Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Timpan". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
timpan, timpani, nahast, muudetava, löökpill, pillimees, heliulatus, helisid, vildist, sümfooniaorkestris, vaikselt, mängides, timpanidTimpan Tema tekitatud heli on madal ja kumisev. Timpan koosneb metallkatlast ja selle peale pinguldatud nahast. Timpan on häälestatav ehk muudetava helikõrgusega löökpill: mida suurema pinge all on timpani nahk, seda kõrgem heli tekib. Timpani nahka pingutab pillimees pedaali abil või häälestuskruvidega, mida timpanil on kaheksa. Timpanikatla ülemisel äärel on skaala, mis näitab, millisel kõrgusel heli võib pill parasjagu tekitada. Pedaali abil saab pillimees teha timpanil väga põnevalt ja salapäraselt kõlavad glissandosid libiseda sujuvalt ühelt helikõrguselt teisele. Timpaninahka ei tohi aga liiga palju pinguldada, sest siis võib nahk rebeneda. Selleks, et timpanite heliulatus oleks suurem, valmistatakse eri suurusega timpaneid. Väiksemad katlad annavad kõrgemaid helisid, suuremad aga madalamaid. Timpanit mängitakse vildist või flanellist peadega timpaninuiade abil.
Timpanid 2007 Timpan Timpan on sümfooniaorkestri löökpillide rühma kõige tähtsam pill. Ta teeb madalat kumisevat häält. Timpan on metallkatel, mis on kaetud pinguldatud nahaga. Nahk teeb niisuguse kõrgusega häält, nagu parajasti vaja. Mida suurema pinge all on timpani nahk, seda kõrgem on pilli heli. Kui naha pinge on nõrgem, on ka pilli hääl madalam. Timpani nahka pingutab pillimees pedaali abil või häälestuskruvidega, mida timpanil on kaheksa. Timpanikatla kõrval üleval ääres on skaala, millelt pilli mängija näeb, millise kõrgusega häält pill parasjagu teeb. Pedaali abil saab pillimees teha timpanil väga põnevalt ja salapäraselt kõlavad glissando'sid libiseda sujuvalt ühelt toonilt teisele. Timpaninahka ei tohi aga liiga palju pinguldada, sest siis võib nahk rebeneda. Selleks, et
...............13 Kokkuvõtte......................................................................................................................................18 Kasutatud kirjandus...................................................................................................................... ..19 Eessõna Loodan referaadi koostamisel koguda infot erinevate muusikariistade kohta ja saada uusi teadmisi. Muusikariistad Muusikariistad tekitavad kindla helikõrguse ja rütmikaga helisid, mida me kokku nimetame muusikaks. Antiikajast peale on inimesed valmistanud mitmesuguseid pille, kasutades seejuures nii mõnigi kord käepäraseid materjale. Nad on teinud muusikat meelelahutuseks, aga ka töötegemise hõlbustamiseks. On erinevat tüüpi muusikariistu ehk pille, mõnel neist on piirkonniti väga oluline tähendus. Pillid edastavad helisid helilainete võnkumisena. Sõltuvalt sellest, kuidas heli tekitatakse, liigitatakse pillid keel-, puhk- ja löökpillideks. Klaver
Klarnetil on kuni 28 ava, ükstorst. Klarnet on nii soolo kui ka jazzi pill. Kuulsamad mängijad on Tooma Valivoo ja Hannes Altrov. Fagott Fagott on kõige madalama heliga puupuhkpill, tehakse vahtra ja palisandrist. Fagott on tavaliselt punast värvi. Fagotil on väga pikk kõlatoru üle 2,50meetri. Riputatakse kaela. Fagottil on 25-30 kõlaava, kahekordne lesthuulik., 2 trosti ja huulik on ühendatud kõlatoruga S-kujulise peenikese metall toruga. Fagotti mängitakse sümfooniaorkestris. Tuntumad mängijad on Andrus Leppnurm ja Peeter Sarapuu. Saksofon Saksofon on noorim esindaja. Leiutas Adolphe Sax 19 sajandil. Klarneti eeskujul, 1 lesthuulik. Pillitoru on tagasi painutatud v.a sopransaksofonil. 18-21 kõlaava. Saksofone valmistatakse metallisulamitest ja ainuke puit osa on trost. Tämber on intensiivne, mahlakas sensuaalne. Esialgu sõjaväeorkestris-jazz-pop Mängijad Olavi, Villu Veski, Lembit Saarsalu. 60- ndatel oli saksofon keelatud.
