Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Uudise alused: Allikatele viitamine". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tsitaadi, verb, parafraas, tsitaati, reporter, atributsioon, loos, identifitseerimine, kirjakeel, jutus, allikaid, jutust, järg, autoriteeti, atributsiooni, verbid, lauset, viide, viitamine, lugudes, seisukohast, lauses, laused, rääkimise, tsitaatide, pealtnägija, ametliku, kõnelda, tavalisem, eesnime, tavalised, viitamisel, suuline, lauseidALLIKAD Reporteritöö – töö, mida tehakse ennem loo kirjutamist. Allikad ja info hankimise viisid. Inimene, kellel on vajalik info, on allikas. Jaotatakse kolme liiki: füüsilised allikad; reporter ise kui allikas; teised infot omavad inimesed. Ajakirjanik ei saa olla parem kui tema allikad. Infot saab hankida mitmeti: • Ajakirjanik saab ise osaleda sündmuses ja nähtu-kuuldu ülesse kirjutada. • Ajakirjanik saab hankida infot lugedes kirjalikke materjale. • Ajakirjanik saab küsitleda inimesi, kes osalesid sündmuses jne. Ajakirjanik kui allikas Üks allikas on lugu kirjutav ajakirjanik ise. Omad teadmised, arvamused, seisukohad, tunded.
Toimetamine on laiem mõiste kui tekstide ülevaatamine ja lausete paremaks kohandamine, sõnade asendamine ja õigekirja parandamine. Keel ja stiil on väiksemad probleemid, millega toimetaja tegeleb. Toimetaja töötleb teise inimese teksti ning seda saab teha üksinda või autoriga koos. Toimetaja on see, kes määrab ära, mis lõplikult lehte läheb ja mis mitte. Toimetaja peab järgmima teatud põhimõtteid, et pakkuda lugejasõbralikku materjali. Teksti peab toimetaja nii reporter kui toimetaja. Toimetamise osas kehtivad samad soovitused ja põhimõtted nagu uudise kirjutamise puhul. Lugu vaadakse üle ja parandatakse vead. Iga toimetaja teeb oma tööd selles järjekorras, mida õigeks peab. Oluline on kõik probleemid lahendada. Kasulik on tema toimetamist kindlas järjekorras, et vältida ümbertegemisi, aega kokku hoida ja maksimaalne tulemus minimaalselt saada. Selleks sobib kõige paremini järjekord: 1. Uudise läbilugemine 2
tuuma, kõige uudisväärtuslikuma info kogu loost. Selline lõik fokuseerib lugeja tähelepanu teatud faktidele ning annab kogu uudisele selle abil keskme, mida ülejäänud uudis laiendab, detailiseerib, arendab. See võib olla esimene lõik aga ka teine-kolmas lõik. • Juhtlõik ja sissejuhatus on teksti osad, mitte sisult omaette seisavad lõigud teksti alguses. Tekst läheb sujuvalt üle. • Juhtlõik määrab uudise struktuuri. Kui reporter on otsustanud, millised faktid lähevad juhtlõiku, määrab ta sellega ülejäänud loo osade sisu: juhtlõik ütleb, milline on olulisem alateema ja millega tuleb juhtlõigu järelt edasi minna, juhtlõik näitab ära vaatenurga, millest sündmust käsitletakse ja määrab ära käsitluse tooni. • Uudise kirjutamist alustatakse alati juhtlõigu või tuumlõigu info ehk uudise fookuse valimisest
