Linnad ja kaubandus, haridus ja vaimuelu Rootsi ajal (0)

Linnad ja kaubandus, haridus ja vaimuelu Rootsi ajal.
Linnade iseseisvus ja jõukus põhines traditsiooniliselt kaubandusel, mille senise edu tagatis oli püsiv rahu ja stabiilsed suhted. Eesti tähtsamad kaubalinnad olid Rootsi võimu ajal endiselt Tallinn ja Narva, esimene neist oli kubermangukeskusena Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelise kaubanduse peamine transiitsadam. Põhilisteks ekspordiartikliteks olid teravili ja lina, Venemaa transiidi kaubanduste osa vähenes pidevalt. Venemaalt vahendati Tallinna kaudu Lääne-Euroopasse veel laevaehituskraami, karusnahku ja muid metsasaadusi. Eestisse sisse veeti peamiselt soola, mida toimetati edasi Venemaale ja Soome, samuti vürtse, veini, puuvilju, kangaid . Rootsi oli 17. sajandil Euroopa juhtivaid tööstusriike, kus toodeti suur osa kontinendil tarbitud rauast ja suurem osa vasest . 17. sajandil arenes Rootsi riigis kiiresti tööstus; ka Eestis rajati esimesed töönduslikud ettevõtted — mõisate juures alustasid tööd telliselöövid, lubjaahjud, saeveskid; mõnda aega tegutses ka Hüti klaasikoda. Manufaktuurse tööstuse keskus oli Narva, kus olid lina- ja kanepitöötlemise ettevõtted ning Narva kose vee-energia jõul töötav vase- ja saeveski. Linnade välisilme muutus. Valitsevaks kuntsi- ja ehitusmoeks olid barokk . Keskaegsed kirikud said uued baroksed tornikiivirid. Rootsi aja lõpuks ümbritseti Tallinn ja Narva võimsate bastionivöönditega.
Kohaliku hariduselu korraldamisel olid suured teened kuningas Gustav II Adolfi kasvatajal Johan Skyttel, kelle kuningas määras Liivimaa esimeseks kindralkuberneriks. Tema eestvõttel asutati Tartus 1630. aastal gümnaasium, 1631. aastal ka Riias ja Tallinnas. 30. juunil 1632 kirjutas Gustav II Adolf oma sõjaleeris Saksamaal alla Tartu gümnaasiumi ülikooliks muutmise ürikule. Nimeks sai Academia Gustaviana ja õppetöö toimus ladina keeles. Kehtestati kord, et Eesti- või Liivimaal mõnda riigiametisse asumiseks tuli veidi aegagi Tartus õppida. Rootsi aja jooksul jõudis ülikoolis õppida üle 1600 tudengi.
Rootsi riik asus talupoegadele aktiivselt luterluse põhitõdesid tutvustama. Kirikutes ja kabelites hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi. Samuti hakati kirikute juures talupoegadele katekismust ja kirikulaule õpetama köstrid. Lugemisoskus hakkas levima, kuid vaevaliselt, sest köstreid oli vähe ja nendegi haridus oli puudulik. Alustati ka piibli tõlkimist. Hariduse kaugem eesmärk oli pöörata rahvas evangeelsesse usku, sest luterluse põhimõtete järgi pidi iga koguduseliige olema ise suureline pühakirja ning muud vaimulikku kirjandust lugema. Olukord hakkas paranema pärast seda, kui asustati 1648. aastal Tartu külje all Piiskopimõisas seminar eesti koolmeistrite ja köstrite ettevalmistamiseks, mille hingeks ning ainsaks õpetajaks oli Bengt Gottfried Forselius . Seminaris asusid õppima peamiselt ümberkaudsete kihelkondade poisid, kellest said koolmesitrid ja köstrid.
Protestantlik kirik võttis üle katoliku kirikus valitseva nõiajahi ja ilmutas Rootsi võimude toetusel erilist agarust nõidade jälitamisel. Just nüüd hakati üle kogu maa korraldama nõiaprotsesse, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid. Samuti kerkis kõikjale kõrtse, mis olid ühtlasi ajaveetmise, uudiste kuulamise, ühiste pidude ja puhkekohtadeks.