...................................................................................... 4 2.2 Talurahva olukord.............................................................................................................5 3. Agraarreformid 18. ning 19.sajandil.......................................................................................5 1.1Valitsuse nõudmised agraarolude parandamiseks..............................................................6 4. Talurahvaseadused..................................................................................................................6 4.1 1802. aasta ,,Iggaüks...".................................................................................................... 7 4.2 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus.............................................................................. 8 4.3 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadused...........................................................................8 5
........................................ 3 1.1 PÄRISORJUSE SÜVENEMINE............................................................................... 3 2. PÄRISORJUSE KAOTAMINE................................................................................... 4 2.1 UUED TALURAHVA SEADUSED..........................................................................5 2.2 1802. aasta regulatiiv "Iggaüks..."...................................................................5 2.3 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus............................................................5 2.4 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus............................................................7 2.5 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadus............................................................8 3. PÄRISORJUSE KAOTAMINE LÕPLIKULT..................................................................9 Kasutatud kirjandus:............................................................................................. 10
nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa
Feodaalid midagi uut näitama ja õpetama ei tulnud. - Usuga kaasnesid "ristiusuliste kohustused": 1) kümnis - e kümnes osa talu saagist. Algul tasuti põhiliselt viljas, hiljem nõuti ka karjakümnist ja muidu makse n metsasaaduste ja heina näol. 2) hinnus - kindlaksmääratud naturaalmaks - Lisaks pidid talupojad: 1)pidama üleval kohalikku preestrit ja maksma erilisist kirikumaksu e 1/10 kümnisest. 2)Maksma erinevaid trahve ning tegema aadlikele kingitusi(mida aadlikud võisid kohtu kaudu välja mõista) - Kui mõnel aastal jäi talupoeg võlgu, siis see andis aadlikule õiguse tema vabadust piirata ja talle lisakohustusi esitada. - Rahvas pidi ehitama linnuseid, kirikuid, teid. - Kui tekkisid mõisad tekkis ka teotöö kohustus - algul mõned päevad aastas aga siis muudkui rohkem - TALUPOEG: isiklikult vaba, oma maa ja kasutamiseks ka osa küla ühisvaldusest, võis kaubitseda 14.saj - 16.saj - Peale Jüriöö ülestõusu karistati talurahvast laialdaselt
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND Greete Kaar Eestimaa 1816. aasta talurahvaseadus Allika analüüs Juhendaja: lektor Toomas Anepaio Tallinn 2014 Sisukord Sisukord...........................................................................................................................................2 Sissejuhatus......................................................................................................................................3 1.Allika analüüs.............................................