Tihedus ja ökonoomsus – uudis peab olema nii lühike kui võimalik. Reporterid kirjutavad pikalt, sest nad unustavad, kellele nad kirjutavad; kujundavad ebaolulisi teemasid ja detaile; loo organiseerimine. Teksti organiseerimine 1. Teha selgeks, mis on loo tuum ja koguda infot tuuma kohta. 2. Tuleb kirjutada selgeks kujundatud mõte – redigeerida. 3. Mis pole vajalik, on kahjulik. 4. Mõttekordusi mitte kasutada. 5. Reporter ei pea tegema lugeja eest järeldusi. 6. Uudis ei salli kõrvalpõikeid. Sõna ja lause 1. Tuleb kasutada igapäevaseid sõnu, mis on lühemad kui haruldased sõnad. 2. Identifiseeriva info andmiseks tuleks kasutada täiendlauselühendeid, mis pakivad info tihedalt. 3. Täitesõnad jms tuleks tõmmata maha. 4. Ülearused sõnad lisavad tautoloogilise konstruktsiooni. 5. Pikkust lisavad verbikonstruktsioonid, mis koosnevad üldverbist ja laiendist ning
Osa neist on korrektse uudise tegemise reeglid(objektiivsus, tasakaalustatus) ja teine osa on sellised, mis otseselt lugudes ei kajastu(ajakirjaniku käitumisreeglid). Teisalt erinevad eetikareeglid nende poolt kaetava ala laiuse poolest. Osa reegleid kehtivad tekstides, osa töötab kitsamates valdkondades. Suur osa reeglitest on olulised majandusuudistes(korruptsioon, varjatud reklaami vältimine, süütuse tagamine). Teine osa tuleb mängu siis, kui loos on konflikt ja on vaja säilitada erapooletus. Ka on põhimõtted siis, kui ajakirjanik toob meediasse kaitsetud inimesed ja osa tegeleb privaatse info reguleerimisega. Olemas on veel ajakirjaniku isiklikud eetikaprobleemid. Eetikareeglid selles raamatus Eetika läbib uudise kõiki osi ja kogu uudisetegemise protsessi. Uudise sisu • Eetiline uudis toetub uudisväärtustele, mitte ajakirjaniku subjektiivsetele väärtustele.
Teine analüüsiobjekt on kavandatava loo teema. Enne intervjuud tuleb välja selgitada vastused sündmuse põhiküsimustele – kes, mis, kus, millal, kuidas. Kolmas asi, mida tuleb selgeks teha on loo tuum: uudise juhtlõiku minev fakt, arvamusloo põhiväide, isikuloo põhiseisukoht. Tuum on see, mille ümber uudis keerleb. Tausta uurimine Teiseks tuleks uurida allika tausta, et enne intervjuud võimalikult palju teada. Esiteks, allikad vastavad paremini kui reporter on ette valmistanud ja nende vastu huvi näitab. Teiseks, kui allikas ei taha vastata, siis tausta uurimine valmistab ette selliseks olukorraks. Tuleb mõelda, kuidas võib suhtuda allikas teemasse ning mida vastata. Tausta jaoks on palju infoallikaid: varasemad uudised, kõned, biograafiad jne. kui allikast on tehtud ennem uudis, siis kasulik on rääkida selle reporteriga, kes seda tegi. Küsimuste koostamine - Kui ülesanne selge ja taustainfo olemas, võib tegelda küsimustega.
üles leida. Ootamatud ja varjatud sündmused Pooloodatud avalikud sündmused. Need on sündmused, mis on üldiselt ette teada, kuid konkreetselt ootamatud. Sündmused, mille juhtumine on suur. Selliste uudiste edukaks jahtimiseks on kolm põhimõtet: 1. Iga valdkond, kus selliseid sündmusi võib juhtuda, peab olema lehes kaetud reporteriga, kellelon kohustus pidevalt ja järjekindlalt jälgida oma valdkonda, et sündmusi mitte maha magada. 2. Selline reporter peab omama palju taustateadmisi oma valdkonnast ning väga häid püsiallikaid, kes talle infot annavad. Aitab ennustada sündmusi ja tööd teha nendega. 3. Toimetuse juhid, kes planeerivad lehte, peavad pidevalt jälgima valdkonna reportereid, mis neil uudist on; mida on täna oodata. Ootamatud avalikud sündmused. Sellised sündmused on väga väikese toimumise tõenäosusega, kuid nende toimumist ei varja keegi. Siia kuuluvad tulekahjud, lennuõnnetused jne.
