Pragmatism (0)

PRAGMATISM  
Pragmatism (kr  pragma  ‘tegu, tegutsemine’) pärineb USAst , kus ta tekkis 19. sajandi 70. 
aastatel. Pragmatismi nimetatakse ka ameerikalikuks filosoofiaks, sest see väljendab 
teoreetilisel tasandil miljonite ameeriklaste tegelikku ellusuhtumist . Pragmatismi rajas USA 
filosoof ja loogik Charles Sanders Peirce  (1839–1914), kelle teosed ei leidnud paraku 
kõlapinda. USA psühholoog  ja filosoof William James (1842– 1910 ) oli see, kes 
populariseeris pragmatismi seisukohti ning tegi nii uue filosoofia kui ka Peirce’i nime 
kuulsaks . Ühel heal päeval avastas aga Peirce, et see, mida James nimetas pragmatismiks, ei 
olnud üldse enam see, millega tema nõustunuks. Nii nimetaski Peirce 1905. aastal selge 
vahetegemise eesmärgiga oma arusaama ümber pragmatitsismiks (ingl pragmaticism). 
Terminit   pragmaatiline  usk (sks pragmatischer Glaube) võib kohata juba saksa filosoofil 
Immanuel Kantil, kes väitis, et mõnes olukorras, kui teadmisi pole, tuleb lähtuda usust. Ta tõi 
näiteks arsti, kes pole kindel, mis haigus patsiendil on, kuid peab midagi ette võtma ning 
tuginebki siis vaid usule: 
“Sellist juhuslikku usku, mis on siiski aluseks teatud tegudele, nimetan ma 
pragmaatiliseks  usuks .”  
Kanti arvates lähtub inimene sellisest pragmaatilisest usust vaid erandjuhul. Pragmatismi 
seisukohalt lähtuvad aga inimesed alati vaid oma uskumustest ning selle asemel, et 
vastandada teadmist mitteteadmisele, tuleb vastandada hoopis usku kahtlusele. 
Pragmatistlik meetod 
Pragmatistlik meetod on James’i sõnul 
“meetod metafüüsiliste vaidluste lahendamiseks, mis muidu võiksid kesta 
lõpmatuseni” (James, Pragmatism, lk 36). 
Iga teooria või uskumuse puhul uurib pragmatist, milline oleks erinevus, kui ta lähtuks  oma 
tegevuses ühest, mitte aga teisest (või kolmandast) teooriast või uskumusest. Kui ei saa 
kindlaks teha mingit praktilist erinevust, siis tähendavad alternatiivid sisuliselt ühte ja sama 
ning vaidlus on mõttetu. Iga tõsine vaidlus peab olema seotud mingi praktilise tulemusega – 
kas või tõenäolise ja tulevikus asetleidvaga. Pseudovaidlus on  Jamesi väitel nagu mõnede 
ürginimeste  jagelemine küsimuse pärast, kas tainast , millesse on segatud pärmi, kergitavad 
elfid või pöialpoisid. Viimasega  ei nõustuks ehk ürginimesed ise, sest võib ju olla, et on suur 
vahe, kuidas meeldida elfidele või pöialpoistele, et nad tainast ikka korralikult kergitaksid. 
Tänapäeva inimese jaoks on see aga tõesti mõttetu vaidlus. 
Pragmatismi  tõeteooria  
Mis eristab tõde eksimusest, tõeseid uskumusi vääradest? Pragmatismi seisukohalt on tõesed 
sellised uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis n-ö töötavad, ennast ära 
tasuvad. Meie kohus otsida tõde tuleneb Jamesi arust meie üldisest kohusest teha seda, mis 
ennast ära tasub. Teooriad on  tööriistad  ning neid saab hinnata efektiivsuse järgi 
probleemide lahendamisel. Kui teadlased räägivad, et maailm koosneb aatomitest ja 
elektronidest, siis ei tohi me seda sõna-sõnalt võtta. Ajalugu on näidanud, et teooriad, mis 
kunagi n-ö töötasid, nüüd seda enam ei tee. Järelikult olid nad vaid suhteliselt tõesed, 
tõesedmingites piiratud kogemuse raamides, kuid absoluutses mõttes olid nad väärad. 
Pragmatismi tõeteooria kriitikud juhtisid tähelepanu kolmele asjale. 
Esiteks: 
“Tõde on üks hüve liikidest, mitte aga – nagu sageli arvatakse – hüvest erinev ja 
tema suhtes kaasalluv kategooria. Tõeseks nimetatakse kõike seda, mis osutub 
heaks uskumuste valdkonnas.” (James, Pragmatism, lk 36.) 
