territooriumile. Selles järves elab 37 kalaliiki. Ligikaudu 30 kalaliiki elab ka Võrtsjärves, mis on suuruselt Eesti teine järv. Selle pindala on umbes 270 km 2. Eestis on üle 7000 jõe. Ainult 10 neist ületavad oma pikkuselt 100 km. Kõik need on aeglase vooluga, kus voolukiirus ei ületa enamasti 1 m/s. Millised kalaliigid on Eestile iseloomulikud? Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts
Enamik neist elab veekogudes, vaid väike osa asustab maismaad. Kõige väiksemad vähid mahuksid trükikirja punktile, suurimate läbimõõt aga on üle 1 meetri. [6] Vähkide metoodiline liigitus Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma: Alamvähid -Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Ülemvähid -Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. [4] Vähkide kehaehitus Suuruse ja kehakuju poolest on vähid küllaltki erinevad, kuid neil on ka ühiseid tunnuseid. Neil kõigil on välistoes, mida nad kasvamise käigus aeg-ajalt vahetavad. Neil on kaks paari tundlaid ning enamikul ka liitsilmad. Tavaliselt hingavad vähid jalgade alusel asuvate lõpustega. Osal liikidel on ujumisjalad. Jõevähil, homaaridel ja krabidel on
vähe. Vesi, mille panevad liikuma kaelusviburrakud, liigub läbi käsna keha, toob sinna toidu ja hapniku ning viib välja ainevahetusjäägid. Sigivad sugulisel ja mittesugulisel teel (välis- ja sisepungumine). Käsnadele on iseloomulik suur regeneratsiooni võime. Süvamere käsnadele on iseloomulik ränidioksiidist skelett, mis on väga rabe. Tuntud süvamere liik on veenusekorv. Piirkonnas, kus tuule mõjul vesi liigub, elavad segaskeletiga (räni- ja spongiinainest) liigid. Tuntuim nendest on Vahemeres elav pesukäsn. Eesti magevetes elab kaks liiki käsnasid - järve- ja jõekäsn. Käsnad kuuluvad alamriiki kõrvalhulkraksed, hõimkond käsnad, klassid on: lubikäsnad, klaaskäsnad, päriskäsnad. 11. Eestis leidub päriskäsnasid selts sarvkäsnalised, sugukond pesukäsnlased ja järvekäsnlased. N: tavaline pesukäsn, jõekäsn, järvekäsn. Käsnadel on viburiskambrid, okised (e.skleriit e. spiikula) ja sisepungad (e.gammula). 12. Alamriik pärishulkraksed, kiirelised e
hulgal setteid. Pärast jää sulamist jäid setted paigale ja kujundasid uued pinnavormid. Sellele aitasid kaasa jää sulamisest tekkinud sulaveed, mis tekitasid suuri jõgesid, mis omakorda kujundasid setete nihutamise ja ärakandmisega ümbritsevat keskkonda. Vooluveed kujundasid maastikku veelkord ümber. Arvatakse, et loomorganismid hakkasid Eesti ala asustama umbes 6500 aastat tagasi. Kindlasti olid esimesed asukad selgrootud. Et aga nendest ei jää järele säilivaid kehaosi, eriti maismaavormidel, siis ei tea me sellest eriti palju. Vee liikumine Läänemeres ja selle mõju selgrootutele. Meie kliima on tihedalt seotud ka Läänemerega ja selle vee temperatuuri ning liikumisega. Läänemeres liigub vesi idakallast mööda põhjapoole ning ringiga läänekallast mööda tagasi. Selline suur vee kogus ja selle liikumine mõjutab klimaatilisi tingimusi merega piirnevatel aladel ja seega ka selgrootute elu nii vees kui ka maismaal.