Löökpillid jagatakse kahte rühma: · Häälestuvad ehk kindla helikõrgusega löökpillid (timpanid, ksülofon, kellad) · Mittehäälestuvad ehk ebamäärase helikõrgusega löökpillid (triangel, suur trumm, tamburiin) Ammu enne seda, kui trummist sai muusikainstrument, usuti, et see suudab äikest esile manada ja kurje vaime peletada, rääkimata vaenlase hirmutamisest. Vanakreeka sõdurid tagusid pingulitõmmatud härjanahast kilpidele sama tava jätkasid suulu sõdalased veel 19. sajandil. Kelli kasutati esmalt nõidumisel ja rituaalidel. Käristitel on sageli maagiline ja usuline tähendus ning käristi või kõrin on üks samaani aksessuaare. Hiinas oli äikesejumala Zin Shini ümber pöörlev ratas, mille külge kinnitati mitmesuguseid silindertrumme ja padatrumme, mida jumal lõi ühes käes oleva trummipulgaga. Iidse jaapani uskumuse järgi oli löökpillide mängimine seotud muusika leiutamisega, kuna müüdi järgi lõid jumalad takti ,,kõikide kastanjettid
B Mängimiseviisi järgi: 1) Keelpillid Poogenpillid, näppepillid 2) Puhkpillid 3) Löökpillid 4) Klahvpillid C Erich Moritz von Hornbostel ja Curt Sachs avaldasid uue liigituse raamatus Zeitschrift für Ethnologie 1914. Liigitavad pillid heli tekitamise viisi järgi: 1) Idiofonid isehelisevad pillid (löökpillid, triangel, marimba, vibrafon) 2) Membrafonid võngub membraan, heli tekib lüües ( timpan, suur trumm) 3) Kardofonid võnkub keel ( klaver, tsello, viiul) 4) Aerofonid võnkuv õhusammas (oboe, orel) 5) Elektrofonid heli tekitatakse elekrooniliselt D Liigitamine ulatuse järgi : 1) Sopranpillid flööt, klarnet, viiul, trompet 2) Altpillid oboe, altflööt, vioola, sarv 3) Tenorpillid inglissarv, tromboon 4) Basspillid fagott, kontrabass, bassklarnet, tuuba Võnke tekitaja 1) puhkpillidel õhusammas 2) keelpillidel keeled
metsasarvel, keeratakse mitmesse ilusasse rõngasse. Kõikidel puhkpillidel on toru otsast laienev (välja arvatud flöödil). See laienev toruosa on puhkpilli resonaator. Siin ei saa puhkpilli hääl niivõrd kõlajõudu juurde, vaid toimub kõlavärvi ja -varjundi viimistlemine. Kõlajõu resonaatoriks on terve puhkpillitoru ise. Selleks et puhkpillil mõnda meeldivat viisi mängida, on vaja muuta pillitorus võnkuva õhusamba pikkust. Et saada kõrgemaid toone, peab pillimees õhusammast pillitorus lühendama, madalatetoonide saamiseks tuleb aga õhusammast pikendada. Peale õhusamba pikendamise-lühendamise saab puhkpillil mängida erinevaid toone veel kahe võtte abil pillimees võib muuta huultepilu huulikus või siis pilli erisuguse tugevusega puhuda. Seda võtet nimetakse ülepuhumiseks. Õhusamba pikkuse muutmiseks on puupuhkpillide torusse tehtud augud. Mida lähemal on auk pilli sellele otsale, millesse puhutakse, seda lühemaks jääb õhusammas pillitorus
Lauldi ka pilli saatel, mis omakorda mõjutas lauluviise. Levinumad saatepillid olid kannel ja lõõtspill. Eesti regilaulude viisid on kujunenud tihedas seoses tekstiga, järgivad teksti ülesehitust ning lause meloodiat. Viisile ei pööratud eraldi tähelepanu, selle kohta öeldi toon, mõnu, hääl vms. Et lauliku peatähelepanu oli teksti taasloomisel, ei võinud viis olla tema jaoks liiga keeruline, see pidi tulema nagu iseenesest. Viisi heliulatus on väike. Vanemad regiviisid põhinevad kolmel-neljal heliastmel. Uuemates regiviisides on kasutusel viis-kuus heliastet. Pärast uute riimiliste laulude kasutusele võttu muutusmeloodia osa lauludes varasemast tähtsamaks ning käibele tuli saksa keelest laenatud mõiste viis. Viiside hulk kasvas kiiresti peamiselt laenude ja muganduste tõttu naabritelt. Et kõik laulutekstid polnud ühesuguse vormiga, siis oli vaja ka rohkem erinevaid viise. Meloodiline liikumine muutus