kuni 1917a. isevalitsusele lojaalseks. Talurahva omavalitsus: 1802-04 talurahvaseadused-1802 kinnitas AleksanderI Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud talurahvaregulatiivi("ggaüks.."), mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise, korralikult talu majandanud talupojalt ei tohtinud talu ära võtta, võib selle lastele pärandada. Natuke piirati talupoegade müüki. 1804 kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseadusse-talupojad endiselt pärisorjad, aga nende müük, kinkimine, pantimine maast lahus keelustati. Ka liivi tp-d said vallasvarale omandiõiguse, võisid osta maad, talu pärandada. Koormised vastavusse maa suuruse, väärtusega(maa mõõdeti, hinnati, kaardistati). Koormised kirja vakuraamatusse. Võeti vastu ka Eestimaa talurahvaseadus, mis oli talupoegadele võrreldes Liivimaa seadusega ebasoodsam:polnud maa mõõtmist, vakuraamatutesse
ja seega laienes teravilja müük, arenes viinapõletamine · külvipinna suurenemine talupõldude arvelt- see tõi kaasa talude laostumise ja kogu põllumajanduse seisaku, sest teokoormised olid saavutanud maksimumi, loomakasvatus oli nõrgalt arenenud, ei jätkunud teopäevi ega väetisi, talupojad ei hoolinud töö kvaliteedist · kõrged teokoormised- talupoegade rahutused- 1802 Eestimaa talurahvasteregulatiiv, 1804 Liivimaa ja Eestimaa talurahvaseadused · 1802 Eestimaa talurahvasteregulatiiv- õiguse vallasvarale, mille hulka ei kuulunud talu raudvara; kui talupoeg kõiki kohustusi täidab, ei saa talt talu ära võtta ning võib seda pärandada, keelati koormiste tõstmine ja talumeeste müük · 1804 Liivimaa ja Eestimaa talurahvaseadus keelas talupoegade müümise kinkimise. Talupojad said õiguse maad osta ja oma suva järgi sellega tegutseda- sulaste olkord Liivimaal halvenes, Eestimaal jäi samaks
3. Talupoegade olukord 18. sajandi ja 19. sajandi vahetusel (nende eluolu). Talurahvas oli õigusetus olukorras ja see kiskus alla ka Vene riigi mainet Euroopas. 1801. a võimule tulnud Aleksander I oli valmis Baltikumi sotsiaalmajanduslikke olusid muutma. Ka Merkeli ja Petri algatatud valgustusideede eesmärgiks oli tähelepanu pöörata inimõigustele. 1802. aastal võeti Eestimaal uus seadus, mis tagas talupoegadele õiguse vallasvarale, keelustati koormiste tõstmist ning talu omandanud talupoeg võis pärandada oma talu järglastele. 1804 aastal kiideti Liivimaa Eestimaa uus seadus heaks ning talupoegade müük keelustati, kuid nad jäid ikka veel pärisorjaks. 4. Talurahvaseadused: · Roseni deklaratsioon: 1739.a 1) talupoeg on pärisori; 2) talupoeg, tema pere ja vara kuuluvad mõisnikule, kes sellega võib kõike teha. Seda asus toetama ka riigivõim. Talurahvas kaotas Vene võimu alla sattudes kõik senised Rootsi aja
Hoolitsema pagenenud talupoegade kinninapsamise eest ja nad tagastama; Uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid pahandusi ja neid karistama; Maakondades tegutsesid Eestimaal ja Saaremaal meeskohtud ja Liivimaal maakohtud, mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju; Kubermangude tasandil lahendati raskemad kuriteod ja aadlike süüteod Eestimaa Ülemkohtus Tallinnas ja Liivimaa õuekohtus Tartus TALURAHVA ÕIGUSLIK JA MAJANDUSLIK OLUKORD - Olukord enne reduktsiooni talupojad olid sunnismaised ja teoorjad; loonusrent ehk talupojad pidid osa saagist mõisale andma; riigimaksud ihunuhtlus - Reduktsioon ehk riigimaade ja mõisate tagasivõtmine tugev aadlikepoolne vastuseis; alguses Rootsi-aegsed maad ja mõisad, hiljem ka varasemad; Tagasivõetud mõisad anti endisele valdajale rendiks;
