad olulist osa kaks komponenti: B-lümfotsüütide poolt toodetavad antikehad ja tsütotoksilised ehk rakke lagundavad T-lümfotsüüdid.
Antikehad on valgulised kaitsemolekulid, mis seonduvad võõrvalkudega ja suunavad need lagundamisele. Juhul kui võõrvalkudeks on viiruse ümbrise või kapsiidi koosseisu kuuluvad viirusvalgud, siis soodustavad antikehad viirusosakeste lagundamist organismis, vähendades sellega nakkuse levikut.
Tsütotoksilised T-lümfotsüüdid hävitavad organismis võõrvalke tootvad rakud . Viirusnakkuse puhul hävitavad T-lümfotsüüdid nakatunud rakke ning sellega peatatakse organismi immuunsüsteemi poolt viiruse paljunemine.
Paljudel juhtudel on immuunvastus pikaajaline ja annab organismile konkreetse viiruse suhtes eluaegse immuunsuse. See on aluseks vaktsiinide kaitsva toime mehhanismile. Vaktsineerimisel viiakse organismi (süstides või suu kaudu manustades) nõrgestatud haigusttekitavate omadustega viirus , mis kutsub esile immunvastuse. Vastsündinud laps saab immuunkaitse emalt rinnapiimaga, mis sisaldab antikehi. Need hoiavad ära lapse nakatumise terve rea viirustega.
Vaktsiin sisaldab haigust tekitava viiruse või bakteri neid antigeene, mille kaudu immuunsüsteem haigustekitaja ära tunneb. Vaktsiinid on välja töötatud nii, et seal on ohutud antigeenid , mis nakkushaigust ei põhjusta. Vaktsineerimise tulemusel kujuneb sarnane immuunsus nagu nakkushaiguse läbipõdemise järel, kuid ilma haiguse enda põdemise ohuta ja vaevata. Vaktsineerimine immuunsüsteemi ei kahjusta.
Kui mingi haiguse vastu vaktsineeritud inimene nakatub, siis on immuunsüsteem kohe valmis teda kaitsma. Mikroorganismid hävitatakse enne, kui nad saavad hulgaliselt paljuneda. Nii on takistatud ka nakkuse levimine teistele inimestele. Seetõttu aitab vaktsineerimine ära hoida nakkushaiguste puhanguid. Kui aga suureneb vaktsineerimata inimeste osakaal, võivad tekkida haiguspuhangud .

Vaktsineerimise ajalugu

7. sajandil kasutasid India buda mungad mao mürki toksoidisarnase immuunsuse kujundamiseks. Esimesed viited rõugevastase immuunsuse tekitamisele pärinevad 10. sajandi Hiinast; 17. sajandi lõpus kasutati Hiinas nelja rõugetevastase immuniseerimise viisi. Variolatsiooni ehk pärisrõugepookeid hakkasid regulaarselt kasutama 16. sajandil India brahmiinid. Variolatsiooni kui vaktsineerimise meetodit tutvustas Inglismaal esimesena 1721. aastal leedi Mary Wortley Montagu, kes oli seda õppinud Konstantinoopolis. Tema variolatsioonikatsetused sarnanesid rohkem teadliku rõugetesse nakatamisega ning nende efektiivsus oli juhuslik. Variolatsiooni päritolu on jäänud paljuski selgusetuks – nähtavasti õpiti seda kasutama 2. aastatuhande alguses Kesk-Aasias, kust see levis ida suunas Hiinasse ning lääne poole Türgimaale ja sealt edasi Euroopasse. Variolatsioon ei olnud ainukene vaktsineerimise viis – 18. sajandi keskel kaitsepookis Šoti arst Francis Home lapsi leetrite vastu.
Edward Jenner oli esimene, kes kasutas teadusliku eksperimendi elemente, lähtudes seejuures rahvatarkusest, et lehmarõugeid põdenud inimene ei nakatu pärisrõugetesse. Oma töö tulemused avaldas ta 1798 . aastal raamatus “Variolae Vaccinae”. Kulus veel 87 aastat, kuni Louis Pasteur jõudis 1885 inimese vaktsineerimiseni marutõve vastu. Nendesse aastate jooksul toimus ka kanakoolera ja siberi katku vaktsiinide väljatöötamine. Teadusliku lähenemisviisi õigsust mõistsid paraku vähesed ning Pasteur elas marutõve vaktsiini kasutusele võtmisel üle raskeid aegu, sest avalikkusele ja isegi paljudele arstidele mõjus shokina surmava tõve tekitajast valmistatud “aine” süstimine inimesele. Seda peeti isegi meditsiiniliseks mõrvamiseks ning Pasteuril oli vastaseid isegi pärast seda, kui ta oli marutõvest päästnud sadu marutaudis loomade poolt puretud inimesi. 
19. sajandi lõpul arenesid nii mikrobioloogia kui vaktsinoloogia kiiresti: Richard Pfeiffer, Wilhelm Kolle ja Almroth Wright töötasid 1896. aastal välja kõhutüüfuse vaktsiini, Wilhelm Kolle 1896 koolera vaktsiini ja Waldemar Haffkine 1897 – inimese katku vaktsiini. 

