Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Tõde - absoluutne või suhteline? Arutlus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
suhtelisus, arvab, tõeteooria, vankumatu, keema, vastand, relatiivne, suhtelisust, ferrari, opel, koherentsiteooriaSisukord Sisukord.................................................................................................................................. 2 Sissejuhatus............................................................................................................................ 3 Tõe korrespondentsiteooria..................................................................................................... 4 Pragmatismi tõeteooria ..................................................................................................... 6 Tõe koherentsiteooria.............................................................................................................. 7 Tõesus matemaatikas............................................................................................................. 8 Objektiivne tõde............................................................................................
olemas olla ja ka mitte olemas olla, siis saab ainult üks neist tõekspidamistest ühtida absoluutse tõega. Ühesõnaga on absoluutne tõde reaalsus ja õiged vastused. Samas on minu jaoks olemas ka suhteline tõde. Relatiivseks pean ma sellist tõde, mida ma enda arvates tõeks pean, nagu ka see arvmust väljendava jutu mõte. Suhteline tõde võib minu jaoks olla ühtmoodi ja mõne teise inimese jaoks teistmoodi. Igaühel võib olla oma suhteline tõde. Tõe suhtelisust tõestavad ka erinevate ajastute arvamused elust ja olust. Näiteks arvati kunagi, et maakera on kolme vaala peal ja seda peeti sel ajal tõeks. Tänapäeval ollakse kindlad selles, et planeet Maa on kera kujuline. Mulle tundub, et kõik on selles kindlad, kuid võib-olla avastatakse umbes tuhande aasta pärast, et maakera on hoopis nagu ümarate nurkadega täring või midagi sellist. Ka üldtunnustatud väited võivad aja jooksul muutuda.
Näiteks Eesti lipp on sini-must-valge siis ja ainult siis, kui Eesti lipp on sini-must-valge. Minu arvates on see väga selge ja arusaadav, sest lipp, mis ei ole sini- must-valge ei saa olla Eesti lipp. Kuid see ei pruugi olla igale inimesele absoluutne. Näiteks, kui inimene on värvipime ja ta näeb sinist kollasena, aga meie väidame talle, et Eesti lipp on sini-must- valge, siis satub ta segadusse, ning see tõde jääb temale suhteliseks. '' Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused need, mis töötavad. Näiteks, kui minu arust on korvpalli mängimine parim vabaaja sisustamise meetod, leidub ka inimesi, kellele ei meeldi üldse korvpalli mängida. Sellest saab järeldada, et pragmatismi tõeteooria on erinevate inimeste vaatenurkadest väga erinev ehk suhteline. Alguses, kui ma esseed kirjutama hakkasin, mõtlesin,et mis on kindlalt absoluutsed tõed.
asjaolusid või siis tõeste propositsioonide, väidete ja muude tõekandjate sisu. Analüütilises filosoofias kasutatakse sõna "tõde" sageli 'tõesuse' tähenduses. Nii tavakeeles kui ka teistes eluvaldkondades ning filosoofia ja religiooni keelepruugis kasutatakse sõna "tõde" ka teistes tähendustes¹. Tõekäsitusi on välja kujunenud neli : koherentsiteooria (tõe kooskõlateooria), korrespondentsiteooria (tõe vastavusteooria), pragmatismi tõeteooria ja redundantsiteooria (tõe liiasusteooria)². Kooskõlateooria kohaselt on tõesed väited, mis on kooskõlas juba teiste tõesekstunnistatud väidetega. Tõe vastavusteeoria järgi on tõesed need väited, mis on vastavuses ka tegelikkusega. Pragmatismi tõeteooria ütleb, et tõesed on uskumused, mis ka reaalselt töötavad ehk siis nendest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Ja redundantsiteooria kohaselt on tõe mõiste ülearune³.
