Talurahva õiguslik olukord Eesti- ja Liivimaal Rootsi ajast 19.saj II pooleni 17.sajandi algul nurjus Rootsistamispoliitika. Koos mõisate erakätesse minekuga kehtestati nõrgenenud sunnismaisus, millega talupoeg seati mõisnikust olulisse isiklikku sõltuvusse. See aga tähendas pärisorjastamist. Kuigi Karl XI tegi maapäevale ettepaneku vabastada pärisorjusest ka rüütlimõisate talupojad, lükkas maapäev selle üksmeelselt tagasi. Hea oli see, et reduktsiooni käigus fikseeriti talurahva koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku kandevõimega. Kroonumõisa talupoegadel oli õigus kaevata mõisarentniku peale. Teiste erakätes olnud talupoegade olukord ei muutunud. Katariina II käsul aastal 1765 esitati maapäevadele nõudmine parandada talurahva olukorda, mis täiendasid Karl XI aegse talurahvaseaduse põhimõtete laiendamist, mis nüüd laienesid ka eramõisatele.
§21 Talurahva omavalitsus 1802.a kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud ralurahvaregulatiivi. · See tunnistas talupoegade õigust vallasvarale · Keelustas koormiste tõstmise · Sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning et ta võib selle oma lastele pärandada · Mõnevõrra piirati ka talupoegade müüki 1804.a kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseaduse. · See seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati · Talupojad said omandiõiguse vallasvarale, nad võisid maad osta ning talu järglastele pärandada · Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, hinnati ja kaardistati ning koormised pandi kirja vakuraamatutesse 1804
Uuusaeg Vene keiser (1721-1917) Balti kindralkuberner (1783-1876, kõrgem poliitilise võimu esindaja, allus keisrile) Eestimaa kuberner ja Liivimaa kuberner (1783-1917, kõrgema administratiivset võimu omav, allus keisrile ja siseministeeriumile) Keskvalitsuse esindus Piirkond: Eestimaa ja Liivimaa Koosseis: kubermanguvalitsus, politsei, vanglad, sisekaitseüksused Ülesanne: keskvalitsuse poliitika elluviimine, riiklike maksude kogumine, rahu ja korra tagamine Allusid: kõik kubermangu erinevad seisused (rüütelkonnad, linnad, talurahva omavalitsus) Rüütelkonnad Linnad Talurahva omavalitsus piirkond Eestimaa, Liivimaa, Tallinn, Haapsalu, mõisavald esialgu 605+519
Tartu Ülikool Õigusteadkond Tallinnas Eraõiguse instituut Talupoegade pärisorjusest vabastamine Eestis Referaat Õppejõud: lektor Toomas Anepaio TALLINN 2011 Sisukord 1. Sissejuhatus ............................................................................................................................3 2. Reduktsioon ........................................................................................................................... 4
kuni 1917a. isevalitsusele lojaalseks. Talurahva omavalitsus: 1802-04 talurahvaseadused-1802 kinnitas AleksanderI Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud talurahvaregulatiivi("ggaüks.."), mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise, korralikult talu majandanud talupojalt ei tohtinud talu ära võtta, võib selle lastele pärandada. Natuke piirati talupoegade müüki. 1804 kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseadusse-talupojad endiselt pärisorjad, aga nende müük, kinkimine, pantimine maast lahus keelustati. Ka liivi tp-d said vallasvarale omandiõiguse, võisid osta maad, talu pärandada. Koormised vastavusse maa suuruse, väärtusega(maa mõõdeti, hinnati, kaardistati). Koormised kirja vakuraamatusse. Võeti vastu ka Eestimaa talurahvaseadus, mis oli talupoegadele võrreldes Liivimaa seadusega ebasoodsam:polnud maa mõõtmist, vakuraamatutesse