Inglise filosoof  Bertrand   Russell kritiseeris sellist seisukohta järgmiselt. Oletame, et me 
tahame teada, kas Kolumbus ületas Atlandi ookeani 1492. aastal või mitte. Kui oleme 
pragmatistid, siis ei tule meil sugugi vaadata järele teatmikust, nagu teeksid teised inimesed. 
Meil tuleks kõigepealt  hoopis selgitada, millised on selle uskumuse tagajärjed ja kuidas need 
erinevad neist, mis kaasneksid usuga, et Kolumbus ületas Atlandi ookeani nt 1491. või  1493 . 
aastal. Seejärel tuleks kindlaks teha, millised oletatavad tagajärjed on kõige paremad. Kui jutt 
on ajaloofaktidest, siis ei näe Russell uskumustel mingit muud vahet peale võimaluse 
ajalooeksamil head hinnet saada. Aga see muudab pragmatismi tõeteooria kahtlustäratavaks. 
Uskumustega ajaloo kohta tekib pragmatismil ehk tõesti probleeme. James täheldas, et me 
ei saa ajaratast tagasi pöörata ning seetõttu võib väiteid mineviku kohta ainult kaudselt  
kontrollida – tänapäevase asjade seisu alusel. Kui  väited mineviku kohta on tänapäevase 
asjade seisuga kooskõlas, siis on nad tõesed. Selline kommentaar näitab, et James ei poolda 
praegusel juhul enam seisukohta, et uskumuse tõesus seisneb tema võimes n-ö töötada. See on 
aga järjekindlusetus. 
Ebajärjekindlus tekib ka siis, kui James kirjeldab seda, kuidas inimesed kohanevad uute 
arvamustega. Kuigi meil on teatavad veendumused, võib igaüks meist juhuslikult sattuda 
mingile kogemusele, mis tekitab meie arvamustes ebakõla. Me püüame sellest vabaneda , 
muutes oma vanu veendumusi seni, kuni tekib mingi uus mõte, mis võimaldab allesjäänud 
veendumusi kooskõlastada uue kogemusega. See uus mõte tunnistatakse siis tõeseks. Ta 
säilitab vanad veendumused minimaalsete muudatustega. Mõtet, mis räägib täielikult vastu 
endistele veendumustele, ei tunnustata Jamesi arust kunagi tõena. Uus tõde on alati vahendaja , 
rahulooja põhimõttel: minimaalselt muutusi, maksimaalselt järjepidevust. Seegi pole enam 
pragmatismi seisukoht, et mõtete tõesus seisneb nende võimes n-ö töötada. James võib 
muidugi tõlgendada terminit töötamaüliavaralt, kuid siis selgub , et tegelikult paneb ta ühte 
patta nii tõe vastavusteooria, tõe kooskõlateooria[78] kui ka pragmatismi tõeteooria. Selline 
kompott näib olevat filosoofia valdkonnas kohatu . 
Teiseks, nagu juba öeldud , on pragmatismi järgi uskumus tõene siis, kui see on kasulik (viib 
headele tulemustele), st töötab. Kuid (Bertrand Russell juhtis sellele tähelepanu) arutlegem 
edasi: usk sellesse, et ta tõesti viib/viis headele tulemustele, on tõene siis, kui see usk, et 
kindel uskumus viib/viis headele tulemustele, viib headele tulemustele jne lõpmatuseni. 
Teisisõnu : uskumus on tõene siis, kui see on kasulik. Ent seda, kas konkreetne uskumus on 
kasulik, ei tea me ju absoluutse kindlusega. Me võime ainult uskuda , et see on kasulik. 
Uskumus on omakorda tõene siis, kui see on kasulik jne. Toome näiteks kolm esimest 
uskumust sellisest lõputust uskumuste reast . 
o  Esiteks, ma usun, et see inimene on heatahtlik. 
o  Teiseks, ma usun, et usk sellesse, et see inimene on heatahtlik, on kasulik. 
(Teisisõnu, ma usun, et esimene uskumus on kasulik.) 
o   Kolmandaks , ma usun, et usk sellesse, et usk sellesse, et see inimene on 
heatahtlik, on kasulik, on kasulik. (Teisisõnu, ma usun, et ka teine uskumus 
on kasulik.) 