- Anda aega lugejale hinge tõmmata. - Pole hea kasutada arve. - Autor ei tohi ise seletada, vaid peab andma materjali nii, et lugeja oskaks ja saaks ise järeldada. Pehme uudise kirjutamise erivõtted Pehmete uudiste kirjutamisel on enam vabadust kui kõvade uudiste puhul. Võtted, mida pehmetes uudistes võib lubada: 1. Pehme juhtlõik Pärisnimed. Nimi peab olema juhtlõigus, sest pehmed uudised on inimkesksed ja lugejale tuttav ja identifitseeritud. Tsitaadid. Võib kasutada tsitaati parafraasi asemel, kuid tsitaat peab siiski olema oluline mõte heas sõnastuses. Arvamused. Esitatakse kesksete tegelaste arvamusi, mitte ajakirjaniku. Kehtivad kolm põhimõtet: uudis ei tohi alata teisejärgulise infoga, tähtsaim on leida õige verb, kirjutada isikulises tegumoes. 2. Sissejuhatus Kasutatakse sissejuhatust, kus huvilugu tõstab huvi materjali vastu ja tuumlõik annab tuuminfo. Huvilood on stseen, konkreetne sündmus, jutustus; kontrast, konflikt, vastandus; pakitud algus;
kõik tuleb kirja panna ja kohe, mitte loota mälule. Kohe ülesse kirjutada oma loo tuum, küsimused, millele on vaja vastuseid otsida. Planeerimine ehk kodutöö Planeerimise võib jagada kaheks: esmalt valida uudise teema, sõnastama uudise teema ja määratlema uudise parameetrid; teisalt analüüsida materjali, mõelda läbi küsimused, millele uudis vastab ning kavandada lisamaterjali strateegia. TEEMA, TUUM JA MUUD PARAMEETRID 1. Uudisväärtusliku teema leidmine – reporter peab ise olema aktiivne teemade otsija. Reporter on sama hea kui on tema allikad. Korraldada ajurünnakuid, lugeda teisi uudiseid, vihjetelefonid. 2. Homse lehe teemade valimine – Selleks : võrrelda uudisväärtuste ja ajalehe enda lisakriteeriumite seisukohast; võrrelda valitud teemasid lehenumbri mitmekesisuse seisukohast; kontrollida, et teemasid poleks valitud lähtudes pseudouudisväärustest ega poleks ka pseudosündmusi; kontrollida eetilisi probleeme. 3
Uudiste serveerimine (enamus töö toimetaja, rühmatöö reporteriga) Uudisetegemine kui rühmatöö Peale teksti püüab ajaleht pakkuda infot mitmekesiselt ja visuaalselt – info jagamine eri väljendusvahendite vahel. Tänapäeva lehed annavad infot ka fotode, fotoallkirjade, joonistuste, graafikute, lisalugudega. Vaja on, et reporter, fotograaf, teabegraafik, toimetaja, kunstnik ja küljendaja tegutseksid koos. Esimene probleem, et enam ei oodata lihtsalt valmis teksti, mille juurde toimetaja otsib foto. Juba lugu planeerides tuleb mõelda, milliste vahenditega (tekst, foto, teabegraafik) ja kuidas lugu serveerida. Teine probleem on, et millist infot milliste vahenditega edastada (mida pildistada jne). Kolmas probleem on, kuidas saada erinev info sisuliseks tervikuks, kus kõik osad üksteist täiendavad ning muuta lugejale
· Pikki ametinimetusi ei esitata · Ei kasutata tsitaate ega loetelu · Üldiselt üritada teha lühikesed laused · Noppida sisust midagi erilist välja lead'i panna midagi erilist (nt aktiivseimad olid Tsirguliina noored, kes tantsisid 6 tantsu), tõsta esile keegi Allikate kasutamine · Ole täpne, allika sõnu ei tohi muuta ega moonutada! · Eelista lühikesi, 12 lauselisi tsitaati pikkadele (kirjuta oma sõnadega ümber allika jutt ning pane ainult kõige ägedam lause tsitaadiks, või mida sa tahad, et tema seda ütles, muu jura ära pane jutumärkidesse; tänapäeva meedias ka tehakse seda viga, et terve lõik on tsitaat) · Eelista neid lauseid, kus on emotsioon või isikupäraseid lauseid (a la ma olin lummatud) · Esita allika täpne ees ja perekonnanimi koos ameti ja tegevusalaga Uudise stiil ja sõnavara