Põhjuseks olid valgustusideede levik Euroopas ning tähelepanu pööramine inimõigustele. 1802. aastal kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud talurahvaregulatiivi, mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise ning sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning ta võib selle oma lastele pärandada. Mõnevõrra piirati ka talupoegade müüki. 1804. Aastal kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseaduse. See seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati. Liivimaa talupojad said omandiõiguse vallasvarale - võisid maad osta ja talu järglastele pärandada. Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, kaardistati ning hinnati. Koormised pandi kirja vakuraamatusse. Samal
6. Õigus ainult mõisnikel. 5.2.7. Talupoegadel valmistamine ja kauplemine keelatud. 5.3. Talud 5.3.1. Eestis umbes 40000 talu. 5.3.2. Kasvatati teravilja, hernest, naerist ja lina. 5.3.3. Musta villaga lambad, kitsed ja sead. 5.3.4. Kanad, haned. 5.3.5. Künniloomaks härg hobusest odavam ja vähenõudlikum. 5.3.6. Lehm lihaloomana, piimaand väike. 5.4. Koormised 5.4.1. Koormised teotöö mõisapõllul. 5.4.2. Arevstust peeti vakuraamatutes. 5.4.3. Suurus sõltus talu ja talupere suurusest. 5.4.4. Mõisnikud maksid riigile makse, arvestati adramaade järgi. 5.4.5. Adramaarevisjonid pandi kirja töövõimelised talupojad. 5.4.6. Revisjoniraamatud aitavad uurida Eesti ajalugu. 5.5. Maksud 5.5.1. Pearahamaks 5.5.2. Suurendas riigile laekuvate maksude summat. 5.5.3
Talurahva omavalitsus Talurahvaseadus rüütelkonnas valminud: Seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati. Said omandiõiguse vallasvarale, nad võisid maad osta ning talu järglasele pärandada. Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, hinnati ja kaardistati. Koormised pandi kirja vakuraamatutesse. Pärisorjuse kaotamine Seadus Eestimaal 1816. Ja Liivimaal 1819. Aastal, pärisorjus kaotati: talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult. Talupojad võisid sõlmida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara, kuid nad ei tohtinud elukutset vahetada, st nad pidid tegelema üksnes põlluharimisega. Ka nende liikumisvabadus oli piiratud. Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata: nad pidid talud mõisnikelt rentima turuhinnaga. Maata vabastamine säilitas talupoegade sõltuvuse mõisnikest. 1849. Uus Liivimaa talurahvaseadus
Vakuraamat- raamat, milles peeti koormiste üle arvestust Maarevisjoon- korraldati iga 7-8 aasta tagant, kus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad Rüütlimõis- eramõisad, mis kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele. Kroonumõis- riigimõisad, mis olid välja renditud riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel rüütlimõisa polnud Pastoraat- kirikumõisad, mis olid väiksemad kui rüütli ja kroonumõisad ning andsid elatist kirikuõpetajatele. Rakmetegu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd rakendiga Jalategu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd jala Abitegu- teotöö liik kiireloomuliste hooajatööde (rehepeks, sõnnikuvedu, heinategu jne) tegemiseks Loonusrent- talupoegade tasu kasutatava maa eest maaomanikule( mitte raha) Moonavoor- talupoeg viis ühe mõisniku ntks vilja vms tema sugulastele/ sõpradele( teisele mõisnikule) Laevaehitusmaterjal: plangud, köied, tõrv, täkat
