Võitlus ülemvõimu pärast Läänemerel (0)

Võitlus ülemvõimu pärast Läänemerel
Vana- Liivimaa oli killustatud viieks nõrgalt seotud väikeriigiks. Liivimaa soodne geograafiline asend Lääne- ja Ida Euroopa vahel ning mitmed suured tugevad riigid ümerringi, kes tahtsid siinset territooriumi endale. Eelkõige ihus Venemaa hammast Läänemere kaubateede valitsemisele.Üha rohkem hakkas huvi Liivimaa vastu kasvama nii Moskva suurvürstiriigil, Poola- Leedul kui ka Taani-Rootsil, need riigid tugevnesid ning huvitusid vägagi kaubandustulude endale haaramisest.
Pärast 1557 . aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise Kaasani khaani Šig-Alei juhtimisel järgneva
aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaa-lased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda, kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ja vallutas mais Narva, juunis Vastseliina ja juulis Tartu. Sama aasta sügisel korraldas Liivi ordu vasturünnaku, kuid enamat Rõngu linnusevallutamisest ei suudetud korda saata.
1559 . aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop müüs oma valdused Taani kuningale , kes andis need oma vennale hertsog Magnusele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Poola ülemvõimu. Samal ajal langes aga vene vägede kätte ka Viljandi ordulinnus.
1559.a Taani kuningas Frederik II ostis piiskopkonna 30 000 taalri eest ja andis selle üle oma vanemale vennale Hertsog Magnusele. 1560 .apr saabus Kuressaarde Hertsog Magnus oma sõjasalgaga, ostis edale Kuramaa ja Tallinna piiskopi ametikoha ja kavatses hõivata venelaste poolt vallutamata alad. Ta võttis oma teenistusse palgasõdureid ja läks mandrile mitmeid alasi rüüstama. Järgmisel aastal tuli ta
tagasi Kuressaarde. Taani kuningas oli temaga kaasa saatnud oma asehalduri, kes pidi hakkama juhtima sõjaväge ja välispoliitikat. Sellega lakkas eksisteerimast Saare-Lääne piiskopkond ja see liideti otseselt Taaniga.
Sõjategevus jätkus, niisiis taotlesid Tallinn ja Harju-Viru orduvasallid Rootsist tulnud abi, tänu sellele sai Rootsi oma esimese tugipunkti Eestis, mis hõlmas Tallinna ümbrust. Nii käisidki erinevad Liivimaa osad tükk aega käest kätte. Sellel samal aastal ajasid rootsalsed poolakad Toompealt välja. Kohe alistusid Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinna linn Rootsi kuningale Erik XIV'le. Põhja – Eestis oli Rootsi võim. Ülejäänud Liivimaa aadel, Liivi ordumeister ja Riia peapiiskop vandusid truudust Poole kuningale Sigmund II Augustile. Liivi ordu lakkas olemast.
1569 . a sõlmisid Poola kuningriik ja Leedu suurvürstiriik Lublini uniooni , millega loodi aadlivabariik ehk Rsecspospolita, mis pidas Liivimaad oma valduseks. 1570. aastal sekkus Venemaa taas agaramalt Liivimaa sündmustesse. Puhkes sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada. Viis aastat hiljem alustas sõjategevust Moskva tsaaririigi vastu ka Poola, kus troonile oli tõusnud kuningas Stefan Bátory. 1579. aastal algas ulatuslik sõjategevus Venemaa vastu. Nii Poola kui Rootsi tegevuseks oli vene võimu alla langenud alade tagasivallutamine.Paari aasta pärast 1581 ületasid Soomes koondunud Rootsi väed Pontus de la Gardie juhtimisel kinnikülmunud Soome lahe. Vallutati Rakvere, Haapsalu, Narva, Paide, kogu Põhja-Eesti Rootsi võimu all, sõjategevus suundus Venemaale.
1582.a Vene tsaaririiki piirati kahelt poolt Peipsi järve. Suured Venemaa alad langesid poolakate kätte, kuid Pihkva piiramisel nad edu ei saavutanud. Vaherahuga sai Ivan Julm küll tagasi poolakate kätte langenud Vene linnad ja maad, aga pidi venelastele loovutama kõik tema käes olevad Liivimaa linnused . Seega läks Lõuna-Eesti Rzeczpospolita riigi võimu alla.