ESMAALLIKAS on sündmuskohal viibiv ajakirjanik ise, tema on alati parim allikas.Reporter on parim vaatleja, kes suudab leida sündmuste kajastamiseks kõige vajalikuma info. Teiseks info allikaks on sündmuses osalejad,tunnistajad või pealtnägijad, keda ajakirjanik küsitleb.Kuna neilt saab ajakirjanik valdava osa infost, on vaja jõuda sündmuspaika võimalikult kiiresti.Nii saadakse allikalt ka emotsionaalselt värskeima info. JUHUALLIKA korral peab reporter kontrollima tema usaldusväärsust ning info tõesust. Kolmas allikas on isikud, kes vahendavad sündmuses osaleja,tunnistaja või pealtnägija infot näiteks pressiesindajad, PR-töötajad. Siia kuulub ka materjal, mille reporter saab nt. pressiteadetest,agentuuriuudistest jm. Kirjaliku allikad - neid on tohutult nt. temaatiline andmearhiiv,mitmesugused tekstid, teatmeteosed, interneti andmebaasid,uudised. Atributeerimine ehk info omistamine mingile allikale
kogu teose argument tervikuna. Tsitaat Tsiteerimine on mõnes teises töös esineva lause, lauseosa või väljendi kasutamine sõna-sõnalt. Tsitaate tuleb kasutada säästlikult ja need peaksid olema võimalikult lühikesed. Tsitaat peab olema muust tekstist selgelt eraldatud. Üldiselt pannakse tsitaat jutumärkidesse (vahel on eraldi lõiguna kursiivis). Kui tsiteeritav tekst on liiga pikk või kõik ei ole käesoleva töö seisukohalt oluline, võib tsitaati lühen- dada. Välja jäetud osi märgitakse katkestusjoontega: --- või [---]. Kui tsitaati soovitakse täiendada vajalike selgitavate sõnadega (nt kes on „tema“), siis see omapoolne lisandus pannakse nurksulgu- desse. Mitmest kohast võetud lausekatkendeid ei tohi liita üheks tsitaadiks. Ühes lauses esinevad erinevatest kohtadest pärit tsitaadid tuleb igaüks varustada omaette jutumärkide ja viitega originaalile.
uurimustega 3) võimaldab lugejal leida üles algallika, sest kirjanduse loetelus esitatakse viite kohta kõik olulisemad detailid. (Uibu,2009) VIITAMINE Varasemate uurimuste ja teiste autorite seisukohtade/ andmete esitamiseks oma tekstis võib kasutada tsiteerimist ja parafraseerimist. Sobivad järgmised võtted: (Hirsjärvi, Remes ja Sajavaara, 2005) tsitaat ehk sõnasõnaline väljavõte tekstist parafraas, st infot selgitatakse oma sõnadega samas järjestuses, nagu on originaalis, soovimata seda väga kokku suruda refereering ehk kokkuvõttev laenamine, st kirjutaja väljendab kasutatud allikast pärit infot oma sõnadega. TSITEERIMINE Tsiteerimine on originaalteksti võimalikult autentne kajastamine originaalkeeles või tõlkena. Tsiteerida on lubatud vaid avaldatud teoseid! (Pisuke, 2004) Tsiteeritav tekst eraldatakse muust
Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed ja muu tuleb viidata. Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada tsitaatide või refereeringutena. Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (...”). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on
käigus on läbi töötatud, seda suurema väärtuse uurimus omandab. Tsitaat on sõnasõnaline väljavõte mingist tekstist ja peab vastama originaalile sõnastuse, ortograafia, kirjavahemärkide ja eristuskirjade (nt. sõrendused) osas. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt, vajaduse korral esitatakse originaalsõnastus joonealuse märkusena. Tsitaat esitatakse jutumärkides. Viide märgitakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Tsitaat võib olla ka originaalkeeles, ent sellisel juhul tuleb lisada eestikeelne tõlge joone all. Refereering annab teise autori mõtet edasi vabas vormis, oma sõnadega, kuid autori mõtet moonutamata. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, küll aga on vajalik viitamine allikale või autorile. Kui refereering koosneb ühest lausest, siis paikneb viide
VIITED JA TSITAADID Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed ja muu tuleb viidata. Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada tsitaatide või refereeringutena. Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (..."). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud
