88,03 askorbiinhappe ekvivalentmass n indofenoolilahuse normaalsus V1 - vedeliku maht, mis saadi filtraadi käsitlemisel Pb-atsetaadiga, ml V2 esimese filtraadi maht, mis võeti Pb atsetaadiga käsitlemiseks, ml V3 segu üldine maht, mis saadi uuritava proovi ekstraheerimisel, ml V4 teise filtraadi maht, mis võeti indofenoolilahusega tiitrimiseks, ml g uuritava aine kaalutis, g 100 koefitsient, mis viib tulemuse üle mg % - deks. X = (2,15-0,1) · 88,03 · 0,001 · 15 · 100 · 100 / 10 · 10 · 25,96 = 10,4 mg% Järeldused Lillkapsas ise sisaldab palju C vitamiini. Lillkapsas kaob umbes 35% C-vitamiinist. C vitamiin on vees lahustuv, ja seega see läheb keeduvette. Keeduvee võib sisaldada kuni 85% algsest C-vitamiini kogusest. Tegelikult C vitamiini sisaldus peab olema rohkem kui minu katses. Katse viga võis tulla
KOLESTEROOL Mõningatel andmetel on ideaalseks kolesteroolisisalduseks 3,5 5,0 ja normaalseks 5,1 6,0. Toitumisõpetuse praktikumis määratakse vere kolesteroolisisaldust testribade abil, kasutades seadet ACCUTREND GCT, mis määrab üldist kolesteroolisisaldust vahemikus 3,88 7,75 mmooli/l. Tulemus: Minu kolesteroolitase oli 4,36 mmol/l. Järeldus: Minu kolesteroolitase on igati normis, see on lausa ideaalne. SÜSIVESIKUTE AINEVAHETUS Vere normaalne glükoosisisaldus on 3,5 -5,6 mmooli/l, vereplasmas 3,9 6,1 mmooli/l. Toitumisõpetuse praktikumis määratakse vere glükoosisisaldus testribadega, kasutades seadet ACCU-CHEK Performa. Tulemus: Minu veresuhkru tase oli 5,4 mmol/l Järeldus: Minu veresuhkru tase jäi normi piiresse. SÜLJE AMÜLAASI AKTIIVSUSE MÄÄRAMINE Normaalselt on sülje amülaasi aktiivsus 160-320 ühikut. Määramise käik Kuiva katseklaasi kogutakse paar ml sülge. Pipetiga võetakse 1 ml sülge ja viiakse katseklaasi, kuhu
orgaanilisi ühendeid. Lisaks orgaanilistele ühenditele võib substraadina kasutada K4[Fe(CN)6] (kollane veresool). POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasnevalt vesinikperoksiid redutseerub veeks. Tekkiv K3[Fe(CN)6] (punane veresool) annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeriv lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb pH 6 juures. Töö käik: Käesoleva töö ülesandeks on glükoosisisalduse määramine mingis bioloogilises objektis, milleks mina kasutasin mett. Selleks kasutasin tööreaktiivi, mis sisaldas eelkirjeldatud ensüüme glükoosi oksüdaasi ja peroksüdaasi ja kromogeenset substraati K4[Fe(CN)6]. Uuritava lahuse (tundmatu proovi) ettevalmistamine Uuritava lahusena, milles glükoosi kontsentratsiooni määrama hakkasin, kasutasin mina mee tõmmist. Selleks kaalusin analüütilistel kaaludel purgist Mesi I 115,0 mg mett ja viisin kadudeta 200 ml mahuga mõõtekolbi. Seda tegin kuuma destilleeritud veega, mida lisasin
03.2010 3.5 Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil Töö teoreetilised alused: · Bioloogilistes vedelikes kasutatakse glükoosisisalduse määramiseks enamasti ensümaatilist meetodit. See põhineb kahe ensüümi glükoos oksüdaasi (GOD) ja peroksüdaasi (POD) kasutamisel. · GOD on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes (tänu sellele võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust teiste taandavate suhkrute juuresolekul). · GOD (,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas) katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. GOD on liitvalk (flavoproteiin) ja sisaldab prosteetilise grupina (mittevalguline komponent) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. · FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi.
produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoos. Invertaasi produtseerivad pärmid, hallitusseened, paljud taimed ja mesilased. Inimese jaoks on invertaas oluline seedeensüüm. Sahharoos hüdrolüüsub peensoole limaskesta rakkude poolt toodetava invertaasi toimel vastavalt reaktsioonivõrrandile: Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi a fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Sahharoosi hüdrolüüsi käigus tekkinud produktide glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks viiakse kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, mis sisaldab taandavaid suhkruid, komplekslahusesse (triloon B). Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub , mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses
Glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks kasutatakse kompleksomeetrilist meetodit. Kompleksomeetrilise meetodi põhireaktsiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2Co3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja tekib punane Cu2O sade. Keetmisel toimub reaktsioon näeb välja nii: Sellele järgneb triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M CuSO4 lahust. Tiitrimisel komplekseerub triloon B Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimist saab kindlaks
Glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks kasutatakse kompleksomeetrilist meetodit. Kompleksomeetrilise meetodi põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ning moodustub punane Cu2O sade. Keetmisel toimub järgnev reaktisoon: Järgnevalt tuleb tiitrimise teel määrata vabanenud triloon B kogus. Selleks kasutatakse 0,02M CuSO4 lahust. Lahusesse lisatakse ka indikaatorina mureksiidi, mis muudab värvi triloon B ja Cu(II)-ioonide kompleksi taastekkimisel.
Töö eesmärk Töö eesmärgiks oli võrrelda tugevate ja nõrkade elektrolüütide aktiivsust, tasakaalu nõrga happe ja nõrga aluse lahuses. Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine. Erinevate lahuste pH määramine ning soolade hüdrolüüs. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: koonilised kolvid (250 mL), mõõtekolvid (100 mL), bürett, pipett (10 mL), keeduklaas (50 mL), pH-meeter, katseklaaside komplekt, klaaspulk Kasutatud ained: 0,05...0,1 M HCl kontroll-lahus, täpse kontsentratsiooniga NaOh standardlahus, ~ 0,01 M NH3H2O lahus, 2 M soolhappe lahus, etaanhappe (äädikhappe) ja ammoniaagi vesilahused, küllastunud KCl lahus, SbCl3 lahus, kontsentreeritud sool- või lämmastikhape, universaalindikaatorpaber, fenoolftaleiin, metüülpunane, Al2(SO4)3, NaCl, Na2CO3, Na2SO3, NH4Cl, CH3COONa, CH3COONH4, tsingikraanulid. Töö käik Tugevate ja nõrkade elektrolüütide keemiline aktiivsus Ühte katseklaasi valasin 2 mL 2 M soolhapet ja teise
YAGB21 112262 ja täiendada. 09.04. M.K. 3. Biokatalüüs 3.1 Invertaasi aktiivsuse määramine · Töö teoreetilised alused Töö eesmärk oli määrata invertaasi aktiivsus. Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhines sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Kasutasin kvantitatiivset meetodit tiitrimist. Antud töös leidis kasutamist nn kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiv sisaldas vask(II)-triloon B kompleksi ja oli tugevalt aluselise reaktsiooniga. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud taandavate suhkrutega proovi viisin komplekslahusesse. Seal olev vask(II)-triloon B kompleks laguneb reaktsioonil suhrutega ning lahusesse jääb vaba triloon B.
Glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks kasutatakse kompleksomeetrilist meetodit. Kompleksomeetrilise meetodi põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO 4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ning moodustub punane Cu2O sade. Keetmisel toimub järgnev reaktisoon: Järgnevalt tuleb tiitrimise teel määrata vabanenud triloon B kogus. Selleks kasutatakse 0,02M CuSO4 lahust. Lahusesse lisatakse ka indikaatorina mureksiidi, mis muudab värvi triloon B ja Cu(II)-ioonide kompleksi taastekkimisel.
Glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks kasutatakse kompleksomeetrilist meetodit. Kompleksomeetrilise meetodi põhireaktsiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2Co3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja tekib punane Cu2O sade. Keetmisel toimub reaktsioon näeb välja nii: Sellele järgneb triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M CuSO4 lahust. Tiitrimisel komplekseerub triloon B Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimist saab
kompleksomeetrilist meetodit. Põhireaktiivis on selles meetodis tugevalt aluseline lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Sellel reaktiivil on käesoleva meetodi läbiviimisel kaks ülesannet: 1) ta lõpetab ensüümireaktsiooni, kuna toimub tugevalt aluseline reaktsioon, mis mõjub invertaasile inaktiveerivalt 2) ta tagab leeliselise keskkonna ja vask(II) triloon B kompleksi, mis on vajalik taandavate suhkrute määramiseks. Reaktsioonisegu, mis sisaldab taandavaid suhkruid peab kuumutama, sest siis taandub Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)- eks ning moodustub Cu2O, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B-d, tänu millele saabki suhkrute kontsentratsiooni määrata. Keemisel toimuv reaktsioon: CH2N(CH2COO)2Cu R C + CH2N(CH2COO)2Cu + 4Na+ + 4OH- R C +
Reaktsioon kulgeb PO x-ile sobivas mõõdukalt happelises keskkonnas pH 6 juures. 2 Fe2+ +H2O2 + 2H+ 2 Fe 3+ +2 H2O Töö käik Tööreaktiiv Glükoosisisalduse määramise ensümaatilise meetodi puhul on olulisene koht tööreaktiivil, mis sisaldab Gox, Pox, kaaliumheksatsüanoferraati (II) ja fosfaatpuhvrit pH 6. Tööreaktiiv oli valmistatud praktikumi juhendaja poolt. Tundmatu lahuse (tundmatu proovi) ettevalmistamine Minu uuritavaks lahuseks oli mesi, mida ma kaalusin analüütilisel kaalul kaaluklaasi 0,1199 g ning viisin selle kvantitatiivselt 200 ml mahuga mõõtekolbi. Selleks kuumutasin destilleeritud vett ning lisasin väikeses koguses vett kaaluklaasi, segasin lahust klaaspuga ning valasin tekkinud lahuse lehtri abil mõõtkolbi. Seda kordasin veel 3 korda. Järgnevalt täitsin mõõtkolvi mahus destilleeritud veega ning loksutasin lahust kontsentratsioonide ühtlustumiseks
Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Töö käik: 1. Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks kasutasime suuremat katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml 7% sahharoosi lahust, mis oli substraadiks ja mille pH oli 4,8. Lahuse asetasin vesitermostaati 30 kraadi juurde soojenema. 2. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Pipeteerisin kolme koonilisse kolbi 250 ml komplekslahust. 3. Tahket invertaasi kaalusin 24,5 mg ja lahustasin 0,5 ml atsetaat puhvris. 4. Kui sahharoosi lahus oli küllalt soojenenud lisasin termostateeritud sahharoosi lahusele 0,5ml uuritavat invertaasi lahust, loksutasin ja hakkasin aega mõõtma. Kohe peale ensüümi lisamist võtsin 1ml hüdrolüüsisegu ja viisin selle ühte kolbudest, kus oli komplekslahus (0 proov). 5
Pimekatse Tiitrimiseks kulunud naatriumtiofosfaadi maht: 20,70 ml G(naatriumjodiid)=1g Pipeteeritud etanoolilahuse hulk= puudub Arvutused ( AK - AK1) x 0,00115 Etanooli sisaldus X arvutatakse valemiga: X = G , kus A- kaaliumkromaadi maht, ml K- kaaliumkromaadi normaalsuskoefitsent B- tiitrimiseks kulunud naatriumtiosulfaadi maht, ml K1- vastava naatriumtiosulfaadi koefitsent G- kaaliumjodiidi kaalutis, g K leidmiseks tuli abiks võtta pimekatse, mille puhul puudus etanool e. X=0. See tähendab, et AK- BK1= 0 BK1 K = A 20,70 x1,0 K = = 2,07 10 15,4 +15,45 Vkesk = =15,425 2 (10 * 2,07 -15,425 *1,0) * 0,0015 * 250 * 250 X = = 3,791g 1*10 *10 Etanooli tegelik algne massihulk oli 3,802 grammi. Veaprotsent 3,802 - 3,791
Töö käik: Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks võtsin 50 ml katseklaasi, kuhu pipeteeritisin 25 ml 7 % sahharoosi lahust (substraati), mille pH oli atsetaatpuhvri abil reguleeritud sobivale väärtusele. Lahuse asetasin termostaati 30°C juures soojenema kümneks minutiks. Valmistasin uuritava invertaasi lahuse: kasutasin vedelat invertaasi . Võtsin seda 0,3 ml, invertaasi lahust kokku oli 9 ml. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Selleks pipeteerisin kolme koonilisse kolbi mahuga 250 ml 10 ml komplekslahust. Substraadi lahusele lisasin 0,5 ml eelnevalt valmistatud uuritava invertaasi lahust. Loksutasin ja fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse. Kuiva pipetiga võtsin kohe pärast ensüümi lisamist 1 ml hüdrolüüsisegu ja viisin ühte kolbidest, kus oli komplekslahus. 10 min pärast ensüümi lisamist pipeteerisin 1 ml reaktsioonisegu teise kolbi ning 20 min pärast 1 ml kolmandasse.