Pljussa jõe suudmes sõlmiti Rootsi ja Venemaa vaherahu, rootslased säilitasid endale kogu Lääne- ja Põhja-Eesti ning senised vallutused Ingerimaal. Rootsi võimu kehtestamisega kogu Eesti mandrialal kujunes uus asehalduskord . Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermagu vahel: Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang. Saaremaa, mis liideti Rootsi valdustega veidi hiljem, kuulus vormiliselt küll Liivimaa kubermangu, kuid sel oli oma asehaldur , rüütelkond, kirikuvalitsus ning Eesti- ja Liivimaast erinev maksusüsteem.
Asustus Rootsi ajal Eestis oli kasvanud pärast Liivisõda üsnagi kiiresti, jõudes 1695 . aastaks ligi 400 000 inimeseni. Rootsi kuningas Karl XI võimule tulek Eesti aladel tõi kaasa palju muutusi. Kuna ta sai päranduseks vaid tühja riigikaasa siis otsustas ta erakätesse antud maad mõisnikelt tagasi võtta e. reduktsiooni korraldada. See tõi aadlike seas esile suurt vastuolu.
Koos mõisate erakätesse minekuga taaskehtestati sõdade ajal nõrgenenud sunnismaisus . Sunnismaisusega kaasnenud talupoja allutamine mõisahärra politsei- ja kohtuvõimule, millega talupoeg seati mõisnikust olulisse isiklikku sõltuvusse, mis lubab Rootsi ajal kõnelda talupoegade pärisorjastamisest. Juba reduktsiooni alguses teatas kuningas Karl XI oma kavatsusest kroonumaadel pärisorjus kaotada ning tegi Liivimaa maapäevale ettepaneku vabastada pärisorjusest ka rüütlimõisate talupojad, maapäev lükkas selle aga üksmeelselt tagasi. Talurahva kaitse seisukohalt oli oluline, et reduktsiooni käigus fikseeriti koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, samuti õigus kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud. See kõik käis aga kroonumõisaste kohta; erakätesse jäänud mõisate talupoegade seisund ei muutunud. Ka pärast Rootsi võimu kehtestamist jäi Eesti- ja Liivimaa saksa kultuuriruumi osaks. Luteri kiriku organisatsiooniline ülesehitamine sai alata alles Rootsi võimu kindlamal juurdumisel Eestis. Talurahva hulgas võtsid maad taas muinasusu kombed ja ebausu ilmingud. Surnuid maeti vanadesse kalmetesse, loobuti ristimistest ja kiriklikust abielulaulatusest. Märgatavalt elavnes kirikuelu koos Karl XI reformidega. Keskseks kirikutegelaseks kujunes sel perioodil Liivimaa kindral -superintendent Johann Fischer. Arusaam, et inimene saab õndsaks tänu usule , seadis eesmärgiks õpetada iga pärisorjast talupoeg piiblit lugema. Tänu B.G. Forselius ´e tööle rajatakse igasse kihelkonda talurahvakool ning ametisse seati ka koolmeister. Rootsi aja lõpuks oli Lõuna-Eesti rahvakoolidega kaetud ning lugemisoskus tähelepandavamalt kõrge. Põhja-Eestis ja Saaremaal oli koole vähem. Talupoegi hakati harima ja valgustama, mida ennem ei oldud tehtud. Ja muidugi hakati riigitalupoegi vabastama pärisorjusest, võimalik, et kui Rootsi aeg oleks kauem kestnud, siis oleks talupoeg päris vabaks saanud. Ning tänu maksude kogumisele hakati pidama raamatut, kuhu kanti sisse pere suurus ja maa suurus ja maksud . Kui nüüd mõelda, et kas siis Rootsi aeg oli hea või halb, jäi minul tunne, et see aeg oli hea aeg, rahvas elas rahulikult oma elu. Rajati ka ju Tartu Ülikool, mis töötab tänapäevalgi ja väga paljud käivad seal haridust saamas.