Niisiis tekib lõpmatu jada uskumusi, mis näitab, et pragmatismi tõeteoorias on midagi viltu . 
Kolmandaks, Jamesi järgi võib juhtuda, et väide A on olemas on tõene, kuigi tegelikult A-d 
ei ole olemas. Ta ju kirjutas, et me ei tohi teadlaste  väiteid näiteks aatomite ja elektronide 
kohta võtta sõna-sõnalt. Nii võib juhtuda, et kui pragmatisti käest küsida, kas väide  Jõuluvana  
on olemas on tõene, siis vastab ta, et on küll tõene (sest see on ju kasulik uskumus); aga kui 
tema käest küsida, kas jõuluvana on ka tegelikult olemas, siis ütleks pragmatist, et see pole 
tähtis – et seda ei saa sõna-sõnalt võtta. Säärane järeldus pragmatismi tõeteooriast viitab  
Russelli  arvates selle teooria puudulikkusele. 
Pragmatistlik religioonikäsitus 
Religiooni  mõistis  James usuna, et meile kogemuses antud loodus on vaid osa maailmast, et 
nähtava maailma taga on veel teine, nähtamatu, millest me esialgu ei tea veel midagi kindlat, 
ning et meie praeguse olemasolu tõeline mõte on teatud viisil seotud selle nähtamatu 
maailmaga . Universumi terviku suhtes oleme Jamesi arvates samas olukorras nagu meie 
toakoerad ja kassid inimelu terviku suhtes: neil pole aimugi, mis tegelikult toimub. Me võime 
oma kogemuse põhjal vaid oletada, et on ka kõrgemad jõud. Religiooni tuum on veendumus , 
et Jumala ja hinge vahel on mingid suhted. See võib väljenduda usus, et 
“iga inimese taga on mingi temasse ja ta ideaalidesse heatahtlikult suhtuv 
kõrgem jõud” (James, Religioosse kogemuse  mitmekesisus , lk 417). 
James leidis, et meil on õigus kõike seda uskuda, kui see aitab meil elada, ning usk Jumalasse 
ju teeb seda: 
“ Religioon  teeb inimese jaoks kergeks ja rõõmu pakkuvaks selle, mis teisiti 
oleks tema jaoks olnud karmi paratamatuse koorem.” (James, Religioosse 
kogemuse  mitmekesisus , lk 55.) 
Me võime nautida oma Jumalat (ingl enjoy our God), kui ta meil on, ning argumendid 
Jumala tunnistamiseks peituvad eelkõige isiklikus kogemuses. 
James pidas tähtsaks ka seda, et religioon ei satuks vastuollu teadusega . Kuid praegusel juhul 
seda ohtu ei ole, sest teadus räägib sellest, mis on, mitte sellest, mida ei ole – järelikult ei saa 
viidata teadusele, otsimaks tõestusi, et nähtamatut maailma ei ole. Küll arvas ta, et reaalne 
maailm on tunduvalt keerulisem, kui seda oletab ja peab võimalikuks loodusteadus . 
Pragmatismil ei ole niisiis eelarvamusi  mütoloogia suhtes. Kui selgub, et seesugused 
uskumused on elu jaoks väärtuslikud, siis pragmatismi seisukohalt on nad tõesed. Ainuke tõe 
kriteerium pragmatismi jaoks on ju see, kuivõrd hästi uskumus n-ö töötab. Niisiis, kui usk 
Jumalasse vastab sellele nõudele, siis pole pragmatismil mingit alust eitada Jumala olemasolu: 
“Pragmatismi seisukohalt on Jumala  hüpotees  tõene, kui ta pakub kõige laiemas 
tähenduses rahuldust (ingl  works satisfactorily).” (James, Pragmatism, lk 131.) 
Jamesi silmis ei ole erilist kaalu teoreetilistel jumalatõestustel. Ta leidis koguni, et need on 
vigased. Sellegi poolest ei suuda mingi kriitika neid usklike silmis lõplikult kahtluse alla 
seada. Kes usub Jumalat, sellele on need tõestused veenvad; kes ei usu, seda nad usku 
igatahes ei pööra . James pooldas Darwini evolutsiooniteooriat ning märkis, et sihipärasuse 
argument ei ole enam veenev pärast Darwinit, kes avas meie silmad juhuste tähtsuse 
mõistmiseks, mis summeerudes võivad anda sihipäraseid tulemusi. Teatavad sihipärasused (nt 
kiskjate kihvad jms) räägivad aga pigem kurjast loojast (saatanast) kui heast . Nii et see 
jumalatõestus  ei kõlba  kuhugi . 