Tõde absoluutne või suhteline? Läbi aegade on inimkond arutlenud probleemi üle tõe olemusest. On tõde absoluutne või suhteline? Vaevalt sellele ühtset tõest vastust kunagi leitaksegi. Tõde on iga inimese jaoks erinev ja kõigil on tõest oma arusaam. Jääb üle vaid nendel erinevatel arusaamadel arutleda. Mis ta siiski on? Uskumus? Teadus? Või mõlemat? Tõenäolisem näib uskumus, sest ei saa midagi sellist rääkida ja tõeks pidada, mida ise ei usu. See oleks tõe väänamine ehk valetamine. Arvan, et tõde õde ongi just sellepärast subjektiivne, et kõik mõistavad seda oma moodi. Mis ühele võib olla tõene, võib teisele näida täiesti vale. Et veenduda tõe absoluutsuses, tuleks kontrollida üle faktid, mis seda tõde tõestaksid ja neid esitada. Mõned vajavadki tõe täielikuks uskumiseks tõendeid. Sellepärast ei saagi tõde lõplikult sõnades väljendada. Kuidas tõde üldse mõjutab inimest? Enamasti see oleneb täiesti tõ
KAS KÕIK TÕED ON SUHTELISED? Küsimus " Mis on tõde?" sarnaneb väga küsimusele "Mis on õnn?" selle poolest, et neile kummalegi ei saa kindlalt vastata. Targad filosoofid on juba ammustest aegadest peale proovinud ära seletada mõistet Tõde. Tavaarusaama kohaselt on tõde see, mis vastab tegelikkusele. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõde see, mis nii-öelda töötab. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Definitsoon ütleb, et tõde on see, mis nii-öelda töötab. Selle näite puhul kui inimene saab terveks on antud uskumus tõene, aga kui ei saa, siis sel juhul väär. Ma arvan, et see tõeteooria on suhteline ,sest ühe inimese puhul võib see uskumus töötada, kuid teise puhul mitte.
Kas tõde on olemas? Tõe definitsiooni kohaselt peab teadmine olema tõene. Väär saab olla uskumus, kuid mitte teadmine. Aga mis on tõde? Igapäevaselt kuuleme enda ümber erinevaid jutte ja infot. Kuid kas need on tõesed seda, ei oska keegi öelda. Läbi aegade on välja kujunenud kolm traditsioonilist tõeteooriat. Esiteks korrespondentsiteooria järgi on tõesed väited need, mis on kooskõlas tegelikkusega. Kõnekeeles väljendudes: tõtt räägib see, kes räägib, nagu asjad tegelikult on. Korrespondentsiteooria viga on see, et seda on raske defineerida, mis on tegelikkus. Pragmatismiteooria järgi on tõesed need uskumused, mis "töötavad", millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis ennast õigustavad. Tõesed on need protsessid, mis reaalselt aset leiavad, isegi kui pole üldtunnustatud väidetega kooskõlas. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsut
Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga üle Eesti lendamas. Ma ei saa kontrollida väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et sigadel tiibu pole ning seetõttu võiks väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade olemasolusse. Nii ühel kui teisel juhul hoolitsen oma seisukohtade kooskõla eest. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus, heaolu vms. Näiteks
