Tšernobõli palve (0)

Carl Robert Jakobsoni nimeline Torma Põhikool
Tšernobõli palve
Raamatu kokkuvõte
Koostaja : Carolina Sirel
8.klass
Torma 2015
Raamatu kokkuvõte
See raamat koosneb intervjuudest inimestega, kes elasid katastroofi ajal ja kellest suur osa elab veel praegugi Tšernobõli katastroofi kõige kuumemates piirkondades. Me oleme palju kuulnud sõduritest, kes pidid radioaktiivses piirkonnas tegema likvideerimistöid, kuid üsna vähe inimestest kes elasid sealsetes linnades ja külades, nendest , kes ei läinud pärast koju, vaid kelle kodu asuski seal ja kes sunniti lahkuma . Paljud neist naasid pärast oma kodukohta, sest kaotada polnud enam midagi. Nad olid kaotanud kiirgusest põhjustatud haiguste tõttu oma mehe-naise-lapsed-vanemad ja ka ise juba kiirgusest nii läbi imbunud, et kartmiseks polnud enam põhjust. See on emotsionaalne pilk Valgevene inimeste tragöödiasse. Raamatus puudub autori tekst, intervjueerija küsimused on tekstist eemaldatud, jäänud on vaid oma lähedased ja kodu kaotanud inimeste tagasivaade neile sündmustele. Jutustusi on palju ja autor on suutnud esitada meile läbilõike tervest ühiskonnast, alates metsatalus elavatest memmedest ja taatidest kuni vastutavate parteilaste ja tervishoiutegelasteni välja. Aga mis juhtus tuuma jaamas ?
Tuuma elektrijaama 4. energiaploki  reaktor plahvatas. Põhjuseks 
oli elektrijaama personali viga reaktori ja selle turvasüsteemide 
katsetamisel välise elektritoite katkemise tingimustes 
katastroofi toimumisele aitasid kaasa ka puudujäägid reaktori 
konstruktsioonis 
avarii oli rahvusvahelise skaala järgi 7-palline ning  
saastatud piirkondadest evakueeriti üle 300 000 inimese ja 
radioaktiivne pilv saastas suured alad Ukrainas, Venemaal ning 
eriti Valgevenes  
saaste riivas kergelt ka mõningaid Eesti piirkondi.
Autorist endast ning raamatu kirjutamisest.
Pariisis elav valgevene kirjanik  Svetlana  Alekseijevitš on 
lindistanud kümne aasta jooksul viiesaja inimese vapustavaid 
lugusid ja valinud neist raamatusse sadakond 
Meenutusi , mõtteid, viha, muret, hirmu ja lootust sisaldav 
raamat võitis 2006. aastal Ameerika raamatukriitikute auhinna 
dokumentaalkirjanduse vallas. 
“Üks asi on lugeda tuumaajastu rängima õnnetuse kohta 
mõnest teatmeteosest arvude ja terminite keeles. Teine asi on 
lugeda nende inimeste meenutusi ja mõtteid, kes ise või kelle 
lähedased on selle katastroofi tõttu kannatanud, tunda nende 
viha ja hirmu, kuulda muresid ja lootusi.” 
oli autor öelnud.
Kohalikud tuletõrjujad läksid reaktorit kustutama tavaliste riietega. Kohalikust haiglast viidi nad Moskvasse. Kedagi lähedale ei lubatud, arstid keeldusid neile lähedale minemast. neid hooldasid sõdurid. Seinad nende ümber hõõgusid kiirgusest.
Kõik nad surid 14 päeva jooksul. Ühe tuletõrjuja naine hoolitses oma mehe eest kuni surmani. Ükski arst ei julgenud neile läheneda kuna tuletõrjujad oli kiiritusest nii läbi imbunud. Ühe tuletõrjuja naine kes oma mehe eest haiglas hoolitses rääkis, et ta pidi voodilinad täiesti sirgeks siluma sest iga väiksemgi korts tekitas ta mehe kehale haava. Mehe jalad ja käed oli paistes ning apelsin mis ta voodi kõrval seisis oli muutunud roheliseks kiiritusest mis mees kiirgas. Mees oksendas verd ja vahepeal jäid talle omaenese sisikonna tükid kurku kinni naine võttis need palja käega ta suust ära. Mõni päev hiljem maeti kõik tuletõrjujad ning nad panid erilistesse kilekottidesse ning puust kirst panti omakorda betoonist kirstu sisse. Tuletõrjuja naine kes oli lapseootel olnud jäi ise ellu kuid ta sündimata laps suri kiirguse tõttu.
