Mida tõid Eesti talupoegadele kaasa talurahvaseadused (5)

Mida tõid talupojale kaasa 19. sajandil kehtestatud talurahvaseadused
Aastasadu olid talupojad oma mõisniku alamad. Nad ei tohtinud omada vallas- ega kinnisvara ning olid ilma õigusteta isikud. 19. sajandil hakati esmakordselt talupoegade olukorrale mõtlema ning selle nimel töötati välja mitmed seadused.
Talurahva olukorra parandamise küsimus tõusis päevakorrale nii keskvalitsuse kui ka rüütelkondade tasandil. Selle üleeuroopaliseks tagamaaks oli valgustusideede levik ning tähelepanu pööramine inimõigustele. Oma osa etendasid muutunud majandusolud , kriis põllumajanduses ning talurahva järjest ulatuslikumaks muutuv käärimine.
Esimene samm tehti 1802. aastal Aleksander esimese poolt. Talurahvaregulatiivi andmetel oli talupojal õigus vallasvarale. Keelustati koormiste tõstmine, piirati talupoegade müüki ning võimaldati talu pärandamine. Talude pärandamine motiveeris talupoegi tööd tegema ning majandama.
Pärisorjus kaotati Eestimaal 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal. Talupoegadest sai vaba talupojaseisus, nende ost ja müük keelustati lõplikult. Talupojad võisid sõlmida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara, kuid nad ei tohtinud vahetada elukutset. Ka liikumisvabadus oli veel piiratud. Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata . See säilitas talupoegade sõltuvuse mõisnikust.
1849. aastal tsaarivalitsuse poolt heaks kiidetud uus Liivimaa talurahvaseadus andis talupoegadele võimaluse endale talu osta. Ka soodustas see üleminekut raharendile. Talude päriseks ostmine oli suur edasiminek talupoegade olukorra osas. Siiski ei põhjustanud talude päriseks ostmise seadus suurt tormijooksu. Need talupojad, kel oli õnnestunud raha kõrvale panna ning ei olnud oma mõisnikule võlgu, võisid asuda omaette elama. Kuid paljud talupojad sõltusid sel ajal veel liialt oma mõisnikust. Neid sidus mõisnikuga võlg, mille tasumiseks pidi talupoeg mõisniku heaks töötama. Kui võlg tasutud , oli tarvis koguda omakorda raha maa ostmiseks raha ning see oli pikaajaline protsess. Seetõttu jäid paljud talupojad esialgu veel mõisniku eestkoste alla.
Kuni 19. sajandi alguseni oli talurahva igapäevaelu korraldamisel keskne osa mõisal, mille piirkond hõlmas ka kohtupiirkonna. 19. sajandi algul hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus – vallakogukond , mille keskseks institutsiooniks sai vallakohus , kuhu koondusid kõik talupoegadesse puutuvad funktsioonid. Pärisorjuse kaotamine nõudis omavalitsuse senisest selgepiirilisemat kindlaksmääramist. 1816. ja 1819. aastal moodustatud omavalitsus sõltus veel suuresti mõisnikust. Aadli kontrolli alt vabanes talupoegade omavalitsus alles 1866. aastal.
Seadused tõid mõningaid muudatusi ka talupoegade koormistes. 19. sajandi keskpaiku algas järkjärguline üleminek teorendilt raharendile, mis muutus sajandi teisel poolel valitsevaks. 1868. aastal kaotati teoorjus ametlikult. Talurahva õlul olid veel mitmed riiklikud koorimised, millest tähtsamad olid pearaha ja nekrutimaksmine. Igal aastal oli vaja täita ka mitmesuguseid kogukondlikke koormisi nagu teede korrastamine, koolide ehitamine jms tööd vallas.
Pärisorjuse said talupojad algul liikumisvabaduse oma kubermangu, siis aga kogu Vene impeeriumi ulatuses. Inimeste vaba liikumine, samuti järjest laienevad ja kaugemale ulatuvad majandussuhted , millega muutusid keerukamaks näiteks pärimisasjad, tõid kaasa vajaduse isiku kindlat identifitseerimist võimaldava dokumendi - isikutunnistuse või passi järele,  mis Venemaal oli ka liikumisloaks. Ristinimede suhtelise vähesuse tõttu oli samanimelisus seoses rahvaarvu kasvuga muutunud arvukaks ja isikute kindel eristamine, eriti kui nad viibisid oma kodukohast eemal, oli muutunud peaaegu võimatuks. Olude sunnil pidi valitsus kehtestama seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi . Neid ametlikke nimesid hakkas rahvas nimetama priinimedeks, liignimedeks või väärnimedeks, vastavalt piirkonnale. Perekonnanime sai iga taluomanik endale enamasti ise valida. Nime valikul lähtuti mitmetest aspektidest. Nimi võis kajastada peremehe ametit, see võis tuleneda talu nimest, mõne linnu või looma nimest, kuid see võis olla pandud ka mingi loodusobjekti järgi.
19. sajandil vastuvõetud talurahvaseadused tõid talupojale ennekõike rohkem vabadust. Talupoeg hakkas vaikselt vabanema oma peremehe eestkoste alt ning sai võimaluse ise majandada. Talurahvaseadused tõid kaasa võimaluse kultuuri arenguks, sest pärisorjuse jätkudes ei oleks olnud see võimalik. Hakati mõtlema rohkem rahva haridusele ning selle arendamisele. Talude päriseksostmine tõi enesega kaasa ka maa hinna kasvu, mis koos rahvaarvu suurenemisega soodustas eestlaste väljarändu Venemaale. Seadused andsid tõuke uute majandussuhete loomisele mõisnike ja talurahva vahel.