Mis on Tõde? Tõde on igal pool meie ümber ja meis endis, aga eks igaüks ise teab, kui palju seda on ja kas seda rääkida. Millal on õige jätta tõde rääkimata või hoopiski selle väänamine? Kes on selle otsustaja? Kas Sina? Ma usun, et igal inimesel on kas olnud või tuleb selline olukord, kus ta on sunnitud valima Tõde või sõprus/suhted või mis iganes. Loomulikult on mõnikord hoopiski vastupidi, et tõde võrdub sõprus. Kas on antud olukorras õige hoida sõpra või rääkida tingimata tõtt? See kõik tegelikult oleneb inimesest endast ja ka sellest tõest, mida oleks eetiliselt õige rääkida. Kui juhtub näiteks mingi õnnetus ja kedagi minu lähedast süüdistatakse ilma tagamaid teadmatagi, siis loomulikult astun tema kaitseks välja ja olen ka valmis ,,mängima teadmatut" kui olukorda nõuab. Seega minu arvamus eelmainitud küsimustele on selge ja üheselt mõistetav: Tõe rääkimine sõltub inimesest ja olukorrast, k
Subjektiivne idealist leiab, et maailm on tahte ja kujutluse tulemus. 8. Loogika on teadus mõtlemise reeglitest, struktuuridest ja vormidest. Loogika all mõistetakse korda ehk kooskõlalisust kas asjades endis või siis mõtlemises. Õige mõtlemine. 9. Skeptik- mõttetark, kes vaatleb ja uurib, kuid jätab otsustamata, kuna poolt ja vastu argument on võrdselt. Skeptitsist- kahtlusmeetodi kasutaja tõe välja selgitamisel. 10. Stoiline- eluraskustes vankumatu, kindlameelne Epikuurlane- Inimene, kes võitleb ebausu ning surmahirmu vastu, mis takistavad inimesel isiklikku õnne saavutada. Ei usu hinge surematusesse ega jumalate sekkumist inimeste ellu. Usub, et inimese õnn peitub temas endas. 11. Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja
Eetilist relativismi võidakse põhjendada ka sellega, et pole olemas objektiivseid standardeid, mis rakenduksid kõikidele inimestele igal ajal ja igal pool, kuna kõik standardid on sõltuvad väärtustest, väärtused aga erinevad kultuuriti. Eetiline relativism kutsub üles tolerantsusele. Eetilisel relativismil on kaks põhilist alatüüpi: konventsionalism ja subjektivism. Vt ka objektivism; absolutism. 9) Tõde: tõe korrespondentsiteooria, pragmatismi tõeteooria, tõe koherentsuseteooria (Meos, 56-64) Tõe vastavusteooria ehk korrespondentsiteooria (ld co 'koos', respondere 'vastav olema') kohaselt on tõene väide, vastavuses tegelikkusega. Kõnekeeles väljendudes: tõtt räägib see, kes räägib, nagu asjad tegelikult on. Vastavusteooria on argimõtlemisele kõige lähedasem ning seetõttu tundub ta ka ehk kõige loomulikum. Raske on aga lahti seletada, mida tähendab 'vastavus tegelikkusega'. Väide
Teoreetilise filosoofia alla käivad: *Metafüüsika (kr üle, loodus). Alaosad tegelikkusega. Koherentsusteoorias on tõene väide, mis on kooskõlas teiste väidetega ontoloogia ja vaimufilosoofia `Metafüüsika' halvustavas mõttes: tõestamatu, spekulatiivne 6.Iseloomustage lühidalt pragmatismi tõeteooriat. ja hämar teoorialoome. Mõnikord defineeritakse metafüüsikat kui olemise õpetust, Ta on Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on ontoloogiaga tihedalt põimunud. Ontoloogiat nimetatakse vahel metafüükikaks, kuna enamus uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ontoloogilise küsimusi ja vatuseid on metafüüsilised. Metafüüsika räägib aistitava maailma ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) mitteaistitavatest põhjusetest
Küsimusi järelemõtlemiseks 1. Millist kolme tõeteooria hulgast peate kõige vastuvõetavamaks? Põhjenda oma vastust. Tõe korrespondentsiteooriat. Selle teooria järgi on tõesed need väited, mis on kooskõlas tegelikkusega. 2. Kas mõni väide võib olla tõene ilma, et keegi teaks, et ta on tõene? Põhjenda. Jah, kindlasti võib, sest kõiki väiteid pole võimalik kontrollida. Näiteks kui väita, et kõik inimesed on surelikud, siis seda ei saa kindlaks teha enne, kui kõik inimesed on surnud, aga ei saa ka ümber lükata. 3
