Minu filosoofiline maailmavaade - filosoofia essee (0)

Minu filosoofiline maailmavaade
Saksa filosoof Friedrich Wilhelm Nietzsche on öelnud , et pole olemas fakte, on vaid tõlgendused. Tõlgendamine sõltub suuresti sellest, kuidas midagi tajutakse, taju on omakorda seotud meeltega . Maailmavaadet aga silmadega ei näe, tuleb kaevuda sügavamale. Käesoleva esseega üritan analüüsida üritan kokku võtta seda, missugusena mina maailma tajun ja mõistan ning kuidas on minu maalitud pilt maailmast kujundanud minu väärtushinnanguid ning arusaamu.
Inimolevusena olen materiaalne objekt, mul on mass ning ma koosnen hulgast tahketest, vedelatest ning gaasilistest ainetest. Erinevalt teistest materiaasetest esemetest on mul veel lisaks võime hinnanguid anda ning nende olemasolu põhjendada. Lühidalt, mul on mõistus. Enamasti omistatakse inimestele nii mõistus või vaim (mittefüüsiline) ja keha ning aju (füüsiline). Selline arusaam on tuntud kui dualism – keha ja vaim eksisteerivad kehas eraldi üksustena.
Monism seevastu jaguneb kaheks – materialismiks ning fenomenalismiks (subjektiivne idealism). Esimest iseloomustab veendumus , et materiaalsest maailmast eraldi ei eksisteeri midagi, nii seletatakse näiteks teadvust ja mõistust aju, ehk füüsilise, funktsioonina. Teine monismi tüüp kirjeldab arvamust, et füüsilised objektid on taandatavad vaimsetele objektidele. Ehk siis vaid vaimsed objektid, nagu mõistus, eksisteerivad. George Berkeley väitis, et mida me kujutame ette oma kehana on kõigest meie mõistuse taju.
Mina kujutan vaimufilosoofia võtmes maailma ette pigem dualistlikuna ning kaldun toetama Descartes ’i interaktsionismist lähtuvat seisukohta, et keha ja vaim on kaks eraldi substantsi , mis üksteist vastastikku mõjutavad. Olen suur reinkarnatsiooni teooria toetaja ning leian, et on kahtlemata võimalik, et minu vaim elab edasi pärast minu praeguse keha surma. Niisiis ei lükkaks ma kardinaalselt ka ümber Berkeley seisukohta antud küsimuses.
Kui materialismi järgi on tõelisus oma põhiolemuselt materiaalne ning vaimseid nähtuseid peetakse mateeria keerukamateks, teaduslikult seletatavateks vormideks, siis idealismi kohaselt moodustavad reaalsuse hinged /vaimud. Idealismi alusepanija Berkeley arvas, et tajuda saabki ainult ideid ehk tajumusi. Siinkohal toetan mina siiski pigem idealistlikku maailmavaadet, mis kirjeldab reaalsuse põhiolemust kui vaimu ning mateeriat kui vaid kõnepruuki, millel puudub reaalses elus vaste .
Usun kindlasti, et inimesel on lisaks kehale hing, mis kas liigub pärast keha surma järgmisesse kehasse oma eesmärki lõpule viima või saab osaks Universumist. Kui nüüd puudutada immanentsuse ja transtsendentsuse teemat, siis võib läheneda sellele mitmeti. Immanentsus kui jumaliku jõu omadus viibida kõiges olemasolevas eristub transtsendentsest kui maailmast eraldiseisva jumala konseptist, ent ometi pole need mõisted teineteise täielikud vastandid. Jumal, minu veendumuse järgi Universum, võib olla inimeses transtsendentsusega vastuollu sattumata. Nietzsche kuulutusega “Jumal on surnud” mina nõustuda ei tahaks. Ma ei usu, et oleme täielikult omapead , pigem tuleks edasi püüelda transtsendentse ja varjatud tõe poole.
Reaalsuse fundamentaalset struktuuri seletavatest käsitlustest lääne metafüüsikas hoiavad ehk kõige väljapaistvamat positsiooni realism ja nominalism . Kui realism väidab, et objektid on reaalselt tunnetajast sõltumatult olemas, siis nominalistid on seisukohal, et üldmõisted on üksnes üksikesemete nimed ning need üldmõisted, mis on meie mõtlemise läbi loodud, ei eksisteeri asjadest sõltumatult, seega asjad on mõistete alused. Mina arvan pigem, et füüsilised objektid on siiski olemas ning need eksisteerivad meie kogemustest ja nende objektide kohta käivatest teadmistest sõltumatult, ning nende objektide omadused ja omavahelised suhted on sõltumatud kontseptsioonidest, mille toel neid mõistame, ja keelest, mille abil neid kirjeldame.