Miks on vaktsineerimine vajalik?

Haiguse vältimine on alati parem kui põdemine. Vaktsineerimine on väga tõhus ning ohutu viis kaitsta end tõsiste nakkushaiguste eest. Vaktsineerimine on osa elukindlustusest nakkushaiguste vastu. Vaktsineerides aitate kaasa haiguste leviku takistamisele ja kaitsete oma lähikondseid ning neidki , keda mingil põhjusel vaktsineeritud ei ole. Vaktsineerimine on olnud väga tõhus - riiklikus immuniseerimiskavas olevate vaktsiinide abil välditavaid haigusi Eestis kas enam üldse ei esine või esineb neid harva. Seetõttu võidakse alahinnata vaktsineerimisest saadavat kasu, sest nende nakkushaiguste tegelik olemus hakkab ununema. Tänu vaktsineerimisele on haigestumine paljudesse rasketesse nakkushaigustesse oluliselt vähenenud ja aastas säästetakse maailmas ligikaudu 2,5 miljoni inimese elu.
Vaktsiinid on väga tõhusad - tänu neile on teatud nakkushaigustesse haigestumine väga oluliselt vähenenud või üldse kadunud. Enamus lapseeas tehtavaid vaktsiine kujundavad immuunsuse 90-99% vaktsineeritutest. Kui mingi haiguse vastu vaktsineeritud inimene siiski seda haigust ka põeb, põeb ta seda kergemal kujul.
Vaktsiinid ei põhjusta inimese haigestumist nakkushaigusesse, sest nad sisaldavad ainult surmatud või nõrgestatud haiguse tekitajat või nende osakesi, mis pole võimelised nakkushaigust esile kutsuma. 
Vaktsiinid kaitsevad kindlate nakkushaiguste eest ega mõjuta haigestumist teistesse haigustesse. Küll võib mõnikord vaktsineerimine täiesti juhuse läbi kokku langeda mõne terviseprobleemi ilmnemisega. Eestis sünnib aastas ligikaudu 15 000 last. Kõik lapsed ei sünni päris tervetena ja terviseprobleeme võib tekkida ka imiku– ja väikelapseeas. See ei tähenda veel, et need probleemid oleksid vaktsineerimisega seotud. Kui mitte ühelgi vaktsineeritud lapsel edaspidises elus mitte ühtegi terviseprobleemi ei tekiks, oleks vaktsineerimine imeravim kõigi maailma haiguste vastu. Seda vaktsineerimine siiski ei ole – vaktsineerimine kaitseb meid kindlate nakkushaiguste vastu.
On oluline teada, et vaktsiinide osas on läbi viidud väga palju teadusuuringuid ning ei ole leitud põhjuslikku seost vaktsineerimiste ja autismi, suhkurtõve, imikute äkksurma, astma , atoopilise dermatiidi jpt haiguste ning probleemide vahel.

Milliste haiguste vastu vaktsineeritakse?