areng ja muna võib hukkuda teiste keskkonnamõjude tõttu. Pärast blastodermi väljakujunemist on muna vastupidav ja talub ka madalat temperatuuri. Muna arengu alguses ja ka lõpus, kui areng taas kiireneb, on see tundlik hapnikuvajaku suhtes[2]. 6.4.2 Vastkoorunud Vastsed kooruvad meie veekogudes olenevalt vee temperatuurist enamasti juuni lõpul või juuli algul. Külma kevadsuve korral võib leida marjaga emavähke veel juuli lõpul. Pärast koorumist püsivad vastsed mõnda aega ema laka all. Seal on nad kaitstud rohkete vaenlaste eest. Esimese astme vastne elab rebukoti toitainete varal. Pärast esimest kestamist (umbes 710 ööpäeva vanuselt) sarnanevad vähipojad väliselt oma vanematega. Pärast teist koorumist alustavad nad iseseisvat elu, otsides varju põhjasubstraadi alt ja vahelt. Pärast poegade lahkumist laka alt vahetab emasvähk tavaliselt kooriku ja hakkab rohkesti sööma
I sissejuhatus Jõevähk on paljude Põhja ja Baltimaade magedaveeliste ökosüsteemide peamine komponent. Nimetatud piirkond on jõevähi leviku põhjapiiriks. Baltimaade piirkonnaks on ainus kohalik vähiliik jõevähk ning Eestis on ta siiamaani ka ainsaks liigiks jäänud. Seega on Eestis jõevähi kaitse ja arvukuse suurendamise seisukohast lähtudes täita väga oluline roll. Eriti olulised on Eesti saared,kus vähipopulatsioonides ei ole esinenud massilisi suremisi ja nad on geograafiliselt hästi kaitstud. Teistes Balti riikides, Leedus ja Lätis esineb kaks Euroopa päritoluga vähiliiki ( jõevähk ja kitsasõraline vähk) ning ka Põhja - Ameerikast pärit liigid (signaalvähk ja ogapõskne vähk Leedus ning Lätis signaalvähk).Kohalike Euroopa vähiliikide arvukus on drastiliselt vähenenud ning seetõttu tuleb neile suuremat tähelepanu pöörata. Vähikatk, reostus, elukeskkonna hävitamine ja võõrliikide introduktsioon ning röövloomad on arvukuse vähenemise peamist
Seedeelundkond algab suuavaga, millel järgneb neel, selle eesosas on hõõrel, mille moodustavad rohked kitiinhambakesed. Hõõrla abil peenestatakse toit (taimede lehed, küpsed viljad). Sellele järgneb pugu, magu ja u-kujuline sooltoru, mis lõpeb koja eesserva läheduses pärakuga. Seedimisel osaleb ka suhteliselt suur maks oma seedenõredega. Erituselundiks on neer. Närvisüsteem koosneb peatängust, jala- ja keretängust ning nendest lähtuvatest närviväätidest. (Närvitänk - närvirakkude kogum). Hingamiselunditeks on kopsud, mis paiknevad koja eesserva läheduses, või lõpused, mis esinevad vees elavatel tigudel (ematigu, meres elavatel tigudel, magevees). Neil on avatud vereringe, kus veri liigub osaliselt veresoontes, osaliselt elunditevahelistes õõnsustes. Teod on liitsugulised, ühes sugunäärmes valmivad seemne- ja munarakud. Paaritumisel vahetatakse seemnerakke, mida säilitatakse seemnehoidlas
................................................................................... 2 KOORIKLOOMAD................................................................................................................... 3 Homaar................................................................................................................................ 3 Jõevähk............................................................................................................................... 4 Krabi.................................................................................................................................... 5 Langust................................................................................................................................ 6 Krevetid............................................................................................................................... 6 MOLLUSKID...........................................................................
trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde. 38. Vähilaadsed Võib jaotada kahte rühma alam- ja ülemvähid. Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Näited: vesikirp, sõudik on nii väikesed, et mahuvad mitmekesi ära ühte veetilka. Kuivatatult müüakse neid akvaariumikalade toiduks. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid elavad kinnitunult. Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest jõevähk. Kitsasõraline jõevähk homaar Galathea australiensis Austraaliast (Potamobius leptodactylus http://www.zbi.ee/satikad/vahid/10/10.htm Parvelise eluviisiga vähikesi võib nimetada üldnimega krevettideks. Meres elavad jõevähist tunduvalt suuremad homaarid (kaaluvad kuni 7 kg) ja langustid. Enesekaitseks poevad erakvähid tühja teokoja sisse. langust http://btlr.com/journal/usa/li.php Jõevähi sugulased on ka sabata krabid
trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde. 38. Vähilaadsed Võib jaotada kahte rühma alam- ja ülemvähid. Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Näited: vesikirp, sõudik on nii väikesed, et mahuvad mitmekesi ära ühte veetilka. Kuivatatult müüakse neid akvaariumikalade toiduks. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid elavad kinnitunult. Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest jõevähk. Kitsasõraline jõevähk homaar Galathea australiensis Austraaliast (Potamobius leptodactylus http://www.zbi.ee/satikad/vahid/10/10.htm Parvelise eluviisiga vähikesi võib nimetada üldnimega krevettideks. Meres elavad jõevähist tunduvalt suuremad homaarid (kaaluvad kuni 7 kg) ja langustid. Enesekaitseks poevad erakvähid tühja teokoja sisse. langust http://btlr.com/journal/usa/li.php Jõevähi sugulased on ka sabata krabid
emavähk marja eest aktiivselt. Soomes kulub madala talvise temperatuuri tõttu looduses marja arenguks 8-9 kuud. Vähipojad kooruvad suve algul. Eestis toimub see tavaliselt juuni lõpul või juuli algul. Koorumise järel kinnituvad pojad ema laka alla. Esimese astme vastne elab rebukoti toitainete varal. Esimese kestumise järel (umbes 7-10 ööpäeva vanuselt) hakkavad vähipojad väliselt vähki meenutama. Sellel arenguetapil kutsutakse vähi noorjärkusid teise astme vastseteks. II astme vastsed hakkavad emast eralduma ja toituvad ema lähedal. Veel ligikaudu kahe nädala vältel pärast koorumist võivad nad kaitseks pageda ema laka alla. 1.3. Vee kvaliteet Vähikasvatuse kavandamise tähtsaim eeldus on piisava koguse kvaliteetse vee kättesaadavus. Head vett peab jätkuma piisavalt kogu kasvatamise perioodi vältel, sest ka ajutine vee kvaliteedi langus võib põhjustada vähikasvatuse täieliku ebaõnnestumise.
48. Kaheksahaarmelistel on kombitsad saagi haaramiseks; haistmiseks ja maitsmiseks; abiks ujumisel; kõndimiseks mööda merepõhja. A c d e 49. Ärritudes muutuvad hiidkalmaar ja harilik kaheksajalg punaseks 50. Lülijalgsete keha on kaetud kitiinist (mõnel lisaks Ca soolad) välisskeletiga, mis ei veni kasvades suuremaks. Sellepärast peavad lülijalgsed kasvamiseks kestuma 51. Keldrikakand kuulub ülemvähkide hulka 52. Kümnejalalised vähid elavad meres; (magevees. HEINO) 53. Astacus astacus kõnnib tagurpidi - vale 54. Kuidas eristada isast jõevähki emasest? emastel tagakeha laiem kui pearindmik, pikkus kuni 12 cm isastel tagakeha kitsam kui pearindmik, pikkus kuni 16 cm tagakeha esimesel lülil torujad sigimiselundid 55. Miks värvuvad kõik vähid keetmisel punaseks? keedetud vähk on punane, sest kõrgel temperatuuril valk pigment kompleks laguneb ja astaksantiin vabaneb 56
Harjaseid pole. Tsöloom peaaegu üleni parenhüümi täis, selles tühikuid (lakuune). Kehapind peenelt rõngaline, tegelikku lülistust ei näe. Silmad. Suus kas kärss või kolm kitiinset lõuga. Suguavad paaritud. Väheharjasusside ehitus: Harjased nelja kimbuna alates II lülist. Tsöloom. Erinevuste põhjused: kaanid on morfoloogiliselt rohkem arenenud kui väheharjasussid, põhjuseks asjaolu, et väheharjasussid on evolutsiooniliselt vanem, algelisem rühm ning kuna kaanid põlvnevad nendest, on nende morfoloogiline ehitus paremini välja kujunenud ning keerukamaks muutunud. Loeng: limused 34. Limuste (Mollusca) tähtsamad klassid maailmameres, nende ehituse ja eluviisi võrdlus, näiteid Klass torbiklimused (Monoplacophora): Ehitus: Paaritu sümmeetriline koda nagu terava tipuga mütsike. Kettakujuline jalg. Lõpused, lihased ja nefriidid metameerselt. Suus hõõrel. Eluviis: Põhjaloomad, elutsevad põhjasetetes, filtreerivad. Näide: Neopilina galatheae.