Siin ei saa puhkpilli hääl niivõrd kõlajõudu juurde, vaid toimub kõlavärvi ja -varjundi viimistlemine. Kõlajõu resonaatoriks on terve puhkpillitoru ise. Selleks et puhkpillil mõnda meeldivat viisi mängida, on vaja muuta pillitorus võnkuva õhusamba pikkust. Niisamuti nagu muutumatu pikkusega pillikeel, nii annab ka muutumatu pikkusega õhusammas ainult ühe tooni. Ja ühetoonilist jorisemist läheb pikapeale kindlasti igavaks kuulata. Et saada kõrgemaid toone, peab pillimees õhusammast pillitorus lühendama, madalate toonide saamiseks tuleb aga õhusammast pikendada. Peale õhusamba pikendamise-lühendamise saab puhkpillil mängida erinevaid toone veel kahe võtte abil- pillimees võib muuta huultepilu huulikus või siis pilli erisuguse tugevusega puhuda. Seda võtet nimetakse ülepuhumiseks. Õhusamba pikkuse muutmiseks on puupuhkpillide torusse tehtud augud. Nagu igast katkisest torust hakkab midagi välja voolama, nii
peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea tundmatuseni muutuda. Muusikat luuakse, muudetakse ja kohandatakse olukorra vajaduste kohaselt. Rahvalauludel ega -pillilugudel ei ole harilikult kindlaks määratud kohustuslikku kuju. Pärimusrühma liikmetel on varasemate kogemuste põhjal tekkinud ettekujutus sellest, missugune peaks olema mingi olukorra juurde kuuluv muusika. Rahvalaulik või pillimees loob oma mälu, isikupärase loomisvõime ja kuulajate ootuste põhjal muusika iga kord uuesti. Sealjuures on tal teatav vabadus seda muuta ja ümber luua ehk varieerida. Muutmise tõttu ei kõla pillilood ega laulud rahvamuusikas ühesugustena, vaid nendest tekivad erinevad variandid. Usutav on, et väga tähtsaid teadmisi või maagilise sisuga tekste on püütud põlvest põlve edasi anda muutumatul kujul. Seepärast peetakse rituaalidega seotud muusikat suhteliselt püsivaks. 2.2
sajandil. Suurt edukäiku tegi pill aga 18. sajandil. Sel ajal tõusid esikohale üldse keelpillid, mida mängisid vahel ka kodustel pidudel salaja esinevad "juhumuusikud". 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid valmistasid mängijad tavaliselt ise ning seda kohati küllalt suure oskusega. Võrumaal peeti endastmõistetavaks, et iga pillimees valmistab endale ise viiuli. Vastavad kogemused anti põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Kodus tehtud viiuleid peeti ostetutest paremaks just eriti hääleomaduste poolest. Sooviti, et see oleks lopsakas ja mahlane. Viiuli laiema levimisega arenes ka koosmäng: kaks viiulit, viiul ja kannel jne. Kannel 4 Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Kannel on näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument
olemusest, siis võib-olla kõige suurem erinevus seisneb selles, et muusikapsühholoogiat ei püüta enam suruda kitsalt psühho- loogiateadusele omaste uurimismeetodite paradigmasse, vaid teda nähakse laiemalt kui inimese ja muusika vastastikuse suhte uurimist. Sõnaga mimesis tähistatakse kunsti võimet suurema või väiksema täpsusega kujutada või jäljendada meid ümbritsevat tegelikkust. Muusika (nagu ka arhitektuuri) puhul on vahekord tege- likkusega eriti keeruline, sest helisid on raske otseselt seostada muusikavälise reaalsusega. Sõnaga katarsis tähistatakse kunsti võimet sügavate emotsionaalsete läbielamiste kaudu tekitada kuulajas või vaatajas nn sisemise puhastumise efekti. kunsti ja muusika üks olulisemaid funktsioone ühiskonnas: stimuleerida inimese emotsionaalseid kogemusi ning vähemalt on Aris- totelesest peale nii loodetud muuta teda seeläbi paremaks. Muusika ja kunsti tajumine ei saa iial olla kõigi inimeste puhul ühesugune, ent teiselt