Kõikide nakkushaiguste vastu ei ole kahjuks vaktsiini olemas. Siiski on tänaseks laialdaselt kasutusel vaktsiinid mitmete ohtlike nakkushaiguste vastu.
Tuberkuloos
Tuberkuloos on tõsine ning pikaajalist ravi vajav haigus. Tuberkuloos võib kahjustada kopsusid, aga ka keha teisi piirkondi. Väikelastel võib tuberkuloositekitaja põhjustada väga raskekujulist ajukelmepõletikku. Tuberkuloosi vastu manustatakse 1–5 päeva vanustele lastele BCG-vaktsiini vasaku õla piirkonda. Mõne nädala möödudes võib süstikohale tekkida sõlmeke, millest võib mõnikord erituda mäda. Süstikoht tuleks siis puhta veega puhastada , muud ravi see ei vaja. Eestis on viimastel aastatel tuberkuloosi haigestumine vähenemistendentsiga, kuid see on siiski kordades suurem kui naaberriikides Soomes ja Rootsis. Samuti on Eestis levinud ravimitele resistentsed tuberkuloosibakterid.
B- hepatiit
Hepatiit on teisisõnu maksapõletik. B-hepatiiti põhjustab viirus, mis levib eelkõige inimese vere, aga ka teiste kehasekreetide kaudu. B-hepatiidi viirus võib levida kuivanud verega ning silmale nähtamatute verekoguste kaudu. Seetõttu on haiguse levik salakaval - 1/4 kuni 1/3 B-hepatiiti põdevatest inimestest ei tea endal olevat olnud nakatumisvõimalusi. B-hepatiidi viirus võib levida ka sugulisel teel ning sünnituse käigus emalt lapsele. Täiskasvanutel kulgeb B-hepatiit umbes 60% juhtudest ilma ägedate haigusnähtudeta ja krooniline maksapõletik kujuneb ligikaudu 5% nakatunutest. Lapseeas nakatudes on oluliselt suurem oht haiguse krooniliseks kuluks. Kui laps saab nakkuse sünni ajal, tekib krooniline maksakahjustus peaaegu kõigil, kui laps nakatub väikelapseeas, siis 25-50%-l. Seetõttu alustatakse B-hepatiidi vastast vaktsineerimist varases lapseeas.
A-hepatiit
A-hepatiit võib edasi kanduda saastunud toiduga, joogivee või saastunud esemete kaudu. A-hepatiit lõpeb harva surmaga, kuid haiguse kulg võib olla raske ja vajada pikaajalist haiglaravi või põhjustada haigusnähtude kordumist kuni kuue kuu jooksul. A-viirushepatiiti haigestumine on viimastel aastatel olnud Eestis madal ning enamik haigusjuhtudest on sisse toodud. A-hepatiit võib põhjustada laiaulatuslikke haiguse puhanguid.
Difteeria
Difteeria korral tekib hingamisteedes , peamiselt neelus ja kõris kattudega põletik. Paksud katud kõris võivad põhjustada hingamistakistuse ja lämbumise. Kui haigustekitaja toksiin kahjustab südant või närvisüsteemi, võib haigus lõppeda surmaga – ligikaudu iga kümnes difteeriasse haigestunu sureb . Eestis ei ole viimastel aastatel difteeriat esinenud , küll on aga jätkuvalt esinenud difteeria haigusjuhtusid Lätis ja Venemaal.
Teetanus
Teetanus ehk kangestuskramptõbi on väga raske kuluga ja sageli surmaga lõppev haigus. Teetanuse korral tekivad kõigepealt krambid haava läheduses või lõualihastes, edasi tekivad juba kogu keha haaravad krambid. Nakkuse võib saada haigustekitajat sisaldavate pinnaseosade sattumisel haava, mis ei pruugigi olla suur. Tegemata jäänud teetanusevastane kaitsesüstimine võib hiljem põhjustada probleemseid olukordi võimaliku nakkusohu korral, sest immuunsuse kujunemine vaktsiini manustamise järgselt nõuab aega.
Läkaköha
Läkaköha on pikka aega kestev (nädalaid või isegi kuid) vaevavate köhahoogudega haigus. Imikutel võib läkaköha põhjustada hingamisseisakuid, kopsupõletikku, hingamispuudulikkust, aga ka krampe ja püsivat ajukahjustust. Ka hilisemas vanuses põetud läkaköha võib põhjustada tüsistusi. Läkaköha on keeruline ravida. Antibiootikumid läkaköha kulgu ja kestust enamasti ei muuda, antibiootikumravi aitab haiguse edasist levikut vähendada. Läkaköha läbipõdemise järgne immuunsus ei ole eluaegne ning läkaköha võidakse elu jooksul korduvalt põdeda. Ka läkaköha vaktsineerimise järgselt tekkinud immuunsus ei ole eluaegne. Eestis on registreeritud suhteliselt palju läkaköha haigusjuhte koolilaste hulgas.
Lastehalvatus ehk poliomüeliit