rahvaluule pärimuste koguja, rõhutas hariduse tähtsust, pidas vaimuliku ametit. Carl Robert Jakobson- Taluperemees, töötas kooliõpetajana, andis välja ajalehte ,,Sakala”, koostas mitmeid eestikeelseid kooliõpikuid. Lydia Koidula- Johann Voldemar Jannseni tütar, luuletaja ja kirjanik, rääkis oma luuletustes peamiselt kodumaa armastusest ja eesti looduse ilust, Eesti esimesel laulupeol 1869. aastal esitati laule tema sõnadele. III Talurahvaseadused Too iga talurahvaseaduse kohta välja kõige olulisem märksõna, mis iseloomustab talupoegade õigusliku seisundi muutumist. Talurahvaseadused Eesti ja Liivimaal Märksõna 1802/1804 pettumus/segadus- usuti, et keiser on tegelikult koormisi vähendanud või kaotanud, kuid mõisnikud varjavad seda, toimusid üle Eest ja Liivimaa mitmed rahutused, talupojad ei tahtnud mõisatööle minna. 1816/1819 isikuvabadus- Pärisorjuslik seisus kaotati, kuid
Uuusaeg Vene keiser (1721-1917) Balti kindralkuberner (1783-1876, kõrgem poliitilise võimu esindaja, allus keisrile) Eestimaa kuberner ja Liivimaa kuberner (1783-1917, kõrgema administratiivset võimu omav, allus keisrile ja siseministeeriumile) Keskvalitsuse esindus Piirkond: Eestimaa ja Liivimaa Koosseis: kubermanguvalitsus, politsei, vanglad, sisekaitseüksused Ülesanne: keskvalitsuse poliitika elluviimine, riiklike maksude kogumine, rahu ja korra tagamine Allusid: kõik kubermangu erinevad seisused (rüütelkonnad, linnad, talurahva omavalitsus) Rüütelkonnad Linnad Talurahva omavalitsus piirkond Eestimaa, Liivimaa, Tallinn, Haapsalu, mõisavald esialgu 605+519
Hingeloendus- Mingi riigi maa-alal elavate inimeste nimekiri, mille peamine eesmärk on anda ülevaade riigi sissetulekust inimeste arvelt. Pearaharahutused- Aastal 1784 kehtestatud pearahamaks põhjustas konflikti talupoegade ja mõisnike vahel, mida saadeti lahendama sõjaväeosad. Positiivsed määrused- Kaitseseadused talupoegade olukorra parandamiseks. Talurahvas sai õiguse vallasvarale, piiratud mõisakoormised, põllusaaduste ülejäägid võis talupoeg turul maha müüa. Pietism- Usuliikumine haritud teoloogide hulgas, mis üritas teha usudogmasid inimestele arusaadavamaks selle asemel, et neid pähe õppida, elavnes usulise kirjanduse väljaandmine, 1739 andsid pietistid välja esimese täielikult eestikeelse piibli, mille viis lõpule A.T.Helle. Hernhuutlased- Talurahva hulgas levinud usk, mis levitas pietistsmi ideid. Rõhku pandi kõlblikule eluviisile, paljud kõrtsid suleti.
150 000 inimeseni. 18. sajandi lõpuks tõusus elanike arv üle 500 000. Väljastpoolt võõraid ei tulnud. Venemaa pidas lakkamatult sõdu, mis riivasid ka Eestit. 1797Aastani ei võetud eestlaseid Vene armeesse. Sõjad tõid kaasa suuremaid koormiseid, küüdikohustuse. Hiljem võeti eestlaseid nekrutiks 25 aastaks. Balti maariigi taastamine Kehtima jäid senised seadused ja maksud. Venemaal vastuvõetavad seadused hakkasid siin kehtima alles pärast registreerimist kohapeal. Eesti- ja Liivimaa kindralkubernerideks nimetati 18. sajandil Venemaa teenistuses olnud välismaalasi. Kehtima jäid luteri usk, saksa keel ja 18. sajandi lõpuni tollipiir Venemaaga. Baltisaksa aadli eesõiguste põlistamiseks koostati rüütelkondade liikmete nimekirjad aadlimatriklid, kuhu lisati uusi perekondi ainult ülejäänute nõusolekul. Eestimaal võisid vaid immatrikuleeritud aadlikud omada rüütlimõisaid ja osaleda maapäeval. Kirik läks rüütelkondade kontrolli alla
