Kevade luuletused (0)

Kevad tuleb Kevad tasa koputab 
Vihm päiksesilmad loputab 
Siis lumememm reisima läheb 
Öö taevasse riputab tähed 
Tuuleke kevade lõhna kannab 
Päike soojust juurde annab 
Lumehangedest tekkinud ojad 
Okstel pajukassipojad 
Sinilill ärkab ja pilgutab silma 
Karupoeg uudistab kevadist ilma 
Aias vilistab kuldnokapaar 
Õhus liblika lennukaar Kevad
Soojemad kevadilmad 
Kollased päikesesilmad 
Piiluvad mu poole 
Läbi akna koolis.  Õue pääsu juba ootan, 
Kuulda linnulaulu loodan. 
Lähedal on suve algus 
Kuigi alles kevad algas.’ Kevad
Päevad läinud pikemaks, 
meelgi muutund rõõmsamaks. 
Kaskedel on hiirekõrvad, 
pajuokstel pehmed urvad.  Rõõmsalt ojakene voolab, 
taevas päike paistab soojalt. 
Kõikjal linnulaul ja vulin. 
Nõnda kevad meile tuli! Kevad
Kevad see on ilus sõna, 
sellel sõnal ilus kõla. 
Kevad sooja ilma toob, 
lindudel ta pesa koob.  Suured sallid nurka jäävad, 
käes on päikselised päevad. 
Kevad tuli tagasi, 
tõesti väga vagusi. Tärkab kevad
Kevad jällegi on käes,
pakatavad täies väes,
pungad põõsal, pungad puul,
aasal tansib lõunatuul. Lepik sinililli täis,
särab õie kõrval õis,
lõhnab värske rohutukk,
ülane ja nurmenukk. Tärkab kevad Karupoisi kevad Õues nägin eile karu,
karu oli veidi pahur.
Pidi ärkama ta talveunest,
Kaevama end välja lumest.
Ta õues nägi kevadlilli,
Nüüd tatsata võib jalad villi.
Kõrgel taevas paistis päike,
pesast ilmus karu väike.
Väiksel karul tuju hea,
ei magama ta enam pea. Kevadrõõm Kui sa tasa olla püüad,
kuuled, kuidas kevad tuleb.
Põõsais - puudel linde hüüab,
tali vaikselt ukse suleb. Päevad pikemad ja valged,
vulisevad ojas veed.
Taandumas on külmad karged,
hoiupaika pandud reed. Suusad - kelgud pakitud
ning kasukas kaob nagist.
Olgu kevad kiidetud,
on päiksest kõigil abi. Paranemas meel ja jume,
rohetama hakkab maa.
Soojus taandab viimse lume,
süda hõiskab … valleraa!