Poliomüeliit kulgeb kergematel juhtudel palaviku, pea-, kurgu - ja kõhuvaluga. Klassikaline raske jäsemelihaste lõtv halvatus jätab liikumispuude. Hingamislihaste halvatus võib lõppeda surmaga. Eestis ei ole viimastel aastakümnetel lastehalvatust esinenud. Siiski on vaktsineerimist ära jätta ohtlik, sest veel 2008. aastal registreeriti maailmas üle 1600 lastehalvatuse juhu 17 riigis ning üleilmastumise tingimustes võivad nakkushaigused levida kiiresti riigist riiki ja mandrilt mandrile.
B-tüübi hemofiilusnakkus
Enne hemofiilusnakkuse vastase vaktsineerimisega alustamist oli B-tüübi hemofiilusbakter kõige levinum imikute ja väikelaste mädase ajukelmepõletiku e. meningiidi põhjustaja. Mädane ajukelmepõletik on väga raske haigus, mis võib lõppeda koguni surmaga või mille põdemise järgselt võivad jääda püsivad jääknähud kuulmislanguse või kurtuse, vaimse arengu peetuse või krambisündroomi näol. Hemofiilusmeningiiti on esinenud kõige sagedamini 6-12 kuu vanustel lastel. Haigestumise riski hinnatakse kõrgeks kuni viieaastastel lastel.
Leetrid
Leetrid on lööbe ja palavikuga kulgev ning väga nakkav haigus. Ühel leetrihaigel kümnest tekib tüsistusena kopsupõletik või keskkõrvapõletik. Tüsistusena võib tekkida ka äge või alaäge ajupõletik. Leetrid võivad kulgeda väga raskelt – 2000. aastal suri maailmas leetritesse kokku kolmveerand miljonit last. Arenenud riikides sureb leetritesse ligikaudu iga tuhandes põdeja. Leetrid on käesolevalgi sajandil mitmetes Euroopa riikides põhjustanud vaktsineerimata laste surmasid.
Punetised
Punetised on lapseeas ja ka täiskasvanutel suhteliselt kerge kuluga haigus. Palavik , lööve ja kaasuvad liigesvalud on mööduvad. Probleemiks on aga kaasasündinud punetiste sündroom ehk väärarengud. Punetiste põdemine raseduse esimesel kolmandikul annab kuni 90% riski, et sünnib pime, kurt, südamerikkega või vaimse arengupeetusega laps. Raseduse teisel kolmandikul põetud punetised põhjustavad väärarenguid kolmandikul juhtudest. Nakkus võib põhjustada ka raseduse katkemise. Arenenud riikides on hea vaktsineerimishõlmatuse juures (95% ja enam) punetised peaaegu kadunud ning kaasasündinud punetiste sündroomi ei esine. Kui vaktsineerimishõlmatus aga langeb, tuleb haigus tagasi ja rasedusaegne kahjustus muutub taas võimalikuks.
Mumps
Mumps on piisknakkuse teel kergesti leviv haigus. Peamiselt kahjustab mumpsiviirus kõrvasüljenääret, mis suureneb ja muutub valulikuks. Vähemtuntud on viiruse kahjustav toime teistele näärmetele nagu kõhunääre, munandid ja munasarjad. Viimaste kahjustus on olnud oluline lastetuse põhjus. Mumpsi korral tekib üsna sageli tugeva peavaluga kulgev mittemädane ajukelmepõletik, mille tüsistusena võib kujuneda kuulmislangus või kurtus .
Gripp
Gripp on hingamisteede nakkushaigus , mis levib hooajaliste puhangutena kogu maailmas. A-gripiviiruse suure muutlikkuse tõttu gripivaktsiin pikaajalist kaitset ei paku. Seetõttu muudetakse gripivaktsiini koostist vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni gripiviiruste seire tulemustele. Gripi vastu võivad end vaktsineerida kõik üle 6 kuu vanused isikud, eriti on gripivaktsiin näidustatud neile, kes kuuluvad gripitüsistuste riskirühma. Gripitüsistuste risk on suurem lastel, rasedatel ja krooniliste haigustega inimestel – neil, kes põevad diabeeti, kopsuhaigusi (näiteks astma), neeruhaigusi, immuunpuudulikkusega haigusseisundeid, närvisüsteemi haigusi või kel on kroonilised südame- veresoonkonna haigused.  Gripivaktsiin on inaktiveeritud vaktsiin ja kedagi grippi ei nakata. Küll aga ei hoia gripivaktsiin ära kõiki võimalikke palavikuga kulgevaid viirushaigusi, vaid ikka gripiviiruse poolt põhjustatud haigust.
HPV- nakkus
HPV- viirusel ehk inimese papilloomiviirusel on palju tüüpe. Mõned HPV-viiruse tüübid levivad sugulisel teel ja võivad põhjustada emakakaela vähki. HPV-vaktsiin annab kaitse enamlevinud emakakaelavähki põhjustavate viirustüüpide eest. See ei ole väikelaste vaktsiin.
HPV on levinud viirus, millega nakatuvad nii mehed kui naised. Enamus HPV alatüüpidest on ohutud, ei põhjusta haigusnähte ja taanduvad iseeneslikult.
Ligikaudu 30 HPV alatüüpi põhjustavad genitaalpiirkonna nakkusi ja neid nimetatakse seetõttu suguelundite HPVks. Mõned on kõrge riski tüübid ja võivad põhjustada
 