lojaalsed. 19.saj teisel poolel, hakkad baltisakslaste positsioon Vene ühiskonnas nõrgenema neid peeti isegi sisevaenlasteks. Avalik arvamus ründas järjest teravamalt Balti erikorda ning välispoliitiliselt peeti ohtlikuks baltisakslaste sidemeid ühinenud Saksamaaga. (* Selline saksavastasus saabus haripunkti I ms ajal, mille tagajärjel hakati baltisakslasi lausa represseerima. Sellele vaatamata jäid baltisakslased isevalitsusele lojaalseks kuni 1917.a.) Talurahva omavalitsus 1802-1804 talurahvaseadused Talurahva olukorra parandamise küsimus tõusis 18.-19. saj vahetusel päevakorrale nii keskvalitsuse kui ka rüütelkondade tasandil. Põhjuseks olid valgustusideede levik Euroopas ning tähelepanu pööramine inimõigustele. 1802. aastal kinnitas Aleksander I Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil koostatud talurahvaregulatiivi, mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste
Talurahvaseaduste põhjused/eeldused Põhjused: Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdadega kaasas käinud ühiskondlik murrang kujundas Euroopa senist elukorraldust. 2) Põhja-Saksamaal toimunud reforme ei saadud lõplikult ignoreerida ning pidi Balti aladel ka muudatusi läbi viima. 3) Kuulujutud kaotada pärisorjus Balti kirjameeste, vaimulike ning üksikute mõisaomanike seas levisid. 4) Olukord polnud halb kuid alati oleks olnud olla parem. 5) Paljud mõisnikud olid võlgades ning talurahvas oli raevunud. 6) Aleksander I ei tahtnud Venemaa mainet kahjustada ning pidi muutusi ellu viima. Eeldused: 1) Kaotada pärisorjus 2) Saada sama elatustase ning elustiil mis Euroopas ja Saksamaalgi. 3) Kõrgendada Venemaa mainet Euroopa vaates. Talurahvaseadused 1802/1804, 1816/1819 ja 1849/1856 2
Toidulauale ilmusid kallimad road. Üha rohkem mõisnikke pidid võlgu tegema. Nende katteks tuli rohkem toota ning sellega tõsteti talupoegade koormisi. Reformide taotlused. Kujunesid mõisnike rühmitused, kes otsisid kriisist väljapääsu. Talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla Vene riigi mainet Euroopas. Suure töö Baltikumi agraarolude tutvustamisel tegid rahvasõbralikud haritlased. 1801. aastal võimule tulnud keister Aleksander I oli valmis Baltikumi olusid muutma. Keiser andis Eestimaa rüütelkonna peamehele mõista, et laenu saamine sõltub nendest sammudest, mis rüütelkond talurahva kaitseks astub. 1802. ja 1804. aasta talurahvaseadused. 1802. a võeti Eestimaa maapäeval vastu Bergi väljapakutud talurahvaregulatiiv. Seaduse olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine. Liivimaal võeti samalaadne seadus vastu 1804. aastal. Seal nähti ette ka teokoormiste normeerimine
piiramatud õigused oma talupoegade üle, kohapealseks asjaajamiskeeleks jäi saksa keel, kohalik aadel omas suurt mõju valitsemisasjades kindralkuberneride abiliste- valitsusnõunike kaudu, kes määrati kohaliku aadli hulgast. Talupoja olukord 18. sajandil: Vohnja Jaani kaebus ja parun Roseni vastuse põhipunktid. Mõisnikutel oli vaba voli kõike teha, võtta oma talupoegadelt saaki, varandust jne, võis nuhelda. pärandada, vahetada, müüa, talupoeg ise, tema maa ja vara kuulusid mõisnikule, talupojad pidid täitma mõisakoormisi, kohtuvõim talupoja üle kuulus rüütelkonnale talupoega kaitses koormiste eest mõisnike majanduslik huvi Katariina II Balti poliitika: eesmärk, muudatused. Eesmärgiks oli Balti aadli privileegide piiramine ja keisrivõime tugevdamine, kuna balti aadlikest poles neile mingit vastast. Muudatused: taotles Baltikumi seniste privileegide kaotamist ja siinsete provintside tihedamat liitmist
Eesti 19. sajandil 1. 1804. aasta talurahvaseadused. Miks otsustas Vene keskvõim 19. sajandi algul Baltimaade talurahva olukorda muuta? 1) Majanduslik põhjus – 18. saj. lõpul jõudis mõisamajandus kriisi, sest mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Paljud mõisnikud olid võtnud võlgu, et võlga tasuda, tõsteti talupoegade koormisi. Need jõudsid sellisele tasemele, et rohkem ei olnud võimalik enam tõsta.