Invertaasi produtseerivad pärmid, hallitusseenes, paljud taimed, mesilased. Inimese jaoks on see oluline seedeensüüm. Sahharoos hüdrolüüsub peensoole limaskesta rakkude poolt toodetava invertaasi toimel. Invertaasi preparaatide aktiivsuse määramisel kasutatakse reeglina substraadina sahharoosi. Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsi uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Sahharoosi hüdrolüüsi käigus tekkinud produktide glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks võib kasutada mitmeid meetodeid. Selles töös kasutan komleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktsiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. See valmistatakse kõrge Na2CO3
Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimine: pipeteerisin 100 ml katseklaasi 25 ml 7 %-list sahharoosi lahust (substraat, mille pH on atsetaatpuhvriga reguleeritud väärtusele 4,8) ja asetasin selle vesitermostaati 30C juurde soojenema (10 minutit). Valmistasin uuritava invertaasi lahuse: kasutasin tahket invertaasi (Invertaas, 3.2.1.26), valmistasin 5 ml lahust kontsentratsiooniga 2-3 mg/ml selleks võtsin 0,0140 g invertaasi ja lahustasin selle puhvris. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute määramiseks: pipeteerisin kolme 250 ml koonilisse kolbi 10 ml komplekslahust. Soojenenud sahharoosi lahusele lisasin 1 ml uuritavat lahust, loksutasin ja käivitasin stopperi. Koheselt peale ensüümi lisamist võtsin 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ühte komplekslahuse kolbi (0-proov). 10 ja 20 minuti pärast võtsin uuesti 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ülejäänud kahte komplekslahust sisaldavasse kolbi.
Hüdrolüüsi käigus tekkinud glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemise meetodiks on kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Kompleksi valmistatakse Na2CO3 lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja triloon B(ETDA-Na). Reaktiivi roll: · Toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümreaktsiooni · Tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-trioloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonist võetud proovi(sisaldab taandavaid suhkruid) viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandaub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(i)-ks. Moodustub Cu2O ja eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B. Keetmisel 2 toimuv reaktsioon: Kasutades 0,02 M vasksulfaadi lahust määratakse vabanenud triloon B
V2(0,1 N NaOH milliliitrite hulk, mis kulus tiitrimiseks)=1,0 ml Arvutused m * 50 * 4 * V X = Happesus X arvutatakse valemiga: 250 *10 , kus V- 0,1 N NaOH milliliitrite hulk, mis kulus tiitrimiseks 1/10- 0,1 N lahuse normaalsuse viimiseks 1 normaalseks 4- koefitsent, mis arvestab kaalutise 100-le grammile m- kasutatud sepiku kaalutis, g 250- vee kogus, ml 50- tiitrimiseks võetud lahus, ml Kuna kõigi 4 paralleelkatse andmed on sama väärtusega, toon välja vaid ühe arvutuse. 25 * 50 * 4 * 1,0 X 1,2,3,4 = = 2,00° 250 * 10 Kokkuvõte Kõik paralleelkatsed näitasid üht ja sama tulemust, mille loen suhteliselt korrektseks ja õigeks.