emakakaelavähki või emakakaela epiteelrakkude muutusi, millest mõnel juhul tekib kasvaja . Teised on madala riski tüübid, mis võivad põhjustada kondüloome ja emakakaela healoomulisi muutusi, mis ei arene vähkkasvajaks. HPV-vaktsiini soovitatakse eelkõige neidudele. Ka HPV-vaktsiiniga vaktsineeritud neiu või naine ei tohiks unustada korrapäraselt günekoloogi kontrollis käimist.
Igaüks, kes on seksuaalselt aktiivne, võib nakatuda suguelundite HPVga. Kuna paljudel viirusega nakatunud inimestel haigusnähud või kaebused puuduvad, kannavad nad viirust edasi ise seda teadmata. Peaaegu pooled emakakaelavähi diagnoosiga naistest on vanuses 35 – 55 aastat. Enamus naisi ei aima, et tõenäoliselt nakatusid nad kõrge riskiga HPV alatüübiga teismelisena või 20ndates eluaastates.
Pneumokokknakkus
Pneumokokiks nimetatakse mikroobi, mille ladinakeelne nimi on Streptococcus pneumoniae. Pneumokokke on üle 90 alatüübi ehk serotüübi. See mikroob võib põhjustada keskkõrvapõletikku ja põskkoopapõletikku, teatud alatüübid ka kopsupõletikku, ajukelmepõletikku, baktereemiat ehk sepsist jne. Pneumokokkvaktsiin annab kaitse kindlate pneumokokkide alatüüpide eest ning kaitseb meningiidi ja sepsise eest, osaliselt ka keskkõrvapõletiku ja kopsupõletiku eest. Mitmetes Euroopa maades kuulub pneumokokkvaktsiin riiklikesse immuniseerimiskavadesse. Laste kõrge hõlmatuse korral vaktsinatsioonidega väheneb oluliselt ka täiskasvanute haigestumine tõsistesse pneumokokknakkustesse, kuna lapsed on peamised pneumokokknakkuse levitajad.
Pneumokoki kaitsesüsti soovitatakse kindlasti, kui inimene põeb kroonilist kopsuhaigust (astma), südamehaigust (südamerike), neeruhaigust (nefrootiline sündroom), ainevahetushaigust ( diabeet ), kui plaanis on organi siirdamine , keskkõrvaimplantaadi paigaldamine või põrna eemaldamine.
Puukentsefaliit
Puukentsefaliidi viirus levib inimese verre nakatunud puugi hammustusega. Inimene võib nakkuse saada ka puukentsefaliidi viirusega nakatunud kitsede või lehmade toorpiima tarbides. See viirus võib põhjustada ajupõletikku ja ajukelmepõletikku, kergemad juhud piirduvad gripisarnaste haigusnähtudega. Puukentsefaliidi viirusega nakatunud puukide levialad on Eestis viimastel aastakümnetel oluliselt laienenud . Eestis on enim puukentsefaliiti nakatunud inimesi Saaremaal, Ida- ja Lääne-Virumaal, Läänemaal, Pärnumaal ja Tartumaal , kuid ohupiirkonnaks võib nimetada kogu Eestit. Puukentsefaliidi vastu soovitatakse vaktsineerida puukide levikualal elavaid või seal sagedasti viibivaid isikuid alates 1 aasta vanusest .