EESTI RAHVA PILLID Referaat Jaana Vaus Tallinn 2009 PUHKPILLID Puhpillid on kõige arvukam pillirühm eesti rahvapillide seas. Enamik neist pillidest olid tööriistad, omades kindlat funktsiooni ja neid tohtis kasutada ainult karja väljasoleku perioodil - Jüripäevast (23. aprill) Mihklipäevani (29. september). Muul ajal oli nende kasutamine keelatud. Nende valmistamiseks kasutati käepärast looduslikku materjali (puukoor, puit, loomasarved, kõrred, putked, pilliroog, savi, puulehed, linnuluu jne.)Heli tekitamise printsiibi järgi võib eesti rahvalikud puhkpillid jagada kolmeks: · flöödi tüüpi · klarneti tüüpi · trompeti tüüpi Flöödi tüüpi puhkpillid on kõik erinevad vilepillid. Neid valmistati puukoorest (pajupill), männikasvust (vilepill), putkest(putkepill), linnuluudest(peibutusviled jahimeestele) ja savist (savipiilud). Lihtsamad neist võimaldasid tekitada
sadul kannavad pillikeeli. Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Viiuldaja sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelepillide pere liikmed - alt, tšello ja kontrabass. Vioola Vioola on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka soolopillina. Alt pärineb XVI sajandil. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - asetab pilli vasakule õlale ja toetab lõuaga. Tšello Tšello on veel suurem kui alt, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist veel madalamalt, kuid kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla ning suurte mängutehniliste võimalustega on tšello populaarne nii soolo- kui ka ansamblipillina. Praeguse kuju ja mõõtmete sai tšello XVII sajandil kuulsalt itaalia
pipe'iga. Kõiki neid seob iseloomulik kõla, mis saavutatakse erineva arvu meloodiale kaasa jörisevate burdoonide ehk torude ja vilede hääle abil. Eesti torupillil on tavaliselt neid torusid üks kuni kolm, kuid tõelistel siniverelistel Soti ja Iiri paraadinstrumentidel märgatavalt rohkem. Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aasta ringi. Torupill koosneb neljast osast : nahast õhukott, õhupuhumistoru, mänguvile ja bassvile. Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Kasutatakse nii tavandi kui tantsupillina. Torupilli kasutati nii pidudel, kui tavanditel. On üleskirjutisi kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele oli määratud mõisas isegi torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama. Tuntuim torupillimängija Eestis on olnud Emmastest pärit Juhan Maaker ehk
1. Sissejuhatus muusikapsühholoogiasse. Katarsise ja mimesise mõisted Aristotelesel. Hermann von Helmholtzi ,,Õpetus heliaistingutest kui muusikateooria füsioloogiline alus" (1861). Carl Seashore'i ,,Muusikapsühholoogia" (1938) kui muusikaliste võimete psühholoogia. Rõhuasetuse muutumine XX saj teise poole muusikapsühholoogias muusikalistelt võimetelt muusikatajule ja -tunnetusele. Muusika psüholoogia on terminina uus. Enne 20.saj.ei kasutata. Kuigi üldiselt kunsti psüholoogia ulatub sajandeid eKr. Aristoteles ,,Luulekunst" leiame poeetika kesksed kategooriad:*mimesis-omadus jäljendada olemasolevat reaalsust ja *katarsis-osutab kunsti tervendavale/ülendavale võimele (on võimeline inimest mõjutama nt ,,Kuningas Oidipus", annab puhastava elamuse). 19.-20.sai 1.poolele on iseloomulik positivism e.sügav usk, et teadmised muudavad maailma paremaks, usk üldisesse progressi ning euroopalike väärtuste ülistamine. Muusikapsüholoogia kujunemise seisukohast on olulisemaks