Carl ernst von Baer- embrüoloogia rajaja, teadlane Fabian Gottlieb von Bellingshausen- maadeavastaja, meremees Barclay de Tolly- väejuht A. J. von Krusenstern- esimene ümbermaailma reisija Talurahva õigused 17. saj rootsistamispoliitika nurjus ning koos mõisatega erakätesse minekuga taaskehtestati sõdade ajal nõrgenenud sunnismaisus seega lubab Riitsi ajal kõnelda talupoegade pärisorjastamisest. Talupoegade õiguslik seisund määratleti 1696. aastal Liivimaa majandusreglemendis. Mõisarentnike kodukariõigust piirati, taluperemeeste karistamine keelati. Keelati talupoegade võõrandamine maast lahus. fikseeriti koormised. Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, ka õigus kaevata rentniku peale. Eelnev käib üksnes kroonumõisate kohta. Eramõisad jäid samaks. Talupoegadel oli õigus vallasvarale. Koormiste ülemäärast tõstmist takistas feodaalne traditsioon. Talurahva peamised protestivormid olid ülestõusud,
Seaduse olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine. Liivimaal võeti samalaadne seadus vastu 1804. aastal. Seal nähti ette ka teokoormiste normeerimine. Selleks tuli talumaad korralikult üle mõõta, hinnaga nende saagikust ning selle järgi määrata igale talule kindlad koormised. Keelati talupoegade müümine ja võõrandamine. Kodukariõigust piirati. Teokoormised fikseeriti 1804. aastal ka Eestimaal. Eesti- ja Liivimaa talupojad jäid siiski edasi pärisorjadeks. Loodi vallakohtud, kus kohtumeesteks olid talupojad ise. Rahutused Põhja-Eestis. 1804. a. seadused ei rahuldanud kumbagi poolt. Liivimaa kubermangus alanud rahutused kandusid 1805. a sügisel Eestimaale. Ärevuse kasv mõisates sundis taas sõjaväelt abi paluma. Suurem väljaastumine puhkes Harjumaal Kose-Uuemõisas. Napoleoni sõjad ja Eesti. 1801 mais tungis Tallinna alla admiral Horatio Nelson. Ka järgnevatel aastatel liikusid Briti
koos Riiaga BRÖMSEBRO VAHERAHU 1645 Rootsi ja Taani Taani jääb ilma Saaremaast, valdused Rootsile. Rootsi võim kogu Eesti alal OLIWA VAHERAHU 1660 Rootsi ja Poola Rootsi Liivimaa + Ruhnu saar 2) Rootsi aega iseloomustanud rahvastikuprotsessid rahvaarvu muutused ja selle mõjurid, sisemigratsioon. Suur näljahäda millal, miks, tulemused: Enne Liivi sõda(1558-1583) elas Eestis 250-300 000 inimest, 1620.aastaks oli inimesi aga vähenenud poole võrra 120-140 000 inimest. 17.sajandil oli pea 75% taludest tühjaks jäänud või maha jäetud.
Kordamisküsimused: Eesti varauusaeg 1.Võrdle talupoegade ja aadlike olukorda 17. ja 18. sajandil. Mis muutus ja miks? (Millised sündmused ja kuidas neid muutusi mõjutasid. (Nt. Talupojad Rootsi ajal: pärisorjastamine, Liivimaa majandusreglement, vakuraamatute sisseseadmine, suur nälg; Vene ajal: Roseni deklaratsioon, Browni positiivsed määrused, pearaha maksu ja nekrutite andmise kohustuse sisseseadmine, Mõisnikud Rootsi ajal: reduktsioon, Vene ajal: restitutsioon jms) 17saj-Rootsi aeg Reduktsioon- 1680 mõisnike võimu vähendamine võetakse tagasi erakätesse sattunud riigimaad. Rohkem oli neid Liivimaal. Liivimaal langes reduktsiooni alla
· 1696-1698 rahvaarv: umbes 275 000 näljahädad: viljasaak ikaldus, neile lisandusid haigused (nt tüüfus) ja inimesed surid. 2. Rootsiaegne võimukorraldus. 1) Halduskorraldus kubermangud, maakonnad Halduslikult jagati Eesti kaheks kubermanguks: 1. Eestimaa kubermang - Põhja-Eesti alal 4 maakonda: Harju-, Lääne-, Viru-, Järvamaa. 2. Liivimaa kubermang Lõuna-Eesti alal 3 maakonda: Tartu-, Pärnu-, Saaremaa. 2) Kindralkuberner, ülesanded Kubermangu tööd juhtis kindralkuberner. Kohustused: · Sõjaväe juhtimine; · Ametisse nimetamine; · Riigiametnike töö kontrollimine; · Raha laekumise ja kulutamise jälgimine; · Postiteenuse, teede, sildade korrashoiu ja avaliku korra eest hoolekandmine. · Igapäevastesse asjadesse kindralkubernerid ei sekkunud.