Rotaviirusnakkus
Rotaviirusnakkus on üks levinumaid ägeda kõhulahtisuse põhjusi imiku- ja väikelapseeas. Kogu maailmas põeb seda oksendamise ja kõhulahtisusega kulgevat nakkust üle 100 miljoni väikelapse aastas. Arvatakse, et iga 5-aastane laps on vähemalt ühe korra põdenud rotaviirusinfektsiooni. Viirus levib peamiselt käte ja esemete kaudu. Paljudel juhtudel kulgeb haigus kergelt ja seda ravitakse kodus. Siiski võib oksendamine ja kõhulahtisus põhjustada organismis sedavõrd suure vee ja soolade kao, et laps vajab haiglaravi. Mida noorem on laps, seda raskemalt võib rotaviirusnakkus kulgeda. Rotaviirusnakkuse vastast vaktsineerimist tuleb alustada varakult, 1,5 kuu kuni 3 kuu vanuses. Rotaviirusvaktsiini manustatakse suu kaudu.
Tuulerõuged
Terve immuunsüsteemiga lapsel tüsistub haigus harva mädase nahapõletiku, kopsupõletiku või ajukelmepõletikuga. Tunduvalt raskem on tuulerõugete kulg noorukitel ja täiskasvanutel. Seetõttu on soovitav vaktsineerida tuulerõugeid mittepõdenud isikuid alates 12 aasta vanusest.
Marutõbi
Marutaud/tõbi on viirusnakkushaigus, mis kahjustab kesknärvisüsteemi ja lõpeb surmaga, ravi tulemusi ei anna. Kui marutaudis loom on inimest hammustanud, saab inimese haigestumist vältida ainult kaitsesüstimise ehk vaktsineerimisega. Kuna marutaudi levik on metsloomade populatsioonis tänud laialdasele vaktsineerimisele oluliselt vähenenud soovitatakse ennetavalt marutõve vastu vaktsineeritakse üldjuhul neid inimestel, kelle töö iseärasuste tõttu on võimalik oht nakatumiseks (nt veterinaartöötajad, metsatöölised, jahimehed jt). Vaktsineerimise vajaduse kokkupuute järgselt võimaliku marutaudis loomaga otsustab arst. 
Meningokokk-nakkus
Meningokokk-nakkuse tekitaja on bakter Neisseria meningitidis ehk meningokokk. Meningokokid jaotakse 12 alagruppi ehk serogruppi. Meningokokk-nakkus ei ole Euroopas laialt levinud, kuid iga aasta esinevad üksikud ja grupiviisilisi haigusjuhte. Meningokokk-nakkus on kõrge nakkavusega ning kandub üle inimeselt inimesele köhimisel või aevastamisel.
Meningokokk-nakkus võib põhjustada peavalu, kõrget palavikku, oksendamist, teadvuse hägustumist. Raskematel juhtudel võib tekkida sepsis, mis põhjustab kiiret terviseseisundi halvenemist ja võib lõppeda surmaga.