Minu filosoofiline maailmavaade Saksa filosoof Friedrich Wilhelm Nietzsche on öelnud, et pole olemas fakte, on vaid tõlgendused. Tõlgendamine sõltub suuresti sellest, kuidas midagi tajutakse, taju on omakorda seotud meeltega. Maailmavaadet aga silmadega ei näe, tuleb kaevuda sügavamale. Käesoleva esseega üritan analüüsida üritan kokku võtta seda, missugusena mina maailma tajun ja mõistan ning kuidas on minu maalitud pilt maailmast kujundanud minu väärtushinnanguid ning arusaamu. Inimolevusena olen materiaalne objekt, mul on mass ning ma koosnen hulgast tahketest, vedelatest ning gaasilistest ainetest. Erinevalt teistest materiaasetest esemetest on mul veel lisaks võime hinnanguid anda ning nende olemasolu põhjendada. Lühidalt, mul on mõistus. Enamasti omistatakse inimestele nii mõistus või vaim (mittefüüsiline) ja keha ning aju (füüsiline). Selline arusaam on tuntud kui dualism – keha ja vaim eksisteerivad kehas eraldi
programm. Seab kahtluse alla metafüüsika kui kõikehõlmava teaduste süsteemi mõtekuse. John Locke- empirismi rajaja. Teeb ettepaneku uurida üksned inimlikku kogemust. Meie eesmärk on teada saada seda, millel on tähendus meie tegevuse seisukohalt. Berkley- väidabet ideed ongi asjad, materiaalset substantsi ei ole olemas. Olla tähendab olla tajutud. 12. Kant- enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid. Tunnetuse mõistuslikalge- aprioorsed, meeleline aposterioorne. Otsustused jagunevad: 1) analüütilised- ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitavad olemasolevaid. Kõik analüülitilsed otsustused on apriioorsed, nende tõestus lähtb üksned vasturääkivuse seadusest. 2) sünteetilised- laiendavad meie teadmisi. Jag aposterioorsed- tõestus sõltub meelelistest kogemustest. Aprioorsed. 13. saksa klassikaline idealism
Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga lendamas. Ma ei saa kontrollida väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et sigadel tiibu pole ning seetõttu võiks väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade olemasolusse. Nii ühel kui teisel juhul hoolitsen oma seisukohtade kooskõla eest. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetuse haigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus, heaolu vms. Näiteks on usk
(Kõikide tarkade inimeste? Suure juhi? Enamuse? Ühiskonna? Kirikuisade? Teadlaste?) 2. Jane Austeni probleem Võtame kaks uskumust/väidet: "Jane Austen poodi mõrvari poolt" "Jane Austen suri oma voodis" Mõlemad uskumused on koherentsed mõne uskumuste hulgaga! Ent keegi ju ei eelda, et (1) on tõene. Aga koherentsusteooria pooldaja ei saa ütleda, et (1) on väär ja (2) on tõene. 9. Iseloomustage lühidalt pragmatismi tõekontseptsiooni! Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus, heaolu vms