tõhusa vastupanu, hoidus piirilahingust, viis ellu taganemisplaani, säilitades venelaste võitlusvõime Talurahvaseadused Vastuvõtmise põhjused: Majanduslikud a) mõisnike tarbimisvajaduse suurenemine b) teoorjuslik mõisamajandus ei suutnud tagada sissetulekute kasvu Poliitilised a) Baltikumi avatus Euroopale b) Aleksander I soov parandada talurahva olukorda ja tõsta riigi mainet eurooplaste silmis c) Pärisorjus ei sobinud kokku 18. saj levinud valgustusideedega Kultuurilised a) paljud Saksa haritlased kritiseerisid pärisorjust Baltikumis (Petri,Merkel) 1802. aastal anti välja Eestimaa kubermangus regulatiiv ,,Iggaüks" Punktid: 1. õigus vallasvarale 2. tunnistati talupoja pärandusõigust (tingimus: kõik koormised täidetud) 1804. aastal talurahvaseadused Liivimaal 1) fikseeriti teokoormised ja viidi need vastavusse talurahva talu majandusliku kandevõimega
Võitlus ülemvõimu pärast Läänemerel Vana-Liivimaa oli killustatud viieks nõrgalt seotud väikeriigiks. Liivimaa soodne geograafiline asend Lääne- ja Ida Euroopa vahel ning mitmed suured tugevad riigid ümerringi, kes tahtsid siinset territooriumi endale. Eelkõige ihus Venemaa hammast Läänemere kaubateede valitsemisele.Üha rohkem hakkas huvi Liivimaa vastu kasvama nii Moskva suurvürstiriigil, Poola-Leedul kui ka Taani-Rootsil, need riigid tugevnesid ning huvitusid vägagi kaubandustulude endale haaramisest. Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana- Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise Kaasani khaani Sig-Alei juhtimisel järgneva aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaa-
Võitlus ülemvõimu pärast Läänemerel Vana-Liivimaa oli killustatud viieks nõrgalt seotud väikeriigiks. Liivimaa soodne geograafiline asend Lääne- ja Ida Euroopa vahel ning mitmed suured tugevad riigid ümerringi, kes tahtsid siinset territooriumi endale. Eelkõige ihus Venemaa hammast Läänemere kaubateede valitsemisele.Üha rohkem hakkas huvi Liivimaa vastu kasvama nii Moskva suurvürstiriigil, Poola-Leedul kui ka Taani-Rootsil, need riigid tugevnesid ning huvitusid vägagi kaubandustulude endale haaramisest. Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana- Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise Kaasani khaani Šig-Alei juhtimisel järgneva aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaa-
nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa
raha võtta ja riigile vähem üle anda kui ette nähtud. Et pettust vähendada, andis Karl IV 1600. aastal korralduse maksude ühtlustamiseks kogu Põhja-Eestis. Kümnis asendati kindla viljamaksuga ja koormisi vähendati. Et aga sõdade tõttu oli rahvaarv vähenenud ja mõisapõllul oli endiselt vaja tööd teha, kasvas teopäevade arv. Elamine eramõisas oli aga hullem, kuna aadlil olid kõik senised õigused ja eesõigused, mis tähendas et mõisnik juhtis kogu elu oma maa-alal. Ainsaks tähtsaks ülesandeks mõisnikul oli ratsateenistus sõjaväes, iga 15 adramaa kohta pidi kutse korral riigi teenistusse ilmuma üks täisvarustuses ratsanik. Aadlite hulgas domineerisid endiselt sakslased, kuigi Eestis tühjaks jäänud mõisad läänistati tuntud Rootsi suguvõsa liikmetele. Aadlikud moodustasid Eestimaa rüütelkonna, mis konkureeris riigivõimu kõrval. Rüütelkonna kõrgeimaks asutuseks
formaalselt Poola võimu alla, 18.saj lõpul Poola jagamise tulemusena Venemaale, 1795. 18.sajandil nõrgenes Rootsi, ei rääkinud kaasa euroopa suurpoliitikas, muutus kohaliku tähtsusega teguriks. 1710.aastal Rootsi sõjaline esindus Balti provintsides oli väga tagasihoidlik. 1710 alistusid Rootsi väed Vene vägedele, alistumine vormistati juriidiliselt lepingutega – kapitulatsioon. Rootsi garnisonid (Riias, Pärnus, Tallinnas), suuremad linnad (Riia, seejärel Tallinn), Liivimaa rüütelkond, Eestimaa rüütelkond (Saaremaa ei sõlminud). Säilitati kohalike privileegid. Rootsi absolutistlik kuningavõim 1680.a alguses, sekkus suurel määral Balti provintside siseasjadesse. Mõisate omandiõigus – reduktsioon, Liivimaa rüütelkond protesteeris selle vastu, n-ö karistuseks likvideeris Rootsi kuningavõim Liivimaa rüütelkonna senisel kujul. Vene võim lubas taastada ja laiendada senised privileegid. Eestimaa rüütelkonna kapitulatsioon, 29.september 1710.