Töö eesmärk Naatriumkloriidi osamassi määramine argentomeetrilise meetodiga. Seadmed ja töövahendid -bürett 25 ml -koonilised kolvid 100 ml ja 250ml -lehter -mõõtkolvid 50 ml ja 100ml Reaktiivid -0,05 N AgNO3 -10% K2CrO4 Töö käigus toimuvad keemilised reaktsioonid NaCl + AgNO3 + K2CrO4 = Ag2CrO4 + 2K+ +Na+ + Cl- + NO3- NaCl ja AgNO3 vaheline reaktsioon kaaliumkromaadi juuresolekul, moodustub punane sade (Ag2CrO4) Töö käik Mulle oli antud Keiju taimne rasvavõie. Valmistasin 2 kaalutist ning kaalusin kahe proovi jaoks antud võiet. Seejärel viisin sooja vee abil antud proovid 250ml mõõtkolbi. Lisasin sinna veel sooja vett ning loksutasin korralikult. Seejärel viisin destilleeritud veega lahused 250ml mahumärgini. Mõlemad lahused filtreerisin ning seejärel pipeteerisin mõlemad filtraadid 50ml kolbi. Mõlemale lahusele lisasin 1 ml 10%-list K2CrO4 ning tiitrisin 0,05N AgNO3 lahusega kuni värv muutus oranzikaks. Katsetulemused: Katse 1 m(antud
Arvutasin ensüümipreparaadi proteolüütilise aktiivsuse A (kat/g) vastavalt valemile: kus: C(Tyr) türosiini kontsentratsiooni muutus valitud ajavahemikus, mg/ml t hüdrolüüsi kestus st valitud ajavahemik, s V - reaktsioonisegu (substraat+ensüüm) üldmaht, ml V - valmistatud ensüümilahuse üldmaht, ml 2 TKÄ lahusest tingitud proovi lahjendus V - ensüümi maht hüdrolüüsisegus, ml g proteaasi preparaadi kaalutis, g 181 türosiini molekulmass Järeldus Proovid said võetud reaktsioonisegust kaseiini hüdrolüüsi protsessi algfaasis, mil produktide kontsentratsiooni ja aja vahel valitses lineaarne sõltuvus. Seega peavad kõik neli punkti katse korralikul läbiviimisel langema ühele sirgele. Minu tehtud katse õib lugeda õnnestunuks, sirge läbib peaaegu kõiki punkte, kõrvalekalle on väga väike.
IV katseklaas (3-proov) 0,569 0,092 Saadud andmete alusel koostasin graafiku: türosiini kontsentratsioon (C) aeg (t). Preparaadi proteolüütilise aktiivsuse arvutasin valemi järgi: kus C türosiini kontsentratsiooni muutus, mg/ml t hüdrolüüsi kestus, s V1 hüdrolüüsisegu üldmaht, ml V2 ensüümilahuse üldmaht, ml V3 ensüümi maht hüdrolüüsisegus, ml g proteaasi kaalutis 181 türosiini molekulmass 2 TKÄ lahusest tingitud lahjendus A = kat/ml Järeldus o Saadud tulemus näitab, et 30 C juures on alkalaasi aktiivsus 9,38 kat/ml, st 1 sekundi jooksul hüdrolüüsiti 9,38 mooli peptiidsidemeid.