Laulude tekstid muutusid kindlapiirilisemaks. Seetõttu tulid kasutusele käsikirjalised ning hiljem ka juba trükitud laulikud, kus oli ära toodud juba autorite nimed. Uuemaid rahvalaule lauldi ka pilli nt kandle ja lõõtspilli saatel. Laulude juurde kuulusid vahel ka tantsud, nii kujunesid välja tantsu- ja ringmängulaulud. Kui regilaule laulsid rohkem naised, siis uuemaid rahvalaule laulsid tihti ka mehed. Varasemast tähtsamaks kujunes uuemates rahvalauludes meloodia. Viiside heliulatus suurenes ning meloodiad muutusid vaheldusrikkamaks ja pikemaks. Erinevalt regilauludest intoneeritakse helikõrgused üsna täpselt. Regilaulud: ,,Pruudi õpetamine" (pulmalaul Saaremaalt Mustjalast) ,,Põimu hääl" (lõikuslaul Setumaalt) ,,Mets neidude vahel" (lüüriline laul Karksist) Uuemad rahvalaulud: ,,Mu viimne laev" (Saaremaalt Pöidest) ,,Pimedal ööl tulen" (Karksist) ,,Transval, Transvaal, mu kodumaa" (Setumaalt) 2. RAHVAPILLID JA PILLIMUUSIKA
Sellel avastusel põhinevad tänapäeva puhkpillid (metsasarv, oboe), samuti keelpillid (viiuli kõlakast). Teiste varaseimate muusikariistade hulka kuuluvad õõnsad torud (pilliroog, torukujulised luud), samuti merikarbid, mida kasutati arvatavasti signaliseerimiseks. Puhkpillide areng algas vile- ja pasunataolistest pillidest, mis valmistati õõnestatud loomakontidest, sarvedest, mammuti kihvadest. Algul sai mängida ainult üksikuid helisid. Rohkemate helide saamiseks hakati ühendama mitu erineva pikkusega vilet. Aja jooksul õpiti torusse puurima ka auke, mis sõrmedega sulgedes või avamisel muutis heli kõrgust. Vanim flööt on leitud Idrijca Orust Lääne Sloveenias 1995 aastal 65 000 - 41 000 vanuse neandertaallase juurest. See vastab tänapäevainimese muusika seitsme diatoonilisele helireale. Jahil olles märkas muistne kütt, et vibunöör pärast pingutamist hakkab võnkuma ja tekitab meeldivat heli
Kuid on olemas teine, parem võimlaus. Oleme juba kogenud, et lihtsam on rääkida tasemest, võttes kasutusele suhtelise ja logaritmilise ühiku detsibelli. See, kui tillukesi helitaseme erinevusi inimene tajub, sõltub heli astmest. Mõistliku tugevusega helide puhul on eristusläve suurus umbes 0,5 dB, kuid kuuldeläve ligiduses tõuseb eristuslävi märgatavalt. Inimese suur tundlikkus taseme-erinevuste suhtes tähendab, et eri valjusega helisid peab olema väga palju. Saab näidata, et kuulde. Ja valuläve vahel on ruumi umbes 280 sama kõrgusega, kuid erineva valjusega heli jaoks. Kui sooritada sama inventuur helikõrguste vallas, leiame, et madalaima ja kõrgeima heli vahele mahub umbes 1400 heli. Arvestades nii valjus- kui ka kõrguserinevusi, selgub, et inimene eristab umbes 400 000 heli!!!Sealjuurespeetakse silmas siinushelisid. Kui lasta end ahvatleda suurest
KUIDAS LOOMAD HELI TEKITAVAD? Nagu öeldud, on heli tekitamiseks vaja võnkuvat objekti. Seda võnkumist võib eluslooduses tekitada viiel erineval moel: 1. Lihasjõul pannakse võnkuma mingi kile või kotike. Selliseks kileks on näiteks tsikaadide heliorgan, mis kujutab endast väikest trummi, kus trumminahale mitte ei lööda, vaid see tõmmatakse lihasjõul tagasi ja lastakse lahti. Kileja koti võngutamisega tekitavad helisid mõned kalad. 2. Hõõrutakse ühte kehaosa vastu teist. Enamasti on nendel kehaosadel erilised moodustised, mis siis võnkuma hakkavad. Rohutirtsudel on näiteks jalgadel väikesed liistud ja tiibadel tillukesed kidad. Kui rohutirts oma jalgadega üle nende näsade tõmbab, hakkavad need vibreerima ja tekibki meile kuuldav sirin. 3. Surudes õhku või vett läbi kitsa ava, hakkab see samuti võnkuma ning võnkumise vastu võtja kuuleb seda helina
toetab seda lõuaga. Viiuldaja sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelepillide pere liikmed - alt, tsello ja kontrabass. Helinäide See on alt. Sellel pillil on ka teine nimi - vioola. Ta on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka soolopillina. Alt pärineb XVI sajandil. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - asetSee on tsello. Ta on veel suurem kui alt, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist veel madalamalt, kuid kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla ning suurte mängutehniliste võimalustega on tsello populaarne nii soolo- kui ka ansamblipillina. Praeguse kuju ja mõõtmete sai tsello XVII sajandil kuulsalt itaalia viiulimeistrilt Antonio Stradivarilt. Mängimiseks asetab pillimees tello põlvede vahele