armed. · Rootsi domineerimine piirkonnas ei meeldinud tema naabritele Taanile, Poolale ja Venemaale. See viis Rootsi vastase liidu sõlmimiseni 1699. Lepingu sõlmisid Vene tsaar Peeter I, Poola kuningas ning Saksi kuurvürst August II Tugev ja Taani kuningas Frederik IV. Rootsi vastase liidu sõlmimisele ning Poola ja Venemaa lähenemisele aitas kaasa ka endine Liivimaa rüütelkonna maanõunik J.R.von Patkul, kes oli kritiseerinud ägedalt Balti kubermangudes läbi viidud reduktsiooni ning Rootsi riigi vastase tegevuse eest tagaselja surma mõistetud. Sõlmitud leping nägi sõjalise edu korral ette Eesti- ja Liivimaa ülemineku Poola valdusesse ning Neeva suudmeala (Ingerimaa) andmise Venemaale. · Rootsi olukorda Põhjasõja eel raskendas veel: - 1695-1697 kogu Põhja Euroopat tabanud suur näljahäda
riigivõimu esindaja. Vakuraamat- selles peeti koormiste üle arvestust. Koormiste suurus sõltus nii talu kui ka tööjõulise talupere suurusest. Peeter I- oli Vene tsaar ja Venemaa keisririigi keiser.Ta oli üks tähtsamaid Venemaa moderniseerijaid. Ta orienteerus tugevalt Lääne-Euroopale. Teda peetakse üheks Venemaa väljapaistvamaks poliitikuks üldse. Peeter I oli teadmishimuline, tahtejõuline ja juhtimisvõimekas, kuid ägeda loomuga inimene. J.R. Patkul- Liivimaa aadliopositsiooni juht. Haritud, kuid samas kiusliku loomuga maanõunik. Patkul mõisteti surma kuid tal õnnestus põgeneda välismaale, kus temast sai Põhjasõja eelõhtul vihasemaid intriigipunujaid. Kättemaksuks Liivimaa aadlile saatis kuningas 1694.a laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäeva kindralkubernerile. Katariina II- 1702.a suvel tõusis Venemaa troonile. Valitsusaeg tõi kaasa olulisi muutusi balti aadli ja Vene riigivõimu suhetes
Ajaloo suulise eksami konspekt 1. Pilet 1 Liivi sõda. Sõja põhjused, käik ja tagajärjed. Liivi sõda 1558-1583 16.saj keskpaiku oli Vana-Liivimaa küllastunud 5ks väikeriigiks: Saksa ordu Liivimaa haru territoorium, Riia peapiiskopkond ning Saare-Lääne,Tartu & Kuramaa piirkopkond. Sõja põhjused: Baltikum oli jätkuvaks vahendajaks Lääne-ja Ida-Euroopa vahel,(soodne geograafiline asend) mistõttu Liivimaa naabruses tugevnenud Moskva suurvürstiriik ja Poola-Leedu huvitusid üha enam mõju tugevdamisest Baltikumis, et haarata kaubandustulud endale. Liivi sõja vallandas Moskva suurvürstiriik. 1558
Kokkuvõte 1. Sõjad vara-uusajal. Liivi sõda(1558-1583), Põhjasõda(1700-1710/1721) põhjused, osapooled, tulemused ja tähtsus Eesti ajaloos. Peamised allikad pärinevad Balthasar Russow' kroonikast(käsitleb Liivi sõja sündmusi kuni aastani 1584; rootsimeelne; Ruccow päritolu pole kindlalt teada, kuid ta oli Pühavaimu eesti koguduse õpetaja). Allikana on ka Johannes Renneri kroonika. Liivi sõja põhjused: o peamiselt Liivimaa soodne asupaik(Ida- ja Lääne-Euroopa vahendaja) o Liivi ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Kuramaa piiskopkonna omavahelised pinged(nt. sõda ordu ja Riia ppk <> Poola- Leedu vahel 1556-1557) o Tugevad vastased: Moskva suurvürstiriik(Ivan IV Julm), Poola-Leedu, Taani, Rootsi Ajend: ,,Tartu maks". Moskva svr'i ja Liivimaa valitjejad tegid rahulepingu 1554 a., millega
Rahvastikuajalugu: Hingeloendid (hingerevisjonid) - Dokumendid, mis koostati hingeloenduse käigus. Hingeloendus on rahvastiku arvestus maksukogumise eesmärgil. 1783 - Poliitiline pööre, algas asehaldus periood, mis tõi kaasa uuendusi: kehtestati uus maks ehk pearaha maks. Et saada koguda maksu oli vaja teha rahvastiku arvestust. Hingeloendusi viidi läbi 1782-1858. Hingeloendisse registreeriti kõik maksualused isikud (väljaarvatud kõrgtiitli kandjad ja vaimulikud), enamasti eesti talurahvas. Pearaha maksu koguti meessoost isikult, vahet pole kas täiskasvanu või imik. Eesti hingeloendid on erilised, sest seal on välja toodud ka Eesti naissoost isikud (Venemaal polnud). Hingeloendis on isiku nimi, amet, vanus, kus kohas ta viibis eelmise hingeloenduse ajal. Kirikumeetrikad, personaalraamatud - Pidas Luteri pastor. Paks raamat kuhu kirikuõpetaja tegi sissekandeid, ta märkis üles kiriklikud talitlused (ristimine, laulatamine, matus)
muutusi. Neist tähtsamateks võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis Balti erikorra osana osaliselt isegi kuni 19. sajandi lõpuni. Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1695.-97. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustuS tõi d lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis Eesti alade minek Rootsi valdusse Pärast Liivi sõda olid Eesti alad jaotatud Poola, Rootsi ja Taani vahel. Veel aastaid kestis sõjategevus Poola ja Rootsi vahel. 1561. aastal alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn. 1581. aastal, pärast Paide vallutamist Rzeczpospolitalt, läks kogu Põhja- Eesti ja Hiiumaa Rootsile.
