Vana hea Rootsi aeg? (1)

Arutlus
Vana hea Rootsi aeg?
Kui räägitakse Eesti ajaloost, siis tihtipeale mainitakse “vana head Rootsi aega”. See aeg oli kindlasti nii mõnestki küljest vaadatuna parem nii sellele eelnenud Saksa ajast kui ka järgnenud Vene ajast, kuid kas ta oli siis tõesti nii hea, et teda meenutada selliste kõlavate sõnadega?
Rootsi aeg oli periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsile. Nagu varemgi, ei suutnud Eesti moodustada ühtset tervikut , vaid jäi hoopis jagatuks Eesti- ja Liivimaa kubermangu vahel. Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu sada aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. See periood algas kui ka lõppes veriste sõdadega, milles ennekõike kannatada said just eestlased, kelle vaatenurgast oleks kõige õiglasem antud küsimust käsitleda. Sõda ei tule kunagi üksinda, ka tänapäeval mitte – sellega kaasnevad nälg ning sellest omakorda tingituna ka haigused. Nende hädade ohvriks langeb iseenesest mõistetavalt peamiselt lihtrahvas , kes on tegelikult kõikide nende probleemide, ka poliitiliste tekkimises kõige vähem süüdi. Kas kõik see on hea? Vaevalt .
Kui Eestimaa oli täielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, üks tähtsamaid (vähemalt talurahva seisukohalt) otsuseid, mida läbi viidi, seisnes selles, et pärisorjus kehtestati nüüd juriidiliselt. See tähendas seda, et talupoeg , samamoodi nagu tema lapsedki, oli nüüd mõisniku omand. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Seejuures oli talupojal võimalus oma mõisnikku kohtusse kaevata, kuid loomulikult ei jäänud peale õiglus, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli rohkem. Eestis kasvatati peamiselt teravilja, milleks oli enamjaolt rukis. Kuigi talupoegade maad olid väiksemad, kui mõisnikel, said nad siiski mõisnikest rohkem saaki. See tulenes sellest, et talupojad pidasid loomi lisaks teravilja kasvatamisele. Loomad andsid aga väetist ning saak oli kõvasti suurem. Mõisnikud aga ei tahtnud talupoegadele alla jääda. Selleks, et saagikust suurendada, suurendasid nad maad, kus teravili kasvas. See tähendas, aga ka talupoegadele rohkem teotööd. Lisaks sellele pidid talupojad loonuseandamina mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja käsitöötoodangust. Sedasi oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud, kui parandanud talurahva olukorda. Tekib küsimus: “Kellel, peale rootslaste muidugi, oli siis hea?”
Kuid ei halvenenud üksnes talupoegade olukord. Muudatused tulid ka linnadesse... Nimelt kaotasid viimased oma linnaõigused, mis on juba ainuüksi oma põhimõttes negatiivne, rääkimata tegelikest vabaduse piirangutest. Riigivõim hakkas tegema linnadele rohkesti ettekirjutusi ja neid aina rohkem üldriiklikele huvidele allutama. Linnad, kus ei olnud sadamat, kaotasid võimaluse kaubanduses osalemiseks. Talupojad said ka nende reformide tagajärjel kannatada – neil kadus võimalus linna põgemisega vabaks saada.
Heaolu rikkus ka 1695 -1697. aasta ajaloo suurim näljahäda. Näljahäda põhjuseks oli 1695. aasta kehv ilm, mis ei sobinud viljakasvuks. Terve suvi sadas lakkamatult külma vihma ja talv oli külm ning pikk. Selle tagajärel suri väga palju nälga. Nad proovisid suures meeleheites süüa õlgi, puukoort ja isegi inimest. Kuigi omati küllalt suuri viljavarusid, ei antud seda siiski eestlastele. Enamus viljast veeti Soome ja Rootsi, kus oli söögiga samuti kitsas käes. See näitas, et eestlastest tegelikult ei hoolitud ning neid kasutati siiski justkui orjadena. Kuigi elu oli omamoodi paremaks muutunud, siis näljahäda näitas missugune on tegelik suhtumine!
Rootsi üheks kõige ebaõiglasemaks asjaks oli nõiaprotsesside läbi viimine. Nõidade jälitamise ohvriks langesid väga tihti rahvaarstid, kes ravisid inimesi maalähedaste võtetega. See tundus aga kõrgematele võimudele nõidumisena. Nõidade kindlaks tegemiseks kasutati “veeproovi”. Oletataval nõial seoti käed ja jalad kinni ning lasti vette. Kui inimene vajus põhja, siis ta oli süütu, kui jäi veepinnale, siis oli nõid. Karistuseks põletati “nõiad” tuleriidal. Hiljem siiski lõpetati tapmine ning see asendati häbiposti külge sidumisega ja seal peksmisega.
Kuid kahtlemata oli sel ajal ka positiivseid külgi. Haridusele hakati järjest rohkem tähelepanu pöörama. Kirikus hakati õpetama inimestele kohustuslikus korras lugemist ja kirjutamist kui nad leeris käisid. Kahjuks oli aga paljudel halvustav suhtumine muudesse ususektidesse kui luteri usk. Pastoritel ja mõisnikel olid kindlaks veendumuseks, et talupojad peavad kirikus käima ja õiget jumalat uskuma. See aga tõi kaasa talupoegade ja mõisnike erimeelsusi. Õnneks hakati aga talupoegadele haridust andma kihelkonna koolides , igas kihelkonnas pidi olema oma kool. See sai võimalikuks vaid tänu sellele, et koostati esimene eesti keele grammatika raamat, mis ühtlustas eesti keele ning muutis selle õppimise lihtsamaks. Hariduse arengule aitas kaasa ka Piiskopimõisa seminari asutamine Tartu lähedale, kus õpetati köstreid ja koolmeistreid. Kõrghariduse levikule aitas kaasa Tallinnas gümnaasiumi ja muidugi Tartu ülikooli avamine . Rootsi ajal hakkas Eestis ilmuma iganädalane saksakeelne leht, mis pani alguse ajakirjandusele.
Lõpetuseks võin öelda, et minu arust ei ole selle aja nimetamine “vanaks ja heaks” täiel määral õigustatud. See ei tähenda muidugi, et see periood avaldas siinsetele oludele ainult halba mõju. Ma arvan, et selle aja plussid ja miinused on enam-vähem tasakaalus. Pole põhjust hakata Rootsi aega ümber hindama , sest muidu muutub ajalugu liiga mustaks. Järsku peaks hoopis olevikuga tegelema. Kui Rootsi aeg poleks meid niivõrd mõjutanud, äkki me polekski nii heas seisus kui me praegu oleme? Sest olenemata kõigele, me ei andnud alla.