identne. Aga astuja on, mäletab iseennast. A=b Süllogism aristotelese põhiline arutlusviis. Loogika on vahendite kogum, mida kasutades me ei kaota tõde, lihtsaimad skeemid on süllogismid 2 omavahel seotud ütlust, siis võime moodustada järeldust ja juhul kui esimesed ütlused on õiged, siis järeldus on garanteeritult õige. Aristotelese järgi üldine (lihtsaim) süllogism Inimesed on surelikud. Kai on inimene. siit saame järeldada, et Kai on surelik. Selle vastand on osaline süllogism Sokrates on inimene. Sokrates on kiilaspea Sokrates on 3-silbiline sok-ra-tes järeldada ei saa midagi, sest kiilas on sokrates, aga kolmesilbiline on sõna sokrates. Need on eri asjad. Kuna need laused pole omavahel seotud, siis me ei saa midagi järeldada, kuigi mõlemad laused vastavad tõele. Kui näed põllul kivi, siis see ei ole märk, see on kivi. Kui paned muuseumisse ja kirjutad peale "kivi" siis on taie, kivi tähendab iseennast
on kõik tekkinud? Mis on elu? Mis on surm? Kas inimesed saavad olla vabad või on vabadus ainult pettekujutlus? Kas jumal on olemas? 5. Filosoofia põhiküsimused Kes oleme meie? Kust me tuleme ja kuhu läheme? 6. Ateist usub, et inimene on 2 jalaga loom, kes tuleb emaüsast. Usklik usub, et inimene on jumala laps ja läheb peale surma taevasse. 7. Objektiivne idealist näeb, et maailm on enam-vähem selline, nagu me seda tajume. Subjektiivne idealist arvab, et maailm on meie tahte ja kujutluse tulemus. 8. Loogika õpetus mõtlemise struktuurist, vormist ja reeglitest. 9. Skpetik - peab tõelist tunnetust võimatuks. Ta ei usu, et mingi kindel tulemus on võimalik. Kahtlus on skeptiku püsiv seisund. 10. Stoiline inimene - `eluraskustes vankumatu, kindlameelne'. Epikuurlane naudingutele pühendunu, luksusejanuline, meelas, õgardlik 11. Sokraatiline meetod - küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. Õpetaja ei paljasta
on see tõeline. Kui me kõrvaldame pehmuse, niiskuse, punase ja magushapu aistingud, kõrvaldame me ka kirsi enda. Sest see ei ole miski neist aistingutest eraldi seisev asi." Seega eitab Berkeley kogemusvälist maailma, olla tähendab olla tajutud. 11. Kanti lähtekoht tunnetusteoreetiline: enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid. Kanti panus: meie tunnetus ei ole passiivne, tunnetusvormid vormivad mateeriat (aistinguid). Sellised tunnetuse vormid näiteks aeg ja ruum. Tunnetus Kantil alati mõtlemise ja meelelisuse koostöö. 12. oluline pole mõtlemine, vaid materiaalsed suhted. Marx arvas, et filosoofia saab muuta konstruktiivseks metafüüsika materialistliku ümberpööramise läbi. Ajalugu, kuidas Jumala surm pärale jõuab, nimetas Nietzsche nihilismikS
Euroopas indiviid, hiinas seotud gruppidega, islam panustab ühiskonda *Inimõigused on samuti suur narratiiv seega postmodernistid eitavad neid, sest need ei ole ühesesd ja ei toimi Derrida - Inimindiviidi ei saa kirjeldada teoreetilise konseptsiooniga. Locke? inimõiguste sisustamine on kultuuriväärtused ja usk ning nende peegeldamine. Hülgab inimõiguste inimliku alge. Inimõigused on interpersonaalne seos iseenda ja teiste vahel. (Seda ei ole). Postmodernist arvab et inimõigused on tänapeäva uskumused antiikaeg - loomuõigus keskaeg Jumal (6 saj) uusaeg - seoti lahti Jumalast, inimõigused postmodernism - inimõigused kultuuriga seotud, Derrida - interpersonaalne seos MITTE LÄÄNE INIMÕIGUSED/ Filosoofia Rõhk on kogukonnal, hiinlane on eelkõige grupi liige, mitte indiviid. CONFUCIUS - Indiviid sõltub ühiskonnast ja üksi hakkama ei saaks. Õiglases ühiskonnas ei saa