Ajaloo arvestuse 1.teema: Rootsi riigi poliitika Eesti- ja Liivimaal 1) Sündmused, millega seoses läksid Eesti alad järk-järgult Rootsi riigi koosseisu 1. Eestimaa kubermang palus Rootsilt kaitset Liivi sõjas. Selle moodustasid 4 maakonda: Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa. 2. Liivimaa kubermang läks Rootsile Poolalt vallutatud aladega. Selle moodustasid Lõuna- Eesti ja Põhja - Läti, Eestis olid siis Pärnu- ja Tartu maakonnad. 3. Saaremaa liideti Rootsiga seoses 1645.a Taaniga sõlmitud Brömsebo rahuga. Põhimõtteliselt kuulus Saaremaa Liivimaa kubermangu, kuid säilitas ometigi teatud eraseisundi (oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus ja teistest erinev maksusüsteem). Kubermange valitsesid 2 kindralkuberneri- üks Tallinnas ja teine Riias
aasta rahuga. Kehtima jäid senised seadused ja maksekorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said kindralkubernerid Tallinnas ja Riias, tavaliselt olid nendel ametikohtadel välismaalased. Kindralkubernerid täitsid sageli oma sõjalisi kohustusi ning nii jäid valitsemisohjad kohaliku aadli hulgast määratud valitsusnõuniku kätte. Ametlikult eksisteerisid Eesti- ja Liivimaa hertsogkonnad. Aadli omavalitsust teostasid Eesti-, Liivi- ja Saaremaal rüütelkonnad. Rüütelkondade oma valitsuslik võim põimus tihedalt provintsivõimuga. Aadel tegi valitsemisotsuseid Maapäeval (Landtag). Maapäeva otsused fikseeriti maapäevaretsessis. Maapäevade vaheajal juhtis rüütelkonda maanõunike kolleegium. Jäi püsima Rootsi-aegne kroonuametkond. Kuberneridel oli kõrgem kohtuvõim. Kubermangu asjaajamine käis läbi kantselei, teine suurem ametkond
5 · NOOREM RAUAAEG (IX saj. XIII saj. algus) Noorem rauaaeg, mis algas IX saj., oli eestlaste elus tähelepanuväärsekt tõusuajaks. Rahvaarv kasvas jõudsasti ja kogu maa sai tihedalt asustatud. Muinasaja lõpuks elas Eestis juba vähemalt 150 000 inimest. Sellest ajast tuntakse juba mitmeid kirjalikke allikaid (nt Henriku Liivimaa Kroonika). Peamiseks elatusalaks oli maaharimine, mis arenes jõudsalt edasi. Künnipõllunduse arengule aitas kaasa rauast teradega adra kasutusele võtmine VII-VIII saj. paiku. Kasutati juba kolmeväljasüsteemi. Põllumaa suurust arvestati adramaades (8 - 12 ha). Eriti hästi arenes ka käsitöö, milles toimus spetsialiseerumine. Omaette käsitööaladeks olid kujunenud eelkõige raua tootmine ja töötlemine. Järjest ulatuslikumaks muutus eestlaste
1. Eesti uusaja mõiste Eesti ala mõiste 18.-19. sajandil erineb tänapäevasest. On kolm eraldiseisvat provintsi: Eestimaa, Liivimaa (Põhja-Liivimaa) ja Saaremaa. Tegemist on ühe suure riigi koosseisus oleva kolme provintsiga ning need kolm ala on täiesti erinevad. Läänemereprovintsid. 18. sajandil tuleb kasutusele mõiste Balti provintsid, millest hiljem areneb välja Baltikumi mõiste. Peeter I hakkab esimesena lääne poolt tulevat mõistet ,,Baltikum" kasutama. 2. Eesti uusaja ajaloo allikad Adramaarevisjonid, hingerevisjonid, personaalraamatud, kirikuraamatud. Kristjan Kelchi kroonika (Põhjasõda!)