Üldtuntud seisukohtadele ei viidata (nt: Kiskjad söövad liha). Kasutusel on mitmeid viitamissüsteeme. Sotsiaalteadustes eelistatakse tavaliselt APA (American Psychological Association) viitamissüsteemi, millele toetutakse ka selles juhendis. Teiste autorite seisukohti või uurimisandmeid esitatakse tekstis kas tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat peab kõigis oma osades vastama originaaltekstile ja esitatakse jutumärkides või kursiivis. Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke või kursiivi lõppu. Kui viidatakse lausele, tuuakse viide ära enne lause lõpu punkti. Kui tsiteeritav seisukoht on liiga pikk või kõik samas lauses esitatu ei ole oluline käesoleva töö seisukohalt, võib tsitaati lühendada. Tsitaadis lause algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Tsitaadis ei ole lubatud liita üheks lauseks mitmest kohast võetud lausekatkendeid
Tsitaat - Tsiteerimine on mõnes teises töös esineva lause, lauseosa või väljendi kasutamine sõna- sõnalt. Tsitaate tuleb kasutada säästlikult ja need peaksid olema võimalikult lühikesed. - Tsitaat peab olema muust tekstist selgelt eraldatud. Üldiselt pannakse tsitaat jutu- märkidesse, vahel on eraldi lõiguna kursiivis. - Kui tsiteeritav tekst on liiga pikk või kõik ei ole käesoleva töö seisukohalt oluline, võib tsitaati lühendada. Välja jäetud osi märgitakse katkestusjoontega: --- või [---]. Kui tsitaati soovitakse täiendada mingite selgitavate sõnadega (nt kes on ,,tema"), siis see omapoolne lisandus pannakse nurksulgudesse [ ]. 3.2 Allikakirjete loend Kuna kõik allikad pole rangelt võttes kirjandus, siis on sagedase pealkirja ,,Kasutatud kirjandus" asemel parem ,,Kasutatud allikad". Raudreegel: - kõik allikad, millele on tekstis viidatud, peavad leiduma ka allikate nimekirjas;
TALLINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUMI LÕPUTÖÖDE KOOSTAMISE JA VORMISTAMISE JUHEND SISUKORD SISSEJUHATUS ........................................................................................................................ 3 1. LÕPUTÖÖ KOOSTAMISE JA ESITAMISE KORD ........................................................... 3 1.1. Uurimistöö ....................................................................................................................... 3 1.2. Praktiline töö ................................................................................................................... 4 1.2.1. Tööpraktikale esitatavad lisanõuded ........................................................................ 5 1.3. Lõputööle esitatavad eetilised nõuded ............................................................................. 5 1.4. Kooli kehtestatud lisareeglid .................................................................................
12 Tsitaate kasutatakse juhul, kui on vaja edasi anda täpset seisukohta kasutades selleks teise au- tori väljendusviisi. Tsitaat peab vastama originaalile nii sõnastuse, ortograafia, kirjavahemärkide kui ka rõhuasetuse poolest. Tsiteerima ei pea kogu lauset, väljajäetut võib märkida mõttepunk- tidega /.../. Lause keskele või lõppu lülitatud tsitaati alustatakse väiketähega. Tsitaat pannakse jutumärkidesse. Viide tsitaadile tuuakse kohe pärast tsitaadi lõppu, isegi kui tsitaat asub lause keskel. Viitamisel lisatakse ümarsulgudes autori nimi, väljaande ilmumisaasta ja kasutatud leheküljed. Kui tekstis on nimetatud autori nimi, siis sulgudes nime kordamine ei ole enam vajalik. Näide: „Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause
refereeringutena. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Lausestusest peab olema selge, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaat esitatakse jutumärkides (vahel esitatakse eraldi lõiguna kursiivis, ilma jutumärkideta). Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke. 17 Mitmest kohast võetud lausekatkendeid ei ole lubatud liita üheks tsitaadiks. Ühes lauses esinevad erinevatest kohtadest pärit tsitaadid tuleb igaüks varustada omaette jutumärkide ja viitega originaalile. Kui tsiteeritav tekst on liiga pikk või kõik samas lauses esitatu ei ole oluline käesoleva töö seisukohalt, võib tsitaati lühendada