Mis haiguste vastu pole veel vaktsiini

Vaktsiin puudub:

• Ohatis
  
• Genitaalherpes
  
• AIDS
  
• Puukborrelioos
  
• Erlihhioos
  

Ja paljud teised viiruslikud haigused.
Vaktsineerimine Eestis
Eestis vaktsineeritakse korrapäraselt 0–17-aastaseid lapsi tuberkuloosi, B-viirushepatiidi, difteeria, teetanuse, läkaköha, poliomüeliidi, leetrite, mumpsi ja punetiste vastu.
Tuberkuloosi vastu vaktsineeritakse vastsündinuid 3.–5. elupäeval tuberkuloosivastase elusnõrgestatud BCG-vaktsiiniga, korduvvaktsineerimist ei tehta . 
B-viirushepatiidi vastase esmasvaktsineerimise kuur koosneb inaktiveeritud vaktsiini kolmekordsest manustamisest 1. elupäeval, 1 kuu ja 6 kuu vanuses, korduvvaktsineerimist ei tehta. 
Difteeria ja teetanuse vastu esmasvaktsineeritakse 3; 4,5 ja 6 kuuselt ning korduvvaktsineeritakse 2, 7, 12 ja 17 aasta vanuses. Läkaköha vastu esmasvaktsineeritakse 3; 4,5 ja 6 kuuselt ning korduvvaktsineeritakse 2 aasta vanuses. 3 kuu kuni 2 aasta vanuste laste vaktsineerimiseks kasutatakse inaktiveeritud difteeria-teetanuse-läkaköha liitvaktsiini, 7–17- aastaste laste vaktsineerimiseks difteeria-teetanuse vaktsiini. 
Poliomüeliidi vastu vaktsineeritakse 3; 4,5 ja 6 kuu ning 2 ja 7 aasta vanuseid lapsi elusnõrgestatud, suu kaudu manustatava vaktsiiniga. 
Leetrite, mumpsi ja punetiste vastu esmasvaktsineeritakse 1-aastaseid lapsi elusnõrgestatud leetrite-mumpsi-punetiste vaktsiiniga, korduvvaktsineeritakse 13 aasta vanuses.
Lisaks immuniseeritakse inimesi epidemioloogilistel näidustustel – kui tekib oht mõne vaktsiinvälditava nakkushaiguse levikuks või satub mõni elanike/töötajate rühm erilisse nakatumisohtu. Käesoleval ajal vaktsineeritakse Eestis epidemioloogilistel näidustustel:
1)täiskasvanuid difteeria vastu,
2)12–13-aastaseid noorukeid B-viirushepatiidi vastu, 
3)verega kokku puutuvaid tervishoiutöötajaid B-viirushepatiidi vastu,
4) metsatöölisi, kaitseväelasi, muid tööalaselt metsas viibivaid isikuid ja nakatumisriski piirkondade elanikke puukentsefaliidi vastu,
5)veterinaartöötajaid, jahimehi ja loomade poolt puretud inimesi marutõve vastu, 
6)laboritöötajaid nende vaktsiinvälditavate nakkushaiguste vastu, mille diagnoosimisega nad tegelevad,
7)väikelapsi, vanemaealisi inimesi, teenindustöötajaid jt enne hooaja algust gripi vastu,
8)puhangute korral nakatumisest ohustatud mitteimmuniseeritud inimesi
välismaale, mõne nakkushaiguse leviku riskipiirkonda sõitvaid reisijaid, näiteks kollapalaviku, A-viirushepatiidi, meningokokknakkuse, koolera või kõhutüüfuse vastu.
Puukentsefaliidivastane vaktsineerimine
Puugihooaeg kestab aprillist oktoobrini. Puugid on aktiivsed siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur ületab +7 kraadi. Puugid levitavad puukentsefaliidi viirust ja puukborrelioosi. Neist esimese vastu on võimalik vaktsineerida. Täielik vaktsineerimine koosneb kolmest süstist. Kaks esimest tehakse ühe- kuni kolmekuulise vaheajaga, kolmas umbes aasta hiljem.
Pärast kolmandat süsti omandatud immuunsuse säilitamiseks süstitakse lisadoos vaktsiini uuesti kolme aasta pärast. Edasi peaks end vaktsineerima viie aastaste vaheaegadega. Selline vaktsineerimise skeem kehtib kuni 60-aastaste inimeste kohta. Üle 60-aastastele tehakse järelvaktsineerimisi iga kolme aasta järel.
Kasutatud kirjandus

http://www.vaktsiin.ee/uldinfo/kuidas-vaktsiinid-nakkushaiguste-eest-kaitsevad-2/

http://www.vaktsiin.ee/uldinfo/kui-tohusad-on-vaktsiinid-2/

http://www.terviseamet.ee/nakkushaigused/vaktsineerimine.html

http://www.ltkh.ee/index.php?page=230 &

http://www.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel227_217.html Artikkel: „Vaktsineerimisega mikroobide ja viiruste vastu”, Autor: Kuulo Kutsar

http://www.puuk.ee/?content=17

Bioloogia õpik gümnaasiumile II osa. Autorid: Tiina Alamäe, Kalevi Kull , Urmas Kõljalg, Raivo Masso, Mart Ustav
14