muusikutel või muusikaga mitte seotud inimestel. (Morrison; Fyk 2002: 186 järgi) Seda võib põhjendada asjaoluga, et intervallide kuulamine ning esitamine on muusikutel regulaarne harjutus, kuid tavainimesed ei pruugi sellega kunagi kokku puutuda. Seega võib järeldada, et intervallide ja helikõrguse täpset kuulmist ning tabamist on võimalik parandada harjutades. (Morrison; Fyk 2002: 187) 1.2 Helirida Helireaks nimetatakse helisid, mis järgnevad üksteisele astmeliselt kõrgenedes või liikudes madalamale. Diatoonilises helireas on kõik sellised helid, mis kuuluvad ditoonikasse. Diatoonika on helisüsteem, mille moodustavad ainult alushelid. Diatoonilised heliread on näiteks loomulik moll ja duur. (Muusikateooria algteadmised, vaadatud 07.12.15) Võrdtempereeritud häälestus jagab oktaavi kaheteistkümneks võrdseks pooltooniks, kus oktaavi piires ei ole ühtegi „ideaalset” ehk puhast intervalli
Kuid mängijaid ühendab harmoonia- ja rütmi taust ning sellele loovad nad erinevad meloodiaid (improvisatsioone), justkui omavahel vesteldes. Dzässmuusika toetub bluesi heliastmikule, milleks on tavalise duuri teisend, kus kasutatakse ainult III ja VII astme madaldusi. Madaldatud astmeid nimetatakse blue notes, mida võib tõlkida kui "kurvad noodid". Püütakse tabada ka veerandtooni, mis asub madaldamata ja madaldatud astme vahel. Selliseid helisid saab mängida puhk- ja keelpillidel ning laulda. Aafrika rahvamuusikas on see tavaline nähtus, kuid meie kõrvale tundub see võõras, "mustalt" mängimisena. Dzässmuusika armastab erilisi kõlavärve. Sageli mängitakse vaskpuhkpille sordiiniga, tekitades omanäolisi tämbreid, sahinaid ja urinaid. Iga mängija isikupära juurde kuulub ka isikupärane toon, ning tihti tunnevad asjatundjad just tooni järgi selle, kes mängib. Dzäss Eestis: Eestisse jõudis dzässmuusika 20
Kuna heli korral esineb nii difraktsioon kui interferents, siis peab heli korral olema tegemist lainetega. Kaudne tõend on ka vees sõrme üles-alla võngutamine, mis tekitab laineid ja paneb ka eemal veeosakesed võnkuma. Heli põhiiseloomustajad on kõrgus, tämber, valjus ja kiirus. Uurime, millest oleneb heli kõrgus. Selleks on meil kaks võimalust: kas muuta heliallika sagedust või amplituudi. Sageduste alusel jaotatakse helisid kolmeks: toon, kõla ja müra. Toonile vastab ainult üks võnkesagedus. Kõla on muusikaline heli, millele vastab mitu võnkesagedust, mis kõik on põhisageduse f0 täisarv kordsed ehk ülemtoonid. Müra on heli, millele vastab igasuguse sagedusega ja muutuva intensiivsusega helisid. Räägitakse põhitoonist, teised helid on ülemtoonid. Põhitoon koos ülemtoonidega moodustavad helispektri ehk tämbri. Doppleri efekt
variaatoritel, mille abil on võimalik muuta käikude ülekande suurust sujuvalt. Näiteks käigukast, kus on 16 edasi- ja 4 tagasikäiku. Tähtis ei ole mitte käikude arv iseenesest, vaid ka näit, mis ütleb, kui suured on käikude vahed või ülekatted väljendatuna traktori veojõu ja sõidukiiruse kaudu. Hüdrostaatiline ja hüdrodünaamiline jõuülekanne: Hüdrostaatiline süsteem on selline, kus õlivoolu osatähtsus süsteemi töötamise ajal on suur ja kasutusel on muudetava tootlikkusega mahtpumbad. Hüdrodünaamilise süsteemi korral on olukord otse vastupidine, siin on oluline õli rõhk, kasutatakse õli kineetilist energiat. Et aga traktori jõuülekanne on seotud pöördemomendiga, on siia otstarbekas valida hüdrostaatiline ülekanne. Jõuülekanne koosneb järgmistest põhiagregaatidest: õlipaak, pump, jahuti, torustik, filter, juhtimissüsteem, üks või mitu hüdromootorit. Pump käivitatakse tavaliselt diislilt ja õli juhitakse torude, voolikute