Ka Jumala mõiste defineerimine on tema meelest ülearune. Jumala metafüüsilistel 
atribuutidel puudub igasugune konkreetne tähendus. Sellised on näiteks väidetavad 
immateriaalsus, lõpmatus , olemise ja tegevuse, substantsi ja aktsidentsi, potentsiaalsuse ja 
aktuaalsuse ühtsus. Sellised atribuudid ei seostu kuidagi meie igapäevase eluga. Jumala 
metafüüsilistest atribuutidest rääkimine on seetõttu mõttetu. Jumala kõlbelised atribuudid (nt 
Jumala  headus , kõikvõimsus, õiglus ) on aga hoopis olulisemad, nad tekitavad religioosses 
inimeses hirmu ja lootust ning ärgitavad õigesti elama. Sõnadel Jumal, Jumala tahe  jt on 
Jamesi arvates vaid praktiline tähendus. Ainult pragmatism suudabki Jumala mõistele anda 
mõistetava sisu. Kui Jumal on olemas, siis on maailmas kõik korras – selline on 
pragmatistliku teoloogia  tuum ning siin pole vaja mingeid teoreetilisi definitsioone. Religioon 
tuleneb Jamesi väitel pigem ebakindlusest tuleviku suhtes, vajadusest mingi  garantii järele: 
“Punktiks, mille ümber tiirleb inimese religioosne elu, on mure oma  saatuse  
pärast. Religioon on lühidalt öeldes üks mahukam peatükk inimliku egoismi 
ajaloos. Nii kultuurinimeste kui ka metslaste jumalad kuulavad heatahtlikult ära 
üleskutsed ja palved nende poole. Religioossed mõtted leiavad alati väljenduse 
isikliku elu terminites.” (James, Religioosse kogemuse mitmekesisus, lk 389.) 
Seni kuni inimesed tõesti usuvad Jumalasse, mõtlevad nad vähe selle peale, milline ta on ja 
kas ta on üldse olemas. James nõustus arvamusega, et inimesed mitte ei tunneta Jumalat, vaid 
hoopis kasutavad teda ära: mõnikord toitu hankides, mõnikord hingetoena, sõbrana. Kui ta 
on kasulik, siis religioosne inimene rohkem asja ei uuri. Kas Jumal on tegelikult olemas? Kes 
ta on? Kõik need on tarbetud küsimused. Religiooni eesmärk ei ole lõppkokkuvõttes mitte 
Jumal, vaid võimalikult intensiivne, sisurikas, rahuldust pakkuv elu. Armastus elu vastu on 
religioosseks impulsiks . Surematus on Jamesi arvates väheoluline . 
James leidis, et nii  materialism , mis eitab Jumala olemasolu, kui ka  teism  (kr theos ‘jumal’), 
st religioosne arusaam maailmast, on kooskõlas mineviku ja  oleviku faktidega. Kui ka 
tuleviku kogemuse suhtes oleksid mõlemad seisukohad võrdväärsed, siis oleks kogu vaidlus 
materialismi ja teismi vahel tarbetu . Kuid nii see ei ole: tulevikuperspektiivide suhtes on need 
kaks arusaama erinevad. Materialismi seisukohalt hävib maailm ning ei jää enam mingeid 
väärtusi, just nagu poleks neid olnudki. Mõte sellest on  õudne , eemaletõukavaks teeb säärase 
arusaama tuleviku lootusetus. Maailm, kus viimane sõna kuulub Jumalale, võib küll hukkuda, 
kuid Jumal hoiab ikkagi mõttes vanad ideaalid ning  teostab need arvatavasti kuskil mujal: 
“Kus on Jumal, seal on tragöödia vaid ajutine ja osaline.” (James, Pragmatism, 
lk 48.) 
Võidakse vastu väita, et see tulemus on nii kaugel ning üldjuhul ei ole see meie jaoks tähtiski. 
Jamesi väitel ollakse nii arvates inimloomuse vastu ebaõiglane. 
Tahtevabaduse  probleemi pragmatistlik käsitlus 
Nagu religioonigi puhul loobus James tõestustest: 
“Ma loobun juba ette avalikult taotlusest tõestada teile, et  tahtevabadus on 
olemas. Enim, millele ma loodan, on veenda mõningaid teist tunnistama koos 
minuga, et tahtevabadus on olemas, ning käituma selle kohaselt.” (James, 
Usutahe, lk 95.) 