.............................................................................10 Jõevähk............................................................................................................................10 Homaar............................................................................................................................ 11 Langust........................................................................................................................... 11 Krabi................................................................................................................................11 Krevett.............................................................................................................................12 Stockmanni hinnad..............................................................................................................13 Kokkuvõte...........................................................................................
........................................6 Krevett ............................................................................................................................................7 Langust.............................................................................................................................................7 Jõevähk............................................................................................................................................7 Krabid..............................................................................................................................................8 Molluskid Ehk limused on enamasti kojaga kaitstud selgrootud, kelle keha koosneb peast, kotikujulisest kerest ja jalast. Molluskid jagunevad kolme suurde klassi: teod ehk kõhtjalgsed, karbid ehk liistaklõpuselised ja peajalgsed. Molluskid peavad valmistamise ja söömise ajal päris värsked olema. Mõnda molluskit
Meeleelundid: polüüpidel puuduvad, meduusidel täppsilmad. Neil on koed olemas, kui organid ei ole eristunud. Ainuõõssed sigivad pungudes või suguliselt. Ainuõõssetel on neli suuremat rühma: hüdrad, meduusid, meriroosid ja korallid. Hüdra on sale, umbes 1 cm pikkune keha. Ülemises otsas on suuava ümbritsevad kombitsad, millega püüab toitu ja suunab suuava poole. Ta elab polüübina. Toiduks on väikesed ujuvad loomad: sõudikud, vesikirbud ja teised väikesed vähid. Hüdra sigib nii pungudes kui ka suguliselt. Meduusid on mereloomad, kelle lai kumer keha meenutab vihmavarju. Liiguvad oma keha järsult kokku tõmmates. Tal on omapärane paljunemisviis. Tema elutsüklis on nii meduusi- kui ka polüübistaadium. Nt millimallikas Meriroosid saavad elada seal, kus on piisavalt soolane vesi ning nad elavad polüübina. Nad meenutavad lilleõisi ning elavad merepõhjas üksikute kivide ja kaljude küljes. Merirooside
