Timpanid (0)

Timpanid
2007
Timpan
Timpan on sümfooniaorkestri löökpillide rühma kõige tähtsam pill. Ta teeb madalat kumisevat häält. Timpan on metallkatel, mis on kaetud pinguldatud nahaga. Nahk teeb niisuguse kõrgusega häält, nagu parajasti vaja. Mida suurema pinge all on timpani nahk, seda kõrgem on pilli heli. Kui naha pinge on nõrgem, on ka pilli hääl madalam. Timpani nahka pingutab pillimees pedaali abil või häälestuskruvidega, mida timpanil on kaheksa. Timpanikatla kõrval üleval ääres on skaala, millelt pilli mängija näeb, millise kõrgusega häält pill parasjagu teeb. Pedaali abil saab pillimees teha timpanil väga põnevalt ja salapäraselt kõlavad glissando’sid – libiseda sujuvalt ühelt toonilt teisele. Timpaninahka ei tohi aga liiga palju pinguldada, sest siis võib nahk rebeneda. Selleks, et timpanite hääleulatus oleks suurem, valmistatakse eri suurusega timpaneid. Väiksemad katlad annavad kõrgemaid helisid , suurem aga madalamaid. Timpanit mängitakse vilt- või flanellpäiste timpaninuiadega. Sümfooniaorkestris kasutatakse tihti 2-5 timpanit. Timpanid on väga vanad pillid ning nad olid koos tuubadega kuninglikeks pillideks Egiptuses ja Indias. Timpanitega edastati teateid ja tehti sõjakäikudel toonust tõstvaid ähvardushääli. Esimesed pedaaliga timpanid valmisid XIX sajandi lõpul. Seda sõna kasutatakse alati mitmuses, sest ühekaupa ei tarvitata ka timpaneid orkestris . Kuni 19.sajandini kasutati kahte timpanit tüüpiliselt läbimõõduga 25 ja 28 tolli. Häälestati nad toonikasse ja dominanti ning mängiti kaasa vaskpillide fanfaarseid käike. Üldiseks häälestamiseks kasutati 6-8 kruvi, mida keerates nahka pingutati või lõdvestati. Sellest muutus heli vastavalt kõrgemaks või madalamaks. Kui partituur nõudis timpanite häälestuse muutmist teose keskel, tuli seda teha võimalikult vaikselt samal ajal, kui ülejäänud orkester mängis, kusjuures mängitav materjal ei pruukinud olla samas tonaalsuses kui uus nõutav häälestus. Ümberhäälestamine ühe tooni võrra nõudis toona ka suhteliselt palju aega (umbes 8-10 sekundit). Romantismiajastul oli mõnikord vajalik esitada timpanitel ka keerukamaid helijärgnevusi. Sel puhul polnud tihtipeale muud võimalust kui panna ritta timpaneid suuremal hulgal. Erakordseks näiteks selles mõttes võib nimetada Hector Berliozi Reekviemi , kus kohati tuleb 10 mängijal mängida kokku 16 timpanil. Revolutsiooniliseks sammuks timpanite ajaloos oli pedaali leiutamine. Häälestamisprotseduur nõudis tänu pedaalile aega märksa vähem. Kui leiutati veel häälestusindikaator, oli tee müravabaduse ja virtuoossuse suunas lahti. Tänapäeva timpanimängijale pole vaja ette kirjutada ei vajaminevate timpanite arvu ega alghäälestust, vaid need küsimused lahendab mängija ise, olles eelnevalt vaadanud partii läbi. Siiski kõlavad timpanid paremini naha keskmise pingutatuse juures. Seepärast on tänapäevaste timpanite komplektis viis eri suuruses instrumenti: 20-, 23-, 26-, 29- ja 32-tolline. Vajaminevad timpanid paigutatakse mängija ette poolkaarde. Ei eksisteeri aga ühtset seisukohta, kas väiksemad timpanid paigutatakse mängija parema või vasaku käe poole. Timpanipartiid kirjutatakse bassivõtmes absoluutsesse kõrgusse. Hästi kõlab heliulatus F-g, kuid tertsijagu mõlemale poole on siiski võimalik.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Timpan
http://www.hot.ee/mati68/timpanid.html