Tunnetusteoreetilise filosoofia ratsionalistlik suund väidab, et teadmiste allikaks on mõistus koos loogilise mõtlemisega, mitte kogemus ega meelte andmed. Empirism seevastu peab teadmise aluseks kogemusi, eitades kaasasündinud ideid ning seab muuhulgas kahtluse alla metafüüsika . Nende kahe vaidlus on klassikaline tunnetusteoreetiline probleem filosoofias. Minule ei sümpatiseeru aga kumbki, kuna mõlemad tunduvad kuidagi äärmuslikud. Eelistan kuldset keskteed ning pooldan pragmatistlikku traditsiooni, mis näeb ette, et mõtlemise funktsioon pole mitte reaalsuse kirjeldamine ja peegeldamine vaid ette aimamine, probleemide lahendamine ning tegevus. Pragmatismi filosoofia rõhutab ideede praktilist rakendamist nende põhjal tegutsemise läbi, et ka tegelikult inimkogemuses testida, ning keskendub erinevalt idealistidest ja realistidest muutuvale universumile.
Minu maailmavaadet on väga oluliselt mõjutanud David Wilcocki kirjutised, eeskätt
tema teos “Sünkroonsuse võti”, mis räägib tähendusrikastest kokkusattumustest, mida ei saa seletada põhjuslikkuse abil. Raamat käsitleb kogu universumit ning on pannud aluse minu nägemusele maailmast. Usun väga paljusse, mida autor välja toob, ent kas see on ka täielik tõde? Olenemata sellest, kas pean loetut tõeks, ei pruugi see siiski seda olla. Samas ei julge ma ennast agnostikuks nimetada. Tõepoolest , mittefenomenide kohta selguse saamine näib võimatuna, ent ma ei tahaks uskuda, et see seda üdini on. Kas maailmas leidub neid, kes teavad metafüüsilist tõde? Mina usun küll. On see absoluutne, suhteline või objektiivne? Kes teab.
Samas teoses on ka teooriaid, mis on kujundanud minu seisukoha ettemääratuse ja vaba tahte küsimuses vahepealseks. Ma usun, et vaim, mis meie kehas on, on seal teatud eesmärgiga, ent inimesel endal on vaba valik oma käitumisega seoses. Seega on teekond või plaan, mis on Universumi poolt ette määratud, ent igaühel on siiski võimalus sellest kõrvale kalduda. Sama näitega jätkates võiksin ennast paigutada utilitaristide ridadesse, kes moraalse valiku ette sattudes üritavad leida sellist lahendust , mis tooks maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. Samas meeldiks mulle siduda sellesse valemisse ka kübeke eudaimonismi, just nimelt heaolu näol. Seega näeksin mina antud moraalses küsimuses lahendusena sellist teguviisi , mis tooks kõigile osalistele heaolu.
Sõnastades lahti, mis on minu jaoks eetika kriteerium, ütleksin, et see ei ole teoloogiline, vaid psühholoogiline . Samaselt budistidele usun, et moraal on suures osas mõistuse küsimus. See teema on minu silmis tihedalt seotud ka ilu ning selle kriteeriumitega. Eetiline ja ilus inimene on minu arvates see, kes juhindub oma elus enda parimast osast: mõistmisest ja intuitsioonist, armastusest ja kaastundest.
Kokkuvõttes leian, et iga inimese maailmavaade ning arusaam universumi toimisest ning sügavamad usulised küsimused on vägagi isiklik teema ning ei peaks vajama lahtiseletamist ning ülimalt keerulisi termineid, tohutul hulgal teooriaid ja vaidlusi. See, mida inimene usub, ja kuidas maailma asjadest aru saab, peaks peegelduma tema käitumises, sõnades ning suhtumises. Tegelikult ju ei ole üldsegi oluline, kas ma pooldan Platoni või Aristotelese seisukohti, üht või teist maailmakäsitlust, seda või toda nägemust. Tähtis on olla hea ja ilus ning elada oma elu nii, et selle mõte, ükskõik mis see kellelegi jaoks ka poleks, üles saaks leitud, ning eesmärgid, mis kõrgema seisundini viivad, saavutatud saaks.