Balti erikord: oli balti e. läänemere äärsetes riikides eestimaal, liivimaal, kurammal. Saksa õigusruumi mõjul välja kujunenud ning toiminud riigi valitsemine ning õigussüsteem.Eriõigused kinnitati Peeter I poolt 1710 Liivimaa, 1712 Eestimaa rüütelkonna suhtes. Balti erikorra kohaselt säilis aadlikel ja linnadel omavalitsus. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Valitsevaks usuks jäi luterlus. Asjaajamiskeeleks Saksakeel. Vene keisrivõimu kõrgemaks esindajaks sai keisri poolt määratud kuberner või kindralkuberner, kelle asetäitjaks olid kohaliku aadliku omavalitsusest asekuberner.Kehtis põhijoontes kuni 19.saj lõpu venestamise reformideni.
· Põllud kasvasid sööti · Koduloomad olid hävinud · Mõisad olid halvas korras · Kehtestati Balti erikord Talupoegade olukord sõja aastatel: · Põlluharimise pidurdumine · Püüti ümber asuda Läände · Talupoja koormiste kasv · Talupoegi värvati sõjaväkke (u 15 000) · Talurahvarahutused · Peideti end metsa ja soosaartele · Talupojad pidid abiks olema kindlustustöödel · Maamiilitsa üksused VENE AEG Poliitiline korraldus: · Eestimaa ja Liivimaa kubermangud Venemaa tsaaririigi koosseisu · Halduslik jaotus jäi samaks (Eestimaa ja Liivimaa kubermang) · Kujunes välja nn Balti erikord (eesmärk tagada balti mõisnike toetus riigivõimule) Balti erikorra põhijooned: · Asjaajamiskeeleks jäi saksa keel · Säilus luteriusk · Säilus aadlike kohalik omavalitsus ja senine kohtusüsteem · Kinnitati aadlike ja linnakodanike privileegid · Aadlikele lubati tagastada reduktsiooni käigus ära võetud mõisad (mõisate
Arutlus Eesti talupoeg: pärisorjast peremeheks Pärisorjus kehtestati Eestis orduajal. Eestisse tulid võõrvalitsejad, kes panid talupoegadele peale suured koormised. Koormised võisid isegi nii suured olla, et talupoja enda peret tabas näljahäda. Näljas pidi talupoeg aadlikult toitu laenama. Laenu tõttu pandi talupojale peale sunnismaisus, mis tähendas, et ta ei tohtinud ilma aadliku loata elukohta vahetada. Kui talupoeg ei olnud võimeline võlga tagasi maksma, siis muutus ta pärisorjaks. Mõisnik võis pärisorju osta, müüa, peksta jne. Talupoegadel oli palju kohustusi mõisa ees, nagu rakmetegu, mõisavoris käimine ja talvel pidi mõisale puid lõhkuma ja viima. Vene ajal tulid juurde veel pearahamaks, mida pidid maksma
Arutlus Eesti talupoeg: pärisorjast peremeheks Pärisorjus kehtestati Eestis orduajal. Eestisse tulid võõrvalitsejad, kes panid talupoegadele peale suured koormised. Koormised võisid isegi nii suured olla, et talupoja enda peret tabas näljahäda. Näljas pidi talupoeg aadlikult otitu laenama. Laenu tõttu pandi talupojale peale sunnismaisus, mis tähendas, et ta ei tohtinud ilma aadliku loata elukohta vahetada. Kui talupoeg ei olnud võimeline võlga tagasi maksma, siis muutus ta pärisorjaks. Mõisnik võis pärisorju osta, müüa, peksta jne. Talupoegadel oli palju kohustusi mõisa ees, nagu rakmetegu, mõisavoris käimine ja talvel pidi mõisale puid lõhkuma ja viima. Vene ajal tulid juurde veel pearahamaks, mida pidid maksma
Eesti 19.sajandil 1. 1804. aasta talurahvaseadused. Vene keskvõim otsustas 19.sajandi algul baltimaade talurahva olukorda muuta, sest: 1. Majanduslik põhjus – 18.sajandi lõpus jõudis mõisamajandus kriisi, sest mõisnike tarbimise tase hakkas ületama mõisate majanduslikku kandevõimet. Paljud mõisnikud võtsid võlgu ning tagasi maksmiseks tõsteti talupoegade koormisi, mis jõudsid tasemeni, mil koormisi tõsta ei olnud võimalik.
