TALLINNA AJALUGU (0)

TALLINNA AJALUGU
ANNA-MARIA LJUBIMOVA
EUROGUMNAASIUM
Tallinn Taani kuninga ja Saksa Ordu võimu all
Esimesed usaldusväärsed kirjalikud andmed Tallinna kohta pärinevad Läti Henriku kroonikast. Kroonika kirjelduse kohaselt maabus 1219. aasta juunis Lindanise linnuse all Taani laevastik kuningas Valdemar II juhtumisel. Taanlaste retk oli osa saksa-skandinaavia kolonisatsioonist tollasele Liivi- ja Eestimaale, mille käigus saksa ristisõdijad hõlvasid Läti ja Lõuna- ning Kesk-Eesti alad, samuti Saaremaa, Taani kuningas aga Põhja-Eesti.
1238. aastal tagastati Tallinn koos Põhja- Eestiga paavsti legaadi Modena Guillelmuse vahendusel Stensby lepinguga Taani kroonile. Kümme aastat hiljem, 1248 . aasta 15. mail, annetas Taani kuningas Erik IV Adraraha Tallinnale Lübecki õiguse, millega Tallinn liideti keskaegsete saksa kaubalinnadega ühisesse õigusruumi.
13. sajandi lõpus ühines Tallinn Hansa liiduga, mille liikmena ta järgneva paarisaja aasta jooksul etendas olulist rolli hansalaste suhetes vene, eeskätt Novgorodi kaupmeestega.
14. sajandi keskel vahetus Tallinna maahärra. Ajendatuna sisepoliitilistest raskustest ja rahapuudusest, müüs Taani kuningas oma Põhja-Eesti valdused koos Tallinnaga 1346. aastal Saksa Ordule.
Kõik olulisemad Tallinna kiriklikud asutused rajati 13. sajandi jooksul: 1230. aastatel pandi alus Niguliste kirikule, 1267. aastal mainitakse esmakordselt Oleviste kirikut, 1240. aastate lõpul kolisid Toompealt all-linna dominiiklased, hakates välja ehitama Katariina konventi, sajandi keskel rajati tsistertslaste Mihkli nunnaklooster. Toompeal resideerival Tallinna piiskopil oli vaimulik võim kogu Põhja-Eesti üle, kiriklikult allus ta Lundi peapiiskopile.
Tõenäoliselt tegutses Toompeal juba 13. sajandil toomkool , esimesed kirjalikud teated sellest koolist pärinevad 14. sajandi algusest. Umbes samast ajast oli ilmselt kool ka dominiiklaste konvendis, 15. sajandi esimesest poolest alates ka Oleviste kiriku juures.
15. sajandi algul rajati linnast itta birgitiinide ordu klooster (Pirita klooster), mille varemeid tuntakse tänapäevalgi Tallinna keskaegse paearhitektuuri ühe silmapaistvama näitena.
Keskaegne Tallinn
Tallinn sai linnaõiguse kuuludes veel Taanile ning sai selle Lüübeki koodeksi näol 1248 aastal. 13. sajandil astus Tallinn Saksa kaubalinnade liitu ning Läänemere kaubalinnade Hansa liitu. Praeguse vanalinnana tuntud piirid sai Tallinn 14. sajandi keskel. 14. sajandi lõpul sillutati tänavad, ehitati vee- ja kanalisatsiooniseadmed ning keelati tulekahjude kartuses uute puitehitiste püstitamine. Kuna Tallinn kuulus hansaliitu oli tal tähtis roll Läänemere ääres ja tänu heale majandsuele sai hakkata kindlustama linna. Tänu võimsatele kaitseehitistele muldkatsid ja Tallinna linnamüür, bastionide ja väravate süsteemiga) pole Tallinna kordagi sõjalise jõuga vallutatud ning pole ka Tallinna vanalinnas olulisi sõjapurustusi ning et hooned ehitati valdavalt kivist, on linna säästnud ka tulekahjud , mis mujal olid tihti suureks probleemiks. Üle poole on alles keskaegsest linnamüürist koos tornidega ja 16–19. Sajanditel rajatud muldkindlustustest. Väga hästi on säilinud raekoda, mis oli keskajal õige tähtsam ilmalik ehitis. Seal pidas oma istungeid linnavalitsus , mis töötas vahetustega. Pool aastat ühed ja pool aastat teised kuna vahepeal oli vaja teha tööd. Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Keskajal olid moes mitmesugused ametiühingud: abielus kaupmeeste ühenduseks oli Suurgild, vallalistel Mustpeade gild. Käsitööliste ühendusi kutsuti tsunftideks ja neid oli väga palju. Ühe eriala käsitöölised, kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud - tsunftid , kus valvati selle järele, et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd. Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail, lihunikel, seppadel, müürseppadel ja paljudel teistel. Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik. Käsitööliste tsunftide ühenduseks linnas oli Väikegild.
