Tallinna vanalinn (0)

Tallinna vanalinn kuulub alates 1997. aastast UNESCO Maailmapärandi nimekirja.
Tallinna vanalinna eriline väärtus seisneb eelkõige tänaseni püsinud keskaegses miljöös ja struktuuris, mis on teistest Põhja-Euroopa pealinnadest kadunud. Tallinna vanalinnas on peaaegu terviklikult olemas 11.-15. sajandil väljakujunenud tänavate võrk ja kruntide piirid ning massiliselt 14. ja 15. sajandil püstitatud ja esialgsetes gabariitides säilinud hooneid . Keskaegsel põhikujul on säilinud kõik olulisemad tollal püstitatud esindus- ja sakraalhooned, aga ka rohkelt linnakodanike ja kaupmeeste elumaju koos aitade ja ladudega . Võib öelda, et Tallinn kujutab endast Euroopa ühte paremini ja terviklikumalt säilinud keskaegset linna, olles Eesti arhitektuuri tõeliseks pärliks.
Põhja eesti rannikule tekkis asustus umbes 10. sajandi lõpul, mil eestlased rajasid seoses sadama kasutuselevõtuga Toompea künkale linnuse. Vene kroonikates on seda linnust nimetatud Kolõvaniks, Henriku Liivimaa kroonikas Lindaniseks.
Linnus paiknes mereäärsel kõrgemal osal ja linnuse ja sadama vahele tekkis turg ja linn mis paiknesid tänase Raekoja platsi lähikonnas. Tõenäoliselt tekkis linna juurde tollal ka kabel , see paiknes arvatavasti praeguse Pühavaimu kiriku asukohas .
Kuna eestlased ei tundnud lubjapõletamist, olid nimetatud ehitised kõik puidust ning pole üldiselt meie päevini säilinud.
11-12. sajandil tekkisid linnatuumikust põhja poole sadama lähedusse ka skandinaavia kaupmeeste asula, mis paiknes praeguse Oleviste kiriku asukohas, ja vene kaupmeeste asula, mis asetses sellest ida pool. Mere veetase oli tollal umbes 3 meetrit praegusest kõrgem, ulatudes praeguse vanalinna kirdeosas peaaegu selle müüride alla. Seega rajati vene kaupmeeste asula praktiliselt merekaldale.
Tallinna vanim sadam asetses praeguse Aia tänaval paikneva Kalevi siseujula kohal, keskaegse Väikese Rannavärava ees.
Selliselt eksisteerinud muistse Tallinna vallutasid 1219. aastal taanlased, kes rajasid Toompeale eestlaste linnuse asemel oma linnuse. Lääne-Euroopast pärinevad võõrvallutajad tõid Eestisse ka lubjapõletamiskunsti, seoses sellega hakati järjest rohkem püstitama kiviehitisi.
Aastail 1238-1346 kuulus Tallinn Taani riigi koosseisu ning sai linnaõigused Lüübeki koodeksi näol 1248 . aastal.
Asustus jagunes sel ajal lõplikult Toompea linnuseks, mis kuulus ordule, ning all-linnaks, kus kehtis mainitud linnaõigus ja valitses raad.
13. sajandil rajati linna ka kaks kloostrit: dominiiklaste Katariina klooster ning naistsisterlaste Mihkli klooster. Linna elu ning ehitustegevus intensiivistusid, linn laienes, järjest rohkem ehitati puidust hoonete kõrval kivist ehitisi , seda nii ühiskondlike hoonete, kui ka elamute osas. Sel ajal kujunes välja püsiv kvartalite ja kinnistute struktuur, mis on praktiliselt muudatusteta valitsev tänapäevalgi. Pärast Jüriöö ülestõusu 1346 läks Eesti Liivi ordu ülemvõimu alla, kus ta püsis kuni Liivi sõjani 1561. Tallinn püsis sel perioodil juriidiliselt suhteliselt iseseisva hansalinnana.
13. sajandil astus Tallinn Saksa kaubalinnade liitu ning Läänemere kaubalinnade Hansa liitu. Tallinn ongi eelkõige tuntud kui hansalinn .
Praeguse vanalinnana tuntud piirid sai Tallinn 14. sajandi keskel, kui ühtse piirdega ühendati nn raelinn, mis hõlmas Raekoja platsi ja Niguliste kiriku ümbruse, ning nn gildilinn, mis hõlmas Oleviste kiriku ja Dominiiklaste kloostri ümbruse.
14. sajandi lõpul sillutati tänavad, ehitati vee- ja kanalisatsiooniseadmed ning keelati tulekahjude kartuses uute puitehitiste püstitamine, seega kujunes välja üsnagi heakorrastatud kivilinn.
Keskaega jäävat perioodi 15. sajandi algusest kuni 16. sajandi keskpaigani võib pidada Tallinna arengus kuldajaks.
Kuna Lääne-Euroopa hansalinnade ning Vene alade vahelised kaubateed kulgesid sel perioodil eranditult läbi Tallinna, kujunes linnast üks tolle aja Põhja-Euroopa suurim ja võimsam linn. Just see andis keskajal linnale jõukuse, millega ta paistis silma lähiümbruses, aga ka kaugemalgi. Näiteks asus Tallinnas 16. sajandi algul tolle aja Euroopa üks kõrgmaid ehitisi, tõenäoliselt aga koguni maailma kõrgeim ehitis - Oleviste kirik oma 159 meetri kõrguse torniga.
Tallinn kuulus hansalinnade liitu ning tal oli mõjuvõimas rolli Läänemere ääres. Majanduslik hiilgus tõi kaasa vajaduse linna kindlustamiseks, samas avanes võimalus aktiivseks arhitektuuri- ja kunstiväärtuste loomiseks.
Tänu võimsatele kaitseehitistele (muldkatsid ja Tallinna linnamüür, bastionide ja väravate süsteemiga) pole Tallinnat kordagi sõjalise jõuga vallutatud ning pole ka Tallinna vanalinnas olulisi sõjapurustusi ning et hooned ehitati valdavalt kivist, on linna säästnud ka tulekahjud . Samuti ei ole linnas massilisi uusehitisi, mis vana varju jätaks ja kõrvale tõrjuks.
Üle poole on alles keskaegsest linnamüürist koos tornidega ja 16-19. sajanditel rajatud muldkindlustustest. Pea neli viiendikku vanalinna alal praegu leiduvatest hoonetest pärineb suuremal või vähemal määral keskajast. Ligi 70% keskaegse linna hoonestusmüüridest on säilinud tänapäevani, massiliselt hooneid on säilinud keskaegses ruumijaotuses ja väliskujus.