Feodaalsuhete kujunemine (0)

Feodaalsuhete kujunemine
Keskaja inimene elas ühiskonnas, mis koosnes paljudes väikestest kollektiividest ja põhines isiklikel lepingutel. Valitsev majandusviis oli naturaalmajandus .
Naturaalmajandus on majandus, milles saadusi ei toodeta vahetamiseks, vaid isiklikuks tarbimiseks. Naturaalmajandusele vastandub kaubamajandus.
Kuna keskajal valitses naturaalmajandus, olid piirkondadevahelised sidemed nõrgad ja riiki ühendavad majandussidemed praktiliselt puudusid.
Keskaja inimene tajus maailma ebakindlana ja kuulumine mingisse kollektiivi – kas siis külaühiskonda, kogudusse, seisusesse või siis ametialasesse ühendusse – pakkus turvalisust. Killustatuse, pidevate konfliktide ja ebakindluse olukorras kujunesid ühiskonnas uued suhted, mis pidid pakkuma kollektiivset ringkaitset – feodaalsuhted , feodalism .
Feodalismi mõistest
Feodalism on mõiste, millel on kitsam tähendus ja terve hulk laiemaid tähendusi.
Kitsamas tähenduses ja klassikalisemas mõistes tähistab see feodaali-vasalli suhteid ( vasalliteet ), rõhutades just suhteid isikute vahel.
Laiemas mõistes tähistab feodalism üldse keskaegset feodaalühiskonda, mida iseloomustavad vasallisuhted, mõismajandus ja pärisorjus, seisuslik hierarhia ja katoliku kirik .
Kui aga feodalismist räägitakse 18. ja 19. sajandi tingimustes, siis peetakse silmas üldse agraarseisuslikku ühiskonda.
Feodalism klassikalises mõistes kujunes välja Merovngide ja Karolingide ajal Frangi riigis. Feodaalsuhete kujunemise peamised põhjused olid:

• vajadus luua uut laadi sõjaväeorganisatsioon
  
• vajadus luua stabiilne võimusüsteem.
  

Vasalliteet
Vasalliteedile ehk lääni- ehk feodaalsuhete tekkele pani aluse Karl Martelli sõjaväereform: et luua ratsavägi, anti sõjameestele maa koos talupoegadega, kellelt kogutud maksude eest sai soetada vajaliku varustuse. Nii kujunes rüütlite kiht. Lõplikult kujunes läänikord välja Karl Suure valitsemise ajal.
Läänisuhe oli:

• lepinguline – kummalgi poolel olid oma kohustused; nende täitmatajätmise korral vasallisuhe katkes (läänistaja andis maa ja pakkus /läänimehele/ kaitset, läänimees pidi andma ustavusvande ja täitma teenistuskohustusi);
  
• hierarhiline – üks lepingupool oli teisest kõrgemal,
  
• isikuline – kehtis põhimõte: minu vasalli vasall pole minu vasall.
  

Feodaalne hierarhia
Kuningas ehk süserään
Suurfeodaalid ehk senjöörid ( hertsogid , krahvid, vürstid, markiid, parunid )
Väikefeodaalid (rüütlid).
Maavalduste kategooriad
Kuninga maavaldust nimetati keskajal domeeniks.
Esialgsed läänid olid benefiitsid, s.o. maavaldused ilma pärandamisõiguseta.
9.-10. sajandil kujunes enamik läänistatavatest maavaldustest feoodideks, s.o. pärandamisõigusega lään. Selle protsessi tagajärjeks oli kuninga domeeni vähenemine, kuna läänistatud maavaldus ei läinud vasalli surma järel enam kuningale tagasi. See tugevdas ka läänimeeste positsioone kuningavõimu suhtes üldse.
Alloodideks kutsuti maavaldust, mis oli vasallsuhetest vaba, s.t kohustustest täielikult vaba maavaldus. Nende hulk keskaja arenedes pidevalt vähenes.
Läänistamise protseduuri nimetati investituuriks, kus vasall tõotas ustavust oma läänihärrale ja läänihärra lubas vasallile kaitset ja maad.
Lisaks läänidele jagati ka immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone anti vasallile.
Mõisamajandus keskajal
Kogu keskaja vältel lähtus mingi maavalduse valitsemine suurel määral mõisatest, seega oli mõisamajandus feodaalkorra lahutamatuks osaks.
Euroopas oli keskajal kujunenud kaks peamist mõismajapidamise süsteemi (põllumajanduse süsteemi).
- Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus
Kogu maa jaotati talupoegade vahel ära – eksisteerisid vaid talupõllud. Feodaalil reeglina oma majapidamine puudud. Iga talupoeg pidi kasutatava maa eest renti maksma. Mõnel pool näiteks pidi ta osa saagist ( loonusrent ). Aja jooksul hakati üle minema raharendile.
Kõik koormised olid kindlaks määratud ja need olid seotud maaga, mitte talupoja isikuga . Maad ei saanud vabalt osta ega pantida.
-Pärisorjuslik mõisamajandus ehk mõisahärrus
Talupoegadele ei jagatud kogu maad ära. Talupojad said kasutada vaid üht osa, mis oli talupõldude jaoks mõeldud. Teine maa osa jäi maavaldaja kätte ja sinna tekkisid mõisapõllud. Talupojad pidid maa eest tasuma teorenti – s.t nad pidid mõisapõldudel töötama ja selle eest said harida ka oma maid; lisaks kehtis paljudes kohtades veel loonusrent – talupoeg pidi mõisnikule loovutama osa saagist.
Kuna maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu, muudeti talupojad sunnismaisteks. Nii hakkas kujunema pärisorjus. Orjusest erineb pärisorjus selle poolest, et pärisorja ei võinud mõisnik tappa, aga teda võis müüa või vahetada mõne teise vastu. Mõisnikul oli ka pärisorja karistada – kodukariõigus.
Kahe süsteemi (rendiärrus ja mõisahärrus) vaheline eraldusjoon kulges mööda Kesk-Euroopat, täpsemalt mööda Elbe jõge. Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus oli valitsevaks Lääne-Euroopas, pärisorjuslik mõisamajapidamine ehk mõisahärrus Ida-Euroopas. Seega oli Euroopa jagamine lääneks ja idaks ka majanduslikult põlistatud.
Kuna suhtumine maasse ja seeläbi ka oma töötulemustesse oli kummagi süsteemi puhul erinev, siis mõjutas see jaotus tugevalt ka ida ja lääne majanduslikku arengut.
Nii toimus Lääne-Euroopas pärisorjuse kaotamine tunduvalt varem, kuna selle säilitamiseks puudusid majanduslikud vajadused. Inglismaal ja Hollandis kaotati pärisorjus juba 17. sajandil, Prantsusmaal revolutsiooni käigus 18. sajandil, Lääne- ja Lõuna-Saksamaal samuti 18. sajandil.
Seevastu Ida- ja Kesk-Euroopas põlistas teorendisüsteem vanad suhted pikaks ajaks ja nendest loobumine oli väga valuline, mitmeetapiline ja nõudis suurt võitlust. Kuid ka pärast pärisorjuse juriidilist (õiguslikku) kaotamist jäi teorent pikaks ajaks püsima. Näiteks Eesti- ja Liivimaal kaotati pärisorjus õiguslikult 1816. ja 1819. aastal, teorent keelustati aga alles 1868. aastal.