BIOFÜÜSIKA ERIOSA Konspekti koostamisel on kasutatud loengumaterjale, Silverthorni „Human physiology“, Sartoriuse „Biofüüsika“, mõmmi konspekti ja internetis leiduvat materjali.s 24) Bioloogiliste membraanide struktuur. Membraanid moodustavad 80% loomsete rakkude kuivkaalust. Rakumembraani paksus on umbes 8nm. 1972 Singer-Nicolsoni mudel, mille kohaselt fosfolipiidid on kaksikkihis(seda teati juba varem) ning lisaks on nende vahel valgud, mis on võimelised ringi liikuma. Demonstreerimiseks liideti inimese ja hiire rakud- algul olid hiire valgud ühel pool rakku ja inimese omad teisel pool, kuid 40 min pärast olid valgud ühtlaselt jaotunud. Ka lipiidid saavad ühe lipiidikihi piires üsna vabalt liikuda, kuid vertikaalne „flip- flop“ liikumine on väga aeglane.Valgud võivad ulatuda läbi kogu membraani või kinnitada sisse- või väljapoole. Funktsioonid on struktuuri andmine- ühendavad membraani tsütoskeletiga
2. Mis ja kui suur on vaevuslävi? Tekib kõrvus puutumis-, surve-, rõhumis-, vaevus-jne tunne, heli on otsekui muutunud liiga raskeks. See tähendab et heli intensiivsus on jõudnud normaalse kuulmise piirini, mina nim vaevusläveks. 3. Milline sagedusvahemik on parima kuulmise piirkond? Enam vähem 1-5 kHz. Sellest suurematel ja väiksematel sagedustel on kõrva tundlikkus väiksem ja kahaneb nii vanusega kui väga valjusid helisid kuulates. 4. Kuidas arvutatakse heli valjust? Leiame nii kuuldeläve kui valuläve logaritmilises skaalas, bellides ja detsibellides: kuuldelävi tavalises, lineaarses skaalas, kuuldelävi logaritmilises skaalas, Valulävi tavalises, lineaarses skaalas, Valulävi logaritmilises skaalas Valuläve ja kuulmiseläve vahe seega 5
elektromehaanilisteks(orel, elektrikitarr) ja nii-öelda puhtalt elektroonilisteks(süntesaator). Stiililiselt tehakse vahet nii-öelda konkreetsel muusikal ja puhtal elektroonilisel muusikal. Konkreetse muusika loomisel kasutatakse erineval moel ja tasemel töödeldud looduslikke helisid. Puhta elektroonilise muusika puhul saadakse helid helisünteesi abil. Kui muusika loomisel kasutatakse vähem või rohkem töödeldud looduslikke helisid, mille hulka kuuluvad ka akustiliste muusikainstrumentide helid, nimetatakse seda ka elektroakustiliseks muusikaks. Ettekandmisviisi järgi tehakse muusikas vahet live-elektroonikal(„elav muusika“), mille puhul helide töötlemine toimub reaalajas kontserdilaval ning lindimuusikal, mille puhul toimub salvestatud muusika taasesitamine kontserdi olukorras. Helisignaali tüübi järgi jaotatakse elektroonilise muusika instrumente ja seadmeid ka analoogseteks ja digitaalseteks
PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS ARVUTID JA ARVUTIVÕRGUD MULTIMEEDIUM- JA SALVESTUSSEADMED Referaat Koostaja: Allan Pertel Rühm: AA-10 Pärnu 2011 Mis on multimeedium? Multimeedium (inglise keeles multimedia), eesti keeles ekslikult kasutusel ka kui multimeedia, on teabe mitme esitusvormi, näiteks teksti, kahe- või kolmemõõtmelise graafika, heli või video korraga kasutamine näiteks arvutis, telefonis, teatri- või kontserdilaval, kinos või mujal. Multimeedium on meedia ja sisu, mis ühendab endas erinevad sisuvormid. Terminit võib kasutada nimisõnana (meedium mitme sisu vormiga) või omadussõnana kirjeldamaks meediumit, millel on mitu sisuvormi. Terminit kasutatakse vastandina meediale, mis sisaldab vaid meedia traditsionaalseid vorme nagu prinditud või käsitsi toodetud materjalid. Multimeedia on teksti, audio, piltide, animatsiooni, video ja interak