22.05. M. Kreen Liina Reimann 134537KATB Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil põhineb ensüümide glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. Tänu GOx-i substraadispetsiifilisusele β, D-glükoosi suhtes võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juureolekul. GO x katalüüsib glükoosi oksüdeerimist molekulaarse hapniku toimel. GO x on liitvalk e flavoproteiin, mis sisaldab mittevalgulise komponendina flaviinadeniinnukleotiidi (FAD), mis toimib koensüümina. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerudes FADH 2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Vaadeldava
Valmistasin invertiini 20 kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin katseklaasi 0,5 ml invertiini ja pipeteerisin juurde 9,5 ml atsetaatpuhvrit. Umbes 10 minuti pärast lisasin temperatuurile 30 C termostateeritud sahharoosi lahusele 0,5ml invertiini lahuse lahjendust. Loksutasin ja fikseerisin ensüümreaktsiooni alguse kellaaja. Koheselt peale ensüümi lisamist võtsin kuiva pipetiga 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ühte kolbi, kus oli komplekslahus. See proov oli 0-proov. 10 minutit peale ensüümi lisamist pipeteerisin 1ml reaktsioonisegu teise komplekslahusesse (10 minuti proov). 20 minutit peale ensüümi lisamist pipeteerisin veel 1 ml reaktsioonisegu kolmandasse komplekslahusesse. Kolvid komplekslahusega, kuhu oli lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetasin 10 minutiks elektripliidile püstjahuti alla keema. Keetmine lõpetasin 150 ml destilleeritud vee lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Kolb jahutati toatemperatuurini kraanivee all
annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb happelises keskkonnas pH 6 juures. Töö käik Tööreaktiiv Juba valmisolev tööreaktiiv sisaldab ensüüme GOx ja POx, kromogeenset substraati K4[Fe(CN)6] ja fosfaatpuhvrit pH väärtusega 6,0. 25 ml tööreaktiivi valmistamiseks võetakse vastav mõõtekolb, millesse viiakse: 2,5 mg glükoosi oksüdaasi GOx 1,5 mg peroksüdaasi POx 16,6 ml 0,2 M puhverlahust K4[Fe(CN)6] 0,1%-list lahust, et täita kolb lõppmahuni. Tööreaktiivi tuleb säilitada külmkapi temperatuuril kuni tarvitamiseni. Meie reaktiiv oli juba laual valmis, kuna enne kasutamist pidi see taas soojenema toatemperatuurini. Meloni lahuse ettevalmistamine Minu katses oli tundmatuks prooviks naturaalne melonimahl. Mahla kättesaamiseks surusin viljaliha noaga ja tilgutasin mahla pisikesse keeduklaasi. Pidin tegema mahlast 250-kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin
Vee kareduse määramine tiitrimisega Ioonide kontsentratsiooni määramine Töö eesmärk: külma kraanivee kareduse (karbonaatse ja üldkareduse) määramine tiitrimisega, keedetud vee kareduse määramine, keetmisel tekkiva katlakivi hulga määramine, kareduse vähendamine/kõrvaldamine naatriumkationiitfiltriga. Vees oleva SO4(-2) iooni kontsentratsiooni määramine. Kasutatud vahendid, mõõteseadmed: 700 ml kooniline kolb vee hoidmiseks, 250 ml koonilised kolvid tiitrimiseks, klaaspulk, katseklaas korgiga, lehter, 100 ml pipett, 25ml büretid (3), 25 ml mõõtsilinder, filterpaber, Na-kationiitfilter, etalonlahuste komlekt , elektripliit, Kasutatud ained: 0,025M HCl; 0,005M ja 0,025M triloon-B lahus; metüülpunane (mp) ja kromogeenmust (ET-00) indikaatoritena, 10% NaCl2 lahus, puhverlahus (NH4Cl+NH3*H2O),ca 0,5M HCl lahus nende nõude pesemiseks, milles vett keedeti ( katlakivi eemaldamiseks). Katsed:
Töö eesmärk Töö eesmärgiks oli kraanivee kareduse määramine tiitrimistega, katlakivi moodustumise uurimine, kareduse kõrvaldamine Na-kationiitfiltriga ning vees sisalduva iooni kontsentratsiooni ligikaudne määramine. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: suur kolb vee hoidmiseks (500...750 mL), 250 mL koonilised kolvid tiitrimiseks, 100 mL pipett, 25 mL büretid, 25 mL mõõtesilinder, lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt iooni kontsentratsiooni määramiseks. Kasutatud ained: 0,025 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (), indikaatorid metüülpunane või metüüloranz ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl 2 lahus, ~0,5 M HCl lahus tiitrimisnõude pesemiseks
Sirge läbib põhimõtteliselt kõiki nelja punkti lineaarselt. GLÜKOOSI KONTSENTRATSIOONI KINDLAKSTEGEMINE: Leian glükoosi kontsentratsiooni uuritavas lahuses kaliibrimisgraafikult vastavalt paralleelproovide keskmisele optilise tiheduse väärtusele : Kaliibrimissgraafikult leidsin, et sellele optilisele tihedusele vastab glükoosi kontsentratsioon: Cglükoos/sidrunimahl = 0,022 mg/mL (100 korda lahjendatud lahuses) Tundmatu proovi glükoosisisaldus on seega: Leian glükoosisisalduse mahlas (kuivainesisaldus pole kindlaks määratud), avaldan glükoosisisalduse massiprotsentides (X,%) naturaalse mahla suhtes vastavalt valemile: kus C glükoosisisaldus uuritavas lahuses vastavalt kaliibrimisgraafikule (mg /ml) L mahla lahjendustegur d mahla tihedus (g /cm3) d = 1,026 g/cm3 (internetist) Seega: 3.3
3 Glükoosisisalduse määramine ensümaatilisel meetodil Tallinn 2013 Teooria Bioloogilistes vedelikes kasutatakse glükoosisisalduse määramiseks enamasti ensümaatilist meetodit. See põhineb kahe ensüümi glükoos oksüdaasi (GOD) ja peroksüdaasi (POD) kasutamisel. GOD on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes (tänu sellele võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust teiste taandavate suhkrute juuresolekul). GOD (,D-glükoosi:O2-oksüdoreduktaas) katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. GOD on liitvalk (flavoproteiin) ja sisaldab prosteetilise grupina (mittevalguline komponent) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi.