Filosoofia tõe otsing/armastus Pildistab ülesandeid ja probleeme, kuid ei paku täielikku lahendust uurib mõtlemist algus Antiik-Kreekast Aristotelese ajast Põhiprobleemid läbi aegade 1. Metafüüsika kas kõik olemas olev saab taandada mingile ürgalgsele või elemendile Keha- ja vaimuprobleem ka keha ja hing saab samastada või tuleb neid eristada Tahtevabaduse probleem kas inimene saab tegelikult olla vaba või on see ainult illusioon 2. Tunnetusõppetus (epistemoloogia) - Mis on teadmine? - Millised on teadmise allikad? - Kuidas eristada näilisust tegelikkusest? - Mis on tõde? 3. Väärtusõpetus (aksioloogia) - Kui võrd vaba võib olla inimene ühiskonnas? - Kas inimesed on võrdsed? - Milline on moraalselt õige käitumine? - Kas elul on mõte? Tunnetus ja teadmine ->Tunnetuseks nim. protsessi, mille tulemuseks on teadmised. ->Filosoofia ajaloos saab vastuseid
1. Tunda filosoofia valdkondi (metafüüsika, epistemoloogia, eetika, loogika, esteetika) ning mida nad uurivad. Metafüüsika - küsimine oleva terviku järele, oleva põhjuste ja algupära järele. On Aristotelesest alates esimene filosoofia, seega ka alusteadus kõigile teistele teadustele. Metafüüsika eelnes tunnetusteooriale. Tänapäeval ei ole metafüüsika populaarne, valitseb relativistlik-liberaalne kõigi arvamuste suhtelisus. Kuna maailm ei ole enam metafüüsiliste küsimuste jaoks avatud, siis elab moodne filosoofia igavesti oma lõppu läbi. Käesoleva kursuse lähtekohaks siiski, et metafüüsika on esimene filosoofia -- mitte ainult ajalooliselt, aga ka tähtsuse poolest. Kõigis filosoofia reformimise kavades on sees varjatud metafüüsika, arusaam oleva tervikust (kuna metafüüsika fundamentalismina ei ole moes, siis sageli nüüd varjatud kujul)
Kolmandaks, William James'i järgi võib juhtuda, et väide , et Jumal on olemas on tõene, kuigi tegelikult Jumalat ei olegi olemas. Kui usk Jumalasse rahuldab meid sõna kõige laiemas mõttes, siis see usk on William James'i järgi tõene. Kui on kasulik oletada Jumala olemasolu, siis sellest piisab, et kuulutada see uskumus pragmatistlikus mõttes tõeseks. Küsimus, kas Jumal tegelikult on olemas, jääb seejuures vähe-tähtsana kõrvale. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, töötavad ja on reaalselt olemas. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus, heaolu vms. Näiteks on usk sellesse, et elu väärib elamist, tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu tõesti
kategooriad ei sõltu vaatlejast. Naturalism – võimalik kesktee idealismi ja realismi vahel. me tunnetame maailma enam- vähem nii nagu see on, sest maailm on meid kujundanud seda tunnetama. 4.loeng TÕDE I Tõde filosoofilise probleemina Eetikas: kas ja mis tingimusel peaks rääkima tõtt? (hädavale?) Esteetikas: mis on kunstitõde? Epistemoloogias: kuidas teame tõde? mille alusel tunneme tõe ära? Keelefilosoofias: milline on fraasi „on tõene“ roll keeles? *Mis on tõeteooria? sellega on silmas peetud erinevaid asju: teooria tõekandjatest, tõefraasi funktsioonist, tõe kriteeriumist, tõest endast, sõna „tõene“ tähendus, mida tähendab seda sõna mõista, sellest mida tähendab omada tõe mõistet. *Mis on tõe kandjad? Tõesust omistatakse eelkõige keelelistele ühikutele. Et keeleväliste asjadega seoses saaks tõest rääkida, tuleb nende kohta midagi väita.