Neil on lubiplaadikestest sisetoes. Nad on kaetud õhukese nahaga. Paljudel nahk kaetud kühmuskeste või okastega, sealt ka nende nimed. Nad on lahksugulised ehk kahe sugupoolesed. Elavad merepõhjas igas sügavuses. Neil on küll koed ja organid, kui arengu ja ehituse tõttu on nad kõigist teistest erinevad ja moodustavad omaette haru. Liiguvad aeglaselt. Magedas vees elada ei saa. On röövloom, toitudes merepõhja kinnitunud või seal aeglaselt liikuvatest loomadest, nt krabid, käsnad, väikesed ussid. Suu asub keha alapoolel. Võimeline taastama kaotatud kehaosi. Merisiilikud on keraja kehaga, söövad vetikaid, , alapoolel asub suu. Meripurad on silindrilise kehaga, paljud meenutavad kurki, keha on pehme ja lihaseline. Okkaid pole, lubiplaadid väikesed ja ümarad. Toituvad põhjasetetest. Keha eesmises osas suu. Näited: merisiilikud, meritähed ja meripurad Käsnad. Põhitunnused: Selgrootud (erineva keha kuju ja suuruse ja eluviisiga loomad)
PH lülijalgsed arthropoda SubPH lõugtundlased chelicerata CL hiidjalgsed pycnogonida CL odasabalised Xiphosura CL ämblikulaadsed Arachnida SubPH hulkjalgsed myriapoda CL sadajalgsed chilopoda CL tuhatjalgsed diplopoda CL harusabased CL harvjalgsed SubPH vähid ja putukad tetraconata CL lõpusjalgsed branchiopoda CL mõlajalgsed remipedia CL pimevähid cephalocarida CL aerjalgsed maxillopoda CL karpvähid ostracoda CL ülemvähid malacostraca CL hooghännalised collembola CL tõukjalalised CL harkhännalised
Laialt levinud, eriti parasvöötmes; kõikjal kus leidub samblaid või samblikke (ka Arktika ja Antarktika). Elavad kõdus, taimedel ja vee pindkilel. Eestis umbes 150 liiki. Selts: Harkhännalised (Diplura) Pikkus 2-5mm. Värvuselt valkjad, kollakad; kehas puudub pigment. Pikad tundlad; koosnevad 10 või enamast segmendist; meenutab pärlikeed. Pea ümara kujuga. Silmad puuduvad Rindmik koosneb kolmest selgesti eristatavast segmendist. Rindmiku igale lülile kinnitub paar jalgu. Tagakeha koosneb 10 selgesti eristatavast lülist. Viimasel tagakehalülil pikad urujätked, mis on kaetud karvakestega. Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) Selts: Harjashännalised (Thysanura) Pikkus kuni 1,5
on esitatud sõna Alltekst järel. Vajadusel on lisatud selgitus. 11. Kohandatud jooniste, skeemide ja graafikute pealkirjad, mis on esitatud reljeefselt joonislehtede komplektis, on markeeritud roheliseks (lihtsustab õpetaja tööd failiga). --- 3 SISUKORD Tiitelleht 1 Kuidas seda töövihikut kasutada? 2a Sisukord 3 20. Selgrootute tunnused. Käsnad 4 21. Ainuõõssed ja okasnahksed 6 22. Ussid 8 23. Limused 10 24. Vähid 12 25. Ämblikulaadsed ja putukad 14 26. Putukate mitmekesisus 16 27. Kuidas selgrootud toituvad? 18 28. Kuidas selgrootud hingavad? 20 29. Kuidas selgrootud paljunevad? 30. Parasiitusside areng 22 31. Viirused 24 32. Bakterid. 33. Bakterite tähtsus 26 34. Algloomad 28 35. Liik, populatsioon, kooslus, ökosüsteem, biosfäär 30 36. Ökoloogilised tegurid 32 37. Toiduahelad. Ökoloogiline püramiid 34 38. Miks on elurikkus tähtis? 39. Mis ohustab elurikkust ja kuidas seda kaitsta? 36