15-proov 0,832 0,1330 900 Arvutan ensüümipreparaadi proteolüütiliseaktiivsuseA(µkat/g) CTyr-türosiini kontsentratsiooni muutusvalitudajavahemikus (mg/ml) t- hüdrolüüsi kestus st valitud ajavahemik (s) V1- reaktsioonisegu (substraat+ ensüüm) üldmaht (ml) V2-valmistatud ensüümilahuse üldmaht (ml) 2-TKÄ lahusesr tingitud proovilahjendus V3-ensüümi maht hüdrolüüsisegus g-proteaasi preparaadi kaalutis (g) 181- türosiini molekulmass =12,36 µkat/g Katse järeldus Selle katse käigus pidin võtma proove nii, et kontsentratsiooni ja aja vahel valitseks lineaarne sõltuvus. Sellisel juhul peaks katse tulemused olema ühel lineaarsel sirgel, minu katses taolist sirget ei tekkinud, seega pole minu tulemused lineaarsed. Viga võis tekkida sellest, et pole piisavalt kogemust ja kiirust, et reaktsioonisegu viia TKÄ ja siis uuesti kähku termostaati tagasi.
Tallinna Tehnikaülikool Keemia instituut Bioorgaanilise keemia õppetool Laboratoorne töö nr 3.1 Invertaasi aktiivsuse määramine Tallinn 2013 Teooria Invertaas süstemaatilise nimetusega -D-fruktofuranosiidi fruktohüdrolaas on ensüüm, mis kuulub glükosiidsidemete hüdrolaaside hulka, mis katalüüsivad O-glükosiidsidemete hüdrolüüsi reaktsiooni. Oligo- või polüsahhariid + vesi (glükosidaas)-> Monosahhariid + lühem oligo- või polüsahhariid Invertaas katalüüsib -D-fruktofuranosiidide hüdrolüüsireaktsiooni, vabastades fruktoosi molekule: -D-fruktofuranosiid + H2O (invertaas)-> , D-fruktoos + mono- või oligosahhariid Sahharoos on looduses kõige levinum -D-fruktofuranosiid ja tema hüdrolüüsi produktideks on -D-fruktoos ja -D-glükoos. Sellepärast kasutataksegi invertaasi aktiivsuse määramisel tavaliselt substraadina
Tallinna Tehnikaülikool Biokeemia Laboratoorne töö 3.2 Teostaja: 2016 3.2 Proteolüütilise ensüümi aktiivsuse määramine Proteolüütilised ensüümid ehk proteaasid, on ensüümid, mis katalüüsivad peptiidsidemete hüdrolüüsi reaktsiooni valkudes ja peptiidides, produtseerides madalama molekulmassiga peptiide ja vabu aminohappeid. Proteaase leidub kõikides organismides, nad seedivad näiteks toiduvalke. Erinevad proteaasid omavad ka erinevat toimespetsiifikat. Mõned proteolüütilised ensüümid lõhustavad vaid teatud aminohapetega külgnevaid peptiidsidemeid (piiratud proteolüüs). Sellised on näiteks trüpsiin, kümotrüpsiin ja pepsiin, mis produtseerivad põhiliselt peptiide. Samas paljud bakteriaalsed proteaasid, nagu näiteks subtilisiin, savinaas, alkalaas, omavad väga nõrka spetsiifikat ja lag
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