lahendasid erinevaid kohalike küsimusi. Rüütelkonnad käisid koos Maapäevadel (iga 3a tagant). Igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamine oli rüütelkonna pealiku ül. 5) Kohtukorraldus Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike seast valitud adrakohtunikud ja Liivimaal sillakohtunikud. Nende ül oli: uurida/analüüsida talupoegade poolt toime pandud kuritegusid (neid karistada) a) Eestima Ülemkohu Tallinnas b) Liivimaa Õuekohus Tartus Need kohtuotsused võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi lõplikuks. 2. teema: Talurahva õiguslik ja majanduslik olukord 1) Olukord enne reduktsiooni Oli pärisorjus. Talupoeg oli mõisniku alluvuses. 2) Reduktsioon Reduktsioon algas 1681, sai alguse kuningas Karl XI troonile tulekuga. Riigi majanduslik seis oli kehv (sõjaretked kulukad ja sissetuleku allikad puudusid), seega alustas Karl XI oma eelkäijate poolt erakätesse antud
Suureks viljatarbijaks sai Baltikumi toodud Vene 50 000 meheline sõjavägi. Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule kujunes viljast põletatud viin, mille tegemise tarvis raiuti maha põlismetsad, et kütta viinakööke. Viinaköögi jäägiga (praaga) nuumati härgi, kes samuti Peterburi turule viidi. Sellega pandi alus ulatuslikumale loomakasvatusele mõisas ja härjasõnnik tõstis maa saagikust. Talurahva olukord läks nüüd halvemaks. Siinne talupoeg oli pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat millegagi piiratud. Seega pole imestada, et kes vähegi said, need põgenesid Soome, Rootsi, Pihkvasse. Pärast Venemaaga ühendamist soiku vajunud kaubandus hakkas XVIII saj taas elavnema. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud.