James kirjeldas võimalikke seisukohti. Need on jäik  determinism  (ingl  hard determinism), 
mille järgi vabadus on vaid illusioon ; nõrk determinism (ingl  soft  determinism), mille järgi 
vabadus seisneb paratamatusele allumises, ning indeterminism, mille järgi maailmas ei ole 
kõik paratamatu ning inimene saab olla tõeliselt vaba. Jamesi arvates erinevad kaks esimest 
seisukohta ainult sõnale vabadus veidi erinevate tähendusnüansside andmises, mistõttu neil 
olulist vahet ei ole. Determinismi ja indeterminismi erinevust selgitas ta nii: 
“Mida väidavad deterministid? Nad väidavad, et maailmas on kõik absoluutselt 
ära määratud. Tulevik ei peida enda rüpes mingeid ebaselgeid võimalusi, sest 
olevik  on ühitatav ainult ühe  tervikuga . Mingi muu tulevik peale selle, mis on 
fikseeritud igavikust saadik, on võimatu. Terviku osad moodustavad 
absoluutselt ühtse kivirahnu, milles pole mingit määramatust ega muutumist. [--
-] Indeterministid, vastupidi, väidavad, et osadel on teatud määral mänguruumi 
üksteise suhtes, et nad ei määra paratamatult üksteise seisundeid. Nad väidavad, 
et võimalusi võib olla rohkem, kui neid tegelikkuseks saab. Alternatiividest, 
mida me kujutleme, saavad mõlemad olla reaalselt võimalikud ning üks neist 
muutub võimatuks alles sel hetkel, kui teine ta iseenda realiseerumisega 
välistab. Indeterminismi seisukohalt ei ole maailm seega  vankumatu  faktide 
tervik.” (James, Usutahe, lk 95.) 
Jamesi arust ei suuda teadus lahendada küsimust, kumb seisukoht on tõene. Teadus ei tee 
järeldusi millestki  muust  kui ainult faktidest, st sellest, mis tegelikult toimub. Kas miski on 
paratamatu või mitte, seda ei saa faktide alusel otsustada. Tõendusmaterjal on niisiis mõlema 
poole puhul vilets ning ebapiisav. Järelikult tuleb leida mingeid muid argumente. Jamesil on 
indeterminismi kasuks kaks argumenti. 
Esiteks, ainuke järjekindel arusaam maailmast, kus inimeste teod saavad olla head või halvad, 
on Jamesi väitel indeterminism. Ta põhjendas seda nii: 
“Kuidas me saaksime end süüdistada halva valiku tegemises, kui me ei 
teadvustaks endale, et võinuksime seda vältida, et hea valik oli meie võimuses?” 
(James, Usutahe, lk 113.) 
Teiseks, tahtevabadus tähendab pragmatistlikult mõistetuna uudsust maailmas, st õigust 
oodata, et tulevik ei korda  minevikku . Indeterministid arvavad, et maailm võib paremaks 
muutuda. Determinismi seisukohalt on ainult paratamatus ja võimatus kaks kategooriat, 
millega saab maailma iseloomustada, võimalikkus tuleneb aga inimlikust teadmatusest. Seega 
annab indeterminism e õpetus tahtevabadusestlootust – nagu ka usk Jumalasse. Kui maailm 
oleks täiuslik, siis poleks meil muidugi alust  pooldada  indeterminismi: 
“Kui minevik ja tulevik oleksid laitmatult head, kes tahaks siis tahtevabadust. 
Kes ei ütleks siis koos Huxley’ga[79]: “Keeratagu mind iga päev üles kui kella, et 
ma käiksin  raudse  paratamatusega õigesti, ning mulle poleks vaja muud 
vabadust.” Vabadus täiuslikus maailmas tähendaks vaid vabadust muutuda 
halvemaks, kuid kes oleks nii  arutu , et sooviks seda.” (James, Pragmatism, lk 
54.) 
Ainukene võimalikkus, mida soovib terve mõistusega inimene, on Jamesi arvates asjade 
paremaks muutumise võimalikkus. Meie tegelikus maailmas on tema sõnul piisavalt alust 
sellist võimalikkust soovida. 
Usk tahtevabadusesse ei räägi vastu ka Jumala tahtele, kui oletada, et see ei välista võimalikke 
(juhuslikke) sündmusi. James selgitas seda nii: nagu malemeister võidab alati  algaja , on ometi 
palju võimalusi, kuidas ta seda teeb.