Üldtuntud seisukohtadele ei viidata (nt: Kiskjad söövad liha). Kasutusel on mitmeid viitamissüsteeme. Sotsiaalteadustes eelistatakse tavaliselt APA (American Psychological Association) viitamissüsteemi, millele toetutakse ka selles juhendis. Teiste autorite seisukohti või uurimisandmeid esitatakse tekstis kas tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat peab kõigis oma osades vastama originaaltekstile ja esitatakse jutumärkides või kursiivis. Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke või kursiivi lõppu. Kui viidatakse lausele, tuuakse viide ära enne lause lõpu punkti. Kui tsiteeritav seisukoht on liiga pikk või kõik samas lauses esitatu ei ole oluline käesoleva töö seisukohalt, võib tsitaati lühendada. Tsitaadis lause algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Tsitaadis ei ole lubatud liita üheks lauseks mitmest kohast võetud lausekatkendeid
KORDAMISKÜSIMUSED MEEDIA JA MÕJUTAMINE 1. Meedia mõiste info vahendaja/edastaja. Teabelevivahendid: trükiväljaanded, raadio, internet, TV 2. Meedia ülesanded ja roll ühiskonnas: · info edastamine · järelvalve · ühiskonna osade seostamine · sotsiaalse ja kultuuripärandi ülekanne · sotsiaalsete normide ülalhoidmine · avalikkuse loomine · kriitika ja kontroll · lõiming · kultuur ja haridus · meelelahutus 3. Kes on meedia taga? Omanike mõju, ajakirjanike mõju, allikate mõju ja reklaamiandjate mõju 4. Kvaliteetajakirjanduse roll: · vahendab tõepärast infot, ei spekuleeri · esitab kontrollitud fakte · annab konfliktse olukorra puhul sõna mõlemale osapoolele · austab kirjakeele vormi 5. Tabloid ehk kollane ajakirjandus Ajakirjanduse liik, mis v
Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed ja muu tuleb viidata. Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada tsitaatide või refereeringutena. Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (..."). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne
Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed ja muu tuleb viidata. Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti või andmeid võib töös esitada tsitaatide või refereeringutena. Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (..."). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne
Kõnelood – uudised, mille keskseks on kõned, sõnavõtud jms(koosolekud, kongressid, parlamendiistungid jne. selle põhiprobleemiks on suulise kõne edasiandmine ja olulise info leidmine mahukast ja sidumata materjalist. Kirjalood – uudised, mille aluseks on kellegi teise poolt vormistatud kirjalikud tekstid(teaduslikud uuringud, raportid jne). selle põhiprobleemiks on valmis lugude hindamine sündmuste uudisväärtuse põhjal. Vaatluslood – uudised, mille keskseks infoandjaks on reporter ise, kes on sündmusel kohal ning teeb loo vaatluse põhjal. Olulised on rahvakogunemised: laulupeod, kontsertid jne. Intervjuulood – uudised, mille puhul on allikaks inimene, kellelt küsitakse küsimusi ja esitatakse lugejale intervjuuna. Piltuudised – keskseks on fotod, mitte tekst. Valdkondadelt ja teemadelt võivad need uudised kuuluda erinevatesse rühmadesse. Kõige tavalisem on see,et tegu on poliitiliste uudistega. Lisaks võib nende seas olla ka majandusega seotud uudiseid
pealkirja lühend või esimene sõna), allika ilmumisaasta ja viidatava lehekülje numbri. See viitamissüsteem on kõige enam levinud. Joonealune viitamine: tekstiviites on number, mis juhib sama numbriga tekstiviite juurde joone all. Sama allika korduval järjestikusel viitamisel märgitakse joonealuse tekstiviitena ,,Sama" ja viidatava lehekülje number. Õpilastöös on soovitatav kasutada esimest viitamissüsteemi, seepärast käsitleb käesolev juhend vaid seda. Viide paigutatakse tsitaadi või refereeringu järele sulgudesse. Viide koosneb üldjuhul - autori(te) nime(de)st, - allika ilmumisaastat, - viidatava lehekülje numbrist. Lühendit lk asendab viites koolon. (Allik 2003: 1819) Täpne viite koosseis ja paigutus sõltuvad sellest, kas viidatakse: - ainult allikale (Allik 2003), allikale ja selle teatud - lehekülgedele: (Allik 2003: 18) või (Allik 2003: 1819);
