Charles Dickens (0)

Charles Dickens

Dickens oli inglise kirjanik, ta sündis sadamalinna Portsmouthi töölisagulis Landportis, kus tema isa töötas ametnikuna mereväe maksukontoris. Peagi kolis perekond Londonisse. Mõne aasta pärast sattus Charlesi isa kergemeelse elu pärast võlavanglasse. 10-aastane poiss pandi tööle saapamäärdevabrikusse, kus ta pidi kaksteist tundi päevas viksikarpidele silte kleepima . Seda alandavat ja painajalikku tööd kujutab autor hiljem romaanis „David Copperfield“ (1849–1850; e. k. 1937, 1991). Dickens ei saanud peaaegu mingit kooliharidust, tema õpetajateks olid ühelt poolt Cervantes, Lesage ja XVIII sajandi inglise romaanikirjanikud Fielding, Smolett, ning teiselt poolt nende Londoni vaestekvartalite asukad, keda ta oma lapsepõlves ja noormeheeas tundma õppis. Oma tulevaste romaanide teemadele jõudis ta päris lähedale kirjutajana advokaadikontoris, veel enam aga ajalehekirjasaatjana ja parlamendireporterina. Peagi sündis Dickensi esimene teos, „Tähelepanekuid lihtsate inimeste igapäevaelust“, mis ilmus algselt ajalehtedes nn Bozi skitsidena ja hiljem raamatuna (1836, Boz oli Dickensi pseudonüüm ). Tõelise kirjanikukuulsuse saavutas ta teosega „Pickwick-klubi järelejäänud paberid“ (1836–1837, e. k. 1948). 
Tema varasemad romaanid käsitlevad laste ja noorte inimeste kannatusi vaestemajades, internaatkoolides ja allmaailmas. Üks autori tuntumaid teoseid on „Oliver Twisti seiklused “ (1837–1838; e. k. 1927, 1964). Laste saatusest rasketes oludes räägib ka järgmine romaan „Nicholas Nickelby“ (1838–1839; e. k 1997). Romaan „Antiikasjade kauplus“ (1840–1841) on eleegiliselt varjundatud jutt tütarlapsest ja tema vanaisast. 1842. aastal läks Dickens Ameerikasse, reisimuljed võttis ta kokku „Ameerika märkmetes“ (1842), kus ta väljendas oma vastumeeseid tundeid USA ühiskonna vastu. Romaan „Martin Chuzzlewit“ (1843– 1844 ; e. k. 1963) käsitleb samuti Ameerika-reisi ebameeldivaid muljeid. Omapäraseks vahepalaks Dickensi loomingus on sentimentaalsevõitu jõulujutustuste tsükkel: „Jõululaul proosas“ (1843), „Kellahelin“ (1844); „Kilk koldel“ (1845; e. k. 1926). Need teosed võitsid lugejate poolehoiu, sest nad rõhutasid kodukolde soojuse ning perekondliku ühtsuse vajadust. Dickensi 1840ndate aastate parimate romaanide hulka kuulub „Dombey ja poeg“ (1846–1848; e. k. 1933).
 