on hästi arenenud, keha väga paindlik. Verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised vabaltelavad liigid. Hermafrodiidid. Areng otsene. Apteegikaan. Eesti tavalisemad kaanid on hobukaan, ahaskaan, pisikaan, lamekaan ja kalakaan. 8.4. Klass kidavaglad (Echiuroidea) Kotikujuline keha, kaevuv eluviis. Parapoode pole, vaid mõni kimp harjaseid. Merevormid. Bonella viridis 9. Hõimkond Lülijalgsed (Arthropoda) Arvukam hõimkond. 1. segmentatsioon lülid on erineva ehituse n, ül, sageli pea, rindmik ja tagakeha. 2. lülilised jäsemed 3. kitiniseerunud kutiikul tugeva välisskeleti. lülijalgsed esimesed loomad, kellel on lihased kinnitunud jäiga toese külge, võimaldades sooritada keerukaid, kiireid ja täpseid liigutusi. kaitset kudedele kuivamise eest. Kestumine. väga hästi arenenud meeleelundid. lahksugulised. Vereringe on avatud. kuna veri ei erine elundite vahel olevast koevedelikust, nim teda hemolümfiks. 9.1
· Vete hapestumisel (happevihmad) muutub vetikakoosluse liigiline koosseis. Võimust võtab tativetikas. Biomass langeb - läbipaistvus suureneb (vesi katsudes libe, limane). Levib kergelt pruunides vetes, happelises ja org aine rikkas. · Kaovad vesikirbulised (ei suuda koorikut moodustada, see on kala põhitoit) · Kõrgem taimestik (luga - Juncus) ja turbasamblad pääsevad võimule 5 · Kaovad vähid jt. vähilaadsed, limused, kalad (angerjas kõige taluvam nii soolsuse kui happe suhtes) paljud putukavastsed · Väga vastupidavad on klaasiksääse Chaoborus vastsed · Suurenenud Al ja teiste metallide sisaldus mõjutab paljunemist ja suremust (ka muldades kahju taimedele) Kaltsiumi kui mikroelementi vajavad oma ainevahetuses kõrgemad taimed ja rohevetikad. Teistel vetikarühmadel ei ole kaltsiumivajadus otseselt tõestatud. Loomade hulgas on
75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk –
1. segmentatsioon –lülid on erineva ehitusega 2. lülilised jäsemed 3. kitiniseerunud kutiikul –tugeva välisskeletiga. lülijalgsed esimesed loomad, kellel on lihased kinnitunud jäiga toese külge, võimaldades sooritada keerukaid, kiireid ja täpseid liigutusi. kaitset kudedele kuivamise eest. Kestumine. väga hästi arenenud meeleelundid. lahksugulised. Vereringe on avatud. kuna veri ei erine elundite vahel olevast koevedelikust, nim teda hemolümfiks 1. Segmentatsioon (pea, rindmik, tagakeha) 2. Lülilised jäsemed 3. Tugev väliskelett (kitiniseerunud kutiikul) SUBDIVISO: Deuterostomia- teissuused HÕIMKOND: OKASNAHKSED Vastne bilateraalsümmeetriline, täiskasvanu radiaalsümmeetriline. Väheliikuva põhjaeluviisega mereloomad. Puuduvad segmendid, hingamiselundid, erituselundid, NS närvisüsteem ja meeleelundid on nõrgalt arenenud. Sooltoru on umbne. Katetest ulatuvad reeglina välja jäigad ogad või ka plaadid
seoses muutunud soolsustingimustega. Laguproduktide kuhjumine organismi põhjustab viimase mürgitumise. TEMPERATUURITINGIMUSED LÄÄNEMERES Läänemeri paikneb parasvöötmes ja seetõttu ilmnevad selles veekogus selgesti aastaaegadega seotud temperatuurimuutused. Tingituna erineva soolsusega veekihtide jaotumisest ja vete segunemise iseärasustest, muutub temperatuur aasta jooksul kõige enam Läänemere pindmises homohaliinses veekihis. Läänemere üsna tunduva lõuna-põhjasuunalise ulatuse tõttu valitsevad mere mitmisuguste osade pinnakihis üsnagi erinevad temperatuuritingimused. See oleneb ühelt poolt sellest, et mere lõunaosas on päikesekiiritus tugevam kui põhjapoolsetes piirkondades, teiselt poolt ka mandrilise kliima suuremast mõjust Läänemere põhjapoolsetele ja idapoolsetele aladele. Läänemere sügavamate kihtide temperatuur muutub aasta jooksul suhteliselt vähe. Ainult paari kraadi võrra.