suva järgi tõsta Talupoegade karistamise ülempiiriks sätestati 30 vitsa- või kepihoopi Talupojad said ka õiguse mõisnike, kes kaitseseaduse sättestkinni ei pidanud, kohtusse kaveta Puuduliku järelevalve ja mõisnike endi vastumeelse hoiaku tõttu ei leidnud need kaitseseadused siiski täit järgimist. 4. Roseni deklaratsioon Liivimaa maanõuniku Roseni seletuskiri Vene võimudele Baltikumi talupoegade õiguste selgitamiseks. (Selle kohaselt oli siinne talupoeg pärisori , mõisniku omand, mõisnik võis teda müüa, vahetada ja pärandada. Ka talupoja vara ja maa kuulus mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polnud millegagi piiratud. Kohtuvõim talupoja üle kuulus rüütelkonnale.) 5. Piibli täielik eestikeelne tõlge, autor. 1739
Ajaloo arvestuse 1.teema: Rootsi riigi poliitika Eesti- ja Liivimaal 1) Sündmused, millega seoses läksid Eesti alad järk-järgult Rootsi riigi koosseisu 1. Eestimaa kubermang palus Rootsilt kaitset Liivi sõjas. Selle moodustasid 4 maakonda: Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa. 2. Liivimaa kubermang läks Rootsile Poolalt vallutatud aladega. Selle moodustasid Lõuna- Eesti ja Põhja - Läti, Eestis olid siis Pärnu- ja Tartu maakonnad. 3. Saaremaa liideti Rootsiga seoses 1645.a Taaniga sõlmitud Brömsebo rahuga. Põhimõtteliselt kuulus Saaremaa Liivimaa kubermangu, kuid säilitas ometigi teatud eraseisundi (oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus ja teistest erinev maksusüsteem). Kubermange valitsesid 2 kindralkuberneri- üks Tallinnas ja teine Riias
(Aastast 1721 Põhjasõja lõpp) Pärast Põhjasõda ja katku oli siia jäänud arvestuslikult 120 000-170 000 inimest. Sajandi lõpuks oli Eesti aladel 500 000 inimest küllaltki kiire rahvaarvu kasv. Massilist sisserännet ei toimunud, rahvaarvu kasv toimus loomuliku iive arvelt, laste üleskasvamist soodustas suhteline sõjategevuse puudumine ning Eesti aladelt ei võetud ka mehi Vene sõjaväkke. Ka suuri epideemiaid pärast katku sel sajandil enam ei olnud. Balti erikord Eesti ja Liivimaa eriseisund Vene riigi koosseisus. Suures osas eksisteeris see läbi 18.saj, arvestati siinsete baltisaksa aadlite huve. Vene võimud kartsid, et nende riik pole püsiv kardeti Rootsi uut pealetungi, et baltisakslased pole riigitruud, aga nende järeleandmiste tulemusena saavutati see, et baltisaksa aadel oli Vene riigi truu. Balti erikord sisaldas endas restitutsiooni riigistatud mõisate tagasiandmine endistele omanikele. Enne oli
Pärisorjast saab pärisperemees Talurahva olukord hakkas paranema 18.19 sajandi vahetusel. Selle suureks põhjuseks oli Merkeli ja Petri algatusel valgustusideede levik, mille eesmärgiks oli tähelepanu pöörata inimõigustele. Iga aastaga paraneb talupoja seis ning lõpuks saavad neist pärisperemehed. 1802 aastal Eestimaal uusseadus, mis tagas talupoegadel vallasvarale, keelustati koormiste tõstmist ning korraliku talu omandatud talupoeg võis pärandada oma talu järglastele. 1804 aastal kiideti Liivimaa Eestimaa uut seadust heaks ning talupoegade müük keelustati, kuid nad jäid ikka veel pärisorjaks. Talupoegade koormised viidi vastava maa väärtuse ja suurusega, koormised kirjutati vakuraamatusse. Eestimaa uued talurahvaseadused reguleerisid mõisnike ja talurahva suhteid, kuid nad polnud sellega rahul ja siis tehti uus seadus "Pärisorjuse kaotamine",mida võeti vastu Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819, aastal