kas või tõenäolise ja tulevikus asetleidvaga. Pseudovaidlus on Jamesi väitel nagu mõnede ürginimeste jagelemine küsimuse pärast, kas tainast, millesse on segatud pärmi, kergitavad elfid või pöialpoisid. Viimasega ei nõustuks ehk ürginimesed ise, sest võib ju olla, et on suur vahe, kuidas meeldida elfidele või pöialpoistele, et nad tainast ikka korralikult kergitaksid. Tänapäeva inimese jaoks on see aga tõesti mõttetu vaidlus. Pragmatismi tõeteooria Mis eristab tõde eksimusest, tõeseid uskumusi vääradest? Pragmatismi seisukohalt on tõesed sellised uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis n-ö töötavad, ennast ära tasuvad. Meie kohus otsida tõde tuleneb Jamesi arust meie üldisest kohusest teha seda, mis ennast ära tasub. Teooriad on tööriistad ning neid saab hinnata efektiivsuse järgi probleemide lahendamisel. Kui teadlased räägivad, et maailm koosneb aatomitest ja
tõese uskumuse kaudu. Teeb kindlaks, mis on tõene uskumus. Ja selle kaudu läheneb uskumuse juurde. Näitab, et uskumus on tõelise uskumuse objekt. Tõelise uskumuse produtseerib neljas meetod. Esimene meetod oli kangekaelne meetod, et võetaks omaks uskumus ja jäädakse sellele kangekaelselt kindlaks. Näide lk 1696 – taim ja hellebor, Sokrates jõi seda ja suri; mürk oli tehtud helleborist; aga teine autor peab seda taime inimeseks; arvab, et vaidlesid Sokrates ja „hellebor“ ja häbist suri ära; autor on valesti aru saanud. Abelard „Kannatuste lugu“ näide – dokument kirjeldab tolle aja vaimset situatsiooni; kangekaelsuse meetodi aeg, kus hoiti kinni oma positsioonist. Hermeneutiliselt põhjendada eksitust siin – ta laiendab oma ajastu vaimu muule ajale. Puudu jääb hermeneutilisest nõudest, et tuleb eristada erinevaid aegasid ja nende iseloomujooni
miski on aktuaalne, siis sellega öeldakse, et see miski on ruumis-ajaliselt seotud minuga(rääkijaga). Ma tean, et ma olen aktuaaln(triviaalne tähenduse küsimus): ma tean triviaalselt, et ma olen osa sellest maailmast, milles ma olen. Teadmine, et ma olen aktuaalne, on siis analoogne teadmisele, et ma olen siin, mis on samuti triviaalne, analüütiline teadmine. Ma tean, triviaalselt, et ma asun siin, kuhu ma(rääkija) on asendatud – aktuaalne olemine ja siin olemine. Aktuaalne on relatiivne asjaolu. Mitte ükski maailm pole täielikult aktuaalne. Iga maailm on aktuaalselt relatiivne iseendaga ja selle elanikele. Mitteaktuaalne on relatiivne teistele maailmadele ja selle elanikele. Modaal-realisti vaatenurgast – ainult võimalikust maailmast ei erine aktuaalsest maailmast ontoloogiliselt. 4. Kuidas tõestab Russell suhete kui universaalide olemasolu? Universaalid on määratletud kui midagi, mida võivad jagada paljud üksikasjad(partikulaarid).
filosofeerimise, mis noorsugu hullutas, sellest kuidas vaimset rikkust tuleks varalisele eelistada, lõpetaks. PLATON (427 - 347 eKr) oli Sokratese õpilane. Ateena AKADEEMIA, esimese läänemaise kõrgkooli rajaja. Platon on kogu läänemaise metafüüsika alusepanija, tegeledes pea kõige ka tänini kehtivate filosoofia valdkondadega. Tema teosed kannavad nime DIALOOGID, peategelaseks Sokrates. Platon oli rahulolematu valitseva ühiskondliku dekatentsuse ja asjade paratamatut suhtelisust aktsepteeriva maailmavaatega. Ta asus OBJEKTIIVSE TÕE otsingutele. Tuleb leida üks tõeliselt olev. Platoni vaade jagab maailma kaheks - DUALISM, kus on tõeline ja mittetõeline näivus, mida meie just siin ilmas tajume empiirilisena (kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine ja nägemine). Meeltega tajutavat maailma ei saa usaldada. Vt lisaks Platoni “koopamüüt”. Selleks, et tõele lähemale jõuda tuleb aru saada asjade IDEEST (ideaalsetest vormidest)
Mis on filosoofia I? 1.Mida võib silmas pidada sõnaga „filosoofia“? Sõna filosoofia tuleneb kr keelsetest sõnadest philein – armastama ja sophia – tarkus. Sõna esmatarvitus ei ole väga selge, u. 5.-4. saj. e.m.a. Pythagoras ja Sokrates pidasid end tarkusejumalateks. Filosoofiat võib käsitleda kui distsipliini, mis uurib mõisteid, mille abil me maailmale läheneme. Samas ka kõike seda, mille abil püüab inimene selgusele jõuda iseendas ja oma kohas maailmas. Sõna filosoofiat kasutatakse mõnikord ka laiemas tähenduses maailmavaate või oma seisukohtade tähistamiseks. Filosoofia võib olla kitsamas mõttes juhtidee mõnes eluvaldkonnas. Etümoloogia on sõnade päritolu uurimisega tegelev keeleteaduse haru, ta vaatab sõnade päritolu ja nende sugulussuhteid teiste sama keele või teiste keelte sõnadega. Etümoloogia on sõnavara ajaloo uurijad. Filosoofia põhiprobleemide näiteks võib tuua: 1. Mis on tõde? 2. Mis on teadmine?