kasvuringide paksuste muutusi kajastav skaala ehk dendrokronoloogiline skaala. *numismaatika-münditeadus. Numismaatikud tegelevad aaretes ja kaevamistel päevavalgele tulnud müntidega. *etnoloogia- rahvateadus, rahvaste kultuuri ja olustikku uuriv teadus. *rahvaluule- rahvalaulud, -jutud, mõistatused, vanasõnad jne. *kroonikad- ajaraamatud. Käsitleb päevasündmusi. Üks informatiivsemaid on Henriku Liivimaa kroonika, kus leidub ka üksikuid Eestit puudutavaid sissekandeid. 2. Muinasaja periodiseering. Lk. 9-10 (kiviaeg: mesoliitikum, paleoliitikum, neoliitikum, pronksi- ja rauaaeg) Kiviaeg: *vanem kiviaeg ehk paleoliitikum (esimeste inimeste kujunemine-jääaja lõpp) *Keskmine mesoliitikum (u 9000-5000 a eKr) *noorem ehk neoliitikum (5000-1800 a eKr) Pronksiaeg: *vanem pronksiaeg (u 1800-1100 a eKr)
nõiduda ja haigusi ravida (nim. tarkadeks või nõidadeks). Väe tõttu peeti osasid kive jne pühadeks. Enim väge oli peas, südames, veres, küüntes, juustes, karvades ja hammastes. Tihti kanti kaelas loomade hambaid ja kihvu, lootes nii nende väge omastada. Joodi ka looma teatud elundite verd. Animism elusa ja eluta looduse hingestamine. Uku Eestlaste muinasaja jumal. Tõnn Pärnu- ja Viljandimaa koduhaldjas(setudel Peko). Tarapitha ainuke Liivimaa kroonikas kajastatud jumal. Legendi järgi saarlaste jumal, kes lendas Virumaalt Saaremaale (kihutas nii suure matsuga, et järgi jäi suur auk Kaalis). Hing - inimese isikupära kandja, väga oluline keha elus hoidmiseks. Magamise ajal võis hing kehast ajutiselt lahkuda ning vahel asuda isegi teise olendi sisse. Mõnel pool arvati, et inimese surma korral siirdub hing putukatesse ja seepärast oli keelatud tappa ,,hingeloomi" nt. mardikaid, ämblikke, sipelgaid jne
(kinnis-ja irdmuistendid) Arheoloogia: Muinasaega uuriv teadus. Arheoloogid. Väljakaevamiste põhjal tehakse oletusi kommete, usu, eluviisi ja muu kohta. Dendrokronoloogiline skaala: Kajastab puude kasvuringide paksuse muutusi. Numismaatika: Tegeleb leitud müntidega. Etnoloogia: rahvateadus Rahvaluule: Rahva seas suust-suhu edasi kantud (vahel ka kirja pandud) jutud. Kroonikad: Kirjalikud allikad. Tuleb suhtuda kriitiliselt, sest on sagely kirja pandud eesti- vaenulike inimeste poolt (Hendriku Liivimaa kroonika) 2. Muinasaja periodiseering Kiviaeg: Vanem kiviaeg (paleoliitikum) lõppes 9600 a.eKr Keskmine kiviaeg (mesoliitikum) 9000-5000 a.eKr Noorem kiviaeg (neoliitikum) 5000-1800 a.eKr Pronksiaeg: Vanem pronksiaeg 1800-1100 a.eKr Noorem pronksiaeg 1100- 500 a.eKr Rauaaeg: Vanem rauaaeg Eel-Rooma rauaaeg 500 a.eKr-50 a.pKr Rooma rauaaeg 50-450 a.pKr
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