Inimesi ei evakueeritud kohe. Midagi ei räägitud kellelgi . Ainult mesilased ei lennanud ja vihmaussid olid väga sügavale läinud. Üle nõukogude liidu viidi sinna mehi maapinda ja puid matma . Maapinnalt kooriti meetripaksune kiht ja maeti konteinerites maha. Mahajäetud külades müüdi maha kõik tavalistel turgudel. Maju võeti koost lahti ja müüdi suvilateks. Mehed kes seal käisid sõitsid samade riietega koju. Üks mees viskas kõik oma riided ära peale pilotka, mille ta andis oma pojale. See kandis seda kogu aeg. Kahe aasta pärast avastati poisil ajukasvaja . Reaktoripõlengut vaatamas käinud neiu sünnitas hiljem lapse kelle keha ainsateks avausteks olid ainult silmaaugud. Kuna neil pole raha, et operatsioone teha, siis peab ta oma lapsest iga pole tunni järgi uriini välja pigistama , et ainus neer üles ei ütleks.
Jahimehed saadeti loomi tapma . Tapeti kasse ja koeri. Üks puudel jäi imekombel ellu ja hakkas, august mis nende matmiseks kaevatud oli, välja ronima. Kellelgi polnud enam alles ainustki padrunit. Koer lükati auku ja muld lükati peale. Mees kes lugu jutustab mäletab seda koera siiani. Tal on sellest koerast kahju. Oli ilus ja hoolitsetud kutsa olnud. Tšeteseeniast on sinna põgenenud sõja eest perekonnad. Üks naine räägib, et töötas sünnitusmajas õena. Ühes palatis oli raske sünnitus just lõppenud kui sisse astusid sõdurid ja nõudsid piiritust ja narkootikume. Arstid pandi seina äärde ja laps... visati aknast välja...
Reaktori katusele pandi lehvima punalipp . See lagunes kiirguse käes mõne kuuga . Sõdurid korjasid lipu räbalaid, et neid oma rinnataskusse, südame lähedale panna. Üks operaator räägib sellest kuidas Tšernobõlist tagasi tulles sõitis bussiga tööle ja kuuleb enda ees räägitavat lugu kuidas üks operaator oli seal kohapeal ära põlenud. Üllatavalt räägiti temast endast...
Ajakirjanikud uurisid inimeste käest enne evakueerimist mida nad tunnevad ja kuidas neil läheb. Nad oleksid peaaegu purjus lüpsjate käest peksa saanud...Kahes kõrvuti asetsevas külas elavad kaks memme. Üks ühes ja teine teises külas. Kumbki ei taha oma kodust ära minna. Tšernobõlis oli tavaline nähtus kui hundid ja kitsed käisid õue peal kuna inimesi oli seal külas elanud paar tükki .
Reaktori juures töötavad masinad , mida juhitakse kaugjuhtimispuldist, kuid masinate järgi käivad sõdurid, kes puhastavad maapinda peenemast tolmust.
Võttegrupp avastab, et kuigi kõik on näiliselt korras ei ole mitte millelgi lõhna. Saabub välismaa võttegrupp. Kõik on kaitseülikondades, isegi kaamerad on spetsiaalsetes kottides. Neile on giidiks kohalik neiu, kellel on seljas vaid suvekleit ja jalas rihmikud. Sõduritele ei öelda, ega ole võimalik ka hiljem teada saada, kui palju nad seal kiiritust said. Kaks erinevat inimest räägivad ühest kassipojast kes kinnipitseeritud majas aknal istub. Ta on ära söönud juba kõik taimed mis aknalaual olid. Majade peale on jäetud kirjad elanikelt. Kes palub majalt vabandust , et ära läheb, kes on lahkumise aja kuupäeva ja kellaajaliselt kirja pannud . Vanemad inimesed ei suuda kohaneda linnades kuhu neid ümber asustati. Mõnda kohta on paljud tagasi pöördunud. Ühes külas tuntakse muret küüraka ja lapsest saati tumma memme käekäigu kohta. Keegi pole temast midagi kuulnud ja muretsetakse tema tervise pärast. Teda oodatakse tagasi. Terve küla aitas teda enne. Kahjuks ei oska memm ei lugeda ega kirjutada. Kohalikud kolhoosiesimees ja natuke väiksem ametnik laadisid autod oma varandust täis, kuigi sellest külast olid veel evakueerimata lapsed...Ka eestist käis mehi Tšernobõlis ligi kaudu 3500 meest kes 29.aastat tagasi Tšernobõlis kiiritada said. Praeguseks on ränga haiguse läbi surnud 450 Tšernobõlis käinud Eestimaa venelast ja eestlast.
Tuumajaam
Tšernobõli linn
8