Tõde (2)

Mis on Tõde?
Tõde on igal pool – meie ümber ja meis endis, aga eks igaüks ise teab, kui palju seda on ja kas seda rääkida. Millal on õige jätta tõde rääkimata või hoopiski selle väänamine? Kes on selle otsustaja? Kas Sina?
Ma usun, et igal inimesel on kas olnud või tuleb selline olukord, kus ta on sunnitud valima – Tõde või sõprus/suhted või mis iganes. Loomulikult on mõnikord hoopiski vastupidi, et tõde võrdub sõprus. Kas on antud olukorras õige hoida sõpra või rääkida tingimata tõtt? See kõik tegelikult oleneb inimesest endast ja ka sellest tõest, mida oleks eetiliselt õige rääkida.
Kui juhtub näiteks mingi õnnetus ja kedagi minu lähedast süüdistatakse ilma tagamaid teadmatagi, siis loomulikult astun tema kaitseks välja ja olen ka valmis „mängima teadmatut“ kui olukorda nõuab. Seega minu arvamus eelmainitud küsimustele on selge ja üheselt mõistetav: Tõe rääkimine sõltub inimesest ja olukorrast, küsimus pole ainult eetikas, mängu tulevad tunded, mis kallutavad inimest tegema neid otsuseid, mida ta parajasti teeb.
Kuid eks tõega segunevad ka sellised nähtused nagu valetamine ja eksimine. Eks paljud meist ole valetanud, et näha targemad välja. Kui rääkida millestki, millest ise kuulnud ei ole ja vestluskaaslane esitab selge fakti, millele peab vastama, kuigi sa õiget vastust ei tea, siis tuleb muidugi häda vale appi. Seda võib hiljem tõlgendada ka kui eksimisena, kuna tegelikult sa ju ei teadnud, et sa valetad, kuna arvasid, et räägid tõtt.
Tõde on tegelikult see, mis vastab faktidele ilma igasugust kõrvalmõtet omamata. Küll võib tõde teistmoodi mõista, see juba oleneb järjekordselt inimesest, olukorrast ja paljudest muudest asjadest.
Kuid kes on see, kes mõistab tõde kõige paremini? Kas see on kohtunik , kes mõningatel juhtudel otsustab isegi inimelu üle? Alati ei tule ju kohtusaalis välja see tõde, mis on ainuõige ja mille järgi peaks talitama. Kui inimene mõistis teatud olukorras tõde teisiti, kui kohtunik või uurijad , siis kas on ikka õige lasta sellel inimesel otsustada, kes pole sama asja samas olukorras kogenud?
Kui eksisteeriks ainult tõde, kõik valed ja muud jamad üldse poleks olemaski, siis poleks ju ka kohtumõistjat vaja, kes teinekord süütult hukka mõistetud inimesel pea maha lõikab.
Aga kust koha pealt üldse tekkisid valetamised ja tõe eitamised? Inimkond ei ole kindlasti algusest peale olnud selline, kusagil pidi toimuma see nn.“plõks“, mis lõi teatud meestel tuled põlema. Missugune oleks maailm praegu, kui ei olekski tekkinud valederägastikku? Kas oleks enam vaja kohtunikku, kes mõistab inimese süüdi või süütuks? Ehk ei olekski, sest keegi ei oskaks valetada. Näiteks: Kui keegi varastaks kellegi teise auto ja ta ka kättesaadaks ning tema käest küsitaks, kas tema varastas selle auto, siis huvitav, mis vastus sealt tuleks.
Minule jääb tõeks alati see, mis vastab teatud olukorras ja erinevate inimeste puhul samale sarnasele faktile, mida ei saa käänata ega väänata.