Emakäsnal moodustuvast pungast areneb noor käsn, mis jääb emaloomaga ühendusse. Nii võivad moodustuda väga suured käsnakolooniad. Selline sigimisviis on käsnadele rohkem iseloomulik. Käsnad moodustavad ka sisepungi. Sisepungad tekivad jahedas vees elavatel käsnadel ning hakkavad moodustuma hilissuvel. Sisepungad on olulised talve üleelamiseks, kuna jahedas vees ei suuda käsnad elada. Sügise saabudes langevad sisepungad veekogu põhja ning nendest arenevad kevade saabudes noored käsnad. Suguline paljunemine on käsnadel väiksema tähtsusega. Selle käigus areneb ujuv vastne, kes on varustatud ripsmetega. Hiljem kinnitub vastne veekogu põhja, kus ta areneb nooreks käsnaks. Suguline paljunemisviis on levimise seisukohalt oluline, kuna ujuv vastne võib emakäsnast hulk maad eemale liikuda. Tähtsus looduses-biofiltrid, toiduks vähestele loomadele, sümbioosis, varjuvad väiksemad loomad.
Kalade eksperimentaalsel nakatamisel haigestuvad kõigepealt neerud. Haiguspuhang kestab kalamajandis tavaliselt 12 kuud. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste, patoanatoomiliste muutuste ja viroloogilise uurimise (ELISA meetod) tulemuste alusel. VHS on väga suureks ohuks forellikasvatusele ja seepärast tuleb rakendada kõiki abinõusid, et vältida haiguse sissetoomist tervesse majandisse kalade ja kalamarjaga. Sugukalu, asustusmaterjali ja kalamarja tuleb tuua ainult nendest majanditest, kus varem ei ole haigust esinenud. VHSi ravi ei tunta. Soovitatakse kasutada antibiootikume (oksütetratsük liin) ja antiseptikume (metüleensinine), mis küll ei hävita viirust, kuid kergendavad haiguse kulgu ja hoiavad ära sekundaarse nakatumise. On leitud ka, et vee pH tõstmisel üle 8,0 väheneb kalade suremus märgatavalt, mistõttu tiikidesse (basseini desse) soovitatakse manustada kustutamata lupja (100150 kg/ha).
parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud. (http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-1-1.htm) Bilateraalsümmeetrilised lülistumata kehaga, ümara ristlõikega (siit ka nimetus) ning mõlemast otsast aheneva kehaga ussid. Enamik nendest väga väikesed, isegi mikroskoopilised. Nahklihasmõigus säilinud ainult pikilihased, keha kaetud enamasti tugeva kutiikulaga. Esineb primaarne kehaõõs, mis on täidetud rõhu all oleva vedelikuga. Sooltoru lühike ja kulgeb sirgelt läbi keha, algab
kus taimede juurestik kaotab kontakti mineraalse pinnakattega. Siiski toituvad taimed osaliselt ka põhjaveest, mille tase on kas läbi aasta või sesoonselt kõrge. Madalsoid enimohustavad tegurid: kuivendamine, metsastamine, nn aiaturba kaevandamine, varem muudeti ka põllumajandusmaadeks. Väikesed madalsood tekivad looduses pidevalt kobraste tegevuse tulemusel, äravoolu ummistumisel, põhjavee taseme tõusu puhul ja maapinna langatuskohtades. Nendest ei hakka edasi arenema suured, maastikuliselt kompaktsed sood (inimtegevusega maailmas). Suured madalsood on tekkinud järvede kinnikasvamisel või savisele maakerkealale (laguunipõhja). Imetajad kasutavad madalsoid eelkõige pelgupaigana ja toitumisel. Linnustik on suhteliselt liigirikas pesitsevad ligi sadakond, toitub ja peatub läbirändel veel umbes 60 liiki. Linnustik oleneb sootaimestiku