Hea märkmekaart on: 1) Vasem ülemine nurk: keskne mõiste, võtmesõna, st kaardi tuum omamoodi otsisõnaks selgesti eralduvale kohale. 2) Parem ülemine nurk: allikaviide, väljaande aeg ja koht, lehekülg (-küljed). Piisab lühikesest viitest, kuna esialgse allikaloendis on täpsed andmed. Ära unusta märkimast lehekülje (- külgede) numbreid! Märki otse teksti, kui lehekülg vahetub. 3) Parem alumine nurk: märkus ülestähenduse olemuse kohta: kokkuvõte: parafraas, tsitaat, oma kommentaar või mingi nende ühendus. 4) Keskel: ülestähendus. Ülestähendusi tuleb teha konkreetsete ja spetsiifiliste asjade kohta: uurimuste kesksetest joontest, uurimismeetoditest, ainestiku analüüsist, tulemustest ja järeldustest. Märkmete põhjal vormib teadustöö tegija kirjanduse ülevaate uurimuse teoreetiliseks aluspõhjaks. Olemasolevat teemat tuleb liigendada ja mõistetavaks muuta. Kirjanduse
UT - Probleemi analüüsi; LT Tööprotsessi kirjeldus Tulemuste esitamise. Töö sisulises osas antakse vastused sissejuhatuses tõstatatud küsimustele, samuti peab olema selgesti välja toodud õpilase isiklik panus ja käsitletud autorite seisukohad. Teema loogilise arenduse seisukohalt oluliseks peetud tsitaatidele ja refereeringutele tuleb lisada töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). 2.4.1. Teksti liigendamine Loovtöö iseseisvad osad (tiitelleht, sisukord, sissejuhatus, peatükk, kokkuvõte,
UT - Probleemi analüüsi; LT Tööprotsessi kirjeldus Tulemuste esitamise. Töö sisulises osas antakse vastused sissejuhatuses tõstatatud küsimustele, samuti peab olema selgesti välja toodud õpilase isiklik panus ja käsitletud autorite seisukohad. Teema loogilise arenduse seisukohalt oluliseks peetud tsitaatidele ja refereeringutele tuleb lisada töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). 2.4.1. Teksti liigendamine Loovtöö iseseisvad osad (tiitelleht, sisukord, sissejuhatus, peatükk, kokkuvõte,
Kõik töös kasutatud autorite seisukohad, tsitaadid, arvandmed, joonised jm peavad olema korrektselt viidatud. Viitamissüsteem peab kogu uurimistöö ulatuses olema ühtne. Teiste autorite seisukohti võib töös esitada täpse tsitaadina või refereeringuna. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile (aluseks võetakse teose viimane trükk). Tsitaat esitatakse jutumärkides. Vastav viide märgitakse kohe pärast jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse kolm mõttepunkti. Refereering tähendab teise autori seisukohtade kommenteerimist oma sõnadega. Refereeringu puhul peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid. Viitamise erinevad võimalused: - tekstisisene viide kirjutatakse sulgudesse viidatava teksti järele. Tekstisisese
Viite lõpusulu järel punkti ei panda. Kui töös viidatakse sama perekonnanimega autoritele, kirjutatakse viites ka autori initsiaal (näiteks „K. Lutsoja“ ja „M. Lutsoja“). Tsiteerimine on originaali esitamine täpselt samas sõnastuses, säilitades väljendatud mõtet (kontekstist välja rebitud üksikuid lauseid võib suvaliselt tõlgendada). Puuduvate sõnade (lausete) asemel pannakse kolm punkti (...). Tsitaadi osi võib selgitada või rõhutada, märkides seda kandilistes sulgudes. Lühemad tsitaadid tuuakse teksti sees jutumärkides. „Tsitaat peab igas aspektis [autori rõhutus] täpselt vastama originaalile“ (Teadustöö alused 2005, 101). Pikemaid tsitaate kirjutatakse eraldi plokina tähesuurusega 10 ja reavahega 1,0. Refereerimisel antakse originaali mõte edasi vabas, sageli kokkuvõtlikus ja kom- Teistele autoritele kuuluvaid seisukohti ..
annaabi.ee 