Tallinna vanalinna südames, Vene tn. 17 asuva Linnamuuseumi hoone ajalugu ulatub tagasi 14. sajandisse.
Kõrge kelpkatuse all olev stiilse teravkaarse portaali ja uhke kaksikaknaga hoone on tüüpiline keskaegne elamu. Maja kuulus sajandeid linna nimekaile kodanikele – kaupmeestele ja raehärradele.
Muuseumiks kohandati hoone aastatel 1963-1965, praeguse ilme sai see renoveerimise käigus aastail 1997-2000.
Muuseumi ekspositsioon annab ülevaate Tallinna ajaloost läbi sajandite, muinasaja lõpust kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991 a.
VIRU EESVÄRAVA TORNID
16. sajandil oli Tallinna linnamüüris 8 väravat, mis omakorda tavaliselt mitmest tornist ja neid ühendavatest müüridest koosnesid. Värava peatorn oli alati neljakandiline, eelväravad varustati sageli ühe või kahe väikese ümartorniga. Nii valmisid 1452. aastal Harju värav, 1454. aastal Viru värav ja Väike-Rannavärav, 1456. aastal Karja värav ja 1461. aastal Nunna värav. Väravate süsteemi tugevdasid Harju, Karja ja Viru väravates pea- ja eelväravate vahel asunud vesiveskid , mis olid kasutusel XIX sajandini.
Viru eesvärava tornid on ainsad jäljed kunagisest eesväravast, mis rajati 1447. aastal. Eesvärava moodustas pikk müüridega ümbritsetud käik. mille välisotsas oli külgtornide ning tõstesildadega väravhoone. Eesvärava käigust viis uks siinsesse vesiveskisse. Siit pääses ka vallikraavi juurde, kus oli hobuste jootmise koht.
Koos hoburaudtee ehitamisega 1888. aastal, rajati läbi Viru värava uus tänavalõik, mis ühendas Narva maanteed Viru tänavaga. Vanad vallid lammutati, kraavid täideti, lammutati ka väravhoone tornide vahelt. 1898 . aastal tehti väike juurdeehitus lõunapoolsemale tornile.
1960-62 lammutati kõik linna müüriga külgnevad hooned. Kaitsekäik restaureeritud 100 m pikkusel lõigul.
KIEK IN DE KÖK
Seoses tulirelvade arenguga tuli 15. sajandi teisel poolel Tallinna linnamüüri kaitsevõime tõstmisele mõtelda. Selle töö käigus ehitati müüri lõunaküljele meie kõige võimsam suurtükitorn Kiek in de Kök. Torn valmis esialgsel kujul 1475. aastal, 16. sajandi alguses aga ehitati ümber. Rasketele tulirelvadele mõeldud ümartorni läbimõõt on 17 meetrit, tema praegune kõrgus 49,4 meetrit ja seina paksus 4 meetrit. Kuuekordne kuppelvõlvidega torn tegi auga läbi Liivi sõja (1558-1583) katsumused. Torni väliskülg purustati osaliselt, ehitis aga ei varisenud ja säilitab tänini oma seintes Vene tsaari Ivan IV kivi- ja malmkuule.
Kroonika väitel ei olnud teist nii vägevat torni kogu Läänemere kaldal .
1696. aastast tarvitatakse torni nimena alamsaksa keelset varianti Kiek in de Kök, mis tõlkes tähendab "vaata kööki". Nimi viitab torni erakordsele kõrgusele - ülalt võis tõepoolest vaadata nii lähedal olevate hoonete köökidesse kui ka vaenlase "kööki", see on tagalasse.
17. sajandi lõpul lisati tornile uus massiivne ülaosa, jalam aga mattus bastioni muldkehasse. 19. - 20. sajandil kasutati torni isegi elukorteritena. 1968. aastast asub seal muuseum .
7 nädalat Liivi sõja ajal 1577 : Veebruaris lasti neljanda korruse kõrgusele nii suur auk, et oleks mahtunud paari härgadega läbi minema. Piiramise mälestamiseks müüriti torni parandamisel sinna sisse kuus suurt paekivikuuli - nn. tümlerit ja kolm väiksemat raudkuuli.
Raskete tulirelvade 24 kambrit, 30 käsirelvade ava. Kaguküljel eksponeeritud osa parhammüürist. Dansker torni idaküljel.
ALLIKAD: http://www.ajaloomuuseum.ee/et/muuseu m, http://www.tallinn.ee/est/Tallinna-ajalugu