Teemad ja märksõnad Restitutsioon ja selle mõju Restitutsioon-Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmine nende endistele omanikele, aadel sai ka tagasi varasemad õigused talupoegade üle. Balti erikord ja selle tunnused Balti erikord- Venemaa koosseisu kuulunud Eesti-ja Liivimaa provintsi eriseadustele tuginev omavalitsussüsteem, mis erines muu Venemaa omast ning kinnitati pärast Põhjasõda Peeter I ning Eesti- ja Liivimaa rüütelkondade vaheliste kapitulatsioonilepetega. Tunnused: saksa keel ametikeelena; balti aadlike privileegid ja ülemvõim; luteri usk; tollipiir Balti kubermangude ja Venemaa ülejäänud osade vahel; ülejäänud Venemaast erinev maksusüsteem; nekrutikohustuse puudumine. Aadlimatriklid ja nende tähendus Aadlimatriklid- rüütelkonna liikmete nimekiri; immatrikuleeritud aadli moodustasid aadlikud, kes olid Baltikumis sajandeid elanud. George Browne ja tema tegevus
raha võtta ja riigile vähem üle anda kui ette nähtud. Et pettust vähendada, andis Karl IV 1600. aastal korralduse maksude ühtlustamiseks kogu Põhja-Eestis. Kümnis asendati kindla viljamaksuga ja koormisi vähendati. Et aga sõdade tõttu oli rahvaarv vähenenud ja mõisapõllul oli endiselt vaja tööd teha, kasvas teopäevade arv. Elamine eramõisas oli aga hullem, kuna aadlil olid kõik senised õigused ja eesõigused, mis tähendas et mõisnik juhtis kogu elu oma maa-alal. Ainsaks tähtsaks ülesandeks mõisnikul oli ratsateenistus sõjaväes, iga 15 adramaa kohta pidi kutse korral riigi teenistusse ilmuma üks täisvarustuses ratsanik. Aadlite hulgas domineerisid endiselt sakslased, kuigi Eestis tühjaks jäänud mõisad läänistati tuntud Rootsi suguvõsa liikmetele. Aadlikud moodustasid Eestimaa rüütelkonna, mis konkureeris riigivõimu kõrval. Rüütelkonna kõrgeimaks asutuseks
saj lõpust seltsitegevus jõuab Eesti ühiskonda. Ajakirjandus, esimesed ajalehed 17. saj lõpust. 19. saj ajakirjandus eesti keeles. Statistilised materjalid: Statistikateenistus 19. saj keskpaiku. Balti kubermangude üldine rahvaloendus 1881. Vene impeeriumi üldine rahvaloendus 1897. 3) 1710. aasta võimuvahetus: 1700 - Narva lahing, Peeter I sai lüüa Rootsi vägedelt. 1709 - Oktaava lahing, Karl XII sai hävitavalt lüüa. 1710 - Vene armee hõivas Eesti ja Liivimaa kubermangu. Lõppes Rootsi aeg. Algas Vene ülemvõimu periood, mis kestis 2 sajandit. Võidu põhjused: Vene vägede suur ülekaal baltikumis Rootslaste garnisonides oli vähe sõjaväelasi. Katku epideemia levis Rootsi garnisonides. Vene ülemvõimu kehtestamine ja kapitulatsioonid: Venemaa sõlmis kapitulatsioonid Rootsi garnisoniga Riias, Pärnus ja Tallinnas ja Liivimaa rüütelkond, Eestimaa rüütelkond. Sellega määrati kohaliku omavalitsuse õigust ja võimu.
seisusesse.Talupoegi kaitses ainult mõisnike majanduslik huvi. 1765. aastal võeti vastu Browne positiivsed määrused talupoegade olukorra kergendamiseks. Talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla Vene riigi mainet Euroopas. 1795. a. Eestimaa maapäeval kukkus aga talurahvaküsimuse arutamine läbi. Aleksander I võimule tulekuga hakkasid asjad liikuma ja 1802. ja 1804. aastal võeti talurahva olukorra parandamiseks vastu talurahvaseadused. 4.Kartulikasvatus. Jõudis Eestisse esmakordselt 18. saj. keskel ja oli põhiliseks tuluallikaks Põhja- Eestis, mille abil osteti päriseks talusid. 5.Talupoegade elu-olu. Talurahvaseisus jagunes mõisa- ja külarahvaks. Viimaste seas oli keskne koht pererahval, kelle õlul lasus mõisakoormisi täitva talu majandamine. Nende lapsed töötasid enamasti koos sulasrahvaga, tehes teotööd. Suuremate talude äärealadel elasid veel väikest maalappi või eluaset omavad vabadikud e. popsid.