Paljud kriitikud peavad tema parimaks teoseks mahukat romaani „David Copperfield“. Tegemist on arenguromaaniga, mis kujutab ühe posi elu sünnist kuni noormeheeani ja kirjanikuks saamiseni . Romaanis „Kõle maja“ ( 1852 –1853) ründab autor satiiriliselt Inglise kohtusüsteemi, asjaajamise aeglust ja bürokraatiat. Dickensi pehme ja lepitav huumor on täiesti kadunud romaanis „Rasked ajad“ (1854), sellest puudub ka varasematele teostele nii iseloomulik õnnelik lõpp. Järgnev teos „Väike Dorrit“ (1855–1857) pühendab tähelepanu Marshalsea võlavanglale, kus Dickensi isa pidi oma karistust kandma. „Jutustus kahest linnast“ (1859) on ajalooline romaan, milles vastandatakse mässavat Pariisi ja rahulikku Londonit Suure Prantsuse revolutsiooni ajal. Dickensi 1860ndate aastate tuntumad romaanid on „Suured lootused“ (1860–1861; e. k. 1997) ja „Meie ühine sõber“ (1864–1865). 
Dickens oli inglise kirjanduses varajase realismi keskne esindaja. Tema realism on soojatooniline ja tundeline . Kirjanik suri Chathamis, ta kirjutas 13 romaani, suure hulga jutustusi ja artikleid, toimetas kahte ajakirja ning esines avalike loengutega nii Inglismaal kui ka Ameerikas. 
Allikad:
G. Liiv, Realism – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus , 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 139–144. 
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/charles-dickens/
Charles Dickens 5 küsimust

Kes olid Dickensi õpetajateks? (vähemalt 3 nime)

Mis maa kirjanik oli Charles Dickens?

Nimeta vähemalt 1 autori tuntum teos

Mitu romaani kirjutas Charles Dickens?

Mis oli Dickensi viimane teos ning kas ta jõudis selle lõpuni kirjutada?
Stendhal 5 küsimust

Mis maa kirjanik oli Stendhal?

Mis on Stendhali täisnimi?

Nimeta tuntumaid teoseid (3)

Mis teemadel kirjanik kirjutas?

Millised (lõpetamata) Stendhali romaanid ilmusid peale kirjaniku surma?
mitmekülgne teravalt kriitiline kirjanik; romaanides on noored tegelased, kelle lootused on suured, kuid pettumuse korral lõpetavad oma elu; 
Peateos: „Punane ja must“ – 18-19 aastane Julien Sorel on puusepa poeg, kes end iseharimise teel väga targaks on õpetanud . Tema soov on „haljale oksale“ saada. Selleks kasutab ta naisi. Esimeseks ohvriks satub linnapea (kelle juures Julien töötab) naine. Linnapea saab aga asjast haisu ninna ning saadab noore mehe minema. Teiseks naiseks saab Pariisi markii tütar, kes jääb noormehest ka rasedaks. Julien paljastatakse. Oma kodulinna naasnud, tulistab ta  kirikus oma esimest ärakasutatud naist. Peategelane antakse kohtu alla ning hukatakse.
Marie-Henri Beyle (tuntud kirjanikunime Stendhal järgi; 23. jaanuar 1783 Grenoble – 23. märts 1842 Pariis) oli prantsuse kirjanik.
Veetnud lapsepõlve väikeses Alpi mägikülas Grenoble'i lähedal, astus Beyle noore mehena  Napoleoni väkke ja osales ka  1812 . aasta sõjakäigul Venemaale. 1814 . aastast elas peamiselt Põhja-Itaalias, esmalt  Milanos. 1831 . aastast oli kirjandusliku tegevuse kõrvalt ka Prantsuse konsul  Civitavecchias ja Triestes. Varasemal loomeperioodil kirjutas peamiselt biograafiaid, kus kuulsate heliloojate ( Haydn , Mozart,  Rossini  jt) seas oli ka Napoleoni elulugu (1817–1818). Stendhal kirjutas ka esseid nt. maalikunsti ajaloost Itaalias, aga ka armastusest, samuti mitmeid reisikirju ("Jalutuskäigud Roomas" jt). Ta oli üks esimesi kriitilise  realismi esindajaid kirjanduses, propageeris teostes ka romantismi ja ründas valitsevat reaktsiooni. Tähtteosteks kujunesid romaanid "Punane ja must" (1831; eesti keeles 1938 ja 1952) ning "Parma klooster " (1839; eesti keeles 1959 ja 1981), aga ka postuumselt ilmunud "Lucien Leuwen" (1894). Stendhal on maetud  Montmartre'i kalmistule Pariisis.