Pärisorjast saab pärisperemees (3)

Pärisorjast saab pärisperemees
Talurahva olukord hakkas paranema 18.-19 sajandi vahetusel. Selle suureks põhjuseks oli Merkeli ja Petri algatusel valgustusideede levik, mille eesmärgiks oli tähelepanu pöörata inimõigustele. Iga aastaga paraneb talupoja seis ning lõpuks saavad neist pärisperemehed.
1802 aastal Eestimaal uusseadus, mis tagas talupoegadel vallasvarale, keelustati koormiste tõstmist ning korraliku talu omandatud talupoeg võis pärandada oma talu järglastele. 1804 aastal kiideti Liivimaa Eestimaa uut seadust heaks ning talupoegade müük keelustati, kuid nad jäid ikka veel pärisorjaks. Talupoegade koormised viidi vastava maa väärtuse ja suurusega, koormised kirjutati vakuraamatusse.
Eestimaa uued talurahvaseadused reguleerisid mõisnike ja talurahva suhteid, kuid nad polnud sellega rahul ja siis tehti uus seadus “Pärisorjuse kaotamine”,mida võeti vastu Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819, aastal. Pärisorjuse kaotamine tähendas, et talupoegadest sai vaba talupoja seisus ning talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult.Talupojad ei võinud elukutsed vahetada, nende elukutseks jäi põlluharimine ning neil oli liikumisevabadus piiratud. Talupojad olid alguses ilma maata , nad pidid mõisnikelt seda esialgu rentima. 1849.a. Kehtestati Liivimaal uus talurahvaseadus , mis andis mõisnikul võimaluse talupojale maad rentida ja müüa. Uus seadus soodustas üleminekud raharendile. Eestimaal võeti see kasutusele 1856.a. Ja Saaremaal 1865.a. Järelikult talupojad olid juba seere võimaluse saanud algatada oma täiuslik elu,mis iga aastaga aina paremaks läks.
19. sajandi alguseni oli mõisa halduspiirkonnad, ning hiljem hakkasid mõisa kõrvale kujunema vallakogukond , mis oli talurahva seaduse omavalitsus . Sellega kaasnes vallakohus. Vallakohud olid Eestimaal kuni 1817. aastani ning see hakkati nimetama Liivimaa kubermangu poolt kogukonnakohtudeks, Eestimaal taastati see alles 1866.a. Vallakogukonna juhiks sai Eestimaal talupoegade seast talitaja koos abimeestega, Liivimaal aga kaks vöörmündrit, ametitesse määras mõisnik. Järelikult juba 19. sajandi algusel said talupojad oma häält anda valitsusele.
19.sajandil said talupojad endale piiratud liikumisevabaduse, selleks pidi olema talupojal pass .
1863.a võeti Balti kubermangus passikorralduse seaduse. Passi sai 21 aastane talupoeg, kellel pole olnud seadusega probleeme,ning ta võis kolida ükskõik millisesse impeeriumi linna. Uus passi korraldus soodustas talupoegadel väljarändamist Venemaale, kus loodeti leida maad. Nüüdsest võime lugeda, et talupojast on saanud vaba talupoeg, kellel on nüüdseks rohkem õigusi.
1866.a jäi riigi kontroll tagasi hoidlikuks ning see andis võimaluse omavalitsusele suuri tegutsemisvõimalusi, toimus vallareform. Nüüdsest moodustasid vallareformi mõisa territooriumil elavad talupojad.Valla omavalitsus koosnes valla täiskogust, valla volikogust ning vallavanemast.Valla täiskokku kuulusid päris- ja rendiperemehed. Nad valisid volikogu . Valla tähtsaim ameti mees oli vallavanem , vallavanem koos abilistega moodustasid vallavalitsuse , kes palkasid endale abiks ametimehi. Järelikult sellest ajast peale on saanud pärisorjast pärisperemees, selle tagamiseks pidid talupojad ka kõvasti vaeva nägema, näiteks rahvuslik liikumine,mis pidi näitama riigivõimudele rahva vaimu. Rahvuslik liikumis eelduseks oli koolihariduse levik, Eesti majanduslik areng, pärismehe teka ja paljud teised põhjused.