Feodaalide roll (0)

Missugune oli feodaalide roll keskaegses ühiskonnas?
Lääne-Euroopas VIIst XV sajandini levinud võimukorraldust, mis rajanes isanda ehk senjööri ja tema sõjamehest sõltlase ehk vasalli suhtel, nimetatakse feodaalkorraks. Feodaalid olid ka sõjameeste seisuses, neile jagati maatükke, et nad sõjateenistuses oleksid. Kuna talupoegade tööta polnud feodaalide maal väärtust, keelati talupoegadel maalt lahkuda- nad muudeti sunnismaisteks, eesti keeles öelduna: pärisorjadeks. Kõige kõrgem feodaalide seas oli kuningas, ta jagas feoodidena maad välja suurfeodaalidele, suurfeodaalid väikefeodaalidele ning väikefeodaalid väikerüütlitele. Neil olid ka omavahelised tülid- kodusõjad- see suurendas riigi ebastabiilsust.
VIII sajandil, kuna võitluseks araablaste vastu oli vaja püsivat ratsaväge, viis Karl Martell feodaalkorralduse kindlamale alusele. Sõjaväeteenistuse eest andis ta oma vasallidele maatükke kasutada, hiljem hakati sellist maatükki tähistama lääniks ehk feoodiks ning selle valdajat vastavalt kas läänimeheks või feodaaliks. Kui feodaal teenistusest loobus, pidi ta ka maatüki tagastama. Kuna feodaalidest ratsanike osatähtsus sõjas kasvas, siis peagi moodustasid nad Lääne-Euroopas sõjavägede peajõu. Aja jooksul muutus tavaliseks, et vasallid pärandasid lääne isalt pojale, kuigi need olid antud vasallidele vaid kasutada. Feoodidest said perekonna pärusvaldused. Kuningate suutlikku vasalle oma võimu all hoida vähenes, see nõrgendas kuningavõimu nin suurendas poliitilist ebastabiilsust. Lääne-Euroopa killustatud ning Frangi riigi lagunemine oli paljude ajaloolaste meelest kaootiliselt arenenud feodaalsuhete tagajärg.
Feodaalid võitlesid Ristisõdades ristiusu eest. Kui varem oli nende ajaviiteks tülitsemine, riisumine ja tapmine , siis Ristisõdade ajal kujunes välja rüütliseisus ning rüütlieetika. Rüütel pidi kaitsma nõrku, pidama sõna, kaitsma ristikirikut, võitlema ausalt . Rüütlite kaudu tungis ka teistesse rahvakihtidesse rüütlivoorusi ja ausust. Euroopa tööstus sai ristisõdadest uut hoogu. Puuvillane riie , musliin, siidriie , samet ja paber olid idamaades juba ammu tuntud, eurooplastele said neist alles ristisõdade ajal teada. Suhkrupilliroo, maisi, riisi, kanepi, lina ja puuvilla kasvatamist õppisid eurooplased samuti ristisõdade ajal. Ristisõjad tõid Euroopasse, mis sel ajal oli väga kapitalivaene, suuri rahasummasid. Ka talupoegade seisusel oli ristisõdadest teataval määral kasu. Väga paljud rüütlid, kes vajasid raha ristisõtta minekuks , müüsid oma talupoegadele vabaduskirju. Nende vabaduskirjade alusel lunastas talupoeg -ori endale liikumisvabaduse ja pääses rüütli poolt temale pandud kurnavatest maksudest. Nad rajasid organisatsioone- rüütliordusid, mõõgavendade ordu jt.
Kuninga käes oli kõige kõrgem võim feodaalide seas, tema määras ametisse asevalitsejad. Traditsioonilised riigivõimu funktsioonid, nagu kohtumõistmine ja maksude kogumine, läksid läänistatud aladel vasallide kätte. Asevalitsejate põhiliseks ülesandeks oli maksude kogumine ja nende edasi andmine kuningale , kes selle oma tahtmise järgi ära jagas. Ka senjööridel oli riigivalitsemises osa, nad mõistsid kohut vasallide üle. Ülekohtusele senjöörile oli vasallidel õigus ka vastu hakata, oli ka nii, et vasallid rikkusid truudusevannet ja keeldusid senjöörile allumast, viimastel polnud võimu neid kuuletuma sundida . Niisugust riigisüsteemi, kus keskvalitsus on nõrk ja riigivõimu teostavad monarhiga vasallisidemetes olevad kohalikud võimukandjad, nimetatakse feodaalseks killustumuseks. See iseloomustas keskajal kogu Euroopat.
Feodaalide seiklus- ja saamahimu ajendas neid sageli vastastikustele röövretkedele ning põhjustas kodusõdu. Selline feodaalsuhete areng nõrgendas kuningavõimu ja suurendas poliitilist ebastabiilsust Lääne-Euroopas. Alati ei põhjustanud feodaalsuhtd killustatust ja anarhiat, vasallivanne oli püha ja selle põhjendamatu murdmine taunitav. Paljudest läänistamistest ja mitmele senjöörile antud truudusvandest tulenevad probleemid lahendati sageli nii, et ühele senjöörile antud vanne kuulutati teistest olulisemaks.
Nii suur-kui ka väikefeodaale ühendas kuulumine sõjameheseisusese, mida üha enam tähtsustati. Kuna rüütlid olid elukutselised sõjamehed, hinnati nende vaprust ning võitluskunsti erakordselt kõrgelt. Kõige parem võimalus oma võimete näitamiseks olid organiseeritud sõjamängud ehk turniirid . Algul peeti turniiridel väikseid lahinguid kahe rüütlite salga vahel, järkjärgult asendusid need kahevõitlustega. Ühiskonnasuhtumine turniiridesse oli mõneti vastakas, kuid pealtvaatajate, kes võitlustele kaasa elasid, seas oli aadlineiusi, kellele rüütlid tahtsid tähelepanu äratada. Kirik tahtis turniiride pidamist keelata, kuna oli palju mõttetut verevalamist, hiljem kui ohvreid oli vähem, tühistas kirik oma keelu. Kujutlus ideaalsest rüütlist sai suurepärase kajastuse rüütlikirjanduses, selles tõsteti esile rüütlite vaprust, ustavust senjöörile, vagadust ning suuremeelsust. Rüütlikirjanduses eristuvad kolm põhilist zanri: kangelaseepos , rüütliromaan ning armastusluule.
Feodaalid olid väga tähtsad, kuna neil oli keskaegses ühiskonnas tohutult erinevaid rolle. Nad olid sõjameesteseisus, nad kaitsesid oma usku, valitsesid riiki ning nad olid rüütlikultuurikandjad. Ma arvan, et feodaalid täitsid väga suurt rolli meie ajaloos ning just nende pärast on paljuski meie ajalugu selline nagu ta on.