Inimene kuuleb vahemikus 20 20 000 Hz. Infralevi madal heli, mille sagedus jääb alla 16 Hz. Ultraheli kõrged helid sagedusega üle 20 000 Hz. Kuulmise nõrgenemine ja heli kahjulikkus Inimese vananedes kuulmine nõrgeneb. Nooremas eas inimesed kuulevad tavaliselt kõigil inimkõrvaga haaratavatel sagedustel, vanemas eas langeb aga kuulmisteravus. Probleeme tekib just kõrgema sagedusega heli korral. Halva kuulmise parandamiseks kasutatakse kuulmisaparaate, mis võimendavad helisid ja suunavad need sisekõrva. Kuulmise täielikku puudumist nimetatakse kurtuseks. Kurt inimene ei kuule üldse. Kuulmishäireid võivad põhjustada vigastused, mitmesugused viirus- ja bakterihaigused, tugev müra ning isegi mõned ravimid. 0 Heli tugevust mõõdetakse detsibellides. Väga tugevad helid põhjustavad kõrvades valu ja nende tekitatud surve tõttu võib puruneda trummikile. Püsiva ja tugeva heliärrituse tagajärjel kõrv väsib
kirikumuusika ( sageli kasutatakse varakristliku ja gootiaegse muusika puhul lihtsalt ühtset mõistet kirikumuusika 3) renessanssmuusika. · Gregoriuse laul 590. a. valiti Rooma paavstiks Gregorius Suur (Gregorius I). Ta jätkas Ambrosiuse poolt alustatut - kogus ja parandas leitud viise ning aitas kaasa nende levitamisele. Näit. lasi ta ühe lauluviiside raamatu Peetri kirikuspruukimise (kasutamise) tarvis kinni aheldada, et raamat kaotsi ei läheks. Gregorius oskas ka helisid oktavitesse järjestada. Gregorius juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat, mille käigus ta ühtlustas ja uuendas liturgilisi tekste ja võttis kasutusele uue liturgia. Tema poolt uuendatud liturgilised tekstid said lääne kirikulaulu aluseks - Gregooriuse laulu aluseks. Gregorius Suur ei olnud muusik ega otseselt seotud laulmisega, vaid kirikulaulu koguja, arendaja ja propageerija. Tegemist oli vaimuliku laulu arenguga.
suvalise väärtuse. Digitaalinfo digitaalinfo esituse korral on ainult teatud hulk lubatud väärtusi, mida infokandja võib omada rajaväärtuste vahel. Info töötlemine muutub olulisemalt lihtsamaks. Digiinfo eelised: kiirem, programmeeritav, paindlik Info töötlemisel on digitaalinfol palju eelised, kuid nt. kõne, muusika jne süsteemide juhtimine nõuab tihti just analooginfot. Seeda on vaja DAC ja ADC. Helikaardis on DAC, mikrofonis ADC. Helikaart tekitab kõrvale kuuldavaid helisid ainult arvutis oleva digiinfo alusel. Heli taasesitamisel ja salvestamisel on olulised sagedus (heli kõrguse jaoks) ja amplituud (heli tugevuse jaoks). Inimene kuuleb helisid 20-20000hz. Seega peab diskreetimissagedus olema 2x20000 = 40000 hz (kasutatakse 441000 hz). Helikaart on DAC, sest arvutis on info digitaalkujul, heli salvestamiseks on ADC. Heli kvaliteet sõltub sellest, kui palju järke iga 23 mikrosekundi tagant salvestatakse
Kuidas toimub helikõrguste eristamine sisekõrvas? Mis mehhanismid aitavad heliallika asukohta tuvastada? Kuidas seletada nähtust, kui lennukis või kõrgel mägedes lähevad kõrvad „lukku” ning võib tunda ka valu? Kirjelda välis-, kesk- ja sisekõrva ehitust ja helilainete ülekandemehhanisme. Kõrvad koosnevad kolmest osast: väliskõrv, sisekõrv, keskkõrv Väliskõrv: Kõrvalesta ülesandeks on püüda helisid ja suunata need kuulmekäiku. Kuulmekäigu lõpus on õhuke pingul nahk – trummikile, mis kaitseb keskkõrva külma ja mikroobide eest. Keskkõrv: Õhuga täitetud õõs, kus paiknevad kolm väikest luud, mida nimetatakse kuulmeluukesteks. Kuulmeluukeste ülesandeks on trummikilelt saadud heli võimendamine ja edasiandmine sisekõrva. Keskkõrv ühenduses välisõhuga – kuulmetõri abil, mis avaneb neelu.
annaabi.ee 