väline,( rõngussidel on sisemiselt ka lülistunud) ilma sisemiste lülivaheseinteta. 99. Mis on erinevat ja ühist ümarussidel ( Nematoda ) ja lülijalgseil ( Arthropoda )? Viimastel aastakümnetel leiti, et lülijalgsed on molekulaargeneetiliselt hoopis lähemalt sugulased lülistumata “alamatele ussidele” – ümarussidele (Nematoda) jt. Kasvades peavad nad kesta vahetama nagu ümarussidki. Keha mõlemal pealtvaadates ümar. Mõlemal lihaseline neel ja kloaak. Pea ja rindmik eristatavad, jäsemed, tundlad ja suisedlülijalgsetel. 100. Rõngusside ( Annelida ) erinevaid elupaiku ja eluvorme. Hingamiselunditeks on nahalõpused või toimub hingamine läbi naha. Enamasti hermafrodiidid, areng otsene (maismaaja mageveevormid) või trohhofoori tüüpi vastse kaudu (meres elavad liigid). Hulkharjasussidenamik mereliigid. Hulkharjasusse on tuhandeid liike, peamiselt merepõhjas, nii vabalt liikuvaid kui kinnitunuid. ujuvad, põhjas roomavad, urus elavad (ja sekundaarselt
kõigepealt neerud. Haiguspuhang kestab kalamajandis tavaliselt 12 kuud. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste, patoanatoomiliste muutuste ja viroloogilise uurimise (ELISA meetod) tulemuste alusel. VHS on väga suureks ohuks forellikasvatusele ja seepärast tuleb rakendada kõiki abinõusid, et vältida haiguse sissetoomist tervesse majandisse kalade ja kalamarjaga. Sugukalu, asustusmaterjali ja kalamarja tuleb tuua ainult nendest majanditest, kus varem ei ole haigust esinenud. VHSi ravi ei tunta. Soovitatakse kasutada antibiootikume (oksütetratsük liin) ja antiseptikume (metüleensinine), mis küll ei hävita viirust, kuid kergendavad haiguse kulgu ja hoiavad ära sekundaarse nakatumise. On leitud ka, et vee pH tõstmisel üle 8,0 väheneb kalade suremus märgatavalt, mistõttu tiikidesse (basseini desse) soovitatakse manustada kustutamata lupja (100150 kg/ha). 3)Arguloos
Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülillised kehajätked ning kitiinainest välisskelett (kitiinkest). Lüliliste jäsemete järgi ongi see loomarühm nime saand. Lülijalgsed on vägahästi kohastunud elutingimustega Maal ning neid võib leida kõikvõimalikest elupaikadest: meredest, järvedest, jõgedest, metsadest, põldudelt ja mullast; nad on elupaiga leidnud isegi taimedes ja teistes loomades. Tutvume lähemalt tähtsamate lülijalgsete rühmadega, kelleks on vähid e koorikloomad, ämblikulaadsed (ämblikud, lestad jt) ning putukad. Vähkide iseloomulik välimus ja mitmekesised eluviisid sobivad eluks vees. Mõned vähiliigid on siiski asunud elama ka maismaale. Nt taskukrabi, hiina villkäppkrabi ja ka keldrikakand. Ämblikud on lülijalgsed, kes mõningal määral sarnanevad putukatega. Siiski on nende välimuses, kehaehituses ja eluviisides putukatega võrreldes palju erinevat. Ämblikel on kaheksa jalga ja kaheosaline keha
Kompimiselundina kasutavad nad jalga. Nagu enamik limuseid, on ka karbid lahksugulised. Munad muneb emane mantliõõnde. Sinna juhivad isaskarbid ka seemnerakud. Kui munadest kooruvad vastsed, kinnituvad nad emaslooma lõpuste külge. Talve aitab üle elada ema, kuid kevadel paisatakse vastsed mantliõõnest välja, kus nad edasiseks arenguks peavad kinnituma kalade lõpustele. Karpide vastsed on kalade parasiidid. Paar kuud hiljem kukutavad vastsed ennast veekogu põhja ja nendest arenevad väikesed karbid. 12 KLASS: PEAJALGSED Peajalgsed(Cephalopoda) on kõrge arengutasemega limused. Peajalgsed on limuste hulgas kõige ebatavalisema kujuga, rööveluviisiga ning seejuures kõige täiuslikuma ehitusega. Peaaju on neil hästi arenenud, silmad on suured ja sarnanevad ehituselt selgroogsete silmadega. Väliselt ei meenuta peajalgsed esimesel pilgul millegagi oma sugulasi tigusid ja karpe
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