iseloomulike küsitavustega ja keerdsõlmedega.Filosoofide jääv ülesanne on käsitleda kõike seda, mis ei tundu haaratav teaduslike meetodite või igapäevase vaatluse abil. 2. TÕDE 1. Mida võib silmas pidada mõistega „tõeteooria“? (vähemalt 3) Tõesust omistatakse eelkõige keelelistele ühikutele. Et keeleväliste asjadega (majad, kivid) seoses saaks tõest rääkida, tuleb nende asjade kohta midagi väita. Tõesust ei omistata mitte kõikidele keelelistele ühikutele. Tõeteooria ei tegele (reeglina) selliste väidetega. Filosoofi (tõeteoreetikut) ei huvita küsimus, kas mingid konkreetsed väited on tõesed. Filosoofi huvitab – tõe/suse loomus. Tõe tegijad on erinevad 1 vastused, teooriad, lähenemised. Pakutud on mitmeid nn tõe kriteeriume: - Sotsiaalsed: nt tava, traditsioon, autoriteet. - Vahetule
midagi, mis juhtub lisaks, inertne, staatiline, pelk peegeldus. Tõde ei ole olemas, ta kehtib või on maksev, ta kuulub teise mõõtmesse kui faktid või faktisuhted, lühidalt, kuulub epistemoloogilisse mõõtmesse ning selle kõlava sõnaga lõpetab ratsionalism arutelu. Seega, nii nagu pragmatism vaatab tuleviku suunas, vaatab ratsionalism taas kord tagasi möödunud igaviku suunas. Oma sissejuurdunud harjumusele truuna pöördub ratsionalism "põhimõtete" juurde ja arvab, et kui mõnele abstraktsioonile on kunagi nimi antud, on meil olemas vastuvaidlematu lahendus. Selle vaadete radikaalse erinevuse tohutu kaalukus elu puudutavate tagajärgede osas ilmneb alles mu hilisemates loengutes. Vahepeal tahaksin aga lõpetada käesoleva loengu, näidates, et ratsionalismi ülevus ei päästa seda rumalusest.
Ainesidemose peamine huvi näib koondunud olevat tõe tunnetamatuse üksikasjalisema uurimise ümber. Selle tulemused on ta kokku võtnud kümnesse punkti, mis peavad veenma lõplikult meie taju ja tunnetuse relatiivsuses esemete suhtes. Need kümme punkti on: elusolendite üldine erinevus, inimeste endi erinevus, meeleorganite erinevus, erinev ruumiline vahekord objektiga, vahelasuvate asjade segavus, erinevad subjektiivsed seisukohad, asjade erinev toime kvantumi ja ehituse poolest, kõige suhtelisus, muljete sagedus ja haruldus ning erinevus kasvatuses, harjumustes, kommetes, religioossetes ja filosoofilistes vaadetes. Kõik need loetletud tõsiasjad pidid küllaldaselt demonstreerima inimliku taju ja tunnetuse puudulikkust esemete tõelise olemuse teadasaamiseks. Ainesidemose kool tegutses Aleksandrias veel kolmandal sajandil pärast Kristust. Ainus, kelle teosed on säilinud, on selle kooli üks hilisemaid juhte, arst-filosoof Sextus Empirius (u 180-210 pKr)
annaabi.ee 
